Õpetus – Aplikatsioonide õmblemine

Hoolimata õmblusstaažist tekib ikka ja jälle igasuguseid kangajääke – suuremaid ja väiksemaid. Kui suurematest annab veel midagi kokku kombineerida, siis need väiksemad kipuvad kuhjuma. Tihti ei raatsi ju ära ka visata ning alati ei leia ka mõnd kooli või lasteaia meisterdusringi, kellele enda jääke meisterdamiseks loovutada. Ise olen püüdnud enda juppidele leida pigem sellised huvilised, kes nendest jääkidest näiteks heategevuseks meisterdavad.

Siiski tuleb neid juppe aina juurde ning hea võimalus nende kasutamiseks on aplikatsioonid. Aplikatsioon on kangast välja lõigatud nö pinnakaunistus, mida võib niisama kunsti loomiseks kasutada või näiteks ka aukude paikamiseks paigaldada.

Mina olen seni piirdunud auklike põlvede lappimisega ning lisanud lihtsaid motiive või välja lõigatud loomapildikesi ühevärvilistele kangastele. Tegelikkuses on võimalik aplikatsioonitehnikaga igasugu ägedat välja mõelda – kuidas aga kunstimeel ja kannatus võtab.

Ka Kadri tehtud puuvillasel lapitekil on südamekujulised aplikatsioonid.

Kuidas alustada?

Ka aplikatsioonitehnikaid on mitmeid (kuna ma nende eestikeelseid nimetusi tuua ei oska jätan nimetamata). Lihtsaim on alustada näiteks mustriga kangast mõne motiivi välja lõikamisega. Või lõigata ühevärvilisest kangast välja mõni kujund  – kasvõi ring, süda vms. Mina lõikasin lapse retuuside tarvis välja just ühevärvilisest puuvillatrikotaažist südamed.

Natuke vigurlõikust teravate kääridega ja ongi aplikatsioonid olemas!
Katsetasin šabloonide abil ka retuusisäärele paigutust

Kui aplikatsioonid välja lõigatud võtsin appi kahepoolse liimiriide. Lõikasin igale südamele täpselt südamekujulise liimiriide ning kleepisin selle abiga südamed retuusisääre külge. 

Kahepoolse liimiriidega südamed

Liimiriide kasutamine

Liimiriide kasutamisel tasub meeles pidada, et liimiriiet ei triigita külge vaid nö sulatatakse liim kanga sisse. See tähendab, et igasugune klassikaline edasi-tagasi triikimisliigutus tasuks ära jätta (selle tulemusel võib liimiriie kortsu minna, triikraud liimiseks ja aplikatsioon ikka kinni ei jää). Selle asemel aseta triikraud liimiriidega aplikatsioonile, lase veidi auru, et liim sulaks ning hoia siis vajutades umbes 10sekundit. Seejärel saad liikuda järgmise motiivi juurde. Kui oled liimiriidega aplikatsioonide kinnitamise lõpetanud, siis lase tööl veidi jahtuda ja liimil nö kinnituda (kõvemaks muutuda).

Seejärel saad ise valida, kuidas edasi toimid. Kuna pesus võib liimiriie siiski lahti tulla, oleks hea aplikatsioonid siiski ka õmblusega fikseerida. Kui paikad juba valmisrõivast võib juhtuda, et pead seda tegema käsitsi, kuna masinaga lihtsalt ei pääse ligi (näiteks laste retuusipõlved või voodriga toode). Sellisel juhul võid näiteks lühikese traagelduspistega läbi õmmelda või kasutada sämppistet (näeb sarane välja nagu allpool lillelise südame kinnitusõmblus).

Kui saad aga masinal õmmelda võid seda teha nii tavalise õmblusega kui mõne dekoratiivpistega – olenevalt soovist ja õmblusmasina võimalustest. Kui Sul on keerukate kurvidega aplikatsioon, siis vali kindasti lühem pistepikkus – katseta. Mina õmblesin enda trikotaažaplikatsioonid täitsa tavalise kuid lühema pistega.

Kangad on pärit Kangasahvrist

Teise variandina võib kasutada ka erinevaid dekoratiivpisteid. Mina leidsin oma masinal näiteks sämppistet jäljendava pistega, mis annab klassikalise aplikatsiooni tunde. Mõelda vaid, kui siin oleks veel igasuguseid elemente ja luua saaks lausa pildi! Sellise pistega õmblemise juures tasuks kindlasti kasutada soovituslikku presstalda (minu Janomel oli see tald näiteks tähistatud F tähega). Sellel on üldjuhul peal märge, kust täpselt peaks aplikatsiooni serv jooksma, et piste jookseks täpselt mööda serva.

Masinal kinnitatud puuvillane aplikatsioon

Sellised said siis minu tähelepanekud ja näpunäited algajale aplikatsioonide tegijale. Mainimata jäi veel, et ka poes on olemas valmisaplikatsioone – neist osad on juba liimiriidega ehk siis triigitavad. Üldiselt võiks triigitavatel aplikatsioonidel juures olla, millise kuumusega ja kui kaua neid triikrauaga pressima peab. Tikitud triigitavate aplikatsioonide puhul võiks seda teha kas läbi paberi või õhukese kanga, et tikand läikima ei lööks. Pikaajalisuse huvides soovitaks ka need siiski lisaks masinal või käsitsi kinnitada.

Head aplikatsioonide meisterdamist!

Õpetus – Klošš seeliku õmblemine (lastele)

Ratasklošš seelikud on lahedad ja neil on vahel hellitusnimeks ka keeruseelik – seda ikka sellepärast, et nendega saab eriti vingelt keerutada. Ning mis meeldiks ühele plikatirtsule rohkem, kui uue uhke seelikuga keerutada? Võibolla ehk vaid uus lemmikloom?

Klošš seelikut võib teha mitmel erineval viisil, kuid toon siia ühe lihtsama ja kiirema variandi, mis on sobilik pigem laste klošš seeliku tegemisel (kasutan pesukummi ja see ei pruugi täiskasvanu mõõdus raskemat kangast üleval hoida). Põhimõte ja arvutusvalem jääb aga samaks.

Mida tarvis on?

  • Mõõdulinti
  • Vööümbermõõtu, puusaümbermõõtu, seeliku pikkuse mõõtu
  • Kangast – seelikupikkuse jagu ja natuke peale (see natuke peale on mõistlik enne kangapoodi tormamist valemi abil välja arvutada)
  • Pesukummi (pikoo äärega ehk pitsilise äärega) vööümbermõõdu jagu
  • Sobivat niiti
  • Tavalist õmblusmasinat
  • Kääre
  • Kriiti
  • Nööpnõelu
  • Aega – esmakordsel tegemisel arvesta umbes 3 tunniga

Arvutused

Esmalt arvutame, kuidas endale sobiv nö “auk” seeliku keskele saada. 
Klassikaline ratasklošši valem on 1/6 vööümbermõõtu -1cm. Meie teeme aga natuke teisiti, sest teeme seeliku ülevalt kummiga ning lähtun sellest, et teeme laste seeliku.

Seetõttu kasutan hoopis valemit 1/6 puusaümbermõõtu. Siis on kindel, et seelik ilusti selga läheb ning ülejäägi kroogime kummi abil ilusti kokku. 

Mina tegin päris pisikese seeliku kleenule tirtsule – nii umbes 80 suurus. 
Minu arvutus 52:6=8,6. Kuna algses valemis oli antud -1cm, siis võtsin aluseks 8cm.
Seeliku pikkuseks võtsin 28cm. Kuna kasutasin õhukesi kangaid, siis otsustasin teha kahekihilise seeliku – punane lindudega on viskoos, triibuline õhem puuvill. Lühema osa seelikupikkus on 22cm.

Töökäik

1.Triigi/auruta kangas läbi ning voldi neljaks

2. Märgi kriidiga kangale arvutusega saadud mõõt ning seeliku pikkus (vaata fotot)

Täpsema tulemuse saad, kui mõõdad kõiki mõõte nurgast alates.

3. Jäta vööjoonele õmblusvaru 1cm ja alläärde 1-1,5cm ning lõika välja!

4. Mina lõikasin mõlemad kihid kohe peale lõikust nägid need välja sellised:

Värskelt välja lõigatud

5. Nüüd laota seelik ilusti laiali lauale. Kui tegid samamoodi kahekihilise seeliku, siis õmble masinal kihid vööjoonest omavahel kokku. Kasuta abiks nööpnõelu.

Seeliku pinnalaotus
Abilised nööpnõelad!
Abiõmblusega kihid kokku

6. Nüüd mõõda välja pesukumm. See mõõt võiks olla paar cm lühem, kui vööümbermõõt. Venita ja vaata, kui palju Sinu kumm venib.
Pean tunnistama, et mina võtsin ühe korra kummi lahti, sest see sai liiga pikk – pesukumm venib päris hästi.

7. Ühenda kumm masinal üheks ringiks.

8. Jaota seeliku vööjoon ja kumm neljaks võrdseks osaks ning märgi need kohad nööpnõeltega

8. Aseta kumm seeliku paremale poole, pikooäär vaatab seeliku alläärt.

9. Aseta neljandikuks jagatud punktid kohakuti.

10. Õmble kumm sirgeks venitades seeliku külge pikooserva äärest (tavaliselt on seal väike joon näha, kus pikooserv lõpeb ja pehme karvane kummiosa algab – seal peakski õmblus olema). 

Proovi õmmelda nii, et susapusa serv jääb kummi taga peitu.

11. Nüüd õmble kummi teine õmblus, mille abil jääb kumm sisse püsima ning mis peitab selle nö susapusa serva ära. Vajadusel vaheta niite. Minul oli selleks õmbluseks pooli niit lilla ning üleval punane.

12. Keera kumm sisse ning õmble umbes 0,5cm kauguselt pikooservast (abiks on 0,5cm laiune presstald).

Õmblen sirgeks venitades 0,5cm kauguselt pikooservast.
Kumm õmmeldud!

13. Hurraa, seelik on peaaegu valmis!

14. Allääred – siin on kaks võimalust.

  1. Kui Sul on overlok, võid allääred overlokiga äärestada ning siis tagasi keerata ning läbi õmmelda.
  2. Mina aga kasutasin oma lemmikut – peenpalistust. See nõuab natuke näppude treenimist, kuid ei ole ülemäära raske.
 Peenpalistuse esimene õmblus
Õmblused võiksid seest vaadates üksteise peale jääda.

Peenpalistuse tarvis pane alläär masina alla ja keera jookvalt kangast masina alla nii peenikeselt, kui Sa oskad ja õmble nii servast, kui saad (2-3mm). Kui vahepeal läheb ära keeratud osa veidi laiemaks, siis saad selle pärast kääridega ühtlustada. Tee tervele seelikule ring peale ja triigi.

Seejärel keera uuesti see peenike palistus sisse ning õmble veel üks ring – triigi. Sinu peenike palistus ongi valmis!

Peenpalistus sobib just õhukeste ja langevate kangaste puhul. Kui teed seeliku paksemaks ja tugevamast kangast võib overloki variant mõistlikum olla.

Kui soovid veel lipsukesi, pitsi vms lisada – aga palun! Mina lisasin ette keskele väikese atlasspaelast lipsukese.

Valmis!

Loodan, et juhis on abiks ja nii mõnigi tantsutirts saab endale keerutamiseks uhke seeliku. 
Nagu ikka – kui on küsimusi ja unustasin millestki rääkida, siis kommentaarium on avatud!

Õmblemiseni!

Softshelli õmblemine – küsimused, vastused

Õhus on tunda jäist sügist – ilmad on läinud jahedamaks ja tuulisemaks. Seepärast on ilmselt nii mõnelgi õmblejal järjekorda ootamas mõni softshell kangas või on joped ja kombed veel masinasoojad.

Pean tunnistama, et pigem traditsioonilist joont armastava rätsepana on softshell minu jaoks veidi kummaline materjal, aga paraku ka väga praktiline. Pean ka tunnistama, et minu enda softshell jope on ostetud poest kuna keerasin enda esimese softi katsetuse metsa.

Mis metsa läks? Peamiselt kolm asja:

  1. Ma ei osanud arvestada kanga jäiga olemusega – liikumisavarust võiks olla tavajakist rohkem.
  2. Üritasin mustrisse ajada mustrit, mis oli veidi viltu kangale trükitud ning mustri mitteühtivus ajas mind närvi (seepärast mulle nö odavama klassi kangad ei meeldi).
  3. Tunnistan, et olin laisk lõike kontrollimisel ning istuvus ei olnud hea (seljapikkus oli liiga pikk).

Loodan, et kellelegi ei tule üllatusena, et ka minul aegajalt uued asjad täitsa nässu lähevad. Nii on ja nii enda kui teiste kogemustest õpitakse. Seega kuna nüüd sügisel tekkis jälle vajadus softshelli järele tegin korralikku uurimistööd, mida jagan nüüd ka teiega!

Salapärane softshell, kuidas Sind õmmelda?

Kuigi softshell materjal on turul olnud juba päris mitu aastat oli internetist häid vihjeid selle õmblemiseks leida küllalt keeruline. Enamus vihjed mis leidsin olid sellised poolpidused ja minu visiooniga ei ühtinud. Pean tunnistama, et kõige rohkem kasulikku infot sain ma tööstuses tehtud softshellide uurimisel ning FB grupist õmblustuba, kus head inimesed on rohkelt oma kogemusi jaganud. Kuna nemad seal on oma kogemustega nii lahked olnud ning märkasin, et seal tekib ka palju korduvaid küsimusi, siis otsustasin enda tähelepanekud ja sealse tarkuse ühendada ühte postitusse. Loodan, et sellest on sügistalvisel perioodil softshelli õmblemisel abiks.

Enamlevinud küsimused softshellist ja vastused

  1. Mis on softshell?
    • Softshell on vee- ja tuulekindel hingav materjal, mis enamasti koosneb kolmest kihist. Peal on vetthülgav sile kiht, vahekiht (membraan) ning sees pehme fliisikiht. 
  2. Mis on soft ja hard softshell? /Siin võite mind parandada
    • Mina olen aru saanud, et soft ja hard tähistab milline on fliisikiht kangal. Hard on lühem ja siledam, soft pikem ja karvasem.
  3. Kust softshelli osta?
  4. Mis nõelaga õmmelda, et masin pisteid vahele ei jätaks?
    • Pean tunnistama, et minu tööstusmasin õmbleb softi vabalt. Küll aga olen aru saanud, et paljudel kodumasinate kasutajatel on softshelli õmblemiseks kindlasti tarvis värsket Microtex nõela. Soovitati klassikalist 80 nõelasuurust. Kindlasti eelistada Schmetz’i Organile. Kui Karnaluksis on tihti vaid need kehvema kvaliteediga Organid alles, siis tuleb lihtsalt Marevik’ist läbi astuda.
  5. Kust softshellile lõikeid saada?
    • Ilmselt kasutab suur osa laste softshellide õmblemiseks Ottobre lõikeid. Vanemaid Ottobresid võib leida nii raamatukogudest ning ostusoovi korral RiiMeTexist. Kindlasti tuleb jälgida, millisele materjalile lõige on mõeldud. Kui lõige on mõeldud tavalisele trikotaažile, siis tasub ilmselt võtta softshelli õmblemiseks number suurem lõige ning kindlasti mõõdud üle kontrollida. Softshell on olulisel jäigem kui tavaline trikotaaž ning mõeldud ju ka üleriideks. Juba liikuva lapse kombele võiks kaaluda jalgevahe kiilu lisamist.
    • Täiskasvanutele kasutatakse tihti Jalie lõikeid
  6. Kui palju materjali kulub?
    • Loomulikult oleneb materjalikulu õmmeldavast rõivast ning ka sellest, kas kangas on mustriga. Kui on mustriga kangas ja soovid mustrit kokku ajada tuleb vaadata mustri suurust. Samuti võib kangas olla mustri ja suunaga, mis tähendab, et pead kõik tükid ühtepidi välja lõikama. Kui kangas ei ole mustriga või sa ei soovi seda mustrit jälgida, siis täiskasvanule piisab üldjuhul ühest pikkusest + varruka pikkusest (+ kapuuts). Allameetri mehed saavad üldiselt ühe kombepikkusega hakkama.
  7. Kas ma võin nööpnõelu kasutada või traageldada?
    • Traageldada softshelli pole ehk erilist mõtet, sest see on nii jäik ja üleliigsed nõelaaugud veekindlas materjalis ei ole eriti hea mõte. Küll aga on nõelaaugud õmblusvarudes minu meelest täitsa okei. Ehk siis kui soovid kasutada nööpnõelte abi, siis õmblusvarude sees – vabalt. Paljud kasutavad ka paberiklambreid.
  8. Kuidas ma kangast detailid välja lõikan, kui nööpnõelu ei tohi kasutada?
  9. Kuidas ma õmblused veekindlaks saan, kas teipida on vaja?
    • See paistab olevat teema, kus igaühel on oma arvamus. Öeldakse, et korralikel tööstuse softshellidel on ikka õmblused teibitud – absoluutselt, tööstuses ongi teised võimalused ja keegi meist ei suuda ega saa kodus a’la HellyHanseni purjetamisjopet valmistada. Kodus softshelli õmmeldes piisab ilmselt aga mahateppimisest, mida sellise jäiga materjali puhul niikuinii tegema peab. 
  10. Millised õmblusvarud ma jätma pean?
    • See oleneb sellest, millised õmblused kavatsed teha ning kui kindel Sa oled, et kuskilt järgi laskma ei pea. Softi puhul muidugi see järgi laskmine eriti ei toimi, sest kangale jäävad augud sisse. 1cm õmblusvaru peaks toimima. Hiljem näitan ka kahte viisi, kuida minu meelest oleks kena softshelli kokku õmmelda.
  11. Millele ma veel mõtlema peaksin üleriiet õmmeldes?
    • Soovitan vaadata juba valmis üleriideid, millised lõiked, detailid neil on ning selgita välja, mis Sulle meeldib. Ära unusta helkureid, lukuotsa kaitset (lukule tuuletõkke riba, üldiselt tehakse nt kummikandiga kanditud ühekordsest softshelli ribast), riputustrippi. Soovi korral võid krapsakama lapse kombel põlved ja tagumiku impregneerkangaga katta. 
    • Mõelge ka sellele, et üleriie võimalusel hingaks – leian, et ei ole mõtet softshellile veel voodrit sisse õmmelda (olen näinud nt minky voodriga softshelle, minky teatavasti ei hinga). Seepärast on ka softshell tänuväärne, et see on vee ja tuulekindel ning siiski võrdlemisi hingav. Kihiline riietus on nii või naa mõistlikum.
  12. Miks lasteaialapse kapuutsile trukke vaja on?
    • Ohtuse mõttes peavad lasteaialapse jope, kombe kapuutsid olema trukkidega eemaldatavad (rippuma jäädes lämbumisoht). Jah, see on veidi tüütum teostada, kui lihtsalt kapuuts külge vurada, aga see ei ole midagi üli keerulist ning ohutus ennekõike. Trukke saab näiteks Rivetist või siis Karnaluksist Prym trukkide komplekte.
  13. Kuidas sääre- ja varrukaotsi viimistleda? Variante on mitmeid.
    • Täiskasvanutel on klassikaline kasutada kummikanti. Head laiemat kummikanti saab näiteks RiiMeTex’ist.
    • Väiksematel lastel, kes kasvavad pikkusesse kiirelt ning veel porilombis ringi ei hüppa on mõistlik teha soonikuga pikendatavad varruka- ja sääreotsad.
    • Samuti võib kasutada kummi, mis overlokiga varruka külge läheb, see sisse keerata, läbi õmmelda.
    • Vahel lihtsalt overdatakse ja keeratakse tagasi, tepitakse.
    • Laste kombede puhul võib teha ka nt sääre ja varrukaotsad nimelt eraldi tükkidest (kombineerida nt mustrit ja ühevärvilist). Kui laps kasvab pigem pikkusesse kui laiusesse ja kehaosa pikkus laseb, saab sääre ja varrukaotsa tükid uued ja pikemad lõigata ning asendada. Siis ei pea päris uut kombet õmblema.
  14. Miks softshelli teppima peab?
    • Teppima ehk õmblused maha õmblema peab sellepärast, et softshell ei ole triigitav/pressitav materjal. Kui õmblused teppimata jätta näeb toode välja nagu üks ümar ebamäärane asi. Teppimine annab tootele ilusa, konkreetse ja professionaalse väljanägemise.
  15. Kuhu poole ma teppima peaksin?
    • Tavaliselt tepitakse otsa õmmeldud varruka puhul varrukas kehaosa poole, raglaani puhul varruka poole. Kapuuts keskmise siilu poole. Õlaõmblus ja külg seljapoole.
    • Mina ütleks aga, et tee nii nagu Sulle meeldib (va otsa õmmeldud varruka teping). 
  16. Aga need varruka ja sääreotsad on teppimiseks ju nii kitsad!
    • Täiesti nõus! Täiskasvanute jopedel ongi tavaliselt õmmeldud esmalt varrukas külge, see tepitud ning seejärel külg ning varrukaalune õmblus koos ühe jutiga õmmeldud ning see jäetakse teppimata.
    • Lasteriietel on aga väikese ebamugavustundega siiski võimalik teatud suurusnumbrini kõiki õmbluseid teppida. Selleks tuleb näiteks varrukas keerata pahematpidi, kuid teppida paremalt poolt. Ehk siis õmbled nö sisse pugedes varruka otsani välja. Jah, see on paras nükerdamine, aga parim võimalik viis. Säärtega samamoodi.
  17. Mul on ikka veel küsimusi, kust ma vastused saan?
    • Ole hea ja jäta oma küsimus, kommentaar siia postituse alla. Leiame koos vastused!

Kuidas võiks teostada softshelli ühendusõmblused?

Oma “uurimustöö” tulemusena jõudsin mina kahe eelistatud variandini. Loomulikult on variante rohkem, aga mulle isiklikult meeldivad need kaks kõige rohkem.

  1. Klassikaline variant, kus õmblusvaru on 1cm. Õmbled tavamasinal 1cm kauguselt detaili kokku, seejärel äärestad kokku ning tepid tavamasinal 0,5cm kauguselt õmbluse maha. Kuna kangas on paksem läheb paar millimeetrit “kaotsi” ka keeramisse pööramisse.
  2. Kanditud variant, kus õmblusvaru on 0,7cm. Kandi värviks tasuks valida sarnane toon nagu materjali parem pool on. Siis saab kasutada sama värvi niiti. Õmbled tavamasinal detailid kokku, kuid lisad kohe õmblusesse ka kandi. Seejärel keerad kandi õmblusvarude alla ning tepid. Teping jääb lõikeservade kõrvale. 
Esimene variant, overlokiga – samm 1, samm2
Teine variant, kandiga – samm 1, samm 2

Minu uurimustöö lõpptulemus

Minu uurimuse lõpptulemine valmis üks pisike softshell jope ja ka kombekas, millel veel kapuuts kokku õmblemata. Aga kuna kombe kapuuts on trukkidega eemaldatav, siis kombe ripub juba kapis ning on kasutusvalmis. Küll ma selle kapuutsi ka valmis teen.

Jope sai korraliku kasvuvaruga ning varrukaotsad on hetkel sisse keeratud.

Kombel õmblesin enamus õmblused esimese, klassikalise overlokiga variandi järgi. Jope sai aga igatepidi kanditud. Pean tunnistama, et kuna softshell on veidi paksem materjal, siis kantides jäid osad tepingud veidi looklema, kuid seda märkan ilmselt ainult mina. Seepärast soovitan algajal pigem overloki ja mahateppimise varianti – see on lihtsam. Ilu pärast tasub muidugi kantimise poole püüelda. Samuti lisasin jopele helkuridetaili (üks on veel puudu, sest materjal sai otsa).

Kanditud softshell jope
Varrukas sai samuti kanditud ja tepitud
Servad kanditud laiema kummikandiga
Kangad ja kummikant RiiMeTexist

Pean tunnistama, et kui suure osa hobiõmblejate jaoks on softshelli õmblemine meeldivalt mõnus, siis mina õmbleksin parema meelega villast jakki või mantlit, kui softshelli. Igaühele oma. Lõpetuseks pean ütlema siiski julgustavad sõnad, sest rahva enamhääletusel oleks softshelli õmblemine siiski pigem mõnus kui ülemäära keeruline. Niisiis, kui leiad end järjekordselt ohhetamast, kui kallis on poes mõni softshelli toode, siis tasub kaaluda ise õmblemist! Eriti suur tuleb hinnavahe, kui vaadata väikeste inimeste jopesid.

Kui Sul tekkis veel mõni küsimus, mõte või idee, siis kirjuta julgelt kommentaarides! Las uurimus jätkub, sest kindlasti on veel paljutki softshelli õmblemise juures, millest ma ei kirjutanud või millest mul veel õrna aimugi pole. Jagame teadmisi!

Õpetus – Avara, sirge pluusi konstrueerimine – Algajale!

Hetke moepilti vaadates saab mõnusalt kinni haarata võimalusest kanda mugavaid lohvakaid pluuse, kleite. Eriti mõnus on aga see, et neid ei ole üldse keeruline ise konstrueerida ning kohandada. Täitsa vabalt võib Burda otsimise ning sealt saadud lõike lahtimõtestamise (kui avar, pikk või lai see lõige siis ikkagi on või issand jumal kui kirju see lõikeleht on) vahele jätta ning võtta ise kätte suur tükk paberit (näiteks ehituspappi), pliiats ning joonlaud ja tööle asuda.

Milliste tegumoodide ja materjalidega lõige sobib

Tegemist on väga avara ja lohvaka pluusiga. Pluusi variandis tuleks kindlasti materjaliks valida hästi langev kangas. Kas trikotaaž, viskoos, siid ka õhem puuvilla batist võib sobida. Peaasi, et langeks.

Minu antud variandis on varrukas/õlaõmblus (üks ja seesama) antud üsna pikk (ka pluus ise on mulle väga lai), seega jäigema materjaliga ei jääks see ilusti hoidma. Küll aga, kui õmmelda mantli stiilis ning paksemast materjalist ning sellisele pikendatud õlale veel varrukas otsa õmmelda võib lõige edukalt toimida (siiski peaks olema pehmem mantlikangas).

Samuti võib antud mõõtudesse suhtuda vabalt. Peaasi on, et pikkus on Sulle meeldiv ning ümbermõõt vähemalt 5cm Sinu rinnaümbermõõdust laiem (suuremate suuruste puhul võib olla rohkem, trikotaaži puhul ka vähem) ning kaelakaar piisavalt suur, et pluus üle pea läheks. Kui otsustad teha pikema pluusi või kleidi on Sul kindlasti vaja ära mõõta ka enda puusaümbermõõt. Kleidi/pluusi puhul peaks kleit/pluus olema Sinu kogupuusaümbermõõdust vähemalt 4cm laiem – mantli/jaki puhul rohkem.

Erinevatest modelleerimistest ja variantidest tegin lausa eraldi postituse, kust võib veidi ideid ja inspiratsiooni ammutada. Samuti saab ehk selgemaks, kuidas on võimalik lihtsa vaevaga samast lõikest eriilmelisi rõivaid valmistada. 

Siidist kleidiks pikendatud variant vööga.

Ettevalmistus, vajalikud materjalid

Tarvis läheb:

  • Paberit, ehituspappi (mõõt umbes 70x50cm)
  • Harilikku pliiatsit (mina eelistan teritatavaid)
  • Head teritajat (tavalised plastikust võivad olla paras peavalu)
  • Pikka joonlauda
  • Täisnurkset joonlauda
  • Mõõdulinti (võid ka enda rinnaümbermõõdu, puusaümbermõõdu ja soovitud pikkused mõõta)
  • Tööjuhendit 

Tööjuhendist

Kui oled vaadanud minu koostatud klassikalise seeliku konstrueerimise juhendit, siis on siinne juhend Sulle juba omal moel tuttav. Nimelt koosneb juhend siinsest tekstilisest ja pildilisest materjalist ning käib kokku youtube’ist leitava videoga. Loe kindlasti esmalt läbi siinne tekst ning ära muretse, kui Sa kohe kõigest aru ei saa. Kui siinne tekst on loetud ja pildid vaadatud pane käima video ning see peaks kõik seni lahtiseks jäänud juhtmeotsad peas ilusti kokku viima. Kui ikka tekib küsimusi oled oodatud kommenteerima postituse all – ehk on sama küsimus tekkinud ka teistel huvilistel, sest olen näiteks midagi olulist unustanud või lahti seletamata jätnud.

Nüüd aga asja juurde!

Lõpptulemus

Töökäik koos pikemate selgitustega

  1. Esmalt otsusta, kui pikk Sinu pluus tuleb. Tõmba sirgjoon ülalt alla ja märgi pluusi pikkus. Tähista kindlasti konkreetne alguspunkt!
    • Minu pluus on 65cm pikk, mis on täitsa tavaline pikkus(vt linnupluusi pilte altpoolt /olen 164cm pikk).
  2. Tõmba saadud punktidest (alguspunkt ja alläärepunkt) ristsirged vasakule.
  3. Märgi kaelakaare laius.
    • Minul 11cm.
  4. Märgi kaelakaare sügavused alguspunktist (esidetail ja seljadetail on samasugused va. kaelakaar ning üksteise peal).
    • Minu seljadetaili kaelakaare sügavus on 2cm.
    • Minu esidetaili kaelakaare sügavus on 10cm.
  5. Märgi õlaõmbluse/varrukapikkus. Sellel pluusil on varrukas tegelikult pikedatud õlg.
    • Mina märkisin laiuseks alguspunktist 34cm.
  6. Tõmba saadud punktist ristsirge alla.
  7. Märgi saadud joonele õlakalle 6cm.
  8. Märgi saadud õlakaldepunktist alla 1/2 varrukalaiust.
    • Minul on väga lai varrukas 24cm (rinnahoidja võib paistma jääda). Võib teha ka kitsama varruka.
  9. Tõmba saadud punktist ristsirge paremale, märgi sellele 4cm.
  10. Nüüd saad välja joonistada punkte ühendades õlajoone, varrukasuu.
  11. Märgi allääre joonele 1/4 pluusi laiusest.
    • Minu pluus on mulle väga lai, aga mugav kanda. 1/4 laiusest 25cm, minu Rü 84cm (sellest 1/4 oleks 21cm). Kogu pluusi ümbermõõt peaks olema vähemalt Sinu rinnaümbermõõt +5cm.
  12. Tõmba saadud punktist ristsirge üles nii, et oleks mugav küljejoont kujundada.
  13. Jälgi, et varrukanurgad, alläärenurgad, kaelakaare keskosad oleksid täisnurgad! (Mina oma väikeses mõõdus joonisel seda väga hästi ei saavutanud, küll aga on see täismõõdus lõikel käkitegu ent väga oluline).
  14. Põhilõige ongi valmis!

VAATA VIDEOÕPETUST SIIT!

Kas sellest lõikest kleidi lõike ka teha saab?

Saab ikka. Kõige lihtsam variant on pluusi lõiget lihtsalt pikendada nii pikaks, kui pikk kleit võiks tulla. Nüüd peab kindlasti arvestama ka puusaümbermõõduga! Kleidi puusaümbermõõt peab olema Sinu puusaümbermõõdust vähemalt 4cm suurem/laiem. Kui soovid kleidi vööjoonele kummi lisada võid pikkust julgemalt juurde panna, sest kummi kasutades tekib ilus langevus, mis tuleb kleidi pikkuse arvelt.

Pluus vööta ja vööga. Kui pluusi pikendada, saab kena kleidi.
Siidist kleidi variant, vööga. Läbipaistmatu materjali puhul võib ka nt kummi vööjoonele õmmelda.

Aga mis siis saab, kui soovin endale sügiseks hoopis oversize jakki või mantlit?

Siis on kõige lihtsam variant esidetailile lisada ülekäik (see osa, mis eest üksteise peale käib, kus tavaliselt on kas nööbid või trukid vms) ning reväär. Lihtsuse mõttes ei tee me mitte traditsioonilist reväärkraed vaid lisame ainult hõlmale revääri (krae).

Mantli, jaki tegemise puhul tuleb kindlasti anda julgelt suured varud. Enne võib minna ka näiteks poodi neid eriti suuri mantleid ja jakke proovima ning leida, kui suur ja lai Sulle meeldiks. Kes keelab toodet poes mõõdulindiga mõõta? Mitte keegi.

Kuidas lihtsustatud mantlilõiget teha?

  1. Esmalt määra ülekäigu laius. 
    • Mina valisin ülekäiguks 6cm. See on mantli puhul täiesti klassikaline ülekäik. Kui teen taljes, nööbitavat mantlit siis on ülekäik samuti tihti 6cm. Sellise oversize’i puhul võib ülekäigu teha ka laiema, kuid samas on laiust mantlil juba päris palju. Kõige lihtsam oleks teha lihtsalt vööga kinni tõmmatav mantel (sel juhul ära unusta vöötrippe).
  2. Joonesta uus eesäär.
  3. Ühenda seljakaelakaare ja õlajoone punktid. Pea meeles, et annad õlale õmblusvaru väljalõigates juurde.
  4. Hõlma reväär ongi valmis!

Varruka lisamine

Sellel lõikel on kõik peale kaelakaare küllaltki kandiline – kui soovid võid muidugi ka kaelakaare kandilise teha. Seetõttu ei pea siin muretsema ka varrukakaare pärast, sest seda lihtsalt siin ei ole. Seega võib varruka tegemiseks kasutada lihtsalt ristkülikut, mille laius on varrukalaius (joonestatud 1/2 varrukalaiust x 2) ning pikkuseks soovitud pikkus. Isiklikult teeksin aga varruka allääre veidi kitsama (vaata videost al 4:33).

Kasutasin pesuõmbluseid ja peenpalistusi. On oht kogemata tagurpidi selga panna!

Variante on lõpmata palju

Isegi sellist väga lihtsustatud konstrueerimist kasutades on lõpptulemi variante läbi modelleerimise ja materjalikasutuse lõpmata palju. Juba endal hakkas mõte liikuma, kuidas üht teist või kolmandat teha (selle abil saab nt edukalt trikotaažist nö batwinge teha või siis alla äärde kitsama kandi panna, võib teha eest nööbitava, mängida eri kihtide ja läbipaistvusega jne).

Kui õmblemise maailm on Sulle aga täiesti uus, siis tasub esialgu ära mõõta lihtsalt oma rinnaümbermõõt (Rü). Minu antud pluusi Rü on 100cm, seega kui Sinu mõõt on veidi väiksem saad esialgu konstrueerida pluusi täpselt nii nagu mina seda tegin. Seejärel õmble see mõnest vähem väärtuslikust kangast kokku ning proovi selga. Siis hakkab tekkima ka tunnetus, mis, kus, kuidas ning kindlasti näed, mida ise muuta sooviksid. Kuidas 2d paberlõikest 3d rõivas saab ongi treenimise ja tunnetuse küsimus, et hakata nägema juba vaimusilmas kuidas üks või teine asi istuda võiks. 

Siin antud pluus võiks olla algajale jõukohane ning samas paljude põnevate variantidega lõige. Kui ideid aga veel veidi väheks jäi, siis vaata kindlasti ka minu inspiratsioonipostitust!

Jõudu tööle!

Flamingokott Norale ehk väikelapse seljakott

Paljudel lastel on täna esimene koolipingi päev – kellel siis täiesti esimene ning kellel selle kooliaasta esimene. Minu mudilane veel nii suur ei ole, pigem isegi oma vanuse kohta pisike (palju õnne emme poest sobivate riiete leidmisel), kuid lasteaiaga teeb ta juba tutvust. Selleks puhuks õmblesin talle sümboolse tähendusega seljakoti. 

Seljakoti materjalidest

Seljakoti materjalide valik oli minu jaoks küllaltki lihtne – kasutasin suuresti seda mida kapis oli. No samamoodi nagu kunagi oli televisioonis Imre Kose kokasaated, kus külmikust võis igasugu “igapäevast” kraami leida. Tegelikult eks igal suuremal õmblushuvilisel on parasjagu varusid või ma eksin? 

Igatahes kasutasin veekindlaid materale – oranž on kummeeritud impregneer (veidi paksem) ning flamingod on õhem kilekas, mis kunagi Abakhanis päris kuum kaup oli. Sees on tavaline puuvillane vooder, millele lisasin triigitava nimesildi (pärit nimekleeps.ee lehelt). Luku ostis kunagi umbes 15 aastat tagasi minu ema ning see pidi vist mingile minu jakile minema. Õnneks pole lukkudel realiseerimiskuupäeva. 

Juurde pidin ostma koormarihma ning rihmapingutid, sest 3cm laiust sobivat koormarihma mul tõepoolest varus ei olnud. Ahjaa rihmade siseküljed tegin bordoopunansest mööblikanganäidisest, mis Nora vanavanaemakäest kunagi sain. 

Lisaks kasutasin veel autoistmete polsterdust (põhimõtteliselt mööblikangas kuskil 2mm paksu porolooniga), mida aastaid tagasi veidi Hagelinist kaaluga ostsin. See on ideaalne just kottide tugevdamiseks. Kasutasin seda nii seljaosas kui kotipõhjas. 

Põhidetailid on ette valmistatud, tugevdused abiõmblustega küljes.

Seljakoti õmblemine

Seljakoti õmblemisel ei leidnud ma kõige ideaalsemat töödejärjekorda – selleks peaks ilmselt koheselt mõned kotid veel õmblema. Mis mind kripeldama jäi? Voodri oleksin soovinud luku juurest paremini õmmelda, sest tahtsin kindlasti seda masinaga teha ning ka maha teppida, et vooder luku vahele jääma ei hakkaks. 

  • Mina õmblesin esimesena kokku põhimaterjali esidetaili, küljed ja põhja. Seejärel voodri esidetaili, küljed ja põhja. 
  • Seejärel valmistasin rihmad ning kinnitusaasa ning õmblesin need abiõmblustega põhimaterjali seljadetaili külge paika. Koormarihma otsad sulatasin/põletasin põhjalikult, et hargnemist vältida.
  • Õmblesin seljadetaili ülejäänud koti külge jälgides, et rihmad jms õmbluste vahele ei jääks.
  • Õmblesin ringselt ka seljadetaili voodri koti külge jättes küljele ava koti ümber/parempidi pööramiseks. Kindlasti jäta koti lukk vähemalt natukenegi lahti!!!
  • Keerasin koti parema poole välja, sättisin nurki ning õmblesin avause voodris kinni.
  • Kott on valmis!

Seljakoti mõõtudest

Kõige rohkem küsimusi tekitas minu tööd alustades, milliste mõõtudega peaks ühe miniinimese seljakott olema. On tal mul ju vaevu 80cm pikk ning sama kilu nagu mina ise. Võtsin siis aluseks ühe tema pusa ning joonistasin, kumerdasin ristkülikud. Jäi veel küsimus, millised need rihmad siis olema peaksid. Guugeldasin laste seljakottide pilte, aga eriti targemaks ei saanud. Lõpuks uurisin mänguväljakul ühe poisi seljakotti (mis seal siis ikka) ja pilt sai selgemaks. 

Kinni, lahti.

Niisiis said koti üldised gabariidid järgmised:

  • Kõrgus 28cm
  • Laius 23cm
  • Sügavus 5cm
  • Rihmade laius 3cm
  • Ülemise rihma pikkus 33cm (sellest 23cm nö kaunistatud/kaetud)
  • Alumise rihma pikkus 28cm (mille arvelt pingutada, järgi lasta saab)

Mis kandja miniseljakotist arvab?

Tantsi, tantsi, keeruta!

Kandja paistab kotiga rahul olevat. Eriti meeldib talle asju kotti panna ja sealt välja võtta või siis seda niisama ringi lohistada. Ühe variandina saab seda ka käekotina kasutada, kui kott riputusaasa abil käe küljes kõigub. Seekord leidis ta kotist aga mütsi, mis oli kohe vaja pähe panna – ikkagi mõmmidega.

Pildil minu õmmeldud seljakott, müts ning heegeldatud vaip.

Igatahes soovitan igal pealehakkajal mõni pisike kott õmmelda, kuni laps veel väike on ning kindlasti palju raskeid asju tassima ei pea, mistõttu pole tal ka super ergonoomilist ja muude kellade viledega kotti otseselt vaja. Koti õmblemisega saab kindlasti kogemuse ja vähemalt ühe musi ja aitäh võrra rikkamaks!