Juulis pöördus minu poole mu vana sõbranna Liina sooviga, et ma talle ühe kleidi õmbleksin. Uurisin, mis tal täpsemalt mõttes on, et kindel olla, kas see mulle ikka jõukohane oleks. Kuna Liina soovis tegelikult lihtsat, aga hästi istuvat ratasklošš seelikuosaga kleiti, tundus see täitsa paras proovikivi olevat. Pealegi olin ma talle juba ühe pliiatsseeliku varem teinud ning nii õudne kellelegi teisele õmblemine ei tundunud. 

Joonises kokku lepitud ning mõõdud võetud otsustasin lähtuda Sellest Burda lõikest. Küll aga muutsin seda parajal määral jättes ära hiiglasuure dekoltee, esikeskjoone õmbluse ning muutsin ka varrukakaared nö tavaliseks. 

Kui endale midagi õmblen, siis oskan juba silma järgi aru saada, kas mõõdud on loogilised. Kellelegi teisele õmmeldes on kahtluseuss alati hirmus suur ning käed värisevad. Siiamaani on aga kõik hästi läinud ning vanasõna kümme korda mõõda üks kord lõika, alati kasuks tulnud. Olen ka alati veidi laiemad õmblusvarud jätnud – igaks juhuks. Selle kleidi puhul pean aga ütlema, et proovis pidin seda üsna palju mudima, aga hästi istuva kleidi puhul ongi see vast normaalne. 

Kleidi õmblemine läks ladusalt, sest iseenesest oli tegu lihtsa tegumoega kleidiga. Ainus, mis oli harjumatu oli see hiigelsuur seelik! Seda oli tõesti palju – terve mu töölaud oli seda täis! Kokku traageldasin lausa söögilaua taga, et mõnusam oleks.