Harri pintsak ehk kaunite rapooride kokku ajamine

Juba paar kuud tagasi valmis koolipingis meister Alina abiga üks meeste pintsak. Nüüd, kus on tekkinud korra ka üks hingetõmbepaus toon pintsaku esimesena blogilugejateni (ägedamatest asjadest on vahepeal valminud veel üks pidulikum kleit ja hiirekarva kiiksuga mantel).

Juba aasta alguses läksime Harriga pintsakule kangast valima. Kuna pintsaku õmblemine ei ole siiski paar pärastlõuna töö vaid kiirematel meistritel kulub ehk 3-4 tööpäeva, siis teadsin kindlalt, et kangas peab olema korralik. Seepärast otsustasimegi seada sammud TrendTekstiili poole, kus on tõepoolest täiesti arvestatav valik ka ülikonnakangastest. Enne poodi minekut ütlesin veel Harrile, et teeme ikka ühevärvilise – ikkagi esimene meeste pintsak ja lisahullust pole tarvis (minu jaoks uus tehnoloogia, uued töövõtted, kus on õv’d sisse arvestatud ja kus mitte). Läks aga nii, et veetsime poes ehk kuskil tunnikese ja lauale sai valitud 4-5 kangast ja tõsiasi oli see, et just valitud Ruuduline kangas sobis Harrile kõige paremini. Kanga valimise kõrvale näitas Aivar mulle veel tema enda viimseni viimistletud ja kaunist pintsakut šniti võtmiseks – pani ohkama küll, aga pean tavaliselt ikka päris mitu korda kvartalis tõdema, et olen jälle korraliku portsu otsa sattunud. Hiljem olen muidugi õnnelik, et olen jälle ennast ületama pidanud. Niisiis väljusime ruudulise kangaga ning võtsime kohe juurde ja tagasihoidliku viskoosvoodri.

Edasi läks juba mõõtude võtmiseks ja konstrueerimiseks. Meeste mõõte võetakse samuti hoopis teisiti kui naistel, kuid mina ütleks, et õpetatud meetodid tagavad juba esimeseks prooviks päris korrektse tulemuse, kui ei ole just suuremate eripäradega kehakuju (kasvõi need musklisse treenitud ülakehad ja pilpad alakehad #viimase aja trend?).

 

2016-02-26 14.04.50_900

 

Lõige olemas, edasi lõikuse juurde. Ma isegi ei oska öelda, kui kaua ma seda kangast ladestasin – igatahes panin ma selle üle rapoori mustri järgi kokku, et olla kindel, et koos lõigatud detailid on ühesugused. Oleksin võinud ka kombineeritult lõigata (üks kiht korraga), aga kasutatud variant tundus selle konkreetse kanga puhul lihtsam. Omajagu mõtisklemist oli ka sellega, et kõik ruudud ilusti kokku läheks. Jälgides aga paari põhipunkti/reeglit/soovitust ei olnud asi ülemäära keeruline. Korrektselt lõigatud ruutu on kohati isegi lihtsam õmmelda, sest terve toode on nö kontrollpunkte täis 🙂

 

2016-03-03 19.47.33_900

 

Detailid lõigatud sai tugevdada, jäljendada jms toredat teha, et pintsak esimeseks prooviks näeks välja nagu tõeline rätsepatöö. Pintsak tuli sisult modernne ehk siis kogu hõlm ei ole töödeldud karvariidega vaid kasutatud on valmis rinnalina ning hõlm on dubleeritud.

 

2016-03-08 14.02.27_900

 

Kõige rohkem kulus aega ruutude kokkuajamisel kui ühendasin küljetükki esidetaili ja seljadetailiga, sest seal on kõik ju kumer. Taskute ja varrukate ruutude kokku ajamine oli selle kõrval köki-möki. Varrukaid kartsingi kõige rohkem, sest käisid jutud…Aga ma ütleks, et kuna kangas oli superhea ja ruutude järgi sai proovis ka väga hästi istuvust märkida, siis oli see vat et üks ladusamaid pintsakuvarrukaid. Tõepoolest – kangast sõltub meeletult palju. Selle kanga puhul on hea ka see, et see kortsub väga vähe, seega sobib ka reisile kokku pakkimiseks.

Nonii, hakkabki valmis saama. Päris sisukas ja kihiline ning töötunde täis. Peale seda, kui pintsakust rääkima hakkasin, avaldasid mitmed mehed pintsakusoovi. Tõsiasi on aga see, et tegu on väga töömahuka tootega ning mõtet on see töö ainult ette võtta siis, kui on hangitud korralik materjal ning ka töö kvaliteet kannatab kriitikat. Kui juba mainida, et korraliku pintsakukanga  üks meeter läheb vähemalt 80€ kanti (muidugi võib saada ka nt 30€ täitsa hea kanga) ning liita sinna vahematerjalid, vooder, nööbid jms ning veel ka töötunnid on üsna kindel, et pintsak saab soetatud siiski poeletilt. Sel hetkel ongi paras aeg nentida, et rätsepatöö on surev kunst, aga pagana ilus kunst.

Teine asi on muidugi ka see, et mees, kes on juba rätsepapintsakuga ära hellitatud, saab vahest väga hästi aru. Isegi, kui ka poe pintsak istub võrdlemisi hästi ja on õigete pikkustega, siis tunne seal sees on teine. Ma ei mõtle mitte seda ideelist tunnet vaid päris füüsilist tunnet, et miski istub hästi seljas ja no näeb hea välja ka.

 

2016-05-12 15.07.33_900

 

Kokkuvõtteks võin öelda, et see on ehk kõige vaevalisemalt õmmeldud toode – isegi vaevalisemalt kui need ludrid šifoonkleidid või muud leiutised. See tähendab aga seda, et ma õppisin väga palju ning arenesin tegelikult päris korralikult. Sellele andis väga suure osa muidugi juhendaja Alina, kes õpetas kuidas Korralikult detaile sisse pressida, välja venitada, vormi anda, toodet õigesti käes hoida (see on muuseas väga oluline teatud hetkedel) ja veel palju muud nii möödaminnes ja lennult nagu talle kohane. Siinkohal olengi ka natuke mures rätsepatöö tuleviku osas Eestis, sest nii palju kui mina tean on suur osa selle ala meistreid kas pensionieelikud või juba pensionärid. On ka üksikuid nooremaid, kuid eks tööstiil muutub ajaga nagu ka kangad. Siin tekibki minul endal juba kerge missioonitunne, et tahaks saada võimalikult palju teadmisi just traditsioonilisest rätsepatööst enne, kui see hääbub (tean, et vähemalt üks minu klassiõde on asunud samale teele ja leidnud oma meistri). Üks asi on kenasti tooteid õmmelda, aga hoopis teine asi on näha veel meisterlikumaid detaile, mis on ehk unustustehõlma jäänud. Üheks õppematerjaliks mulle endale on 1€ päevadelt leitud rätsepatööna valmistatud mantlid ja pintsakud. Kui midagi erilist jälle silma jääb, siis ostan ära, piilun sisse ja uurin. Igalühel oma käekiri ja õppida on igasugu nippe. Eriti meeldivad mulle naistemantlid, mis on tehtud rätsepa poolt, kes ka meeste tööd valdab. Selline mikstuur on ka mulle endale meelepärane ja natuke kasutasin meeste töö elemente ka oma lõputööna tehtud mantlis (kui mantlipildid 30 kraadise soojaga tehtud saan, siis jõuab ka blogisse).

Lõppu lisan veel ka mõningaid detailipilte sellest, mis pintsaku eriliseks teeb.

 

DSCF2884_900

 

Pea nähtamatu liistuga tasku, mille taskukotiks kasutasin bordoopunast siidi, et taskukotti ka rinnarätina kasutada saaks.

 

DSCF2887_900

 

Sama siid läks ka taskuklappidele ning triiburuudu jooks jätkub.

 

DSCF2885_900

 

Vabandage nüüd kortsus voodrit, aga pintsak on selleks hetkeks juba kasutust leidnud. Küll aga tasub märgata vormi pressitud katteriiet, sest kui kiigata ruuduliste poe pintsakute hõlma alla, siis üldjuhul hakkab triip/ruut viltu jooksma, sest tööstus vormipressimisega ei tegele vaid lõigatakse ikka revääri järgi lõime. Samuti eelistan katteriidesse töödeldud rinnataskuid, sest need on ilmselgelt oluliselt vastupidavamad, kui voodri sisse töödeldud taskud ning mulle tundub, et enamus mehi kasutab siiski vähemalt ühte rinnataskut.

 

DSCF2886_900

 

Minu jaoks pakub silmailu alati ka käsitsi ühendatud varrukavooder. Tean, et väga paljud ei armasta käsitööd, põlgavad traageldamist jms. Ega minagi suur tühja töö fänn ei ole, aga kui käsitsi õmblusel on siiski praktiline eesmärk, siis olen vabalt nõus lisa aega kasutama.

 

2016-05-13 15.18.03_900

DSC_0203_1_900

 

P.S. Kõige ilusamad pildid on seekord teinud Merilin Mandel. Kui tunned, et tahad endast ägedaid pilte, aga kaamera ees ei meeldi kohe üldse olla, siis Merilin on just see, kelle poole pöörduda – tegelikult ka! Kui ei usu, siis piilu ta töid ja vaata neid rõõmsaid nägusid 😉

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!

Rebasekleit ehk lugu aasia rebasest, kes aasta aega minu riiulis pesitses

Umbes aasta tagasi tõi mu ema mulle rebase prindiga maika. Maika ise oli üsna läbipaistev ning õmbluskvaliteedilt kehvapoolne. Küll aga oli print vahva ning ka kangas täitsa mõnus viskoostrikotaažilaadne. Kohe oli selge, et selle algselt kujul ma seda kanda ei soovi, aga rebane oli nii kift, et panin ta ümbertegemise hunnikusse. Ja seal ta seisis aasta aega. Alguses arvasin, et teen mingi käistega pluusi sellest ja korra olid isegi kangad välja vaadatud, aga sinna paika see jäi. Nädal tagasi, kui kangad riiulist jälle välja kukkuma hakkasid, leidsin rebase taas üles. Leidsin ka palju teisi kangaid ning inspiratsioon välgatas ja panin kokku rebase ühe puuvilla ja polüestriseguse kangaga.

Esmane mõte oli, et sellest peab saama suure mõnusa satsiga kleit ja sealt ma siis alustasingi. Kuna maika oli suht läbipaistev, siis kasutasin maika selga esiosa voodriks. Seega tegin ka kleidi selja rohelise.

I

Alguspunkt

II

Hullumeelne õmblustehnoloogia

III

Kogu maikast esiosa välja võlumine. Selle järgi lõikasin ka seljadetaili.

Seelikuosa sai niisiis ratasklošš ning hea oli, et mul sellest kangast kahju ei olnud, sest seda läks ikka päris kobedalt, sest nö vööõmbermõõt (loe allääre mõõt) oli minusuguse klibu kohta päris korralik. Tahtsin ka, et seelikuosa oleks vähemalt 25cm pikk. Küljed õlad kokku pandud ja sats all oli aeg hakata mõtlema, kas tulevad ka varrukad või kandid ehk mis edasi.

Mulle tundus, et võiksid siiski olla ka varrukad ning seda satsistiilis. Varrukad mudisin mulaaži teel, sest see tundus lihtsaim ja kiireim variant. Ka roheline kangas ei ole just kõige langevam, seetõttu tuli ka varrukakuju tegelikult veidi kummaline, aga istuvus sai minu meelest hea.

IV

Varrukad otsas, kantsisin kogu käeaugukaare ja kui juba kantimiseks läks siis vaatasin, et kant sobiks hästi ka kaelakaarde. Korra jõudsin end juba kiruda, et enne külgede ja õlgade kokkupanekut kaelakaart puhtaks ei teinud, aga tegelikult läks hästi. Kant sobib kindlalt paremini.

V

VI

VII

VII

IX

X

XI

XII

XIII

Selline saigi siis minu redisain  rebasekleit. Ahjaa, varrukad ja alläär on peenpalistusega. Vahel on tore ette võtta seisma jäänud projekte. See nõuab küll miskipärast ekstrapingutust, aga rõõm on topelt, kui on lõpuks üks seisma jäänud asi valmis ning kui see ka veel samasugune välja tuleb nagu vaimusilmas.

Tegelikult peaks ka vajadusest lähtuvalt mõned asjad õmblema, aga kiirustada ka ei tasu – siis läheb hukka. Jaanuari kangaallahindlustelt tõin samuti veidi kraami koju ja need nüüd istuvad samuti seal riiulis, kus rebane oli ja ootavad oma aega. See sobib hästi, sest kui aeg on käärid sisse lüüa on ka mõte selgem. Õnneks ei hullunud ka teps mitte ning sellel kuul tuli ootele 3 kangajuppi (kahe kleidi ja aluskleidi jagu). Aga need ongi kevadeootuses õmblemiseks 🙂

Villane pakase eest päästja

Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.

Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.

I

II

Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.

III

Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.

IV

See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.

V

VI

VIII

Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.

VII

Hooaja esimene mantel!

Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.

Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.

Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.

Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.

I

Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.

VII

IV

III

Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.

II

V

VI

Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!