Paar kuud tagasi, kui kevad hakkas vaikselt märku andma, tuli soov selga panna üks mõnus seelik. Riidekappi kiigates selgus aga, et minu kaks ägedat seelikut on hirmus kitsad ning üks laiem on must ja villane. Mnjah, tol päeval jäi seelik selga panemata.
Mõnda aega hiljem sattusin aga täiesti juhuslikult jälle kord Kangasahvrit külastades selle igati minu maitse järgi kanga peale. Olin mõtteid mõlgutanud, et minu igapäevane “kõigeks valmis” ja igale poole sobiv seelik peaks olema paksemast puuvillasest kangast ning just täpselt selline mulle sealt riiulilt vastu vahtiski. Palusin siis 70cm välja mõõta ja töö sai alata!
Seelik sai olemuselt lihtne – voltidega ning taskud küljeõmblustes. Küll aga lisasin väärtust äärestuse asemel kantimisega. Samuti tegin taskud ennatlikult paksemast, tugevamast kangast, kui voodrikangas (mida tihti kasutatakse), sest paraku viskan taskutesse kiiruga minnes ka võtmekimbu. Tean, et see ei ole kombekas, aga praktilisus – praktilisus.
Hirmus praktiline oli ka pitsiriba lisamine, sest see pitsijupp oli täpselt nii pikk kui tarvis ning sai nüüd lõplikult otsa.
Kirsiks tordil saab seljale ka veel lipsu siduda!
Mis võiks olla parem, kui üks mõnus seelik, mida passib kanda igal aastaajal – sobib nii pidulikumaks sündmuseks kui kodupoodi jooksmiseks. Igati mõnus!
