“Kõigeks valmis” lilleline seelik
Paar kuud tagasi, kui kevad hakkas vaikselt märku andma, tuli soov selga panna üks mõnus seelik. Riidekappi kiigates selgus aga, et minu kaks ägedat seelikut on hirmus kitsad ning üks laiem on must ja villane. Mnjah, tol päeval jäi seelik selga panemata.
Mõnda aega hiljem sattusin aga täiesti juhuslikult jälle kord Kangasahvrit külastades selle igati minu maitse järgi kanga peale. Olin mõtteid mõlgutanud, et minu igapäevane “kõigeks valmis” ja igale poole sobiv seelik peaks olema paksemast puuvillasest kangast ning just täpselt selline mulle sealt riiulilt vastu vahtiski. Palusin siis 70cm välja mõõta ja töö sai alata!
Seelik sai olemuselt lihtne – voltidega ning taskud küljeõmblustes. Küll aga lisasin väärtust äärestuse asemel kantimisega. Samuti tegin taskud ennatlikult paksemast, tugevamast kangast, kui voodrikangas (mida tihti kasutatakse), sest paraku viskan taskutesse kiiruga minnes ka võtmekimbu. Tean, et see ei ole kombekas, aga praktilisus – praktilisus.
Hirmus praktiline oli ka pitsiriba lisamine, sest see pitsijupp oli täpselt nii pikk kui tarvis ning sai nüüd lõplikult otsa.
Kirsiks tordil saab seljale ka veel lipsu siduda!
Mis võiks olla parem, kui üks mõnus seelik, mida passib kanda igal aastaajal – sobib nii pidulikumaks sündmuseks kui kodupoodi jooksmiseks. Igati mõnus!
Peenvärk ehk värske tikkimise fänn
Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.
Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.
Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.
Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.
Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.
Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.
Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.
Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.
Uute tikkimiste ja õmblemisteni!
Pisikene pääsukleit
Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!
Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!
Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.
Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.
- Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
- Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
- Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.
Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!
Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.
Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).
Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.
Kuidas kleit siis valmis?
- Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
- Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
- Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
- Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
- Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
- Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
- Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
- Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
- Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
- Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
- Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.
Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.
Pääsuaplikatsioonid lähemalt.
Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.
Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.
Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.
Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!
Mõnusat kleitide kokku vuramist!
Kuidas linnud endale jaki said…
Lõpuks ometi sai valmis oma pool aastat tagasi alustatud jakk. Mõne asjaga lihtsalt läheb kaua aega – olgu põhjuseks siis ajaline mõõde, disaini muutumine või lihtsalt mõttepaus. Selle jaki puhul on tõesed kõik eeltoodud põhjused.
Jaki kangas jõudis minuni juba möödunud aasta aprilli kuus. Tegu on üsna paksu kangaga, mis ideaalis pigem mantliks sobiks. Kuna aga tegu oli defektiga rulli lõpuga, siis mantlit välja sellest ei tulnud. Ka defekt sai muudetud hoopis efektiks vööjoonel – võibki öelda, et see efekt oli esimene idee, mis selle kangaga üldse tuli.
Teiseks sündisid linnud, mis nüüd taskuid kaunistavad. Need tikkisin käsitsi kollasele vildile ning olen oma üllatuseks avastanud, et säärane miniatuurne tikkimine mulle täitsa meeldib. Peale neid linnukesi olen veel veidi pärleid jms tikkinud ning kuna tikkimist ma õppinud ei ole vaid lähtun pigem oma loogikast ja sisetundest otsustasin ennast ka veebruaris algavale lühikursusele kirja panna. Loodan, et saan sealt uusi nippe ja paremaid töövõtteid, mida rõivakaunistusel kasutada.
Kui taskud valmis oli endiselt ebaselge, milline see jakk siis ikkagi tuleb ja kuidagi üle kivide ja kändude sai see püstise sallkraega. Dilemma oligi selles, et kangas on päris paks ning korraliku iseloomuga ning igavat asja teha ei tahaks. Samas ei saa ka üle pingutada. Lõpuks said jaki esikinniseks ka hoopis haagid ning ideaalne oleks seda kanda ülerõivana, all aktsenti andmas suur siidsall.
Sees on jakil kollane mustriline siidvooder ning voodriserva ei saanud kohe kuidagi kanti panemata jätta – seekord mitte.
Tõsiasi on, et eks hea asjaga lähebki aega ning kiirustades ei pruugi kohe mistkit välja tulla. Kuna tegu ei ole ka kiirmoega vaid läheb pigem eneseväljenduse rõivaeseme kategooriasse, siis püsib see kapis ehk hea mitu aastat, kaob siis jälle ning tuleb tagasi. Seega on panustatud aeg ja raha igati mõistlikult. Nüüd jääb jakk aga ilmselt kevadet ootama.
Kes natuke rõivaste pikaajalisusest veel lugeda tahab, siis tuli mul meelde hiljutine Bloombergi artikkel, mis ennustas, et rõivaste pikaealisus (hinnasildil rõiva eluiga ennustav märge) ning nendele antav garantii võiks olla tulevik.
Ahjaa, see vinge kangas on pärit TrendTekstiilist, vooder aga ootas oma aega juba kangasahtlis.
Ruth õmbleb sahvris!
Doris Kareval on selline vahva luuletus nagu “Kõik, mida vajad, tuleb su juurde”, millele on viisi kirjutanud mitmed Eesti laulukirjutajad. Igatahes on alati tore seda sama sõnumit eri helikeeles kuulda. Miks? Sest vahel ikka asjad juhtuvad.
Mõned nädalad tagasi otsustasin, et peaks ikka lapsele tipi telgi jaoks kanga ära ostma. Kuna mul hetkel nii palju viitsimist ei ole, et mööda linna kangapoode läbi joosta olin üsna kindel, et leian midagi Balti Jaama turul asuvast Kangasahvri poest. See on minu jaoks mugava asukohaga. Mine trammi, rongi või autoga (tund parkimist tasuta). Olin seal korra varem käinud ning pilgu peale heitnud ning meelde jäi, et seal on ka skandinaavia stiili esindavaid sisustuskangaid.
Niisiis astusin poodi sisse, valisin rulli välja ning avastasin, et seal on ka erivärvi, eri paksuste ja erinevalt kootud meriinokangaid. Nii suurt valikut ei ole ma Tallinnas kohapeal veel kuskil näinud. Jäin siis uudistama, kui minuga tuli rääkima poe vedaja Mariliis. Rääkisime kohe päris pikalt ja mida rohkem ta oma valikut tutvustas, seda rohkem hakkasin märkama, kui mitmekesine see on. Esialgu jäi ikka silma see tänapäeva klassikaline digiprint ja minky fliis, aga tegelikult on seal ka hooajaliselt väga mõnusat ja teistsuguse stiiliga kangaid ning valik aina mitmekesistub.
Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnamaani, et poodi satub ka palju kangaaustajaid, kes ise kääre kangasse lüüa ei söanda ning sooviksid õmblusteenust. Loomulikult lõime käed! Niisiis, kui satud Kangasahvri poodi ning inspiratsioon tuleb peale, siis saab minuga kohtumise kokku leppida, arutame läbi, võtame mõõdud, lõikame kanga ja töö võib alata. Esialgu saab kohtumisi Kangasahvris kokku leppida reedesele päevale.
Kuigi Kangasahvrist leiab kõige rohkem trikotaažkangaid, siis suveperioodil olid seal imeilusad linased kangad ja ka puuvillakreppi (järgmiseks suveks tahan kindlasti endale puuvillakrepist kleiti). Praegu on kripeldama jäänud üks kangas, mis ei ole justkui suurt midagi, aga kui seda katsuda ja silitada, siis paneb justnimelt kripeldama küll. Kui ma välja mõtlen, mida sellest teha võiks ja seda seal veel alles on, siis võibolla peaks soovile järgi andma. Kangas on nimelt igati läbipaistev valge puuvilla ja siidi segu. Katsudes mõnu, pehme, soe ja ka langeb puuvilla kohta hästi.
Mulle tulid silme ette just 50ndate stiilis tikanditega kleidid, millele kindlasti ka aluskleiti tarvis, aga need on ju nii ilusad.
Niisiis olen vaikselt jälle õmblemas ning tegelikult on mul jagada ka kikilipsu maailma uudiseid, aga need jätan järgmiseks korraks. Mis tipi telki puutub, siis selle 4 külge on välja lõigatud ning peaaegu valmis, aga tööd veel on ning põhja padi on veel täitsa puudu ning turvalisuse mõttes soovin selle kindlasti kohe teha, et seda telki mööda tuba ei nihutataks nagu tehakse söögitooli, pesuresti ja muude sääraste asjadega.
Seniks aga koguge inspiratsiooni ja külastage kangapoodi!
Tere uued tuuled!
Tere jälle. Minust pole blogis üle aasta kuulda olnud – päris pikk aeg mis? Need, kes minu tegemisi ka Facebookis ja Instagramis jälgivad ilmselt teavad, millest nii pikk paus tingitud on. Nimelt tähistame perega beebi 7ndat minisünnipäeva või noh, mis tähistame. Lihtsalt kord kuus teeme beebist täpselt samal taustal ühe pildi, et pärast ajajoont jälgida.
Foto: Kadri Palta / seljas Kangas ja Nööp restist kiire trikotaažkleit
Millega ma siis veel peale rapooride kokku ajamist ja rätsepaõpingute lõppu tegelenud olen? Eks peale beebi ikka mõttetööga, kuidas rätsepateed jätkata.
Olin pisukest aega ühe tuntud eesti disaineri juures töölepingu järgi rätsep-konstruktor, aga kiirelt sai selgeks, et selline tööiseloom ei ole rusikas silmaauku. Kuigi tõsiasi on, et õppisin selle pisukese aja jooksul väga palju – nii rätsepatöö kui nö eesti moemaailma kohta. Ja õppisin ka seda, et tõsiselt võetavaid tööpakkumisi selles valdkonnas on küllaltki vähe.
Niisiis tuli õmblustöösse paus – lõin käega ning läksin hooajaliselt kontoritööle, kus ka kunagi varem olin olnud. Ei midagi keerulist, aga selline 8h päevas arvuti taga istumine on küllalt nüristav, kuigi töökeskkond ja kolleegid olid seal toredad.
Siis aga saabuski talv ning jäime beebiga puhkama ehk siis sain jälle õmblusmasina taha. Peamiselt meisterdasin koju ja tulevasele beebile kraami, mis ei lähe kuidagi viisi rätsepatöö kategooriasse vaid pigem leiutamise ja meisterdamise kategooriasse, aga sain siiski õmmelda ja nuputada. Kuigi jah, suure kõhuga tööstusmasina taga, kuhu pedaalile lähevad mõlemad jalad – no kitsaks kiskus, aga saime hakkama.
Edasine pool aastat oli paras hägu, sest koos beebi sünniga algas ka kortermaja remont, mis hõlmas suuresti ka elanikke. Meeletu müra, akende vahetus, püstakute vahetus, pidev tolm kodus, kuu aega põrandata koridorid, ootamatused jne. Lõpuks juuli kuuks saime kodu enam-vähem endisesse korda. Siiamaani on kaks seina värvimata, sest seoses akende vahetusega tuli igas toas mõõdukalt remonti teha.
Ehk siis juuli kuus oli võimalik koju ühte nurka jälle õmblusmasin vedada, mida ma ka esimesel võimalusel tegin. Miks, ei ole mõtet vist küsida.
Mida ma nende õmbluspauside ja virrvarriga teada sain? Sain teada, et saan peaaegu et tsiteerida eesti kaasaegse huumori klassikuid “pean õmmelda saama, muidu suren”. Okei, päris nii hull ei ole, aga see, kas ma saan õmmelda või mitte mõjutab otseselt minu tuju ja heaolu. Kummaline mis?
Niisiis, pistikukaitsed paigaldatud ja nokitsen beebi kõrvalt taas õmmelda. Kahjuks ei ole mul tegelikult päris kohta sellega tegelemiseks, sest tööstusmasin ja aurupress on mul enam-vähem hoiul (küll vooluvõrgus, aga mitte käepärast). On ilmselge, et rätsepatöö on mulle südameasi ning loodan millalgi leida endale ka hubase koha, kus tööd teha ja tore oleks seda muidugi paari inimesega jagada. Ehk loeb seda mõni inimene, kellel sarnased plaanid/soovid. Anna endast märku! Ühendame loomejõud.
Kogun praegu vaikselt tuure, et käsi ka rätsepatööga uuesti soojaks saada – üks jakk on välja lõigatud ning ootab prooviks kokku traageldamist. Eks siis pisitasa hoian teid kursis, aga ilmselt kõige tihedamini Instagrami vahendusel.
Hoiame ikka ühendust!
P.S. Fotode autor Kadri Palta – super armas fotograaf!
Harri pintsak ehk kaunite rapooride kokku ajamine
Juba paar kuud tagasi valmis koolipingis meister Alina abiga üks meeste pintsak. Nüüd, kus on tekkinud korra ka üks hingetõmbepaus toon pintsaku esimesena blogilugejateni (ägedamatest asjadest on vahepeal valminud veel üks pidulikum kleit ja hiirekarva kiiksuga mantel).
Juba aasta alguses läksime Harriga pintsakule kangast valima. Kuna pintsaku õmblemine ei ole siiski paar pärastlõuna töö vaid kiirematel meistritel kulub ehk 3-4 tööpäeva, siis teadsin kindlalt, et kangas peab olema korralik. Seepärast otsustasimegi seada sammud TrendTekstiili poole, kus on tõepoolest täiesti arvestatav valik ka ülikonnakangastest. Enne poodi minekut ütlesin veel Harrile, et teeme ikka ühevärvilise – ikkagi esimene meeste pintsak ja lisahullust pole tarvis (minu jaoks uus tehnoloogia, uued töövõtted, kus on õv’d sisse arvestatud ja kus mitte). Läks aga nii, et veetsime poes ehk kuskil tunnikese ja lauale sai valitud 4-5 kangast ja tõsiasi oli see, et just valitud Ruuduline kangas sobis Harrile kõige paremini. Kanga valimise kõrvale näitas Aivar mulle veel tema enda viimseni viimistletud ja kaunist pintsakut šniti võtmiseks – pani ohkama küll, aga pean tavaliselt ikka päris mitu korda kvartalis tõdema, et olen jälle korraliku portsu otsa sattunud. Hiljem olen muidugi õnnelik, et olen jälle ennast ületama pidanud. Niisiis väljusime ruudulise kangaga ning võtsime kohe juurde ja tagasihoidliku viskoosvoodri.
Edasi läks juba mõõtude võtmiseks ja konstrueerimiseks. Meeste mõõte võetakse samuti hoopis teisiti kui naistel, kuid mina ütleks, et õpetatud meetodid tagavad juba esimeseks prooviks päris korrektse tulemuse, kui ei ole just suuremate eripäradega kehakuju (kasvõi need musklisse treenitud ülakehad ja pilpad alakehad #viimase aja trend?).
Lõige olemas, edasi lõikuse juurde. Ma isegi ei oska öelda, kui kaua ma seda kangast ladestasin – igatahes panin ma selle üle rapoori mustri järgi kokku, et olla kindel, et koos lõigatud detailid on ühesugused. Oleksin võinud ka kombineeritult lõigata (üks kiht korraga), aga kasutatud variant tundus selle konkreetse kanga puhul lihtsam. Omajagu mõtisklemist oli ka sellega, et kõik ruudud ilusti kokku läheks. Jälgides aga paari põhipunkti/reeglit/soovitust ei olnud asi ülemäära keeruline. Korrektselt lõigatud ruutu on kohati isegi lihtsam õmmelda, sest terve toode on nö kontrollpunkte täis 🙂
Detailid lõigatud sai tugevdada, jäljendada jms toredat teha, et pintsak esimeseks prooviks näeks välja nagu tõeline rätsepatöö. Pintsak tuli sisult modernne ehk siis kogu hõlm ei ole töödeldud karvariidega vaid kasutatud on valmis rinnalina ning hõlm on dubleeritud.
Kõige rohkem kulus aega ruutude kokkuajamisel kui ühendasin küljetükki esidetaili ja seljadetailiga, sest seal on kõik ju kumer. Taskute ja varrukate ruutude kokku ajamine oli selle kõrval köki-möki. Varrukaid kartsingi kõige rohkem, sest käisid jutud…Aga ma ütleks, et kuna kangas oli superhea ja ruutude järgi sai proovis ka väga hästi istuvust märkida, siis oli see vat et üks ladusamaid pintsakuvarrukaid. Tõepoolest – kangast sõltub meeletult palju. Selle kanga puhul on hea ka see, et see kortsub väga vähe, seega sobib ka reisile kokku pakkimiseks.
Nonii, hakkabki valmis saama. Päris sisukas ja kihiline ning töötunde täis. Peale seda, kui pintsakust rääkima hakkasin, avaldasid mitmed mehed pintsakusoovi. Tõsiasi on aga see, et tegu on väga töömahuka tootega ning mõtet on see töö ainult ette võtta siis, kui on hangitud korralik materjal ning ka töö kvaliteet kannatab kriitikat. Kui juba mainida, et korraliku pintsakukanga üks meeter läheb vähemalt 80€ kanti (muidugi võib saada ka nt 30€ täitsa hea kanga) ning liita sinna vahematerjalid, vooder, nööbid jms ning veel ka töötunnid on üsna kindel, et pintsak saab soetatud siiski poeletilt. Sel hetkel ongi paras aeg nentida, et rätsepatöö on surev kunst, aga pagana ilus kunst.
Teine asi on muidugi ka see, et mees, kes on juba rätsepapintsakuga ära hellitatud, saab vahest väga hästi aru. Isegi, kui ka poe pintsak istub võrdlemisi hästi ja on õigete pikkustega, siis tunne seal sees on teine. Ma ei mõtle mitte seda ideelist tunnet vaid päris füüsilist tunnet, et miski istub hästi seljas ja no näeb hea välja ka.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see on ehk kõige vaevalisemalt õmmeldud toode – isegi vaevalisemalt kui need ludrid šifoonkleidid või muud leiutised. See tähendab aga seda, et ma õppisin väga palju ning arenesin tegelikult päris korralikult. Sellele andis väga suure osa muidugi juhendaja Alina, kes õpetas kuidas Korralikult detaile sisse pressida, välja venitada, vormi anda, toodet õigesti käes hoida (see on muuseas väga oluline teatud hetkedel) ja veel palju muud nii möödaminnes ja lennult nagu talle kohane. Siinkohal olengi ka natuke mures rätsepatöö tuleviku osas Eestis, sest nii palju kui mina tean on suur osa selle ala meistreid kas pensionieelikud või juba pensionärid. On ka üksikuid nooremaid, kuid eks tööstiil muutub ajaga nagu ka kangad. Siin tekibki minul endal juba kerge missioonitunne, et tahaks saada võimalikult palju teadmisi just traditsioonilisest rätsepatööst enne, kui see hääbub (tean, et vähemalt üks minu klassiõde on asunud samale teele ja leidnud oma meistri). Üks asi on kenasti tooteid õmmelda, aga hoopis teine asi on näha veel meisterlikumaid detaile, mis on ehk unustustehõlma jäänud. Üheks õppematerjaliks mulle endale on 1€ päevadelt leitud rätsepatööna valmistatud mantlid ja pintsakud. Kui midagi erilist jälle silma jääb, siis ostan ära, piilun sisse ja uurin. Igalühel oma käekiri ja õppida on igasugu nippe. Eriti meeldivad mulle naistemantlid, mis on tehtud rätsepa poolt, kes ka meeste tööd valdab. Selline mikstuur on ka mulle endale meelepärane ja natuke kasutasin meeste töö elemente ka oma lõputööna tehtud mantlis (kui mantlipildid 30 kraadise soojaga tehtud saan, siis jõuab ka blogisse).
Lõppu lisan veel ka mõningaid detailipilte sellest, mis pintsaku eriliseks teeb.
Pea nähtamatu liistuga tasku, mille taskukotiks kasutasin bordoopunast siidi, et taskukotti ka rinnarätina kasutada saaks.
Sama siid läks ka taskuklappidele ning triiburuudu jooks jätkub.
Vabandage nüüd kortsus voodrit, aga pintsak on selleks hetkeks juba kasutust leidnud. Küll aga tasub märgata vormi pressitud katteriiet, sest kui kiigata ruuduliste poe pintsakute hõlma alla, siis üldjuhul hakkab triip/ruut viltu jooksma, sest tööstus vormipressimisega ei tegele vaid lõigatakse ikka revääri järgi lõime. Samuti eelistan katteriidesse töödeldud rinnataskuid, sest need on ilmselgelt oluliselt vastupidavamad, kui voodri sisse töödeldud taskud ning mulle tundub, et enamus mehi kasutab siiski vähemalt ühte rinnataskut.
Minu jaoks pakub silmailu alati ka käsitsi ühendatud varrukavooder. Tean, et väga paljud ei armasta käsitööd, põlgavad traageldamist jms. Ega minagi suur tühja töö fänn ei ole, aga kui käsitsi õmblusel on siiski praktiline eesmärk, siis olen vabalt nõus lisa aega kasutama.
P.S. Kõige ilusamad pildid on seekord teinud Merilin Mandel. Kui tunned, et tahad endast ägedaid pilte, aga kaamera ees ei meeldi kohe üldse olla, siis Merilin on just see, kelle poole pöörduda – tegelikult ka! Kui ei usu, siis piilu ta töid ja vaata neid rõõmsaid nägusid 😉
Õpetus: Seeliku konstrueerimine
Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).
Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.
Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.
Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.
Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:
- Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
- Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
- Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.
Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).
Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.
Mõõdud
Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.
| Mõõt | Kokku | 1/2 | |
| Vööümbermõõt (VÜ) | 74 | 37 | |
| Puusaümbermõõt (PÜ) | 100 | 50 | |
| Seelikupikkus (Sp) | 60 | ||
| Sissevõteteks | 50-37 | 13 |
Seeliku konstruktsiooni põhivõrk
Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.
Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.
Sissevõtted ja küljejoon
Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.
Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.
Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).
Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.
Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).
Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.
Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!
Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).
See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.
Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.
Jõudu!
Terevisiooni tagamaid ja miks presidendil kikilips alatasa viltu on
Keset suuremat õmblus- ja moe virvarri otsustasin üle pika aja kirjutada ka ühe blogipostituse. Nimelt käisime täna klassiõe Diana, TTHK juhtõpetaja Astra Mõistliku ja EKA Moeosakonna juhi ja disainer Piret Puppartiga rätsepatööst ja rõivadisainist rääkimas. Mina ja Diana olime küll rohkem hoolsad töömesilased ning muuseas õnnestus mul ka ühele meeskonnaliikme särgile nööp tagasi ette õmmelda. Rätsepat varrukast.
Võimalus Terevisioonist osa võtta ja aidata kaasa rätsepa eriala promomisele oli muidugi väga tore, ent tegelikult oli suur ja proovile panev osa päev enne saadet, kui meieni jõudis Piret Pupparti joonistatud moejoonis, mida me siis Dianaga dešifreerima asusime – mõlemad saime loomulikult isemoodi aru ning seda oli näha ka lõpptulemuses.
Kuigi algselt oli juttu, et läheme drapeerima, siis õige pea lisandusid planeeritule õmblusmasinad, triikraud ning selle läbi ka lõige ja modelleerimine. Peale paar tundi katsetamist saime hakkama esimese söödava ja ligilähedase variandiga toorkangast.
Hea meelega oleksime toote läbi hammustamiseks varunud rohkem, kui 5H, mis meile lõpuks jäi ning selle aja sisse pidi mahtuma ka mõlema kleidi juurdelõikus, et hommikul juba kokku õmblemisega alustada. Saime enam-vähem hakkama. Peaks ütlema, et üks rätsepatöö omadusi on paraku see, et oma tööga ei olda enamasti 100% rahul ning alati tahaks paremini. Vähemalt mulle tundub nii.
1 kursuse õpilastel oli kindlasti naljakas meie minutipealt muutuvaid meeleolusid, totaalset töövaikust ja teisel hetkel teravat arutelu, kõrvalt vaadata. Tegelikult on aga kindla eesmärgi nimelt konkreetne töötamine väga minu rida ja hoolimata vahelduvast õnnestumisest ja frustratsioonist oli ikkagi ütlemata kift kogemus. Samuti proovilepanek, kui palju me oleme suutnud kõigest 2 aasta jooksul õppida, sest mina isiklikult olin enne kooli küll igasugu asju õmmelnud, kui lõigete konstrueerimise ja modelleerimisega ma kokku puutunud ei olnud. Samuti teatud rõivaloogikaga – a’la, siit istub kehvasti, see tähendab, et peab paranduse tegema nii ja nii. Vaikselt hakkab tulema.
Niisiis saime 5H valmis sellise toreda hunniku ning muuseas suutis Diana organiseerida ka Urmas Vainole T-särgi lõike. Tõsiasi on aga see, et tegelikkuses võtavad sellised asjad kindlasti rohkem aega kui lööktööna tele jaoks, aga uskumatu on ka see, et saime hakkama.
Vaino oli samuti ütlemata tubli, sest särk sai valmis ning masina käsitlemine tuli tal ka algaja kohta väga hästi välja. Varrukate õmblemisega aitasime teda siiski veidi, aga ülejäänu sai ta ilusti kokku. Nüüd on tal rulluvate rebastega t-särk. Mehed õmblema!
Meil oli stuudios igatahes igati meeleolukas hommik ja tõestatud sai ka, et isegi, kui anda kahele õmblejale samasugused tükid kätte, siis lõpptulemus võib olla täiesti erinev. Olgu siis õmblusvarud samad ning tööstiil, kuid sättimine ja proportsioonitunnetus on paraku inimestel erinev. Seepärast ongi väga oluline leida endale just see õige õmbleja/rätsep, kes just Sind ja Sinu stiili ja soove mõistab ning neid isegi innustada suudab. Samuti loodan, et saatelõigud suutsid eriala vastu huvi tekitada ning näidata, et päris rätsepatöösse läheb palju aega, hoolt, oskusi ja energiat samuti kuuluvad rätsepatöö juurde kvaliteetsed materjalid, läbimõeldud detailid ja loomulikult kaunis istuvus.
Meil oli igatahes tore ning meie kollaseid kleite saab veel ka homme vaadata TTHK’s, kus toimuvad lahtiste uste päevad.
Ahjaa, kikilipsu värk. Miks siis nii on, et kikilips alatasa viltu on? Mina ütleks, et see on ise seotud kikilipsu võlu ja elu. Nii nagu linastel riietel märgib stiili ja edukust sisse kulunud voldid – kajastab elu hoogu, kulgu ja tegemisrõõmu. Jäi veidi arusaamatuks? Proovi järgi – ise seotud lipsul on oma võlu ja nägu!
Näeme varsti ja kui seda postitust peaks juhtuma keegi, kel on huvi TTHK rätsepa eriala kohta, siis kirjutage julgelt!
Rebasekleit ehk lugu aasia rebasest, kes aasta aega minu riiulis pesitses
Umbes aasta tagasi tõi mu ema mulle rebase prindiga maika. Maika ise oli üsna läbipaistev ning õmbluskvaliteedilt kehvapoolne. Küll aga oli print vahva ning ka kangas täitsa mõnus viskoostrikotaažilaadne. Kohe oli selge, et selle algselt kujul ma seda kanda ei soovi, aga rebane oli nii kift, et panin ta ümbertegemise hunnikusse. Ja seal ta seisis aasta aega. Alguses arvasin, et teen mingi käistega pluusi sellest ja korra olid isegi kangad välja vaadatud, aga sinna paika see jäi. Nädal tagasi, kui kangad riiulist jälle välja kukkuma hakkasid, leidsin rebase taas üles. Leidsin ka palju teisi kangaid ning inspiratsioon välgatas ja panin kokku rebase ühe puuvilla ja polüestriseguse kangaga.
Esmane mõte oli, et sellest peab saama suure mõnusa satsiga kleit ja sealt ma siis alustasingi. Kuna maika oli suht läbipaistev, siis kasutasin maika selga esiosa voodriks. Seega tegin ka kleidi selja rohelise.
Alguspunkt
Hullumeelne õmblustehnoloogia
Kogu maikast esiosa välja võlumine. Selle järgi lõikasin ka seljadetaili.
Seelikuosa sai niisiis ratasklošš ning hea oli, et mul sellest kangast kahju ei olnud, sest seda läks ikka päris kobedalt, sest nö vööõmbermõõt (loe allääre mõõt) oli minusuguse klibu kohta päris korralik. Tahtsin ka, et seelikuosa oleks vähemalt 25cm pikk. Küljed õlad kokku pandud ja sats all oli aeg hakata mõtlema, kas tulevad ka varrukad või kandid ehk mis edasi.
Mulle tundus, et võiksid siiski olla ka varrukad ning seda satsistiilis. Varrukad mudisin mulaaži teel, sest see tundus lihtsaim ja kiireim variant. Ka roheline kangas ei ole just kõige langevam, seetõttu tuli ka varrukakuju tegelikult veidi kummaline, aga istuvus sai minu meelest hea.
Varrukad otsas, kantsisin kogu käeaugukaare ja kui juba kantimiseks läks siis vaatasin, et kant sobiks hästi ka kaelakaarde. Korra jõudsin end juba kiruda, et enne külgede ja õlgade kokkupanekut kaelakaart puhtaks ei teinud, aga tegelikult läks hästi. Kant sobib kindlalt paremini.
Selline saigi siis minu redisain rebasekleit. Ahjaa, varrukad ja alläär on peenpalistusega. Vahel on tore ette võtta seisma jäänud projekte. See nõuab küll miskipärast ekstrapingutust, aga rõõm on topelt, kui on lõpuks üks seisma jäänud asi valmis ning kui see ka veel samasugune välja tuleb nagu vaimusilmas.
Tegelikult peaks ka vajadusest lähtuvalt mõned asjad õmblema, aga kiirustada ka ei tasu – siis läheb hukka. Jaanuari kangaallahindlustelt tõin samuti veidi kraami koju ja need nüüd istuvad samuti seal riiulis, kus rebane oli ja ootavad oma aega. See sobib hästi, sest kui aeg on käärid sisse lüüa on ka mõte selgem. Õnneks ei hullunud ka teps mitte ning sellel kuul tuli ootele 3 kangajuppi (kahe kleidi ja aluskleidi jagu). Aga need ongi kevadeootuses õmblemiseks 🙂
Villane pakase eest päästja
Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.
Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.
Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.
Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.
See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.
Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.
Supersuur 2015 aasta kokkuvõte
Aasta lõpp on kokkuvõtete aeg ning nii otsustasin midagi teha väikese aastakokkuvõtte. Seda küll peamiselt endale, sest tõenäoliselt olen mina aasta pärast selle postituse suurim huviline ja lugeja. Niisiis hakkasin vaikselt pilte kausta kokku otsima, mis tänavuses aastas olulised on olnud ning sain aru, et väikesest aastakokkuvõttest on asi üsna kaugel. Toimunud on lihtsalt nii palju ning nüüd ei pane ma enam üldse imeks, miks ma jõuluajal päris palju lihtsalt magada tahtnud olen ning seda ka parasjagu teinud. Kindel on aga see, et ma olen üdini õnnelik, et aasta jooksul nii palju toimunud on ning seepärast olen ka võib vist öelda, et möödunud aasta jooksul õppinud ehk pea kõige rohkem kui mõnel muul varasemal aastal. Iseasi on ka see, et kuna tegelen hingelähedasega lähevad kõik õppetunnid mulle ka korda. Aga nüüd kõigest (või ka mitte päris kõigest) järjekorras.
Jaanuar
Jaanuaris tegelesime juba ruthsotnik.com lehe loomisega ning sisupiltide pildistamise ja muu sellisega. Samuti oli just mööda saanud hullumeelne jõulukikilipsuaeg, aga ega seepärast tempot alla ei saanud lasta. Samuti sain kätte oma esimese manni 🙂 Kõige olulisem oli ehk see, et saatsin nii ehku peale ja pikemalt mõtlemata kavandid MoeP.A.R.K.’i noorte rõivadisainerite võistlusele.
Veebruar
Veebruaris sain teada, et olen MoeP.A.R.K.’i lavale pääsenud ning ei kujutanud veel ettegi, mis tööd see nõuab. Algas kollektsiooni kavandamine, materjalide otsimine, lõigete tegemine, lõpuks ka õmblemine. See kõik tähendas mega pikki päevi, kus iga päev kas siis peale kooli ja ka nädalavahetustel käisin vanematekodus, kus isa ehitas mulle suure juurdelõikuslaua, õmblemas. Kohvi, kohvi ja veel rohkem kohvi. Samuti ei tahtnud ma teha kvaliteedis järeleandmisi ning ega ma teinudki, kuid praegu neid kleite vaadates oleksin loomulikult hoopis teisiti teostanud ning valinud teised materjalid.
Vahepeal oli ka ühe lõike testgrupis ning pühendasin ühe nädalavahetuse elu esimese õnnestunud šifoonpluusi õmblemisele ning jumala õnn, et seda tegin, sest muidu oleksin hiljem pigis olnud.
Märts
Märtsiks olid minu 6 komplekti enam-vähem valmis ning algas see osa moetrallist, millest mul õrna aimugi ei olnud – kõige korraldamine. Siinkohal tänan veel kõiki modelle, kes minuga Paides käisid toetuse, kannatlikkuse ja ülima toreduse eest. Samuti Triinu (meik) ja Laurat ning Kadit (juuksed). Siinkohal soovitangi kõigil, kel on soov ja huvi oma kollektsiooni luua, siis MoeP.A.R.K. on ideaalne esmase kogemuse ja tagasiside saamiseks.
Aprill
Aprilli ma hästi ei mäleta, aga loogiliselt võttes oli see kooliga tegelemise kuu. Mäletan ka seda, et nädal peale MoeP.A.R.K.’i oli ERKI kavandite tähtaeg ning kui minu modellid eesotsas Gerli’ga (suuuuuured tänud Sulle lõputu optimismi eest!) ei oleks mind ERKI’le minema innustanud, siis oleks ee tõenäoliselt tegemata jäänud. Niisiis nädal aega joonistada 7 uut kavandit ja kahest komplektist pildid. Nüüd ajakirjandusest vaadates ilmnes, et juba 30ndal märtsil avaldati ERKI edasipääsejad, seega tundub, et aprill läks juba ERKI’ks valmistudes, sest pidin ühe komplekti juurde tegema ning soovisin ka oma kodulehe enne ERKI”t viisakaks saada. Mäletan, et edasipääsust teatas mulle moekollektsiooni õpetaja Kadri Veisner ning ma ei osanud kohe isegi reageerida, sest ma ei uskunud enda edasi pääsemist. Järgmine emotsioon oli “nüüd peab tööle hakkama, nojah siis, teeme ära”. Aprillis tegin erialaõpetaja sõnul (rääkisime sellest sügisel) kiirkorras ehk kahe nädalaga (ma ei tea palju praktikat tunniarvestuses nädalas oli) valmis ka jaki (antud oli 5 nädalat).
Mai
Mais algas juba ettevõttepraktika ning püüdsin oma kooli ja moe tegemised nii seada, et praktika ajal oleks nendega minimaalselt tegemist, sest ootamatusi tuleb alati ette. Mul oli suurepärane juhus, et Carol-Liis Metsla’le oli minu kollektsioon silma jäänud ning üheskoos tema ideede ja minu visiooniga sai purki ka kollektsiooni pildistamine. Seal tuli appi ka väga armas ja professionaalne meikar Elis Niils.
Live’i sain ka praeguse variandi ruthsotnik.com lehest, mis oli päris suur töö ning see töö jätkub vaikselt senimaani.
Mai olig päris hullumeelne kuu, sest ka ettevõttepraktikal oli tegemist rohkem kui küll. Nimelt sain õmmelda järjest 3 šifoonist suvekleiti (kaks neist lõpetamisteks) vahepeal vist midagi veel ning siis juba juunis minimassi proovida. Seetõttu ei pruukinud ka seal tööpäevad olla pelgalt 8h.
Juuni
Moetrall oli kuigivõrd läbi saanud, kui praktika veel kestis ning seda täiel tuuril. Tagatipuks õnnestus mul korralikult haigeks jääda (minu puhul klassikaline põskkoopapõletik), kuid lasin masina taga edasi. Sealt õppisin ka igasuguse tunde, enesetunde, väsimuse jms pealt ikkagi tööd tegema ning kompasin enda võimete piire. Ka need on tarvis teada saada. Kuna avanes võimalus, siis olin praktikal ka pikemalt, kui ette nähtud ning tööhoog kestis juuli keskpaigani.
Juuli
Enne puhkusele minekut olin endiselt korralikult tõbine ning sellega kaasnesid juba ülepingutusanomaaliad. Õnneks tiirutasime kaks nädalat ringi ning ei ühtki pistet vms. Lubasin, et võtan ka augustis rahulikumalt ent…
August
…siiski õmblesin ühe pulmakülalise kleidi. Samuti võeti minuga ühendust TALI poest ning augustis jõudsidki esimest korda minu lipsud ka poe letile. Augutis jõudsid minu lipsud ka Kuku Kohviku teenindajate kaela ning seal vesteldes ja lipsuläbirääkimisi pidades jäin silma ka NuNordiku Tiinale. Sellest hetkest alates sai Kunstihoone vallutatud ning lipsud said ka Eesti vanimas disainipoes NuNordikus esindatud.
September
Septembris läks esimest korda matliteoks ning poolekspromt sai ka Berliini piletid ostetud. Teades juba oma töörütmi siis teadsin, et püsin asjadega ilusti graafikus hoolimata nädalasest eemal olekust. Millalgi suvel (vist juunis) olin kätte saanud ka enda nimesildid, mis on täpselt sellised nagu ma pikalt olin soovinud saada.
Berliin oli mõnus vaheldus. Kummalisel kombel oligi meeldejäävaim just Caribou kõrvaklappides üksi linnapeal ringi jalutamine. Hakkas juba pimenema ning õlleaedades süttisid vaikselt tuled, mõnus. Sain kätte ka oma croissant’i, selle peaaegu päris prantsuse oma – kirjeldamatult hea.
Ahjaa, see pidi vist olema september, kui soetasin endale ehku peale osta.ee’st tööstusliku õmblusmasina. Mul läks väga hästi ning ilma selle masinata ei õmbleks ma ühtli mantlit. Masin peaks olema aastast 1979 ning kunagi EKA masinaparki kuulunud. Küll aga on seda masinat ilmselgelt upgrade’itud, sest sel on isegi kannaga niidilõikus. Ainus nö häda on selles, et koju see mul ei mahuks ning masin on ka tööstusvoolul ning võrdlemisi häälekas. Mind see ei seda, küll aga segaks see minu naabreid. Hetkel saan siiski sellega vanematekodus õmmelda, mis nõuab küll veidi planeerimist, aga võimalus on 🙂
Oktoober
Esimene mantel sai valmis ning hakkas kohe järgmise kavandamine. Ühtlasi aitasin klassiõel alustada tema kollektsiooni valmistamist – lõigete tegemine, esimesed eksemplarid, modellid, proovid.
Samuti tegin oma esimese läbimõeldud kikilipsukollektsiooni ning selle pildistas üles ülikifti energiaga Merilin Mandel. See andis minu e-poele kohe uue ägedama look’i. Suured tänud ka modellidele, Lennartile ja Karmole!
November
Novembris valmistusin vaikselt kikilipsudega jõuludeks ning naasesin ateljeesse, kus suvel juba oldud. Suur osa vabadest õhtutest läks mantli tähe all, sest seekord oli tegu väga ebatraditsioonilise mantliga mis nõudis tavalisest rohkem nutti.
Novembris leidsin ka nii ajakirjast Mood kui ka LP nädalalisast enda kikilipsud. Samuti sai toote sildistamist ja pakendeid veidi uuendatud ja parendatud.
Ühtlasi soovis Harri endale DiscGolfi kotti ning aitasin tal ka selle õmmelda. See oli esimene kord minu jaoks õmmelda sellistviisi karme materjale ning välja mõelda igasuguseid taskuid ja pudinaid, mis spordikottide juures tavapärased on, kuid minu kui rõivasteõmbleja jaoks täielik “issandmisseeon” tunduvad. Sain hakkama.
Detsember
Detsembris möllasin ateljees erinevaid tellimustöid teha (sh ka veel üks vatiinil mantel ja mitte päris tavaline). Tundsin, kuidas muskel kasvab, sest mantli juures ongi minu jaoks keerulisim ehk varrukaid ilusti otsa saada (mitte lihtsalt, aga ilusti) ning see, et kogu see kupatus on varrukavoodri ühendamise ajaks nii paganama suur ja raske, et tõepoolest hakkab muskel kasvama. Ühtlasi hakkasin vaikselt jõulukinke meisterdama. Sh katsetasin ka paeltikandit elus esimest korda ning mulle hakka see täitsa meeldima.
Poodidesse (Tali/NuNordik) jõudsid pühade puhul ka minu siidist ning sametist kikilipsud.
Nonii, saingi vist hakkama. Kindlasti unustasin ühtteist ära ning mõnest põnevast asjast, millega veel midagi kindel pole ei teinud juttugi. Samas piltide järgi sain vist suurema osa kirja. Tõepoolest hullumeelne aasta, aga ka väga kogemusterohke. Kui hakkaksin siia tooma ka kõike seda, mida õmblusalaselt juurde õppisin, siis see postitus vist ei lõppekski. Ütleksin, et septembris saabus minusse mingi arusaamine õmblustööst, mida mul enne ei olnud ning nüüd see arusaam aina areneb.
Igatahes olen veendunud, et aasta 2016 tuleb vähemalt sama vinge ja kogemusterohke. Küll aga õppisin ma eelmiselt aastalt, et oma resursse tuleb tasakaalukamalt jagada ning seda püüangi juba nüüd teha.
P.S. Juba tuli meelde, et tegin ju veel ühele räpparile kostüümi ja siis sügisel oli ka juuksuritega koostöös moedemm…ilmselgelt unustasin ma päris palju asju ära.
TERE!
Otsing
Uus blogis
Rubriigid
- Blogipostitus (127)
- Jutunurk (1)
- Õmblemine (25)
- Õpetus (2)
- Second hand (1)
- Tikkimine (1)
Arhiiv
- mai 2018 (1)
- märts 2018 (2)
- jaanuar 2018 (1)
- november 2017 (1)
- september 2017 (1)
- juuli 2016 (1)
- mai 2016 (1)
- aprill 2016 (1)
- jaanuar 2016 (2)
- detsember 2015 (2)
- oktoober 2015 (2)
- september 2015 (1)
- august 2015 (3)
- juuli 2015 (5)
- juuni 2015 (2)
- mai 2015 (2)
- aprill 2015 (5)
- märts 2015 (5)
- veebruar 2015 (6)
- jaanuar 2015 (10)
- detsember 2014 (5)
- november 2014 (7)
- oktoober 2014 (7)
- september 2014 (8)
- august 2014 (13)
- juuli 2014 (9)
- juuni 2014 (8)
- mai 2014 (10)
- aprill 2014 (5)
- märts 2014 (8)
- veebruar 2014 (7)
- jaanuar 2014 (9)