Supersuur 2015 aasta kokkuvõte

Aasta lõpp on kokkuvõtete aeg ning nii otsustasin midagi teha väikese aastakokkuvõtte. Seda küll peamiselt endale, sest tõenäoliselt olen mina aasta pärast selle postituse suurim huviline ja lugeja. Niisiis hakkasin vaikselt pilte kausta kokku otsima, mis tänavuses aastas olulised on olnud ning sain aru, et väikesest aastakokkuvõttest on asi üsna kaugel. Toimunud on lihtsalt nii palju ning nüüd ei pane ma enam üldse imeks, miks ma jõuluajal päris palju lihtsalt magada tahtnud olen ning seda ka parasjagu teinud. Kindel on aga see, et ma olen üdini õnnelik, et aasta jooksul nii palju toimunud on ning seepärast olen ka võib vist öelda, et möödunud aasta jooksul õppinud ehk pea kõige rohkem kui mõnel muul varasemal aastal. Iseasi on ka see, et kuna tegelen hingelähedasega lähevad kõik õppetunnid mulle ka korda. Aga nüüd kõigest (või ka mitte päris kõigest) järjekorras.

Jaanuar

Jaanuaris tegelesime juba ruthsotnik.com lehe loomisega ning sisupiltide pildistamise ja muu sellisega. Samuti oli just mööda saanud hullumeelne jõulukikilipsuaeg, aga ega seepärast tempot alla ei saanud lasta. Samuti sain kätte oma esimese manni 🙂 Kõige olulisem oli ehk see, et saatsin nii ehku peale ja pikemalt mõtlemata kavandid MoeP.A.R.K.’i noorte rõivadisainerite võistlusele.

"City Slap" esialgne kavand

I

Veebruar

Veebruaris sain teada, et olen MoeP.A.R.K.’i lavale pääsenud ning ei kujutanud veel ettegi, mis tööd see nõuab. Algas kollektsiooni kavandamine, materjalide otsimine, lõigete tegemine, lõpuks ka õmblemine. See kõik tähendas mega pikki päevi, kus iga päev kas siis peale kooli ja ka nädalavahetustel käisin vanematekodus, kus isa ehitas mulle suure juurdelõikuslaua, õmblemas. Kohvi, kohvi ja veel rohkem kohvi. Samuti ei tahtnud ma teha kvaliteedis järeleandmisi ning ega ma teinudki, kuid praegu neid kleite vaadates oleksin loomulikult hoopis teisiti teostanud ning valinud teised materjalid.

Vahepeal oli ka ühe lõike testgrupis ning pühendasin ühe nädalavahetuse elu esimese õnnestunud šifoonpluusi õmblemisele ning jumala õnn, et seda tegin, sest muidu oleksin hiljem pigis olnud.

III

Märts

Märtsiks olid minu 6 komplekti enam-vähem valmis ning algas see osa moetrallist, millest mul õrna aimugi ei olnud – kõige korraldamine. Siinkohal tänan veel kõiki modelle, kes minuga Paides käisid toetuse, kannatlikkuse ja ülima toreduse eest. Samuti Triinu (meik) ja Laurat ning Kadit (juuksed). Siinkohal soovitangi kõigil, kel on soov ja huvi oma kollektsiooni luua, siis MoeP.A.R.K. on ideaalne esmase kogemuse ja tagasiside saamiseks.

I

Aprill

Aprilli ma hästi ei mäleta, aga loogiliselt võttes oli see kooliga tegelemise kuu. Mäletan ka seda, et nädal peale MoeP.A.R.K.’i oli ERKI kavandite tähtaeg ning kui minu modellid eesotsas Gerli’ga (suuuuuured tänud Sulle lõputu optimismi eest!) ei oleks mind ERKI’le minema innustanud, siis oleks ee tõenäoliselt tegemata jäänud. Niisiis nädal aega joonistada 7 uut kavandit ja kahest komplektist pildid. Nüüd ajakirjandusest vaadates ilmnes, et juba 30ndal märtsil avaldati ERKI edasipääsejad, seega tundub, et aprill läks juba ERKI’ks valmistudes, sest pidin ühe komplekti juurde tegema ning soovisin ka oma kodulehe enne ERKI”t viisakaks saada. Mäletan, et edasipääsust teatas mulle moekollektsiooni õpetaja Kadri Veisner ning ma ei osanud kohe isegi reageerida, sest ma ei uskunud enda edasi pääsemist. Järgmine emotsioon oli “nüüd peab tööle hakkama, nojah siis, teeme ära”. Aprillis tegin erialaõpetaja sõnul (rääkisime sellest sügisel) kiirkorras ehk kahe nädalaga (ma ei tea palju praktikat tunniarvestuses nädalas oli) valmis ka jaki (antud oli 5 nädalat).

I

Mai

Mais algas juba ettevõttepraktika ning püüdsin oma kooli ja moe tegemised nii seada, et praktika ajal oleks nendega minimaalselt tegemist, sest ootamatusi tuleb alati ette. Mul oli suurepärane juhus, et Carol-Liis Metsla’le oli minu kollektsioon silma jäänud ning üheskoos tema ideede ja minu visiooniga sai purki ka kollektsiooni pildistamine. Seal tuli appi ka väga armas ja professionaalne meikar Elis Niils.

Live’i sain ka praeguse variandi ruthsotnik.com lehest, mis oli päris suur töö ning see töö jätkub vaikselt senimaani.

Mai olig päris hullumeelne kuu, sest ka ettevõttepraktikal oli tegemist rohkem kui küll. Nimelt sain õmmelda järjest 3 šifoonist suvekleiti (kaks neist lõpetamisteks) vahepeal vist midagi veel ning siis juba juunis minimassi proovida. Seetõttu ei pruukinud ka seal tööpäevad olla pelgalt 8h.

erki_02

II

erki_backstage

Juuni

Moetrall oli kuigivõrd läbi saanud, kui praktika veel kestis ning seda täiel tuuril. Tagatipuks õnnestus mul korralikult haigeks jääda (minu puhul klassikaline põskkoopapõletik), kuid lasin masina taga edasi. Sealt õppisin ka igasuguse tunde, enesetunde, väsimuse jms pealt ikkagi tööd tegema ning kompasin enda võimete piire. Ka need on tarvis teada saada. Kuna avanes võimalus, siis olin praktikal ka pikemalt, kui ette nähtud ning tööhoog kestis juuli keskpaigani.

Juuli

Enne puhkusele minekut olin endiselt korralikult tõbine ning sellega kaasnesid juba ülepingutusanomaaliad. Õnneks tiirutasime kaks nädalat ringi ning ei ühtki pistet vms. Lubasin, et võtan ka augustis rahulikumalt ent…

August

…siiski õmblesin ühe pulmakülalise kleidi. Samuti võeti minuga ühendust TALI poest ning augustis jõudsidki esimest korda minu lipsud ka poe letile. Augutis jõudsid minu lipsud ka Kuku Kohviku teenindajate kaela ning seal vesteldes ja lipsuläbirääkimisi pidades jäin silma ka NuNordiku Tiinale. Sellest hetkest alates sai Kunstihoone vallutatud ning lipsud said ka Eesti vanimas disainipoes NuNordikus esindatud.

I

kikidTalisse20tk_06.08.15

September

Septembris läks esimest korda matliteoks ning poolekspromt sai ka Berliini piletid ostetud. Teades juba oma töörütmi siis teadsin, et püsin asjadega ilusti graafikus hoolimata nädalasest eemal olekust. Millalgi suvel (vist juunis) olin kätte saanud ka enda nimesildid, mis on täpselt sellised nagu ma pikalt olin soovinud saada.

Berliin oli mõnus vaheldus. Kummalisel kombel oligi meeldejäävaim just Caribou kõrvaklappides üksi linnapeal ringi jalutamine. Hakkas juba pimenema ning õlleaedades süttisid vaikselt tuled, mõnus. Sain kätte ka oma croissant’i, selle peaaegu päris prantsuse oma – kirjeldamatult hea.

Ahjaa, see pidi vist olema september, kui soetasin endale ehku peale osta.ee’st tööstusliku õmblusmasina. Mul läks väga hästi ning ilma selle masinata ei õmbleks ma ühtli mantlit. Masin peaks olema aastast 1979 ning kunagi EKA masinaparki kuulunud. Küll aga on seda masinat ilmselgelt upgrade’itud, sest sel on isegi kannaga niidilõikus. Ainus nö häda on selles, et koju see mul ei mahuks ning masin on ka tööstusvoolul ning võrdlemisi häälekas. Mind see ei seda, küll aga segaks see minu naabreid. Hetkel saan siiski sellega vanematekodus õmmelda, mis nõuab küll veidi planeerimist, aga võimalus on 🙂

I

I

I

II

Oktoober

Esimene mantel sai valmis ning hakkas kohe järgmise kavandamine. Ühtlasi aitasin klassiõel alustada tema kollektsiooni valmistamist – lõigete tegemine, esimesed eksemplarid, modellid, proovid.

Samuti tegin oma esimese läbimõeldud kikilipsukollektsiooni ning selle pildistas üles ülikifti energiaga Merilin Mandel. See andis minu e-poele kohe uue ägedama look’i. Suured tänud ka modellidele, Lennartile ja Karmole!

I

I

November

Novembris valmistusin vaikselt kikilipsudega jõuludeks ning naasesin ateljeesse, kus suvel juba oldud. Suur osa vabadest õhtutest läks mantli tähe all, sest seekord oli tegu väga ebatraditsioonilise mantliga mis nõudis tavalisest rohkem nutti.

Novembris leidsin ka nii ajakirjast Mood kui ka LP nädalalisast enda kikilipsud. Samuti sai toote sildistamist ja pakendeid veidi uuendatud ja parendatud.

Ühtlasi soovis Harri endale DiscGolfi kotti ning aitasin tal ka selle õmmelda. See oli esimene kord minu jaoks õmmelda sellistviisi karme materjale ning välja mõelda igasuguseid taskuid ja pudinaid, mis spordikottide juures tavapärased on, kuid minu kui rõivasteõmbleja jaoks täielik “issandmisseeon” tunduvad. Sain hakkama.

II

I

III

IV

Detsember

Detsembris möllasin ateljees erinevaid tellimustöid teha (sh ka veel üks vatiinil mantel ja mitte päris tavaline). Tundsin, kuidas muskel kasvab, sest mantli juures ongi minu jaoks keerulisim ehk varrukaid ilusti otsa saada (mitte lihtsalt, aga ilusti) ning see, et kogu see kupatus on varrukavoodri ühendamise ajaks nii paganama suur ja raske, et tõepoolest hakkab muskel kasvama. Ühtlasi hakkasin vaikselt jõulukinke meisterdama. Sh katsetasin ka paeltikandit elus esimest korda ning mulle hakka see täitsa meeldima.

Poodidesse (Tali/NuNordik) jõudsid pühade puhul ka minu siidist ning sametist kikilipsud.

II II

 

Nonii, saingi vist hakkama. Kindlasti unustasin ühtteist ära ning mõnest põnevast asjast, millega veel midagi kindel pole ei teinud juttugi. Samas piltide järgi sain vist suurema osa kirja. Tõepoolest hullumeelne aasta, aga ka väga kogemusterohke. Kui hakkaksin siia tooma ka kõike seda, mida õmblusalaselt juurde õppisin, siis see postitus vist ei lõppekski. Ütleksin, et septembris saabus minusse mingi arusaamine õmblustööst, mida mul enne ei olnud ning nüüd see arusaam aina areneb.

Igatahes olen veendunud, et aasta 2016 tuleb vähemalt sama vinge ja kogemusterohke. Küll aga õppisin ma eelmiselt aastalt, et oma resursse tuleb tasakaalukamalt jagada ning seda püüangi juba nüüd teha.

P.S. Juba tuli meelde, et tegin ju veel ühele räpparile kostüümi ja siis sügisel oli ka juuksuritega koostöös moedemm…ilmselgelt unustasin ma päris palju asju ära.

Jõulutegemised

Tänavuste jõulude eel olen endale igapäevaselt vaikselt meeldetuletanud, et tuleb võtta rahulikult. Tänu korralikult otsustusvõimele on see ka õnnestunud ning jõulusagin viidud minimaalseks ning kaubanduskeskused ühe erandina jäid samuti külastamata. See aga ei tähenda, et käed-jalad tööd täis ei olnud ning, et kingitused tegemata oleksid jäänud. Sel aastal otsustasingi nii, et kõik kingid, mis teen, peavad olema oma kätega tehtud. See on nüüd küll väike spoiler siin inimestele, kelle kingid hetkel veel minu eriti hipster jõulupuu all seisavad, aga ehk annate mulle andeks. Teine eesmärk oli kasutada võimalikult palju kodus leiduvat materjali. Kuna olen juba päris pikalt käsitööd harrastanud, siis on mul parajalt igasugust kraami kogunenud (käsitöölised teavad väga hästi, kui kiirelt võib tavaari rohkus käest ära minna). Juurde ostsin seega vaid atlasspaela, toki lõnga ning 80cm kangast.

Päris öko on ka tänavune jõulupuu (loe: jõuluoks). Kuna lund maas ei ole, siis erilist jõulutunnet kahjuks ei ole. Seepärast otsustasin, et ühe jõuluoksa peaks ikka tekitama, sest päris kuuske või nulgu tuppa tuua sellel aastal miskipärast ei soovi. Viimasel ajal on olnud palju tugevaid sügistuuli ja seepärast on oksade valik metsa all päris kirev ja ma ütleks et win-win seis. Metsaalune saab murdunud oksast lahti ja kodu jõulurõõmu.

II

III

Lõpuks tegin ka endale ühe kingituse, mille küll juba nädal tagasi kätte sain, aga alles täna sellega kätt proovisin. Loodan, et mul jätkub kannatust jätkata, sest missioon on võrdlemisi külma närvi vajav. Nimelt soetasin endale Tambour’i/Luneville’i töövahendi ning tegin sellega äsja esimesed pisted. Kuna ma ei tea, kas mul sellise tehnika tudeerimiseks püsivust jagub kasutasin hetkel tavalist tikkimisraami, mis tegi kahe käe vaba hoidmise muidugu sutsu keerulisemaks, aga sain hakkama ja isegi esimesed litrid said paigaldatud. Hetkel tundub nõela liikumisest keerulisem õige pinge hoidmine, sest pean ju niiti pingul hoidma, et see ilusti kangast ja silmusest läbi tõmmata, kuid õigel hetkel jälle järele andma, et see kangast krookima ei hakkaks. Samuti ei olnud ehk kõige targem mõte esimeseks katsetuseks tükike šifooni võtta, sest selle kangakiud kipuvad niidiga mesti tulema, aga saan hakkama. Mingi motiivi teen kindlasti valmis ning eks siis näis, kas söandan seda tehnikat arendada ja ka pikemas perspektiivis kasutada.

IV

Nüüd aga mõnusat ja rahulikku jõuluaega kõigile ning püüan selle aasta sees ka ühe aasta kokkuvõtte kirjutada, sest sel aastal on tõepoolest, mida kokku võtta 🙂 Loodan, et ka teil on olnud vinge aasta!

https://www.savingadvice.com/articles/2008/09/14/102481_12-tips-second-hand-clothes.html

10 nippi edukaks sekkari külastuseks

Täna on väidetavalt rahvusvaheline sekkaripäev ning just seetõttu tundus, et on õige päev kirjutada ühtteist teise ringi kaupade teemal. Tihedamatele lugejatele on ehk kõrvu jäänud, et enamus minu riidekapis olevast on pärit just teiselt ringilt ning ülejäänu on enda kätetöö. Vaid väga väike osa asjadest on pärit nö. tavakauplustest. Sekkariusku olen olnud juba aastaid (umbes kümme) ning alles nüüd tunnen, et mul on tekkimas väike vilumus, sest ma veel mäletan, milline frustratsioon mind algselt tabas, kui sekkareid külastama hakkasin. Jõudu andsid juurde aga sõbrannade vinged leiud ja nii jätkasin ka mina otsinguid.

Miks üldse sekkarites käia? Minul oli esmalt kaks põhjust – teise ringi kaubast leiab teistsuguseid ja ägedamaid riideid kui tavapoodidest ning need on ka odavamad. Alles hiljem õppisin tundma materjale ning hindama rõivaid teise pilguga. Minu lemmikesemeks on siiani üks kollane 100% kašmiirkampsun, mille soetasin 0,50€ eest. Pidin seda küll sutsu ümber tegema, kuid asi oli seda väärt. Teiselt ringilt võib niisiis leida väga kvaliteetseid, suurepärastest materjalidest esemeid olematu hinna eest. Kuna eriti viimastel aastatel on inimeste rõivastetarbimine hoogustunud (mulle vähemalt tundub teise ringi kauba järgi), siis on sekkarilettidel tihti ka täiesti uusi siltidega asju ning leida võib ka igasugu põnevaid põhjamaade disainibrände. Kui ka asi ei ole täiesti uus ning on juba paar korda läbi pestud on kohe näha, kuidas ja kas rõivas kasutusele vastu peab. Olen isegi kunagi ostnud kiirmoe kettideis ühepesukorra riideid. Kas saab olla midagi veel mõttetumat? Sekkarist ostes saab enam-vähem kindel olla, et ese peab ka vastu. Vastasel juhul näeb see juba letil kehv välja.

Oma osa sekkarites käimise mõtestamisele annavad ka lugematul hulgal dokumentaalfilme, mida on võimalik rõivatööstusest vaadata. Probleemkohtadest rääkimine on viinud ka suuremad kiirmoeketid nö ökopuuvillast t-särke, mis on väga tore, aga peab nentima, et seda taaskasutud puuvilla saab ühe särgi tegemisel kasutada vaid teatud protsendi ning isegi sel juhul on need särgid nii õrnad, et isegi minusuguse mitterahmeldaja seljas tekivad küllaltki kiirelt augud. See paneb kahtlema, selle keskkonnasäästlikuses, sest tavaline t-särk peab mul oluliselt kauem vastu. Kui olen selle niikuinii teiselt ringilt ostnud, siis jääb ära ka selle töötlemisvaev. Ehk siis miks mitte kohe särk teiselt ringilt soetada?

Tean, et paljude inimeste seas tundub sekkarites käimine endiselt tabu või on vabanduseks see, et mul pole aega. Nendest mõtetest tasuks küll üle saada. Mis puutub aja küsimusse, siis jah, see võtab aega, aga samamoodi võtab aega kaubanduskeskuse läbi kammimine, kust mina tavaliselt samuti ikkagi suurt midagi ei leia ning olen sama kuulnud ka paljude klientide käest, kes lõpuks soovitud rõiva mul individuaaltööna õmmelda lasevad.

Kes veel sekkariteusku ei ole, siis nendel tasuks kindlasti kõrva taha mõned sekkarinipid.

Ehk siis 10 punkti edukaks sekkaris käimiseks:

  • Tee kindlaks, mis Sul hetkel riidekapist puudu on (otsid sa pluuse, kleite, seelikut) ning keskendu nendele tootegruppidele.
  • Hoidu mõttest “ah, see on nii odav ma võtan selle ka”. See tekitab riidekapis kiiremini olukorra, kus asju on nii palju, et midagi pole selga panna.
  • Jälgi rõivaste koostise silte ning ostle nö kätega materjale katsudes. Naturaalsed materjalid nagu puuvill, siid, viskoos, vill on seljas mõnusamad kui polüester ja akrüül (kuigi on olemas ka väga kvaliteetset kunstmaterjali).
  • Tee endale selgeks erinevate maade suurusnumbrid. Eestisse jõuab väga palju UK kaupa, seega on väga kasulik tunda ka nende suurusnumbrite süsteemi.
  • Ole loov ja ära piirdu vaid enda suurusnumbri riietega – näiteks mõni XL pluus võib XS suurusele kleidi asemel olla.
  • Varu aega ja ära kiirusta ning mine sekkarisse ainult siis, kui Sul selleks tuju on. Vastasel juhul on 98% tõenäosus, et Sa ei leia sealt midagi sobilikku.
  • Veendu toote kvaliteedis – vaata üle õmblused, kas kõik nööbid on alles, millised on rõiva kaenlaalused seest või püksitagumik, kas tootel on plekke, kas lukk käib korralikult. Loomulikult on teisel ringil ka palju kaupa, mis on kuskilt katki või liigselt kulunud. Kui tootel on plekk, siis tasub seda sama tootega kergelt hõõruda ja vaadata, kas see tuleb maha.
  • Ole valmis pisiparandusteks ja pese riided kindlalt enne kandmist läbi. Nööbi ette õmblemine või väikese augu parandamine õmblusreal ei ole teps mitte keeruline. Kui neid oskuseid veel ei ole tasuks need kindlasti omandada.
  • Proovi esemeid kindlasti selga ning ole kriitiline. Kindlasti leiad Sa palju ägedaid esemeid, mida tahaks hirmasti koju viia, aga mõtle korra enne, millal ka kas Sa selle ka päriselt selga paned. Ma tean, et tihti on raske hästi istuvat ja ägedat asja tagasi panna, aga kui Sa sellega tegelikut ei kanna, siis on kindlasti keegi teine, kellele see suurepäraselt sobib.
  • Kindlasti vaata üle ka “proovitud riided” stange, sest seal on kliendid teinud juba oma selektsiooni ja hea kraam on juba välja toodud.

Seega kõik sekkaritesse ja ärge olge pelglikud!

Läti disaini eri #Positivus

Tänaseks olen juba oma pehmes voodis tagasi ning jooksev soe vesi tundub endiselt luksus – ehk siis käisin ka mina Positivusel. Nagu ikka oli Positivus igati positiivne ning elamusrikas ning esimest korda jõudsin tutvuda ka Läti disainiga, mida telkides müügiks pakuti. Tegelikult läheb seal aeg nii kiirelt, et ega ma seekordki poleks peaaegu telkidesse tuulama jõudnud, aga festivalide külastajate seas jäid mulle nii mõnedki kiftid asjad silma ning see pani mind telkidesse kiikama. Nii mõnedki tegijad leidsin ka Etsy’st üles ning kolm tegijat, kellest rääkida soovin on mulle juba enne silma jäänud.

Suureks pilgupüüdjaks olid ZIBtextile retuusid. Tõsiselt ägedad – värvilised ja stiilsed. E-poest piilusin, et tegelikult on neil kõiksugu kraami veel, aga Positivusel jäid seljas silma just retuusid.

ZIBtextile

ZIBtexiles

Silma jäid ka Cemme särgid, millest üks Harriga ka koju tuli. Väga kiftid särgid just meestele. Näiteks see Riia kaardiga pirn on minu meelest väga äge.

Cemme shirts

Vallatust ja värvilisust oli veelgi – vahepeal ka Eesti oma siison.ee e-poes müügil olnud Ecattus (ehk Eduardo Cattus) oli ka Positivusel märgataval kohal. Naistel rohkem arbuuse ning meestel pingviine. Festivalipildis oli rohkem näha särke ja pusasid ning seepärast olin üllatunud, et neil on ka lahedaid väga erinevate lõigetega kleite, mida isegi selga paneks.

Eccatus

Eccatus

Juba varasemalt on minuni jõudnud info, et Läti neiud on hakkama saanud geniaalse ütleme siis jopega igaks elujuhtumiks. Lugu oli alguse saanud sellest, et saadaval ei olnud head jopet iga ilmaga rattaga ringi vuramiseks ning seeläbi sündis The Heroine Coat. Jope on läbinud pika tootearenduse ning on vaikselt juba kuulsust kogumas.

The Heroine Coat

Viimaseks ägedaks Läti leiuks, mis tegelikult juba ka Tallinnas Tali poes müügis leida võib on lihtne, loogiline ja äge Lickstarter. Tallinnas nägin müügil vaid S/M, M/L suuruseid, kuid veebipoes on suuruste ja ka kiisude valik veidi laiem. Absurdselt äge, ma ütleks.

Lickstarter

 

Et aga Positivuse fiilingut mitte kaotada, siis pean ütlema, et minu parimateks muusikaelamusteks jäid siiski Jack Garrat ning Lexsoul Dancemachine.

 

Asendamatud abivahendid – pressimispukid!

Ega naljalt öelda, et õmblemise juures on vahel õmblusekvaliteedist olulisem selle pressimine. Vahel õnnestub kerget õmblusviga pressides suurepäraselt parandada ning vahel võib ka ideaalse õmblustöö pressimisega täiesti ära rikkuda. Seepärast ongi superolulised pressimisel kasutatavad abivahendid. Otsisin enda pukke vaikselt üle aasta ning mitte kuskilt ei leidnud. Poodides on saadaval vaid metallpõhjaga tudisevad variandid, mis mulle üldse mokka mööda ei ole, sest need lähevad hirmus kuumaks ning jumal hoidku selle eest, kui need on veel metallvõrega, mida näiteks viskooskangale mustriks imelihtsalt triikida on võimalik.

Igatahes sai leitud lõpuks murele lahendus – tuttav puutöömeister oli heal meelel nõus tegema mulle imeilusad pukid. Ei mingit metalli, tudinat, kruvi või esteetilist inetust. Sain endale niisiis ilusad täispuidust pukid. Ainult katted pidin ise peale tegema, kuid see pole üldse keeruline. Korra mõtlesin, et ehk peaks peale otsima/ostma need spetsiaalmaterjalist katted, siis aga mõtlesin, et aastaid on hakkama saadud tavaliste naturaalsetest materjalidest katetega. Seega tegin ka mina oma pealse linasest kangast, mis peab kuumale hästi vastu küll. Katet ma klambritega kinni ei löönud vaid tegin kattele paelakanali. Kui nüüd peaks mingil hetkel selguma, et tahan sinna kas teist katet või sinna vahele seda spetsiaalset porolooni või mingi vahtkummi laadset materjali (täpselt ei tea veel, kus seda müüakse), siis saan alati kõike hõlpsalt muuta.

Rinnapukki, mis siin piltidelgi, kasutan ise kõige rohkem. See teeb triikimise/pressimise palju mugavamaks ning selle kumerusi on tegelikult õmblustööd palju tarvis.

Kui Sul tekkis tunne, et oleks ka puidust pressimispukki (kas rinna-, varruka- või kandipukki) tarvis, siis anna mulle teada!

I

II
III

III