Peenvärk ehk värske tikkimise fänn

Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.

Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.

Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.

Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.

Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.

Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.

Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.

Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.

Uute tikkimiste ja õmblemisteni!

AW’15 Kikilipsukollektsioon ehk hunnik härrasid!

Nüüd, kus sügis on juba oma täies värvikirevuses jõudis Tali Mini poodi (Voorimehe tänaval, Tallinna vanalinnas) ka minu sügis-talvine kikilipsude kollektsioon. Sedakorda on kikilipsud inspireeritud sügisestest toonidest ning päris mahedad. Viimasel ajal on mulle eriti hingelähedaseks saanud just tumedamad, kuid oma tumeduses siiski kirkad toonid – eriti tumeroheline ehk emerald. Sir Emeraldi kohtab ka lipsukollektsioonis päris mitmes variatsioonis. Kuna seekordsed lipsud on omamoodi väärikamad, kui ehk mõnedki varasemad, siis said ka kõik lipsud endale tiitli Sir. Tundus igati paslik.

Samuti on alles jäänud igasugu ruudu ja kanajalatemaatika (jajah, see Sir Hunting I on kanajalgadega). Kollektsiooni lipsud on ka oma olemuselt veidi tummisemad, sest valdavalt kasutasin villast kangast, abiks suts puuvilla.

Seda kollektsiooni võib pidada ka esimeseks pääsukeseks, sest eelnevalt olen ma teinud pigem minikollektsioone (3-4 sarnaste joontega lipsu). Seetõttu otsustasin, et lõpuks ometi võiks koostööd teha mõne vahva fotograafiga, kellel oleks oma vaatenurk ning kes mõistaks minu loodud kikide hoogu. Täiesti juhuslikult ning igati õigeaegselt juhtus minu Facebooki seinal kajastuma üks ütlemata ägeda emotsiooniga pilt – pildistajaks Merilin Mandel, kellest ma varem kuulnud ei olnud. Uurisin kohe lisa ning hops, juba olimegi kohtumise kokku leppinud. Peab ütlema, et Merilin on täielik entukas nagu minagi. Selle suurepärase energia ja rõõmu tõttu ongi inimesed tema piltidel nii elavad. Ütlesin kohe, et tehtavate piltide keskpunktiks ei pea ilmtingimata alati kikilips olema vaid ehk olulisemgi on emotsioon, lugu, tunne. Koostöös Merilini ning megaägedate kikilipsukandjate Lennart Lennuk’i ja Karmo Nigula’ga sündiski üks hoogne fotolugu. Suur, suur aitäh neile veelkord!

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

Fotod: Merilin Mandel

Modellid: Lennart Lennuk, Karmo Nigula

Kikilipsud ja kindad Uue Maailma Festivalil

Terve nädal kibekiiret valmistumist Uue Maailma Festivaliks ongi nüüd läbi ning ka Festival sai mööda. Ma olen siiralt tänulik kõigile, kes mind üles otsisid ning kõikidele huvilistele, uudistajatele, klientidele! Teid oli uskumatult palju ning sel nädalavahetusel saadud energiat jagub mul veel nii mõnekski ajaks ning jaksu uutele kangajahi tuuridele minekuks on nüüd ka varnast võtta! Omaniku leidsid mitmed kikilipsud ning omanikeks said täiesti võrdselt nii mehed kui naised. Palju oli ka kinnaste proovijaid ning vastu sai võetud mitmed kindatellimused. Minul on aga kärmed käed, seega kel veel kindasoovi, siis võtke ühendust! Saan kududa kindad täpselt teie käe järgi! Targad naised festivalil teadsid juba öelda, et pihlakate ja seente arvukus pidavat külma talve tähendama ning soovisid mulle jõudu ja kärmeid vardaliigutusi. 

Proovisin festivalil teha ka väikest viisi lipsustatistikat küsides, missugune lips uudistajatele esimesena silma jäi. Minu statistikast ei tulnud aga midagi välja, sest pilgupüüdjad olid täiesti erinevad. Kui nüüd peaks ühe siiski välja tooma, siis võiks see olla see lips. Meestele meeldis see enda jõulise oleku poolest, sest tegu on paksema materjaliga ning lips hoiab väga hästi vormi. Naistele tundus see meeldivat pigem mõnusa koloriidi poolest.
Meeldiva üllatusena jäin ma silma ka mitmetele meediaväljaannetele. Selle peale ma isegi ei tulnud, et keegi võiks tahta mind mõne tänavamoe kolumni jaoks pildistada või mind intervjueerida. See võttis kohe kohmetuks. Püüan nüüd silmad kõrvad lahti hoida, kui mõnes stiilinurgas minust mõni pilt peaks leiduma ja eks ma siis annan teada ja näitan teile ka!
Esimese kaamera ees tehtud intervjuu ristsed on nüüd aga saadud ning armas Katriin küsis minult mõned küsimused. Kuna see kõik tuli nii ootamatult, siis puterdasin parasjagu, aga olen jälle kogemuse võrra rikkam ning ehk suudan järgmisel korral paremini lauseid formuleerida ning aeglasemalt rääkida.
Minu esimest intervjuud kaamera ees saab vaadata Siit ning mind saab pildis näha kuskil 02:09:12.
Kohe peale seda sain natuke juttu rääkida ja Uue Maailma Raadiole, aga seda kohta ei suutnud ma järelkuulamisest üles leida. Kui keegi satub peale, andke mulle ka teada!
Igatahes, suur tänu veelkord kõigile, kes uudistama tulid ja tänan ka rohkete kiidusõnade eest. Suur heameel on mul ka seetõttu, et mööda jalutas ka palju inimesi, kellel on juba minu tehtud kikilips ning kui küsisin, kas lips on ka kasutust leidnud, siis kõik olid seda vähemalt ühel korral kandnud ning mõni tragim lausa pidevalt – super lahe värk!
Kuna huvi lipsude vastu on suur, siis püüan selle nädala jooksul korralikult ka oma avalikul Facebooki lehel olevat lipsukogu galeriid täiendada, et kõik lipsud endale omaniku leiaksid. Aina täieneva lipsukogu leiab Siit! Oma Facebooki lehel annan teada ka oma jookvatest tegemistest, uutest valminud töödest, blogipostitustest – ühesõnaga kõigest mis toimub. Kes soovib kursis olla, siis ootan teid kampa!

Koolikell, koolikell!

Nonii, esimene koolinädal on otsa saanud ja juba endale hilisemaks lugemiseks tahaks miskit kirja panna. Kindlasti on seda postitust mul kahe aasta pärast, mil rätsep-stilisti paberid käes, huvitav lugeda!

Esimene nädal on olnud paras kohanemise nädal. Koolikeskkond on mulle juba kuidagi võõraks jäänud, sest tööl käimise harjumus juba sees ning ka ülikoolis oli hoopis teisiti. Sellises klassikalises koolitunnis polnud ma teab mis ajast käinud, aga eks neid klassikalisi koolitunde on meie õppekavas vähe ning ainult alguses. Ega õmblemist ju kuivalt ei õpi, ikka praktika käigus! 

Enne kooli minekut, tegin põhjalikku eeltööd ning suhtlesin mitmete lõpetanutega ning teiste selle koolis käinutega, sest otsus päevasesse õppesse minna ei tulnud kergelt. Küll aga andis mulle jõudu juurde õpilaste ja vilistlaste tagasiside ning kõik kiitsid siiralt. Hoolimata kiidusõnadest olin ma igaks juhuks veidi skeptiline, aga pean tõdema, et tõepoolest on seal väga lahe! Sellel aastal on ka muidugi palju uusi õppejõude või õpetajaid, ma ei teagi kuidas neid nimetama peaks, kes on kindlasti uue hingamisega. Üllatav oli ka see, et minu kaasõpilastest umbes pooled on kõrgharidusega. See on minu meelest väga lahe, sest  inimesi on igast valdkonnast. Väga veel tutvuda ei ole jõudnud ning kõik näodki pole veel meeles, aga küll jõuab. Õnneks on meil juba alguses nädalas kaks tervenisti praktikapäeva, kus mõnus õhkkond ja saab natuke juttu ka ajada. 

Koolis olles on tihti kummaline tunne ja küsin endalt, et kas tõesti räägitaksegi nii suure kirega kangastest ja pistetest ja kogu sellest maailmast. Tundub nii uskumatu, sest üldiselt, kui kellelegi õmblemisjuttu rääkida tahan, siis huviga kuulajaid leidub vähe. Tahaks end lausa näpistada! Lahe oli ka Dormeuil’i kangaid oma käega katsuda, sest need on ehk maailma ühed kvaliteetseimad üldse. See oleks äge, kui ma ükskord neid kangaid kasutades mõne ülikonna teeks. On kuhu poole püüelda.

Praktikas on alguses alusõpe, kus teeme erinevaid käsitsipisteid ning natuke masinpisteid. Ma polnud varem ka uuema aja tööstusliku masinaga õmmelnud ning ka see oli kogemus omaette, sest korra läks ikka koordinatsioon täitsa sassi. Nõuka tööstusmasinatel õmblemine on üsna sarnane kodumasinatega, suurim vahe on stabiilsuses ning kiiruses. Koolis on aga modernsem masinapark ning kahe jalaga kiirust reguleerima pole ma harjunud ning põlvetõstuk vajab ka veel harjutamist. Kolmandaks niitide lõikamine kerge kannavajutusega. Kolm lihtsalt liigutust, aga vajavad harjutamist. Siiski tulid mul esimesed harjutused ehk joonte järgi erinevate kujundite õmblemised täitsa hästi välja, aeglaselt, aga hästi. Triikimiskeskused on ka täielik õnnistus, sest kui kodus kikilipse teen, siis teen ikka mitu korraga ning seetõttu võin vahel tund aega järjest triikida. Selle aja jooksul jõuab triikimislaud juba parasjagu kuumaks minna ning lõpuks hakkab alt juba ka kondentsi tilkuma ning näpud peavad samuti rauast olema. Triikimiskeskustel on aga jahutus/auruimur. Vat mis oleks siis lipse õmmelda!

Esimese praktikapäeva lõpuks olin ma hakkama saanud sellise õppe lapikesega.

Mul on siiralt hea meel, et ma tegin valiku kooli minna ning ootan juba neid uusi adrenaliinilakse, kus käed kliendi kangasse löön ning sellest midagi ilusat tuleb!

Kikilipsud Hendrikutele

Publiku suurel nõudmisel jõudsin ma lõpuks valmis ka mõned kikilipsud pisematele põnnidele. Tegin need ainult sutsu väiksemad, kui täismeeste omad, et oleks ikka lips, mida vaadata! Nüüd ongi mõned lipsud lausa paaris, üks suur, teine väike!

Eile oli mul au kohtuda ka kahe Hendrikuga, kes mõlemad said endale kikilipsud. Vanem Hendrik läheb täna esimesse klassi ja sai peaaegu täismeeste kikilipsu – klassikalise kinnitusega, aga ainult veidi väiksema. Natuke koerust peab ka ikka ühe lipsul olema ning selline ta sai.
Veel kohtusin ühe pisema Hendrikuga, kes valis endale viie lipsu seast välja ühe Ämblikmehega lipsu – tundub, et see on väga popp variant! Väiksemal Hendrikul oli aga super hea tuju ning rõõmus meel, et õues ringi joosta sai. Seega andsin mina endast parima, et väike Hendrik pilti püüda. Ega ilma naljata ei ole eraldi lastefotograafid! Hendrikul oli minu üllatuseks seljas ka huud, mille talle tegin. Varrukad on veel küll sutsu pikad, aga muidu täitsa paras. Nüüd on ka näha, mis imeasi seljale tehtud sai! Ja mis peaasi, Hendrikule meeldib nii huud kui ka ämblikmehe lips. See on kõige olulisem!
Juba järgmisel nädalavahetusel on toimumas ka Uue Maailma Festival. Olen seal oma lipsudega kohal ning tundub, et pean enne mõned Ämblikmehed juurde tegema! Kaasa võtan loomulikult ka suurte meeste lipsud, mida ka naised kanda võivad ning vist jõuan ka mõned kindad valmis. Annan nädala jooksul täpsemalt teada!