Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.
Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.
Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.
Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.
See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.
Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.
Elegantne to the max! Mul hakkas just piinlik, sest ma õmblesin eile villast seelikut ja ei viitsinud isegi voodrit lisada 😛
No selle saab alati ka hiljem lisada, aga tõsiasi on, et ega väga asju ümber tegema ei kipu 😛
Perfektsuse role model, väga suurepärane töö.
Uskumatu, milliseid kauneid riideesemeid on võimalik teha vanadest materjalidest! Nii elegantne kleit ja varrukad istuvad nii ilusasti!
Aitäh, aitäh ilusate sõnade eest 🙂