Täna, kus tänavad on täis lillekimpudega kooli naasvaid lapsi on suvi justkui läbi saanud. Kuigi ilmad on veel õige suvised, siis mõtted on juba töisemad. Stuudios algas hooaeg tegelikult juba kahe nädala eest, ent kuna seal kimbutab veel korralik suvekuum (need supersuured aknad on vahel ka nuhtluseks), siis ei ole ma sel suvel eriti palju õmmelnud.
Suve suurim õmblusprojekt oli koostöö ajakirjaga Käsitöö, mille augusti-septembri number oli pühendatud just lastele. Seda projekti tehes olin igati lastelainel! Nimelt sain teada, mida tähendab lapsega (lastega) koos kodus õmblemine. Eks on mul ju privileeg õmmelda rahulikult stuudios, kuid kuna lasteaias oli kollektiivpuhkus ning stuudios hirmpalav, siis pakkisin kaks masinat ja kohvri kangaste ning töövahenditega ning kolisin kodukööki. Seal siis kõik toimuma hakkaski!
Ideeks oli teha praktiline ja lihtne kollektsioon lasteaialapsele. Alustades peapaelast ja tavalisest mütsist (mille lõiget polegi tihti nii lihtne leida) lõpetades loomatemaatikaga kombineeritavate pusadega. Lõigete alged olid mul juba olemas, kuid eks katsetamist (just haaremipükste lõikega) jagus küll.
Kui lõikeid tegin kas hilisõhtul või siis kui piiga magas, siis õmblustöö käis siiski nii, et piiga rippus kaelas või laulis kõval häälel Airi Liiva lastelaule (aitäh Airi vingete laulude ja suurepärase töö eest!). Seega lipsas tegelikkuses valiminud rõivastele nii mõnigi apsakas sisse (aga lõiked tegin korda). Võtan ka tuhat mütsi maha nende emade ees, kes laste kõrvalt nendele esmakordselt õmblema õpivad, sest see ei ole lihtne, kui pead keskenduma, et uut oskust omandada, aga keskendumine lihtsalt ei ole võimalik. Samas on motivatsioon kõrge, sest lastele õmmelda on ilmatuma lahe – hetk mil uue jänkukõrvadega pusa üle annad hindamatu.
Niisiis on viimases ajakirja Käsitöö numbris võimalik kombineerida terve trikotaažist igapäevariietus – peapael (enda lapsele või kingituseks), müts, t-särk (lühike ja pikk varrukas), retuusid, haaremipüksid (mitte poolde põlve jalgevahega vaid selline viisakam, aga mugav), kõrvadega pusa (kas jänku, rebane või karu), dinosauruse pusa. Minu lapsel on need riided igatahes igapäevases kasutuses ja vaikselt peab järgmise suurusnumbri ette võtma.
Kes aga tunneb, et vajab oma õmblusoskuste lihvimiseks oma hetke ning sutsu kiirendust, siis oktoobris alustavas Trikotaažist lasteriiete õmblemise grupis on veel paar vaba kohta. Panime kellaaja ka säärase, et ka ema, kelle laps vaid pool päeva lasteaias või koolis on saaks ühineda.
Kursusest lähemalt siin: