Tule Õmbluskooli!

Ilmselgelt on paljud õmblushuvilised märganud, et sel sügisel on õmbluskursuseid nagu seeni peale vihma. Või tundub ainult mulle nii?

Igatahes pean tunnistama, et ka mina olen sellest sügisest omamoodi õmbluskooli juhendaja – küll aga veidi teistmoodi. Nimelt toimib Sõle Raamatukogus juba pikemat aega õmblustuba, kus on mõnus suur laud lõigete võtmiseks ning olemas ka õmblusmasin, overlok ning loomulikult ka triikraud+triikimislaud. Tihti on aga nii, et alustatud projekt jääb kuhugi toppama – olgu selleks siis inspiratsiooni, idee või oskuste puudus. 

sõle raamatukgu õmblustuba õmbluskool

Kui ka Sul on mõni pooleliolev projekt või mõni riideese vajab kohendamist või ei oska üldse kuskilt alustada, siis ennast saab Õmbluskooli registreerida Sõle Raamatukoguga ühendust võttes.

Esimene kohtumine on meil juba ära olnud ning see oli igati meeleolukas. Sellise avatud formaadi juures ongi kõige vahvam see, et õpivad kõik. Igaühel on oma kogemustepagas ja teadmised ning kõrvalt on alati tore piiluda, mis teistel parasjagu käsil on. Mina sain täna igatahes väga palju targemaks, eriti mis puudutab sulgedega täidetud kinnaste tegemist, sest eks elus tuleb ju igasugu ideid ja tegemisi ette. Samuti on see hea võimalus proovide tegemiseks, mida üksi kodus on raske teha. Peale raamatukogu kaudu registreerumist võib samuti mulle teada anda oma tulekust, kui on näiteks mingi kindel küsimus – siis tean ehk vajadusel midagi ette valmistada või mõne vajaliku töövahendi kaasa võtta.

Üks väga eriline faktor on Sõle Raamatukogu Õmbluskoolil veel – see toimub küll vaid korra kuus, kuid on TÄIESTI TASUTA! Seega vuttvutt registreeruma ja kohtume juba jälle 18ndal oktoobril kell 17.00 Sõle Raamatukogu õmblustoas!

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!

Õpetus: Lihtsa meigikoti õmblemine

Olen silmanud, et päris palju on minu blogist otsitud meigikoti õmblemise õpetust. Eks meigikotte ole igasuguseid ning üldjuhul ei ole neid väga keeruline teha. Mina otsustasin teha lihtsa asja veel lihtsamaks ning meisterdasin endale just mulle sobiliku suuruse ja disainiga meigikoti. Asjalikud õmblejad kindlasti muigavad minu variandi üle ning teeksid ise kindlasti teistmoodi, aga siinkohal rõhusin tõepoolest lihtsusele.

Meigikott sai minul parajalt lai, et mõni pliiats ja kreemituub ära mahuks ning piisavalt sügav, et vajadusel ka paaris päevaks vaja minev kraam ära mahutada. Lisasin ka randmepaela, et seda vajadusel kuhugi riputada saaks või hoopis kotist välja tirida.

 

Koti võib õmmelda mistahes suuruses, aga kirjutan siia ka mõõdud, mida ise kasutasin. Siis on ehk kergem lähtepunkti leida – kellele oleks sobilikum pikem, laiem, suurem, väiksem. Esmalt aga kontrollnimekiri asjadest, mis laual valmis võiksid olla:
  • sõltuvalt koti suurusest mitte venivat kangast
  • liimiriie (kui soovid koti põhja tugevdada, mina seda ei teinud)
  • lukk (vastavalt koti laiusele, minul 20cm)
  • niit
  • mõõdulint/joonlaud
  • rätsepakriit
  • käärid
  • lukutald*
1. Juurdelõikus (enne seda kangad korralikult aurutada/triikida)
Mina lõikasin kaks 22x12cm tükki beeži linast kangast külgede jaoks ning ühe 22x18cm tüki lillelist kangast põhja tarbeks. Samuti voodri jaoks kaks 22x20cm tükki. Lisaks veel käerihma jaoks 24cm pika tüki. Rihmatüki laius võiks olla 4x valmisrihma laiust (ehk kui soovid 1cm laia rihma, lõika 4x24cm tükk). Soovi korral lõika ka põhja tüki jaoks sellega samas suuruses liimiriie ning kinnita see triikrauaga.
Hetkel on mõõtudesse sisse arvestatud 1cm õmblusvaru.
/// Variante on tegelikult lõputult – kangaid ei pea üldse kombineerima (võib teha ühes tükis), samas võib teha koti ju ka rohkematest tükkidest. Samuti võib lisada pitsi vms kaunistusi, kangamarkeriga midagi peale kirjutada või teha kott hoopis taaskasutust silmas pidades. Minugi lilleline kangas on 0,20€ saadud puuvillase seeliku tükk. Lukk on Uuskasutuskeskusest.
2. Luku õmblemine
Esimene samm on luku õmblemine. Selleks aseta põhimaterjali tükk parem pool Sinu poole lauale ning aseta sellele lukk. Luku parem pool jääb kanga parema parema poolega vastakuti.
Aseta sellele omakorda peale voodritükk, pahem pool peal ning õmble masinal kolmest kihist läbi. Kui Sa ei tunne end kindlalt või materjalid on väga liikuvad, soovitan enne õmblemist traageldada. Seda õmblust on lihtsam teha lukutalla abil, samas kui masinal on kitsam presstald kui 1cm, siis saab ka sellega edukalt hakkama. Mina olin laisk ja jätsin traageldamise vahele.
Kasutasin lukutalda.
Esimene õmblus tehtud!
Korda sama teise küljega. Mina otsustasin teha põhimaterjali poole ka tepingu. Selle tegin võimalikult serva lähedalt ning voodri lükkasin õmbluse alt eemale. Tepingu asemel võib õmbluse ka lihtsalt ilusti ära pressida. Voodri puhul kasutasingi lihtsalt pressimist ning kuna voodriks oli mul õhem puuvillane riie, toimis see väga hästi.
Tepingu õmblemine.
Töö voodri poolt. Vooder on juba maha pressitud.
Töö põhimaterjali poolt, tepinguga. Tepingu võib teha ka näiteks kontrastse niidiga – sel juhul võiks kindlasti pikema pistepikkuse valida.
Kui Sul põhi veel kahelt poolt kinnitatud ei ole, tee seda. Seejärel pressi õmblused kindlasti lahku. Soovi korral võid ka seal õmblusi ühelt või kahelt poolt teppida – näiteks mõne kontrastse niidiga. Kui soovid kotile näiteks pitsiriba lisada, siis nüüd on viimane aeg! Pitsiriba võiks esmalt kas masinaga või käsitsipistegega koti külge õmmelda ning otsad jäävad küjeõmblustesse.
3. Randmerihma õmblemine
Selleks võta rihmatükk ning pressi see täpselt pooleks. Seejärel pressi mõlemad õmblusvarud keskele kokku ning nüüd võid julgelt traageldamata rihma üsna serva lähedalt kokku õmmelda.
Seejärel ava lukk poole peale ning aseta töö lauale nii, et vooder on ühelpool lukku ning põhimaterjal teisel pool. Aseta randmerihm soovitud kohale õmblusvaru vahele. Kuna rihm jääb töö paremale poole, siis seda siin pildil näha ei ole, sest see on kihtide vahel!
Veendu, et kõik õmblusjooned läheksid ilusti kokku.
4. Kokku õmblemine
Õmble kogu krempel kahe õmblusega kokku nii nagu pildil näidatud (õmblusvaru jätsime 1cm). Voodri põhja jäta piisavalt suur ava, et selle kaudu koti ringi keerata saaks. Seepärast tegid ka luku pooleldi lahti. Kui Su lukk on metallist või metallist stopperitega, siis ole luku juures õmblemisel eriliselt ettevaatlik, et mitte nõela murda.
5. Põhja õmblemine
Nüüd tekitame kotile põhja. Mina soovisin põhja laiuseks 6cm. Seepärast voltisin koti külgepidi kokku ning märkisin kriidiga nii põhimaterjali kui voodri nurkadesse 6cm õmblused, mille keskpunkt jääb küljeõmbluse kohale. Nii kõigi nelja nurgaga!
6. Maagiline hetk, ehk koti ümber pööramine!
Nüüd pole muud, kui kott ümber pöörata ning kotipõhjas olev ava käsitsipistetega kinni õmmelda. Natuke pressimist, triikimist ning kott ongi valmis! Mina kasutasin puuvillast ja linast kangast ning need suutsid kogu töö käigus parajalt kortsu minna.
Palju õnne, meigikott ongi valmis! Kui see nüüd päris ideaalne välja ei tulnud, siis pole hullu, proovi veel. Enda tehtud asi on ikka väärtuslikumja hingega! Kui aga kõik sujus ludinal, siis saad sõbrantsidele näiteks valentinipäevaks vahvaid meigikotikesi meisterdada. Ma usun, et nad oleksid sillas! Minu kott tuli aga selline.
Õmblus läks natuke nihkesse, aga õnneks mitte väga palju.
Selline sai siis kõige lihtsama meigikoti õmblemise õpetus. Kahtlustan, et kõige keerukam selle koti tegemise juures on sirgete õmbluste õmblemine. Õnneks pole siin need ka väga pikad ning usun, et igaüks, kel soov, saab sellega hakkama! Jõudu õmblemisel!

Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!

Meisterda ise: Helkurloomad!

Detsember on alati olnud suur meisterdamise kuu. Ikka läheb tarvis midagi, mida kellelegi armsale kinkida ning õnneks on minu tutvusringkonnas tavaks kinkida pigem midagi pisikest ja praktilist. 

Viimases ajakirja Käsitöö numbris jäid mulle silma Anu Kaelussoo vildist loomad ning mõtlesin sellele ideele läheneda omamoodi ning teha loomadest helkurid ning lisada prossikinnis. Soovid ka endale helkurloomi? See on tõesti imelihtne ning vaja läheb:

  • Tükikest umbes 0,5cm paksust vilti (mina sain Abakhanist 1,25€)
  • Helkurpaela (Abakhanist, 7,5cm laiune, meetrihinnaks 3,05€)
  • Universaalliimi (mulle meeldib UHU kõikeliimiv liim)
  • Õmmeldavaid prossialuseid 
  • Teravaid kääre
  • Niiti
  • Nõela
  • *Soovi korral prinditud loomasiluette, andekamad võivad muidugi ise joonistada.
Mina tegin nii:
  • Otsisin internetist sobivad loomapildid, kus ei oleks liiga palju väikeseid detaile (raske välja lõigata) ning pikki väljaulatuvaid osasid, mis murduda võivad.
  • Printisin siluetid, lõikasin paberist välja.
  • Kandsin siluetid helkurpaela pahemale poolele.
  • Lõikasin loomad helkurpaelast välja.
  • Kleepisin loomad hoolikalt vildi külge. Siinkohal ongi väga oluline kasutada korralikku liimi. Teise võimalusena võib helkurpaela vildile kinnitada ka käsitsipistetega (näiteks sämppistes). 
  • Lasin liimil korralikult kuivada.
  • Lõikasin loomad vildist välja – eriti olulised on teravad käärid!
  • Viimasena õmblesin külge prossialuse ja voila – valmis.
Nii lihtne see ongi ning ei võta üldse kaua aega. Pisike, ise tehtud ning praktiline jõulukingitus! Minul sai kokku terve loomaaed ning mõned teen veel. Mõtlen, kellele tahaksin veel väikese kingituse teha ning mis loom talle meeldida võiks. Isegi Harrile meeldisid!