Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

Padjasõda!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!
Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!
Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.
Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda…

Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötoast

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.
Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 
Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!
Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!