Softshelli õmblemine – küsimused, vastused

Õhus on tunda jäist sügist – ilmad on läinud jahedamaks ja tuulisemaks. Seepärast on ilmselt nii mõnelgi õmblejal järjekorda ootamas mõni softshell kangas või on joped ja kombed veel masinasoojad.

Pean tunnistama, et pigem traditsioonilist joont armastava rätsepana on softshell minu jaoks veidi kummaline materjal, aga paraku ka väga praktiline. Pean ka tunnistama, et minu enda softshell jope on ostetud poest kuna keerasin enda esimese softi katsetuse metsa.

Mis metsa läks? Peamiselt kolm asja:

  1. Ma ei osanud arvestada kanga jäiga olemusega – liikumisavarust võiks olla tavajakist rohkem.
  2. Üritasin mustrisse ajada mustrit, mis oli veidi viltu kangale trükitud ning mustri mitteühtivus ajas mind närvi (seepärast mulle nö odavama klassi kangad ei meeldi).
  3. Tunnistan, et olin laisk lõike kontrollimisel ning istuvus ei olnud hea (seljapikkus oli liiga pikk).

Loodan, et kellelegi ei tule üllatusena, et ka minul aegajalt uued asjad täitsa nässu lähevad. Nii on ja nii enda kui teiste kogemustest õpitakse. Seega kuna nüüd sügisel tekkis jälle vajadus softshelli järele tegin korralikku uurimistööd, mida jagan nüüd ka teiega!

Salapärane softshell, kuidas Sind õmmelda?

Kuigi softshell materjal on turul olnud juba päris mitu aastat oli internetist häid vihjeid selle õmblemiseks leida küllalt keeruline. Enamus vihjed mis leidsin olid sellised poolpidused ja minu visiooniga ei ühtinud. Pean tunnistama, et kõige rohkem kasulikku infot sain ma tööstuses tehtud softshellide uurimisel ning FB grupist õmblustuba, kus head inimesed on rohkelt oma kogemusi jaganud. Kuna nemad seal on oma kogemustega nii lahked olnud ning märkasin, et seal tekib ka palju korduvaid küsimusi, siis otsustasin enda tähelepanekud ja sealse tarkuse ühendada ühte postitusse. Loodan, et sellest on sügistalvisel perioodil softshelli õmblemisel abiks.

Enamlevinud küsimused softshellist ja vastused

  1. Mis on softshell?
    • Softshell on vee- ja tuulekindel hingav materjal, mis enamasti koosneb kolmest kihist. Peal on vetthülgav sile kiht, vahekiht (membraan) ning sees pehme fliisikiht. 
  2. Mis on soft ja hard softshell? /Siin võite mind parandada
    • Mina olen aru saanud, et soft ja hard tähistab milline on fliisikiht kangal. Hard on lühem ja siledam, soft pikem ja karvasem.
  3. Kust softshelli osta?
  4. Mis nõelaga õmmelda, et masin pisteid vahele ei jätaks?
    • Pean tunnistama, et minu tööstusmasin õmbleb softi vabalt. Küll aga olen aru saanud, et paljudel kodumasinate kasutajatel on softshelli õmblemiseks kindlasti tarvis värsket Microtex nõela. Soovitati klassikalist 80 nõelasuurust. Kindlasti eelistada Schmetz’i Organile. Kui Karnaluksis on tihti vaid need kehvema kvaliteediga Organid alles, siis tuleb lihtsalt Marevik’ist läbi astuda.
  5. Kust softshellile lõikeid saada?
    • Ilmselt kasutab suur osa laste softshellide õmblemiseks Ottobre lõikeid. Vanemaid Ottobresid võib leida nii raamatukogudest ning ostusoovi korral RiiMeTexist. Kindlasti tuleb jälgida, millisele materjalile lõige on mõeldud. Kui lõige on mõeldud tavalisele trikotaažile, siis tasub ilmselt võtta softshelli õmblemiseks number suurem lõige ning kindlasti mõõdud üle kontrollida. Softshell on olulisel jäigem kui tavaline trikotaaž ning mõeldud ju ka üleriideks. Juba liikuva lapse kombele võiks kaaluda jalgevahe kiilu lisamist.
    • Täiskasvanutele kasutatakse tihti Jalie lõikeid
  6. Kui palju materjali kulub?
    • Loomulikult oleneb materjalikulu õmmeldavast rõivast ning ka sellest, kas kangas on mustriga. Kui on mustriga kangas ja soovid mustrit kokku ajada tuleb vaadata mustri suurust. Samuti võib kangas olla mustri ja suunaga, mis tähendab, et pead kõik tükid ühtepidi välja lõikama. Kui kangas ei ole mustriga või sa ei soovi seda mustrit jälgida, siis täiskasvanule piisab üldjuhul ühest pikkusest + varruka pikkusest (+ kapuuts). Allameetri mehed saavad üldiselt ühe kombepikkusega hakkama.
  7. Kas ma võin nööpnõelu kasutada või traageldada?
    • Traageldada softshelli pole ehk erilist mõtet, sest see on nii jäik ja üleliigsed nõelaaugud veekindlas materjalis ei ole eriti hea mõte. Küll aga on nõelaaugud õmblusvarudes minu meelest täitsa okei. Ehk siis kui soovid kasutada nööpnõelte abi, siis õmblusvarude sees – vabalt. Paljud kasutavad ka paberiklambreid.
  8. Kuidas ma kangast detailid välja lõikan, kui nööpnõelu ei tohi kasutada?
  9. Kuidas ma õmblused veekindlaks saan, kas teipida on vaja?
    • See paistab olevat teema, kus igaühel on oma arvamus. Öeldakse, et korralikel tööstuse softshellidel on ikka õmblused teibitud – absoluutselt, tööstuses ongi teised võimalused ja keegi meist ei suuda ega saa kodus a’la HellyHanseni purjetamisjopet valmistada. Kodus softshelli õmmeldes piisab ilmselt aga mahateppimisest, mida sellise jäiga materjali puhul niikuinii tegema peab. 
  10. Millised õmblusvarud ma jätma pean?
    • See oleneb sellest, millised õmblused kavatsed teha ning kui kindel Sa oled, et kuskilt järgi laskma ei pea. Softi puhul muidugi see järgi laskmine eriti ei toimi, sest kangale jäävad augud sisse. 1cm õmblusvaru peaks toimima. Hiljem näitan ka kahte viisi, kuida minu meelest oleks kena softshelli kokku õmmelda.
  11. Millele ma veel mõtlema peaksin üleriiet õmmeldes?
    • Soovitan vaadata juba valmis üleriideid, millised lõiked, detailid neil on ning selgita välja, mis Sulle meeldib. Ära unusta helkureid, lukuotsa kaitset (lukule tuuletõkke riba, üldiselt tehakse nt kummikandiga kanditud ühekordsest softshelli ribast), riputustrippi. Soovi korral võid krapsakama lapse kombel põlved ja tagumiku impregneerkangaga katta. 
    • Mõelge ka sellele, et üleriie võimalusel hingaks – leian, et ei ole mõtet softshellile veel voodrit sisse õmmelda (olen näinud nt minky voodriga softshelle, minky teatavasti ei hinga). Seepärast on ka softshell tänuväärne, et see on vee ja tuulekindel ning siiski võrdlemisi hingav. Kihiline riietus on nii või naa mõistlikum.
  12. Miks lasteaialapse kapuutsile trukke vaja on?
    • Ohtuse mõttes peavad lasteaialapse jope, kombe kapuutsid olema trukkidega eemaldatavad (rippuma jäädes lämbumisoht). Jah, see on veidi tüütum teostada, kui lihtsalt kapuuts külge vurada, aga see ei ole midagi üli keerulist ning ohutus ennekõike. Trukke saab näiteks Rivetist või siis Karnaluksist Prym trukkide komplekte.
  13. Kuidas sääre- ja varrukaotsi viimistleda? Variante on mitmeid.
    • Täiskasvanutel on klassikaline kasutada kummikanti. Head laiemat kummikanti saab näiteks RiiMeTex’ist.
    • Väiksematel lastel, kes kasvavad pikkusesse kiirelt ning veel porilombis ringi ei hüppa on mõistlik teha soonikuga pikendatavad varruka- ja sääreotsad.
    • Samuti võib kasutada kummi, mis overlokiga varruka külge läheb, see sisse keerata, läbi õmmelda.
    • Vahel lihtsalt overdatakse ja keeratakse tagasi, tepitakse.
    • Laste kombede puhul võib teha ka nt sääre ja varrukaotsad nimelt eraldi tükkidest (kombineerida nt mustrit ja ühevärvilist). Kui laps kasvab pigem pikkusesse kui laiusesse ja kehaosa pikkus laseb, saab sääre ja varrukaotsa tükid uued ja pikemad lõigata ning asendada. Siis ei pea päris uut kombet õmblema.
  14. Miks softshelli teppima peab?
    • Teppima ehk õmblused maha õmblema peab sellepärast, et softshell ei ole triigitav/pressitav materjal. Kui õmblused teppimata jätta näeb toode välja nagu üks ümar ebamäärane asi. Teppimine annab tootele ilusa, konkreetse ja professionaalse väljanägemise.
  15. Kuhu poole ma teppima peaksin?
    • Tavaliselt tepitakse otsa õmmeldud varruka puhul varrukas kehaosa poole, raglaani puhul varruka poole. Kapuuts keskmise siilu poole. Õlaõmblus ja külg seljapoole.
    • Mina ütleks aga, et tee nii nagu Sulle meeldib (va otsa õmmeldud varruka teping). 
  16. Aga need varruka ja sääreotsad on teppimiseks ju nii kitsad!
    • Täiesti nõus! Täiskasvanute jopedel ongi tavaliselt õmmeldud esmalt varrukas külge, see tepitud ning seejärel külg ning varrukaalune õmblus koos ühe jutiga õmmeldud ning see jäetakse teppimata.
    • Lasteriietel on aga väikese ebamugavustundega siiski võimalik teatud suurusnumbrini kõiki õmbluseid teppida. Selleks tuleb näiteks varrukas keerata pahematpidi, kuid teppida paremalt poolt. Ehk siis õmbled nö sisse pugedes varruka otsani välja. Jah, see on paras nükerdamine, aga parim võimalik viis. Säärtega samamoodi.
  17. Mul on ikka veel küsimusi, kust ma vastused saan?
    • Ole hea ja jäta oma küsimus, kommentaar siia postituse alla. Leiame koos vastused!

Kuidas võiks teostada softshelli ühendusõmblused?

Oma “uurimustöö” tulemusena jõudsin mina kahe eelistatud variandini. Loomulikult on variante rohkem, aga mulle isiklikult meeldivad need kaks kõige rohkem.

  1. Klassikaline variant, kus õmblusvaru on 1cm. Õmbled tavamasinal 1cm kauguselt detaili kokku, seejärel äärestad kokku ning tepid tavamasinal 0,5cm kauguselt õmbluse maha. Kuna kangas on paksem läheb paar millimeetrit “kaotsi” ka keeramisse pööramisse.
  2. Kanditud variant, kus õmblusvaru on 0,7cm. Kandi värviks tasuks valida sarnane toon nagu materjali parem pool on. Siis saab kasutada sama värvi niiti. Õmbled tavamasinal detailid kokku, kuid lisad kohe õmblusesse ka kandi. Seejärel keerad kandi õmblusvarude alla ning tepid. Teping jääb lõikeservade kõrvale. 
Esimene variant, overlokiga – samm 1, samm2
Teine variant, kandiga – samm 1, samm 2

Minu uurimustöö lõpptulemus

Minu uurimuse lõpptulemine valmis üks pisike softshell jope ja ka kombekas, millel veel kapuuts kokku õmblemata. Aga kuna kombe kapuuts on trukkidega eemaldatav, siis kombe ripub juba kapis ning on kasutusvalmis. Küll ma selle kapuutsi ka valmis teen.

Jope sai korraliku kasvuvaruga ning varrukaotsad on hetkel sisse keeratud.

Kombel õmblesin enamus õmblused esimese, klassikalise overlokiga variandi järgi. Jope sai aga igatepidi kanditud. Pean tunnistama, et kuna softshell on veidi paksem materjal, siis kantides jäid osad tepingud veidi looklema, kuid seda märkan ilmselt ainult mina. Seepärast soovitan algajal pigem overloki ja mahateppimise varianti – see on lihtsam. Ilu pärast tasub muidugi kantimise poole püüelda. Samuti lisasin jopele helkuridetaili (üks on veel puudu, sest materjal sai otsa).

Kanditud softshell jope
Varrukas sai samuti kanditud ja tepitud
Servad kanditud laiema kummikandiga
Kangad ja kummikant RiiMeTexist

Pean tunnistama, et kui suure osa hobiõmblejate jaoks on softshelli õmblemine meeldivalt mõnus, siis mina õmbleksin parema meelega villast jakki või mantlit, kui softshelli. Igaühele oma. Lõpetuseks pean ütlema siiski julgustavad sõnad, sest rahva enamhääletusel oleks softshelli õmblemine siiski pigem mõnus kui ülemäära keeruline. Niisiis, kui leiad end järjekordselt ohhetamast, kui kallis on poes mõni softshelli toode, siis tasub kaaluda ise õmblemist! Eriti suur tuleb hinnavahe, kui vaadata väikeste inimeste jopesid.

Kui Sul tekkis veel mõni küsimus, mõte või idee, siis kirjuta julgelt kommentaarides! Las uurimus jätkub, sest kindlasti on veel paljutki softshelli õmblemise juures, millest ma ei kirjutanud või millest mul veel õrna aimugi pole. Jagame teadmisi!

Peenvärk ehk värske tikkimise fänn

Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.

Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.

Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.

Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.

Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.

Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.

Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.

Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.

Uute tikkimiste ja õmblemisteni!

Kuidas linnud endale jaki said…

Lõpuks ometi sai valmis oma pool aastat tagasi alustatud jakk. Mõne asjaga lihtsalt läheb kaua aega – olgu põhjuseks siis ajaline mõõde, disaini muutumine või lihtsalt mõttepaus. Selle jaki puhul on tõesed kõik eeltoodud põhjused.

Jaki kangas jõudis minuni juba möödunud aasta aprilli kuus. Tegu on üsna paksu kangaga, mis ideaalis pigem mantliks sobiks. Kuna aga tegu oli defektiga rulli lõpuga, siis mantlit välja sellest ei tulnud. Ka defekt sai muudetud hoopis efektiks vööjoonel – võibki öelda, et see efekt oli esimene idee, mis selle kangaga üldse tuli.

Teiseks sündisid linnud, mis nüüd taskuid kaunistavad. Need tikkisin käsitsi kollasele vildile ning olen oma üllatuseks avastanud, et säärane miniatuurne tikkimine mulle täitsa meeldib. Peale neid linnukesi olen veel veidi pärleid jms tikkinud ning kuna tikkimist ma õppinud ei ole vaid lähtun pigem oma loogikast ja sisetundest otsustasin ennast ka veebruaris algavale lühikursusele kirja panna. Loodan, et saan sealt uusi nippe ja paremaid töövõtteid, mida rõivakaunistusel kasutada.

Kui taskud valmis oli endiselt ebaselge, milline see jakk siis ikkagi tuleb ja kuidagi üle kivide ja kändude sai see püstise sallkraega. Dilemma oligi selles, et kangas on päris paks ning korraliku iseloomuga ning igavat asja teha ei tahaks. Samas ei saa ka üle pingutada. Lõpuks said jaki esikinniseks ka hoopis haagid ning ideaalne oleks seda kanda ülerõivana, all aktsenti andmas suur siidsall.

Sees on jakil kollane mustriline siidvooder ning voodriserva ei saanud kohe kuidagi kanti panemata jätta – seekord mitte.

Tõsiasi on, et eks hea asjaga lähebki aega ning kiirustades ei pruugi kohe mistkit välja tulla. Kuna tegu ei ole ka kiirmoega vaid läheb pigem eneseväljenduse rõivaeseme kategooriasse, siis püsib see kapis ehk hea mitu aastat, kaob siis jälle ning tuleb tagasi. Seega on panustatud aeg ja raha igati mõistlikult. Nüüd jääb jakk aga ilmselt kevadet ootama.

Kes natuke rõivaste pikaajalisusest veel lugeda tahab, siis tuli mul meelde hiljutine Bloombergi artikkel, mis ennustas, et rõivaste pikaealisus (hinnasildil rõiva eluiga ennustav märge) ning nendele antav garantii võiks olla tulevik.

Ahjaa, see vinge kangas on pärit TrendTekstiilist, vooder aga ootas oma aega juba kangasahtlis.

Harri pintsak ehk kaunite rapooride kokku ajamine

Juba paar kuud tagasi valmis koolipingis meister Alina abiga üks meeste pintsak. Nüüd, kus on tekkinud korra ka üks hingetõmbepaus toon pintsaku esimesena blogilugejateni (ägedamatest asjadest on vahepeal valminud veel üks pidulikum kleit ja hiirekarva kiiksuga mantel).

Juba aasta alguses läksime Harriga pintsakule kangast valima. Kuna pintsaku õmblemine ei ole siiski paar pärastlõuna töö vaid kiirematel meistritel kulub ehk 3-4 tööpäeva, siis teadsin kindlalt, et kangas peab olema korralik. Seepärast otsustasimegi seada sammud TrendTekstiili poole, kus on tõepoolest täiesti arvestatav valik ka ülikonnakangastest. Enne poodi minekut ütlesin veel Harrile, et teeme ikka ühevärvilise – ikkagi esimene meeste pintsak ja lisahullust pole tarvis (minu jaoks uus tehnoloogia, uued töövõtted, kus on õv’d sisse arvestatud ja kus mitte). Läks aga nii, et veetsime poes ehk kuskil tunnikese ja lauale sai valitud 4-5 kangast ja tõsiasi oli see, et just valitud Ruuduline kangas sobis Harrile kõige paremini. Kanga valimise kõrvale näitas Aivar mulle veel tema enda viimseni viimistletud ja kaunist pintsakut šniti võtmiseks – pani ohkama küll, aga pean tavaliselt ikka päris mitu korda kvartalis tõdema, et olen jälle korraliku portsu otsa sattunud. Hiljem olen muidugi õnnelik, et olen jälle ennast ületama pidanud. Niisiis väljusime ruudulise kangaga ning võtsime kohe juurde ja tagasihoidliku viskoosvoodri.

Edasi läks juba mõõtude võtmiseks ja konstrueerimiseks. Meeste mõõte võetakse samuti hoopis teisiti kui naistel, kuid mina ütleks, et õpetatud meetodid tagavad juba esimeseks prooviks päris korrektse tulemuse, kui ei ole just suuremate eripäradega kehakuju (kasvõi need musklisse treenitud ülakehad ja pilpad alakehad #viimase aja trend?).

 

2016-02-26 14.04.50_900

 

Lõige olemas, edasi lõikuse juurde. Ma isegi ei oska öelda, kui kaua ma seda kangast ladestasin – igatahes panin ma selle üle rapoori mustri järgi kokku, et olla kindel, et koos lõigatud detailid on ühesugused. Oleksin võinud ka kombineeritult lõigata (üks kiht korraga), aga kasutatud variant tundus selle konkreetse kanga puhul lihtsam. Omajagu mõtisklemist oli ka sellega, et kõik ruudud ilusti kokku läheks. Jälgides aga paari põhipunkti/reeglit/soovitust ei olnud asi ülemäära keeruline. Korrektselt lõigatud ruutu on kohati isegi lihtsam õmmelda, sest terve toode on nö kontrollpunkte täis 🙂

 

2016-03-03 19.47.33_900

 

Detailid lõigatud sai tugevdada, jäljendada jms toredat teha, et pintsak esimeseks prooviks näeks välja nagu tõeline rätsepatöö. Pintsak tuli sisult modernne ehk siis kogu hõlm ei ole töödeldud karvariidega vaid kasutatud on valmis rinnalina ning hõlm on dubleeritud.

 

2016-03-08 14.02.27_900

 

Kõige rohkem kulus aega ruutude kokkuajamisel kui ühendasin küljetükki esidetaili ja seljadetailiga, sest seal on kõik ju kumer. Taskute ja varrukate ruutude kokku ajamine oli selle kõrval köki-möki. Varrukaid kartsingi kõige rohkem, sest käisid jutud…Aga ma ütleks, et kuna kangas oli superhea ja ruutude järgi sai proovis ka väga hästi istuvust märkida, siis oli see vat et üks ladusamaid pintsakuvarrukaid. Tõepoolest – kangast sõltub meeletult palju. Selle kanga puhul on hea ka see, et see kortsub väga vähe, seega sobib ka reisile kokku pakkimiseks.

Nonii, hakkabki valmis saama. Päris sisukas ja kihiline ning töötunde täis. Peale seda, kui pintsakust rääkima hakkasin, avaldasid mitmed mehed pintsakusoovi. Tõsiasi on aga see, et tegu on väga töömahuka tootega ning mõtet on see töö ainult ette võtta siis, kui on hangitud korralik materjal ning ka töö kvaliteet kannatab kriitikat. Kui juba mainida, et korraliku pintsakukanga  üks meeter läheb vähemalt 80€ kanti (muidugi võib saada ka nt 30€ täitsa hea kanga) ning liita sinna vahematerjalid, vooder, nööbid jms ning veel ka töötunnid on üsna kindel, et pintsak saab soetatud siiski poeletilt. Sel hetkel ongi paras aeg nentida, et rätsepatöö on surev kunst, aga pagana ilus kunst.

Teine asi on muidugi ka see, et mees, kes on juba rätsepapintsakuga ära hellitatud, saab vahest väga hästi aru. Isegi, kui ka poe pintsak istub võrdlemisi hästi ja on õigete pikkustega, siis tunne seal sees on teine. Ma ei mõtle mitte seda ideelist tunnet vaid päris füüsilist tunnet, et miski istub hästi seljas ja no näeb hea välja ka.

 

2016-05-12 15.07.33_900

 

Kokkuvõtteks võin öelda, et see on ehk kõige vaevalisemalt õmmeldud toode – isegi vaevalisemalt kui need ludrid šifoonkleidid või muud leiutised. See tähendab aga seda, et ma õppisin väga palju ning arenesin tegelikult päris korralikult. Sellele andis väga suure osa muidugi juhendaja Alina, kes õpetas kuidas Korralikult detaile sisse pressida, välja venitada, vormi anda, toodet õigesti käes hoida (see on muuseas väga oluline teatud hetkedel) ja veel palju muud nii möödaminnes ja lennult nagu talle kohane. Siinkohal olengi ka natuke mures rätsepatöö tuleviku osas Eestis, sest nii palju kui mina tean on suur osa selle ala meistreid kas pensionieelikud või juba pensionärid. On ka üksikuid nooremaid, kuid eks tööstiil muutub ajaga nagu ka kangad. Siin tekibki minul endal juba kerge missioonitunne, et tahaks saada võimalikult palju teadmisi just traditsioonilisest rätsepatööst enne, kui see hääbub (tean, et vähemalt üks minu klassiõde on asunud samale teele ja leidnud oma meistri). Üks asi on kenasti tooteid õmmelda, aga hoopis teine asi on näha veel meisterlikumaid detaile, mis on ehk unustustehõlma jäänud. Üheks õppematerjaliks mulle endale on 1€ päevadelt leitud rätsepatööna valmistatud mantlid ja pintsakud. Kui midagi erilist jälle silma jääb, siis ostan ära, piilun sisse ja uurin. Igalühel oma käekiri ja õppida on igasugu nippe. Eriti meeldivad mulle naistemantlid, mis on tehtud rätsepa poolt, kes ka meeste tööd valdab. Selline mikstuur on ka mulle endale meelepärane ja natuke kasutasin meeste töö elemente ka oma lõputööna tehtud mantlis (kui mantlipildid 30 kraadise soojaga tehtud saan, siis jõuab ka blogisse).

Lõppu lisan veel ka mõningaid detailipilte sellest, mis pintsaku eriliseks teeb.

 

DSCF2884_900

 

Pea nähtamatu liistuga tasku, mille taskukotiks kasutasin bordoopunast siidi, et taskukotti ka rinnarätina kasutada saaks.

 

DSCF2887_900

 

Sama siid läks ka taskuklappidele ning triiburuudu jooks jätkub.

 

DSCF2885_900

 

Vabandage nüüd kortsus voodrit, aga pintsak on selleks hetkeks juba kasutust leidnud. Küll aga tasub märgata vormi pressitud katteriiet, sest kui kiigata ruuduliste poe pintsakute hõlma alla, siis üldjuhul hakkab triip/ruut viltu jooksma, sest tööstus vormipressimisega ei tegele vaid lõigatakse ikka revääri järgi lõime. Samuti eelistan katteriidesse töödeldud rinnataskuid, sest need on ilmselgelt oluliselt vastupidavamad, kui voodri sisse töödeldud taskud ning mulle tundub, et enamus mehi kasutab siiski vähemalt ühte rinnataskut.

 

DSCF2886_900

 

Minu jaoks pakub silmailu alati ka käsitsi ühendatud varrukavooder. Tean, et väga paljud ei armasta käsitööd, põlgavad traageldamist jms. Ega minagi suur tühja töö fänn ei ole, aga kui käsitsi õmblusel on siiski praktiline eesmärk, siis olen vabalt nõus lisa aega kasutama.

 

2016-05-13 15.18.03_900

DSC_0203_1_900

 

P.S. Kõige ilusamad pildid on seekord teinud Merilin Mandel. Kui tunned, et tahad endast ägedaid pilte, aga kaamera ees ei meeldi kohe üldse olla, siis Merilin on just see, kelle poole pöörduda – tegelikult ka! Kui ei usu, siis piilu ta töid ja vaata neid rõõmsaid nägusid 😉