Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!