Flamingokott Norale ehk väikelapse seljakott

Paljudel lastel on täna esimene koolipingi päev – kellel siis täiesti esimene ning kellel selle kooliaasta esimene. Minu mudilane veel nii suur ei ole, pigem isegi oma vanuse kohta pisike (palju õnne emme poest sobivate riiete leidmisel), kuid lasteaiaga teeb ta juba tutvust. Selleks puhuks õmblesin talle sümboolse tähendusega seljakoti. 

Seljakoti materjalidest

Seljakoti materjalide valik oli minu jaoks küllaltki lihtne – kasutasin suuresti seda mida kapis oli. No samamoodi nagu kunagi oli televisioonis Imre Kose kokasaated, kus külmikust võis igasugu “igapäevast” kraami leida. Tegelikult eks igal suuremal õmblushuvilisel on parasjagu varusid või ma eksin? 

Igatahes kasutasin veekindlaid materale – oranž on kummeeritud impregneer (veidi paksem) ning flamingod on õhem kilekas, mis kunagi Abakhanis päris kuum kaup oli. Sees on tavaline puuvillane vooder, millele lisasin triigitava nimesildi (pärit nimekleeps.ee lehelt). Luku ostis kunagi umbes 15 aastat tagasi minu ema ning see pidi vist mingile minu jakile minema. Õnneks pole lukkudel realiseerimiskuupäeva. 

Juurde pidin ostma koormarihma ning rihmapingutid, sest 3cm laiust sobivat koormarihma mul tõepoolest varus ei olnud. Ahjaa rihmade siseküljed tegin bordoopunansest mööblikanganäidisest, mis Nora vanavanaemakäest kunagi sain. 

Lisaks kasutasin veel autoistmete polsterdust (põhimõtteliselt mööblikangas kuskil 2mm paksu porolooniga), mida aastaid tagasi veidi Hagelinist kaaluga ostsin. See on ideaalne just kottide tugevdamiseks. Kasutasin seda nii seljaosas kui kotipõhjas. 

Põhidetailid on ette valmistatud, tugevdused abiõmblustega küljes.

Seljakoti õmblemine

Seljakoti õmblemisel ei leidnud ma kõige ideaalsemat töödejärjekorda – selleks peaks ilmselt koheselt mõned kotid veel õmblema. Mis mind kripeldama jäi? Voodri oleksin soovinud luku juurest paremini õmmelda, sest tahtsin kindlasti seda masinaga teha ning ka maha teppida, et vooder luku vahele jääma ei hakkaks. 

  • Mina õmblesin esimesena kokku põhimaterjali esidetaili, küljed ja põhja. Seejärel voodri esidetaili, küljed ja põhja. 
  • Seejärel valmistasin rihmad ning kinnitusaasa ning õmblesin need abiõmblustega põhimaterjali seljadetaili külge paika. Koormarihma otsad sulatasin/põletasin põhjalikult, et hargnemist vältida.
  • Õmblesin seljadetaili ülejäänud koti külge jälgides, et rihmad jms õmbluste vahele ei jääks.
  • Õmblesin ringselt ka seljadetaili voodri koti külge jättes küljele ava koti ümber/parempidi pööramiseks. Kindlasti jäta koti lukk vähemalt natukenegi lahti!!!
  • Keerasin koti parema poole välja, sättisin nurki ning õmblesin avause voodris kinni.
  • Kott on valmis!

Seljakoti mõõtudest

Kõige rohkem küsimusi tekitas minu tööd alustades, milliste mõõtudega peaks ühe miniinimese seljakott olema. On tal mul ju vaevu 80cm pikk ning sama kilu nagu mina ise. Võtsin siis aluseks ühe tema pusa ning joonistasin, kumerdasin ristkülikud. Jäi veel küsimus, millised need rihmad siis olema peaksid. Guugeldasin laste seljakottide pilte, aga eriti targemaks ei saanud. Lõpuks uurisin mänguväljakul ühe poisi seljakotti (mis seal siis ikka) ja pilt sai selgemaks. 

Kinni, lahti.

Niisiis said koti üldised gabariidid järgmised:

  • Kõrgus 28cm
  • Laius 23cm
  • Sügavus 5cm
  • Rihmade laius 3cm
  • Ülemise rihma pikkus 33cm (sellest 23cm nö kaunistatud/kaetud)
  • Alumise rihma pikkus 28cm (mille arvelt pingutada, järgi lasta saab)

Mis kandja miniseljakotist arvab?

Tantsi, tantsi, keeruta!

Kandja paistab kotiga rahul olevat. Eriti meeldib talle asju kotti panna ja sealt välja võtta või siis seda niisama ringi lohistada. Ühe variandina saab seda ka käekotina kasutada, kui kott riputusaasa abil käe küljes kõigub. Seekord leidis ta kotist aga mütsi, mis oli kohe vaja pähe panna – ikkagi mõmmidega.

Pildil minu õmmeldud seljakott, müts ning heegeldatud vaip.

Igatahes soovitan igal pealehakkajal mõni pisike kott õmmelda, kuni laps veel väike on ning kindlasti palju raskeid asju tassima ei pea, mistõttu pole tal ka super ergonoomilist ja muude kellade viledega kotti otseselt vaja. Koti õmblemisega saab kindlasti kogemuse ja vähemalt ühe musi ja aitäh võrra rikkamaks!

Kimonostiilis mantel-kleit

Kas tuleb tuttav ette olukord, kus reisil olles ei saa mõnd kangatükki ostmata jätta, kuid koju jõudes ning seda kohvrist välja tõstes võtab kangatükk nõutuks. Ilmselt nii juhtus ka selle peenelt tikitud siidkangaga, millest minu masina all kimonostiilis (loe hästi pikalt pikendatud varrukaga) mantel-kleit sai. 

Olen päris tihti kuulnud, et just aasiamaadest toodud ägedad ja omapärased siidkangad on jäänud kappi oma aega ootama ning tuleb tõdeda, et need võivad parajaks pähkliks osutuda küll. Praegune moepilt, aga soosib avaraid lõikeid, mis sobivad ka jäigematele kangastele. Seega on paras aeg oma aja ootajad rõivasteks vuristada!

Kõnealune mantel-kleit sai hästi lihtne, sest kangast ei olnud just eriti palju ning põhirõhuks sellel loomulikult tikand. Kuna tikandi pahemal poolel olid pikad niidijooksud, siis esimese sammuna õmblesin sellele peale voodri. Voodriks sai õhem kollane viskoosvooder, millelt kirju niidijooks mõnusalt läbi kumab. Sama kollase voodriga sai kanditud ka õmblused ja seetõttu näeb mantelkleit seestpoolt välja veidi nagu Adidase dress.

Kirsiks tordil sai lisatud ka roosad väljapaistvad õmblused ning loomulikult ka taskud, kuhu vähemalt pangakaart koos telefoniga ära mahub ning seepärast võib vahel käekoti lausa koju jätta.


“Kõigeks valmis” lilleline seelik

Paar kuud tagasi, kui kevad hakkas vaikselt märku andma, tuli soov selga panna üks mõnus seelik. Riidekappi kiigates selgus aga, et minu kaks ägedat seelikut on hirmus kitsad ning üks laiem on must ja villane. Mnjah, tol päeval jäi seelik selga panemata.

Mõnda aega hiljem sattusin aga täiesti juhuslikult jälle kord Kangasahvrit külastades selle igati minu maitse järgi kanga peale. Olin mõtteid mõlgutanud, et minu igapäevane “kõigeks valmis” ja igale poole sobiv seelik peaks olema paksemast puuvillasest kangast ning just täpselt selline mulle sealt riiulilt vastu vahtiski. Palusin siis 70cm välja mõõta ja töö sai alata!

Seelik sai olemuselt lihtne – voltidega ning taskud küljeõmblustes. Küll aga lisasin väärtust äärestuse asemel kantimisega. Samuti tegin taskud ennatlikult paksemast, tugevamast kangast, kui voodrikangas (mida tihti kasutatakse), sest paraku viskan taskutesse kiiruga minnes ka võtmekimbu. Tean, et see ei ole kombekas, aga praktilisus – praktilisus.

Hirmus praktiline oli ka pitsiriba lisamine, sest see pitsijupp oli täpselt nii pikk kui tarvis ning sai nüüd lõplikult otsa.

Kirsiks tordil saab seljale ka veel lipsu siduda!

Mis võiks olla parem, kui üks mõnus seelik, mida passib kanda igal aastaajal – sobib nii pidulikumaks sündmuseks kui kodupoodi jooksmiseks. Igati mõnus!

Peenvärk ehk värske tikkimise fänn

Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.

Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.

Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.

Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.

Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.

Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.

Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.

Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.

Uute tikkimiste ja õmblemisteni!

Pisikene pääsukleit

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!