Siiditrükiga käsi valge!

Sain täna hommikul siiditrükiga käe valgeks või tegelikult pigem mustaks, kui nüüd neid trükkivaid käsi vaadata. Olin seda tehnikat juba ammu proovida tahtnud ning seni on mul selle vastu teatav aukartus. Seetõttu said ka minu esimese katsetuse disainid pigem robustsed ja totakad, sest teadsin, et miskit võib üsna kergelt nässu minna – värvilärakas vales kohas, liiga palju värvi, liiga vähe värvi, pilt viltu, kangas kõrbenud jne. Seega tegin asja endale üsna riskivabaks ning trükkisin endale kaks Pekingi Parti, ühe Riia Balsami ja ühe Turisti Eine.

Pirtspreilnana võiksin öelda, et selle “mökerdamine” peidab endas suurt võlu. Meie lähenesime asjale muidugi kõige algelisemat teed pidi. Kujundasime endale pildi ning lõikasime selle kilest välja ning kandsime seeläbi kangale. Kujutan ette, et seda stencili värki siiditrükis ehk väga palju ei kasutada, sest see ei ole lihtsalt eriti otstarbekas. Küll aga saab selliseid väiksemaid asju sellega täitsa edukalt ja ütleks lausa, et mugavalt teha. 
Trükkimine ise ei võta üldse kaua aega, küll aga võtab aega raami eest hoolitsemine, mis on siiditrüki essents. Kuna meid oli trükkimas palju oli igaühel kasutada üks raam, mida siis pesema ja kuivatama pidi. See protsess tekitas mõnusa flow, kus vahepeal vaatad mis teised teevad, aitad neid, räägid niisama juttu või teed peegli abil endeleid:
Minul valmis esimese trükikatsetuse käigus siis nelja poekoti materjal. Kolm neist jõuavad ehk ka TTHK poodi müüki, aga võibolla leiavad need teisiti uued omanikud. Mina ise pretendeerin vaid ühele pardikotile. Siin on aga sündimas Riia Balsami kott, mille linnasiluetti oli paras katsumus välja lõigata.
Kotid valmis trükitud ja olengi valmis selleks aastaks koolikaaslastele häid pühi ja mõnusat aastavahetust soovima! Nüüd tarvis vaid kokku õmmelda ja ongi tehtud. Koolivaheaeg on alanud! 

Meisterda ise: Helkurloomad!

Detsember on alati olnud suur meisterdamise kuu. Ikka läheb tarvis midagi, mida kellelegi armsale kinkida ning õnneks on minu tutvusringkonnas tavaks kinkida pigem midagi pisikest ja praktilist. 

Viimases ajakirja Käsitöö numbris jäid mulle silma Anu Kaelussoo vildist loomad ning mõtlesin sellele ideele läheneda omamoodi ning teha loomadest helkurid ning lisada prossikinnis. Soovid ka endale helkurloomi? See on tõesti imelihtne ning vaja läheb:

  • Tükikest umbes 0,5cm paksust vilti (mina sain Abakhanist 1,25€)
  • Helkurpaela (Abakhanist, 7,5cm laiune, meetrihinnaks 3,05€)
  • Universaalliimi (mulle meeldib UHU kõikeliimiv liim)
  • Õmmeldavaid prossialuseid 
  • Teravaid kääre
  • Niiti
  • Nõela
  • *Soovi korral prinditud loomasiluette, andekamad võivad muidugi ise joonistada.
Mina tegin nii:
  • Otsisin internetist sobivad loomapildid, kus ei oleks liiga palju väikeseid detaile (raske välja lõigata) ning pikki väljaulatuvaid osasid, mis murduda võivad.
  • Printisin siluetid, lõikasin paberist välja.
  • Kandsin siluetid helkurpaela pahemale poolele.
  • Lõikasin loomad helkurpaelast välja.
  • Kleepisin loomad hoolikalt vildi külge. Siinkohal ongi väga oluline kasutada korralikku liimi. Teise võimalusena võib helkurpaela vildile kinnitada ka käsitsipistetega (näiteks sämppistes). 
  • Lasin liimil korralikult kuivada.
  • Lõikasin loomad vildist välja – eriti olulised on teravad käärid!
  • Viimasena õmblesin külge prossialuse ja voila – valmis.
Nii lihtne see ongi ning ei võta üldse kaua aega. Pisike, ise tehtud ning praktiline jõulukingitus! Minul sai kokku terve loomaaed ning mõned teen veel. Mõtlen, kellele tahaksin veel väikese kingituse teha ning mis loom talle meeldida võiks. Isegi Harrile meeldisid!

Anu Hint Hobusepea galeriis

Eile avati Hobusepea Galeriis Anu Hinti näitus “Puude taga on inimene”. Juba pressiteates oli kirjas: “Oma tööde kaudu rõhutab ta looduskeskse kulgemise ja tänapäeva materiaalsete prioriteetide vahelist konflikti.” ning galeriisse sisse astudes sai kohe lugeda ka mõtteid Indiaani tarkuste raamatust. Järgmisena köidavad mind fotod, mis on tehtud minu lapsepõlvekodu lähedal metsatukas, piltidel valged villased jakid, heegeldatud pitsid. Olen mõnesid nendest rõivastest ka varem piltidelt näinud, kuid seal seinal olevad pildid meeldisid mulle varasemast miskipärast enam. Ehk oli lugu sõnumis, mis piltide kõrval kirjas, ehk aga selles, et mul on selle metsatukaga pildil samuti oma lugu. 
Teatavasti on Hobusepea galeriis näitused ikka kahel korrusel ning ülemisel korruse saigi seekord vaadata ilusaid puhtaid fotosid ning allkorrusele suundudes sai kõike juba ehedalt ja oma silmaga näha. Ainult, et hoopis teistsuguses keskkonnas, kui oodata võiks. 

Mannekeenid olid asetatud kahte blokki, üks ühelpool ruumi, teine teisel pool. Mõlemat ruumi poolt ehtis valgusinstallatsioon, mis kangaste ja rõivastega mängis. Anu disainides on palju ruumilisust ning need tegid valgusmängu jälgimise oluliselt põnevamaks. Sinna tasub minna võttes aega, taburett tagumiku alla ja lihtsalt vaadata, mis toimuma hakkab. Kogu valguse, rõivaste ja heli tekitatav keskkond täidab oma eesmärki ning paneb mõtlema. Mõtlema jällegi viimasel ajal palju pinget pakkuvatele mõtetele ületarbimisest, jätkusuutlikkusest, loodusega harmoonias elamisest, tagasi juurte juurde ideest.

Näitusel olevad rõivad on valmistatud naturaalsetest kangastest, villast siidini, kaunistatud erinevas tehnikas ruumiliste aplikatsioonidega. See võiks väljendada ka osakest looduskeskse kulgemise ideest, mida kunstnik edasi soovis anda, samuti peegeldub see idee ka disainis eneses. Esemed on lõikelt lihtsad ning paljuski ajatu klassika. 

Autoportree

Ideaalne tuleviku riidekapp võikski sisaldada suures osas ajatut klassikat ning väiksemas osas nö emotsioonide väljendamise riideid – see oleks lihtsalt mõistlik, küll aga kahjulik suurtootjatele ning vaevalt, et inimesi on võimalik tekkinud tabimishullusest välja tuua. Mingid liikumised tekkisid peale Rana Plaza õnnetust, aga see on jäänud pigem nišikaks. Võime ju vaadata, näidata ka pilte Hiina reostusest, aga eks ka see jätab enamusi siiski külmaks. Igatahes on väga tublid need inimesed, kes ikka teemast räägivad ning püüavad sellele tähelepanu tõmmata, sest paraku on see oluline teema ja mitte nii väga enam tuleviku teema.

Õppides praegusel ajahetkel rätsepaks ei tea ma, mida tulevik toob, sest mulle tundub, et mitte väga kauges tulevikus võime näha suurt muudatust meie tarbimiskäitumises. Kuhu poole, pole mul õrna aimugi. Lohutav on fakt, et praktilised oskused ei jookse kunagi mööda külgi maha, kuid olen juba arvestanud mõttega, et puhtalt rätsepana ei pruugi ma kunagi oma leiba teenida. Aga eks igal elualal tuleb olla nutikas ning minna süvitsi. Teine fakt on ka see, et aina enam suudetakse ka sünteetilisi materjale parendada ning toota ka kvaliteetsemat polüestrit. Iseasi on selle keskkonna mõjudes, kuid ka puuvilla kasvatamise tõttu on tühjaks imetud nii mõnedki järved. Võta nüüd siis näpust, milline parim variant on – loomulikult vähesema ja teadlikuma tarbimise kõrval. Ma loodan, et mõtteviis muutub just sinnasuunas. Jalutasin eile Raekoja Platsil jõuluturul ning ei leidnud sel aastal enam ühtki käsitsi kootud kindapaari. Ma mõistan ka, mis kõik masinal kootud on – hinna tõttu. Kui ühes putkas on kindapaar 15€ ning kõrval sarnane paar küll hoole ja armastusega ning käsitsi kootud, kuid hind vähemalt sama palju otsa, siis eeldan kahjuks siiski, et klient valib soodsama variandi. Siiamaani käib klomp kurgus, kui kuulen vahel jälle, mis kudujate ja heegeldajate päeva teenistus on – ühesõnaga päevaga jääb oma elamiskulude tõttu siiski miinusesse. Tõepoolest hoian pöidlaid, et see muutuks, pidagu mind siis naiivitariks, aga eks ma olen ka. Loodan ikka head!

Varajased jõulud ehk Mina Muhv!

Võib tõepoolest öelda, et mul on juba varajased jõulud, sest tellisin endale ühepikalt tagaigatsetud raamatu ning sain selle täna kätte! Eks ma natuke pelgasin ka, et kas raamat on ikka see, mis lubatud ja nii asjalik, kui loodan. Veebist tellimisega juba on ju nii, et täpselt ei tea, mis paki sees ikkagi lõpuks on. Selle raamatuga läks aga küll imehästi!

Raamatu nimeks on “Fabric for Fashion – The Swatch Book”. Oleme ka koolis endale väikestviisi materjalinäidiste kogumikku kokku pannud, kuid mitmeid materjale ja kanganäidiseid ei ole meil võtta ning ka juttu kangaste juurde sooviks rohkem. Nii ma siis olingi Muhv ning tegin endale ise raamatu näol jõulukingi. Raamat on mõnusate paksude kaantega ning mõeldud kasutamiseks, ei mingit ludri köidet või õrnu lehekülgi. Ega see paks klantspaber looduse seisukohalt miskit head ole, aga hetke köite juures õigustab see end täielikult. Sisu küljest rääkides on materjalid ilusti puust ja punaseks tehtud ehk siis räägitud veidi nii kangaste kudumisest, lõimest, sidusest ning edasi juba kategoriseeritud vastavalt päritolule (taimsed, loomsed, sünteetilised). Iga materjalinäidise ehk swatch’i juures on ka pisike selgitav tekst – olgu see siis, kuidas see kootud on, milliseid konkreetse kanga variante on olemas või siis, kus seda kasutada või millised oleksid alternatiivsed kangad. 

Raamatus on ka mõnusalt palju illustratiivseid pilte, mida millest tehtud on. Mõnusalt inspireeriv! Mida raamatus näidiste näol ei ole on erinevad nö mustrid, küll aga on nende kohta mõningast pildimaterjali ning idee saab selgeks. Mustrite all mõtlen ma näiteks kalasaba, hundihammast, Walesi Printsi ruutu jms. 

Minu lemmiklehekülg raamatus on üsna alguses, kus on kõrvuti naturaalsed kangad ning nende sünteetilised alternatiivid. Kõrvuti katsudes tekib minus vähemalt lootusekiir, et suudan kunagi neid materjale lihtsalt näputundest ära määrata. Samuti on lahe, et selgitavas tekstis ei tehta sünteetilisi alternatiive üldse mitte maha vaid räägitakse nii plussidest kui miinustest. 

Raamatu lõpupoole on toodud ka veidi erilisemaid kangaid, mida ehk Eestis niisama ei kohtagi. Kanepit ja jutet ehk küll, aga banaanikangast ma varem veel katsunud küll ei olnud. Samuti pakkus mulle huvi, milline on ramjee, sest sellest on meil ka materjaliõpetuses juttu olnud. 

Igatahes Muhv on sellel aastal tubli ning tegi mulle väärt kingi!

Koolis on ka natuke jõulune aeg, sest alustasin täna endale seeliku õmblemist. Jep, lõpuks midagi ka endale selga! Täna oli minu produktiivsus üsna madal ning seega sain vaid lõike kangale, välja lõigatud natuke planeeritud ja kokku traageldatud. Homme siis esimene proov!

Hetkel on liikvel igasugu viirushaiguseid ning seetõttu oli hea täna seelikut välja lõigata – sain mõnuga laiutada. Alla serva tuleb ka see nö scallop lõikekohase kandiga, aga selle saab alles pärast proovi määrata. Põnev, põnev! Hoian hinge kinni, et see minu poolt konstrueeritud lõige on korrektne! Homme saan teada, ehk ongi ideaalne.

Pea pulki täis + jõulumäsu

Avastasin eile õhtul, et minu viimane blogi postitus oli pea kaks nädalat tagasi. Aeg lendab! Aeg lendab eriti kiirelt just seetõttu, et käimas on täielik jõulueelne möll ja mäsu, mis on saanud tegelikult minu, kui käsitöölise jaoks, iga aastaseks traditsiooniks. Ei, ei, ma kindlasti ei kurda, mulle meeldib see. Igatahes olen ma vahepeal valmis saanud 78 kikilipsu, paari tellimuse raames (mõned veel teha) oma esimese koolikohustusliku triibulise seeliku (jah, kõik triibud pidin nagu kord ja kohus kokku ajama) ning nüüd saan vahelduse mõttes kindaid kududa ja neid ikka kingipakkidesse. Kogu selle möllu kõrval on kudumine hiiglama mõnus tegevus. Kudusin endale esimese lume päeval ehk reedel kiirelt ka säärised, et lumi saapasse ei pääseks ja kindlasti jõuan veel paar kindatellimust vastu võtta. Vahelduseks tuli kindapaare ja kikilipse ka üles pildistada, aga kuna minu nö tootlikkus on üsna suur, siis pean oma kodustuudio varsti jälle püsti panema.

Õmblemist võtan hetkel rahulikumalt ja seetõttu mul ehk eriti õmblustöid ette näidata ei ole. Mitte, et ma oleksin tüdinud, aga vahelduse mõttes tegelen koolivälisel ajal teistsuguse ise tegemisega – olgu selleks siis kudumine, lipsudele karpide meisterdamine, vanutatud kinnaste nuputamine (kampsun praegu pesumasinas) või raamatu lugemine. Tunnen viimasel ajal puudust ilukirjandusest, aga pole teps mitte aega midagi kätte võtta. Eelmisel nädalavahetusel Nõmme Raamatukogus toimunud raamatulaadalt tõin paar head klassikaleidu kaasa ning ehk jõuan mõne neist jõulude ajal kätte võtta, aga võib ka juhtuda, et ma ei suuda varrastest loobuda ning ikka jääb lugemata. Hetkel on mul öökapil siiski üks raamat seismas ning see on kevadel välja tulnud McQueeni elulugu. Nii kui see välja tuli oli mul soov seda soetada, aga lükkasin seda soovi edasi nii kaua kui võimalik – ons mul jälle siis üht raamatut tarvis, aga pole midagi teha, koju see taritud sai. Kui läbi loen, kirjutan ühtteist ka siia. Hetkel olen alles veerandi peal.

Varrastest rääkides saan reklaami teha. Nimelt otsustasin järjekordset kindapaari kududes, et pean ikka endale kaua kiidetud roosipuust vardad ostma. Kallid küll, aga kasutan hetkel neid päris palju ja otsustasin, et ostan ära. Läksin siis Kadaka Liann Lõngadesse ja avastasin, et just nüüd on roosipuust sukavarrastel 50% allahindlus ehk siis sain oma vardad 3,62€ eest! Alles oli veel erinevaid suurusi, kuid pigem jämedamaid ja 20cm. Mõned sõrmikuvardad (so. 15cm) olid samuti. Mulle meeldivad roosipuust vardad just seetõttu, et need on kergemad, soojad (enamus minu vardad on metallist) ning töö ei lipsa nii kergelt varrastelt maha. Ja ilusad on samuti!

Koolihuvilistele pajatan natuke koolist ka. Vahepeal oleme õppinud seeliku põhilõike konstrueerimist ning ka modelleerimist ning just lõigete pool pakub mulle suurt huvi. Tahaks kohe igasugu asju konstrueerida ja siis kasvõi vanadest kardinatest kokku õmmelda ja vaadata kas ja kuidas toimib. Samuti on mulle veidi rohkem hakanud kohale jõudma õmbluste tehniliste läbilõigete pool, kuid täna alanud pükste mooduli juures saan end peagi jälle proovile panna. Täna alustasime pükste konstrueerimise õppimisega ning kuna tund oli pärastlõunasel ajal ning väike väsimus juba sees oli tunne, et pea on sõna otseses mõttes pulki täis. Küll aga saime lõike peaaegu valmis ning kui vajalikud arvutused enne konstrueerimist ära teha ning natuke loogikat kasutada peaks see varsti juba üsna hõlpsalt välja tulema. Loodame, loodame.
Ühe huvitava projektina saame kooli raames ka siiditrükki proovida. Minu trükikoja aeg on alles paari nädala pärast, aga kavandid on juba üle vaadatud ning pilt selge. Siiditrükk on kindlasti midagi, millest ma rohkem teada tahaksin, aga esialgu on väga lahe, et saame kooli raames käe valgeks!
Nüüd aga võtan jälle vardad kätte ja asun klõbistama!