Vahel tundub endalegi veider, et ükspäev õmblen paksu villast mantlit ning järgmisel päeval lapsele nö ponikostüümi ja sekka endale veidi villapesu (tahaks teile oma meriinovilla õmblemise kogemusi ka millalgi jagada).
Aga nii see on, et õmblusampluaa kipub ju ikka vajaduspõhine olema – seega tuleb teha!
Kuna nädala sees eriti enda pere õmblustöödeks aega ei ole, siis õmblen seekord enda maal sisse sätitud õmblusnurgas. See pole veel päris valmis (riiulid on puudu), aga kui ükskord valmis saab, siis jagan teiegagi. Valgust on ka talvel vähevõitu, aga sain pildid enam-vähem tehtud.
Täna kirjutaksin ma aga selle ponikostüümi valmimisest – no ega seal ponidega rohkem pistmist ei olegi kui vaid see, et Nora roosal ponil on õhupallid peal. Siis arvas Noragi et peaks õhupallidega kangast midagi tegema – ja tõepoolest on ta õige agaraks õmblejaks järsku hakanud (loe soovib koguaeg mul süles istuda, kui ma õmblen). See teeb protsessi mõnevõrra keerukamaks.
Niisiis valisime Noraga Kangasahvrist kaks omavahel ideaalselt sobivat Stenzo kangast (õhupallid ja triibud) ning mina valisin Nora riidekapist ühe pluusilaadse asja, millest õmblemisel lähtuda. Nora on nimelt nii pisike, et ajakirja lõiked talle enamasti ei sobi – rääkimata Ottobre lõigetest, mis on vist levinuim lasteriiete lõigete allikas meil siin Eestimaal.
Kuna komplektid on ägedad tegin kohe retuusid ka juurde ning selle lõige on mul juba välja kujunenud. Ehk siis vööümbermõõt pole juba pea aasta suuremaks läinud, küll aga on jalad korralikult pikkust visanud. Poest ma hetkel mitte alla kukkuvaid retuuse enam ei saagi ja seepärast on mul ka välja töötatud see nö 20minuti retuusiõmblemise tehnoloogia. Seda näeb SIIT.
Igatahes tegin pluusi järgi lõike, lõikasin detailid välja ning alustasin disainiprotsessiga.
Abilisele meeldib väga mind aidata ning ühe töö on ta 100% endale haaranud. Nimelt võtab ta lõikelt nööpnõelad ja paneb nõelapadja sisse.
Komplekti õmblemisel kasutasin kolme masinat – tavamasinat, overloki, kattemasinat. Kuna masinate vahetus on natuke siiski tüütu, siis tasub alati enne hästi planeerida, et masinavahetusi minimeerida. Kirjul kangal on keeruline ka sobivaimat niiti valida juba ka seetõttu, et pool mu niidikogu on ju Tallinnas õmblusstuudios.
Mina alustasin siis kattemasinast ning õmblesin retuuside allääred ning varrukate allääred. Retuuside allääred said seekord endale satsiga kummi, mis mul juba aastaid seisnud on.
Ahjaa tegelikult alustasin ju hoopis overlokist – õlgadel olevad satsid tegin overloki rullpalistusega puhtaks!
Tavamasinal lasin seelikudetailidele ja varrukasatsidele krookniidid sisse (eks ikka saab ka kiiremalt, aga mulle meeldib ilus ühtlane krooge) ning õmblesin varrukale südamekujulise aplikatsiooni (kuidas aplikatsioone õmmelda vaata SIIT). Samuti õmblesin kaelakaarekandi ringseks.
Edasi overloki juurde – ühendasin varrukad (mul on kahest kangast kokku pandud) ning seelikuosad kehaosadega. Seejärel õlad, siis varrukad, siis pikk õmblus varrukast allääreni.
Siis võtsin ette retuusid ning õmblesin ka nende sammuõmblused, istmikuõmbluse, kummi üles äärde kinni.
Peaaegu valmis! Nüüd on teha veel kaelakaar – mina kasutasin soonikut. Lasteriiete juures meeldib mulle üldiselt sooniku variant – lihtne, kiire, mugav selga panna. Koos kaelakaaresoonikuga ühendasin seljaosale ja jupikese trikotaažkangast nö iluliistu jaoks (umbes 2,5cm lai).
Seejärel tõstsin lauale jälle tavamasina ning õmblesin sellega iluliistu kinni, puhtaks.
Ja nüüd on jälle kattemasina aeg! Kattemasinal oli seadistatud lai piste seega õmblesin ära pluusi allääre ning retuuside kummi ülevalt maha. Siis võtsin ühe nõela ära ning vahetasin tavapresstalla suunajaga talla vastu ning õmblesin kettõmblusega maha ka kaelakaare.
Veel veidi pressimist (vahepressi, triikimist ma ei hakanud eraldi välja tooma, aga eks see käib iga õmbluse juurde) ning on aeg modell teisest toast kohale kutsuda.
Selle kostüümiga läks nüüd nii hästi, et seda ei tahetud seljast ära võtta. Alati muidugi nii hästi ei lähe ning asi tuleb esialgu kappi seisma panna. Aga tore on ikka lastele õmmelda – siis saab ju kalli ja lause “Sa oled kõige parim emme!” nagu Nora ütleb.
Kui nunnumeeter läks põhja ja soovid ka oma lapsele õmmelda, siis tule, teeme koos 😉
Mõned kohad on veel veebruaris alustavas lasteriiete grupis:
https://ruthsotnik.com/toode/trikotaazist-lasteriiete-omblemine-veebruar/
Või siis kui Sa juba oskad, aga mõtiskled, et kuidas neid satse ikka rullpalistusega teha siis tule overlokile:
https://ruthsotnik.com/toode/overlok-algajatele-veebruar/
Näeme!
2 Responses
Mina ootan küll blogipostitust meriinopesu õmblemisest 😀
Ehk järgmisel nädalavahetusel jõuan veidi õmmelda ja pilte teha 🙂