Õpetus

Softshelli õmblemine – küsimused, vastused

Categories Õmblemine, Õpetus, , , , Softshelli õmblemine – küsimused, vastused kohta on 3 kommentaari

Õhus on tunda jäist sügist – ilmad on läinud jahedamaks ja tuulisemaks. Seepärast on ilmselt nii mõnelgi õmblejal järjekorda ootamas mõni softshell kangas või on joped ja kombed veel masinasoojad.

Pean tunnistama, et pigem traditsioonilist joont armastava rätsepana on softshell minu jaoks veidi kummaline materjal, aga paraku ka väga praktiline. Pean ka tunnistama, et minu enda softshell jope on ostetud poest kuna keerasin enda esimese softi katsetuse metsa.

Mis metsa läks? Peamiselt kolm asja:

  1. Ma ei osanud arvestada kanga jäiga olemusega – liikumisavarust võiks olla tavajakist rohkem.
  2. Üritasin mustrisse ajada mustrit, mis oli veidi viltu kangale trükitud ning mustri mitteühtivus ajas mind närvi (seepärast mulle nö odavama klassi kangad ei meeldi).
  3. Tunnistan, et olin laisk lõike kontrollimisel ning istuvus ei olnud hea (seljapikkus oli liiga pikk).

Loodan, et kellelegi ei tule üllatusena, et ka minul aegajalt uued asjad täitsa nässu lähevad. Nii on ja nii enda kui teiste kogemustest õpitakse. Seega kuna nüüd sügisel tekkis jälle vajadus softshelli järele tegin korralikku uurimistööd, mida jagan nüüd ka teiega!

Salapärane softshell, kuidas Sind õmmelda?

Kuigi softshell materjal on turul olnud juba päris mitu aastat oli internetist häid vihjeid selle õmblemiseks leida küllalt keeruline. Enamus vihjed mis leidsin olid sellised poolpidused ja minu visiooniga ei ühtinud. Pean tunnistama, et kõige rohkem kasulikku infot sain ma tööstuses tehtud softshellide uurimisel ning FB grupist õmblustuba, kus head inimesed on rohkelt oma kogemusi jaganud. Kuna nemad seal on oma kogemustega nii lahked olnud ning märkasin, et seal tekib ka palju korduvaid küsimusi, siis otsustasin enda tähelepanekud ja sealse tarkuse ühendada ühte postitusse. Loodan, et sellest on sügistalvisel perioodil softshelli õmblemisel abiks.

Enamlevinud küsimused softshellist ja vastused

  1. Mis on softshell?
    • Softshell on vee- ja tuulekindel hingav materjal, mis enamasti koosneb kolmest kihist. Peal on vetthülgav sile kiht, vahekiht (membraan) ning sees pehme fliisikiht. 
  2. Mis on soft ja hard softshell? /Siin võite mind parandada
    • Mina olen aru saanud, et soft ja hard tähistab milline on fliisikiht kangal. Hard on lühem ja siledam, soft pikem ja karvasem.
  3. Kust softshelli osta?
  4. Mis nõelaga õmmelda, et masin pisteid vahele ei jätaks?
    • Pean tunnistama, et minu tööstusmasin õmbleb softi vabalt. Küll aga olen aru saanud, et paljudel kodumasinate kasutajatel on softshelli õmblemiseks kindlasti tarvis värsket Microtex nõela. Soovitati klassikalist 80 nõelasuurust. Kindlasti eelistada Schmetz’i Organile. Kui Karnaluksis on tihti vaid need kehvema kvaliteediga Organid alles, siis tuleb lihtsalt Marevik’ist läbi astuda.
  5. Kust softshellile lõikeid saada?
    • Ilmselt kasutab suur osa laste softshellide õmblemiseks Ottobre lõikeid. Vanemaid Ottobresid võib leida nii raamatukogudest ning ostusoovi korral RiiMeTexist. Kindlasti tuleb jälgida, millisele materjalile lõige on mõeldud. Kui lõige on mõeldud tavalisele trikotaažile, siis tasub ilmselt võtta softshelli õmblemiseks number suurem lõige ning kindlasti mõõdud üle kontrollida. Softshell on olulisel jäigem kui tavaline trikotaaž ning mõeldud ju ka üleriideks. Juba liikuva lapse kombele võiks kaaluda jalgevahe kiilu lisamist.
    • Täiskasvanutele kasutatakse tihti Jalie lõikeid. 
  6. Kui palju materjali kulub?
    • Loomulikult oleneb materjalikulu õmmeldavast rõivast ning ka sellest, kas kangas on mustriga. Kui on mustriga kangas ja soovid mustrit kokku ajada tuleb vaadata mustri suurust. Samuti võib kangas olla mustri ja suunaga, mis tähendab, et pead kõik tükid ühtepidi välja lõikama. Kui kangas ei ole mustriga või sa ei soovi seda mustrit jälgida, siis täiskasvanule piisab üldjuhul ühest pikkusest + varruka pikkusest (+ kapuuts). Allameetri mehed saavad üldiselt ühe kombepikkusega hakkama.
  7. Kas ma võin nööpnõelu kasutada või traageldada?
    • Traageldada softshelli pole ehk erilist mõtet, sest see on nii jäik ja üleliigsed nõelaaugud veekindlas materjalis ei ole eriti hea mõte. Küll aga on nõelaaugud õmblusvarudes minu meelest täitsa okei. Ehk siis kui soovid kasutada nööpnõelte abi, siis õmblusvarude sees – vabalt. Paljud kasutavad ka paberiklambreid.
  8. Kuidas ma kangast detailid välja lõikan, kui nööpnõelu ei tohi kasutada?
  9. Kuidas ma õmblused veekindlaks saan, kas teipida on vaja?
    • See paistab olevat teema, kus igaühel on oma arvamus. Öeldakse, et korralikel tööstuse softshellidel on ikka õmblused teibitud – absoluutselt, tööstuses ongi teised võimalused ja keegi meist ei suuda ega saa kodus a’la HellyHanseni purjetamisjopet valmistada. Kodus softshelli õmmeldes piisab ilmselt aga mahateppimisest, mida sellise jäiga materjali puhul niikuinii tegema peab. 
  10. Millised õmblusvarud ma jätma pean?
    • See oleneb sellest, millised õmblused kavatsed teha ning kui kindel Sa oled, et kuskilt järgi laskma ei pea. Softi puhul muidugi see järgi laskmine eriti ei toimi, sest kangale jäävad augud sisse. 1cm õmblusvaru peaks toimima. Hiljem näitan ka kahte viisi, kuida minu meelest oleks kena softshelli kokku õmmelda.
  11. Millele ma veel mõtlema peaksin üleriiet õmmeldes?
    • Soovitan vaadata juba valmis üleriideid, millised lõiked, detailid neil on ning selgita välja, mis Sulle meeldib. Ära unusta helkureid, lukuotsa kaitset (lukule tuuletõkke riba, üldiselt tehakse nt kummikandiga kanditud ühekordsest softshelli ribast), riputustrippi. Soovi korral võid krapsakama lapse kombel põlved ja tagumiku impregneerkangaga katta. 
    • Mõelge ka sellele, et üleriie võimalusel hingaks – leian, et ei ole mõtet softshellile veel voodrit sisse õmmelda (olen näinud nt minky voodriga softshelle, minky teatavasti ei hinga). Seepärast on ka softshell tänuväärne, et see on vee ja tuulekindel ning siiski võrdlemisi hingav. Kihiline riietus on nii või naa mõistlikum.
  12. Miks lasteaialapse kapuutsile trukke vaja on?
    • Ohtuse mõttes peavad lasteaialapse jope, kombe kapuutsid olema trukkidega eemaldatavad (rippuma jäädes lämbumisoht). Jah, see on veidi tüütum teostada, kui lihtsalt kapuuts külge vurada, aga see ei ole midagi üli keerulist ning ohutus ennekõike. Trukke saab näiteks Rivetist või siis Karnaluksist Prym trukkide komplekte.
  13. Kuidas sääre- ja varrukaotsi viimistleda? Variante on mitmeid.
    • Täiskasvanutel on klassikaline kasutada kummikanti. Head laiemat kummikanti saab näiteks RiiMeTex’ist.
    • Väiksematel lastel, kes kasvavad pikkusesse kiirelt ning veel porilombis ringi ei hüppa on mõistlik teha soonikuga pikendatavad varruka- ja sääreotsad.
    • Samuti võib kasutada kummi, mis overlokiga varruka külge läheb, see sisse keerata, läbi õmmelda.
    • Vahel lihtsalt overdatakse ja keeratakse tagasi, tepitakse.
    • Laste kombede puhul võib teha ka nt sääre ja varrukaotsad nimelt eraldi tükkidest (kombineerida nt mustrit ja ühevärvilist). Kui laps kasvab pigem pikkusesse kui laiusesse ja kehaosa pikkus laseb, saab sääre ja varrukaotsa tükid uued ja pikemad lõigata ning asendada. Siis ei pea päris uut kombet õmblema.
  14. Miks softshelli teppima peab?
    • Teppima ehk õmblused maha õmblema peab sellepärast, et softshell ei ole triigitav/pressitav materjal. Kui õmblused teppimata jätta näeb toode välja nagu üks ümar ebamäärane asi. Teppimine annab tootele ilusa, konkreetse ja professionaalse väljanägemise.
  15. Kuhu poole ma teppima peaksin?
    • Tavaliselt tepitakse otsa õmmeldud varruka puhul varrukas kehaosa poole, raglaani puhul varruka poole. Kapuuts keskmise siilu poole. Õlaõmblus ja külg seljapoole.
    • Mina ütleks aga, et tee nii nagu Sulle meeldib (va otsa õmmeldud varruka teping). 
  16. Aga need varruka ja sääreotsad on teppimiseks ju nii kitsad!
    • Täiesti nõus! Täiskasvanute jopedel ongi tavaliselt õmmeldud esmalt varrukas külge, see tepitud ning seejärel külg ning varrukaalune õmblus koos ühe jutiga õmmeldud ning see jäetakse teppimata.
    • Lasteriietel on aga väikese ebamugavustundega siiski võimalik teatud suurusnumbrini kõiki õmbluseid teppida. Selleks tuleb näiteks varrukas keerata pahematpidi, kuid teppida paremalt poolt. Ehk siis õmbled nö sisse pugedes varruka otsani välja. Jah, see on paras nükerdamine, aga parim võimalik viis. Säärtega samamoodi.
  17. Mul on ikka veel küsimusi, kust ma vastused saan?
    • Ole hea ja jäta oma küsimus, kommentaar siia postituse alla. Leiame koos vastused!

Kuidas võiks teostada softshelli ühendusõmblused?

Oma “uurimustöö” tulemusena jõudsin mina kahe eelistatud variandini. Loomulikult on variante rohkem, aga mulle isiklikult meeldivad need kaks kõige rohkem.

  1. Klassikaline variant, kus õmblusvaru on 1cm. Õmbled tavamasinal 1cm kauguselt detaili kokku, seejärel äärestad kokku ning tepid tavamasinal 0,5cm kauguselt õmbluse maha. Kuna kangas on paksem läheb paar millimeetrit “kaotsi” ka keeramisse pööramisse.
  2. Kanditud variant, kus õmblusvaru on 0,7cm. Kandi värviks tasuks valida sarnane toon nagu materjali parem pool on. Siis saab kasutada sama värvi niiti. Õmbled tavamasinal detailid kokku, kuid lisad kohe õmblusesse ka kandi. Seejärel keerad kandi õmblusvarude alla ning tepid. Teping jääb lõikeservade kõrvale. 
Esimene variant, overlokiga – samm 1, samm2
Teine variant, kandiga – samm 1, samm 2

Minu uurimustöö lõpptulemus

Minu uurimuse lõpptulemine valmis üks pisike softshell jope ja ka kombekas, millel veel kapuuts kokku õmblemata. Aga kuna kombe kapuuts on trukkidega eemaldatav, siis kombe ripub juba kapis ning on kasutusvalmis. Küll ma selle kapuutsi ka valmis teen.

Jope sai korraliku kasvuvaruga ning varrukaotsad on hetkel sisse keeratud.

Kombel õmblesin enamus õmblused esimese, klassikalise overlokiga variandi järgi. Jope sai aga igatepidi kanditud. Pean tunnistama, et kuna softshell on veidi paksem materjal, siis kantides jäid osad tepingud veidi looklema, kuid seda märkan ilmselt ainult mina. Seepärast soovitan algajal pigem overloki ja mahateppimise varianti – see on lihtsam. Ilu pärast tasub muidugi kantimise poole püüelda. Samuti lisasin jopele helkuridetaili (üks on veel puudu, sest materjal sai otsa).

Kanditud softshell jope
Varrukas sai samuti kanditud ja tepitud
Servad kanditud laiema kummikandiga
Kangad ja kummikant RiiMeTexist

Pean tunnistama, et kui suure osa hobiõmblejate jaoks on softshelli õmblemine meeldivalt mõnus, siis mina õmbleksin parema meelega villast jakki või mantlit, kui softshelli. Igaühele oma. Lõpetuseks pean ütlema siiski julgustavad sõnad, sest rahva enamhääletusel oleks softshelli õmblemine siiski pigem mõnus kui ülemäära keeruline. Niisiis, kui leiad end järjekordselt ohhetamast, kui kallis on poes mõni softshelli toode, siis tasub kaaluda ise õmblemist! Eriti suur tuleb hinnavahe, kui vaadata väikeste inimeste jopesid.

Kui Sul tekkis veel mõni küsimus, mõte või idee, siis kirjuta julgelt kommentaarides! Las uurimus jätkub, sest kindlasti on veel paljutki softshelli õmblemise juures, millest ma ei kirjutanud või millest mul veel õrna aimugi pole. Jagame teadmisi!

Õpetus – Avara, sirge pluusi konstrueerimine – Algajale!

Categories Õmblemine, Õpetus, , , , , , , , Leave a Comment on Õpetus – Avara, sirge pluusi konstrueerimine – Algajale!

Hetke moepilti vaadates saab mõnusalt kinni haarata võimalusest kanda mugavaid lohvakaid pluuse, kleite. Eriti mõnus on aga see, et neid ei ole üldse keeruline ise konstrueerida ning kohandada. Täitsa vabalt võib Burda otsimise ning sealt saadud lõike lahtimõtestamise (kui avar, pikk või lai see lõige siis ikkagi on või issand jumal kui kirju see lõikeleht on) vahele jätta ning võtta ise kätte suur tükk paberit (näiteks ehituspappi), pliiats ning joonlaud ja tööle asuda.

Milliste tegumoodide ja materjalidega lõige sobib

Tegemist on väga avara ja lohvaka pluusiga. Pluusi variandis tuleks kindlasti materjaliks valida hästi langev kangas. Kas trikotaaž, viskoos, siid ka õhem puuvilla batist võib sobida. Peaasi, et langeks.

Minu antud variandis on varrukas/õlaõmblus (üks ja seesama) antud üsna pikk (ka pluus ise on mulle väga lai), seega jäigema materjaliga ei jääks see ilusti hoidma. Küll aga, kui õmmelda mantli stiilis ning paksemast materjalist ning sellisele pikendatud õlale veel varrukas otsa õmmelda võib lõige edukalt toimida (siiski peaks olema pehmem mantlikangas).

Samuti võib antud mõõtudesse suhtuda vabalt. Peaasi on, et pikkus on Sulle meeldiv ning ümbermõõt vähemalt 5cm Sinu rinnaümbermõõdust laiem (suuremate suuruste puhul võib olla rohkem, trikotaaži puhul ka vähem) ning kaelakaar piisavalt suur, et pluus üle pea läheks. Kui otsustad teha pikema pluusi või kleidi on Sul kindlasti vaja ära mõõta ka enda puusaümbermõõt. Kleidi/pluusi puhul peaks kleit/pluus olema Sinu kogupuusaümbermõõdust vähemalt 4cm laiem – mantli/jaki puhul rohkem.

Erinevatest modelleerimistest ja variantidest tegin lausa eraldi postituse, kust võib veidi ideid ja inspiratsiooni ammutada. Samuti saab ehk selgemaks, kuidas on võimalik lihtsa vaevaga samast lõikest eriilmelisi rõivaid valmistada. 

Siidist kleidiks pikendatud variant vööga.

Ettevalmistus, vajalikud materjalid

Tarvis läheb:

  • Paberit, ehituspappi (mõõt umbes 70x50cm)
  • Harilikku pliiatsit (mina eelistan teritatavaid)
  • Head teritajat (tavalised plastikust võivad olla paras peavalu)
  • Pikka joonlauda
  • Täisnurkset joonlauda
  • Mõõdulinti (võid ka enda rinnaümbermõõdu, puusaümbermõõdu ja soovitud pikkused mõõta)
  • Tööjuhendit 

Tööjuhendist

Kui oled vaadanud minu koostatud klassikalise seeliku konstrueerimise juhendit, siis on siinne juhend Sulle juba omal moel tuttav. Nimelt koosneb juhend siinsest tekstilisest ja pildilisest materjalist ning käib kokku youtube’ist leitava videoga. Loe kindlasti esmalt läbi siinne tekst ning ära muretse, kui Sa kohe kõigest aru ei saa. Kui siinne tekst on loetud ja pildid vaadatud pane käima video ning see peaks kõik seni lahtiseks jäänud juhtmeotsad peas ilusti kokku viima. Kui ikka tekib küsimusi oled oodatud kommenteerima postituse all – ehk on sama küsimus tekkinud ka teistel huvilistel, sest olen näiteks midagi olulist unustanud või lahti seletamata jätnud.

Nüüd aga asja juurde!

Lõpptulemus

Töökäik koos pikemate selgitustega

  1. Esmalt otsusta, kui pikk Sinu pluus tuleb. Tõmba sirgjoon ülalt alla ja märgi pluusi pikkus. Tähista kindlasti konkreetne alguspunkt!
    • Minu pluus on 65cm pikk, mis on täitsa tavaline pikkus(vt linnupluusi pilte altpoolt /olen 164cm pikk).
  2. Tõmba saadud punktidest (alguspunkt ja alläärepunkt) ristsirged vasakule.
  3. Märgi kaelakaare laius.
    • Minul 11cm.
  4. Märgi kaelakaare sügavused alguspunktist (esidetail ja seljadetail on samasugused va. kaelakaar ning üksteise peal).
    • Minu seljadetaili kaelakaare sügavus on 2cm.
    • Minu esidetaili kaelakaare sügavus on 10cm.
  5. Märgi õlaõmbluse/varrukapikkus. Sellel pluusil on varrukas tegelikult pikedatud õlg.
    • Mina märkisin laiuseks alguspunktist 34cm.
  6. Tõmba saadud punktist ristsirge alla.
  7. Märgi saadud joonele õlakalle 6cm.
  8. Märgi saadud õlakaldepunktist alla 1/2 varrukalaiust.
    • Minul on väga lai varrukas 24cm (rinnahoidja võib paistma jääda). Võib teha ka kitsama varruka.
  9. Tõmba saadud punktist ristsirge paremale, märgi sellele 4cm.
  10. Nüüd saad välja joonistada punkte ühendades õlajoone, varrukasuu.
  11. Märgi allääre joonele 1/4 pluusi laiusest.
    • Minu pluus on mulle väga lai, aga mugav kanda. 1/4 laiusest 25cm, minu Rü 84cm (sellest 1/4 oleks 21cm). Kogu pluusi ümbermõõt peaks olema vähemalt Sinu rinnaümbermõõt +5cm.
  12. Tõmba saadud punktist ristsirge üles nii, et oleks mugav küljejoont kujundada.
  13. Jälgi, et varrukanurgad, alläärenurgad, kaelakaare keskosad oleksid täisnurgad! (Mina oma väikeses mõõdus joonisel seda väga hästi ei saavutanud, küll aga on see täismõõdus lõikel käkitegu ent väga oluline).
  14. Põhilõige ongi valmis!

VAATA VIDEOÕPETUST SIIT!

Kas sellest lõikest kleidi lõike ka teha saab?

Saab ikka. Kõige lihtsam variant on pluusi lõiget lihtsalt pikendada nii pikaks, kui pikk kleit võiks tulla. Nüüd peab kindlasti arvestama ka puusaümbermõõduga! Kleidi puusaümbermõõt peab olema Sinu puusaümbermõõdust vähemalt 4cm suurem/laiem. Kui soovid kleidi vööjoonele kummi lisada võid pikkust julgemalt juurde panna, sest kummi kasutades tekib ilus langevus, mis tuleb kleidi pikkuse arvelt.

Pluus vööta ja vööga. Kui pluusi pikendada, saab kena kleidi.
Siidist kleidi variant, vööga. Läbipaistmatu materjali puhul võib ka nt kummi vööjoonele õmmelda.

Aga mis siis saab, kui soovin endale sügiseks hoopis oversize jakki või mantlit?

Siis on kõige lihtsam variant esidetailile lisada ülekäik (see osa, mis eest üksteise peale käib, kus tavaliselt on kas nööbid või trukid vms) ning reväär. Lihtsuse mõttes ei tee me mitte traditsioonilist reväärkraed vaid lisame ainult hõlmale revääri (krae).

Mantli, jaki tegemise puhul tuleb kindlasti anda julgelt suured varud. Enne võib minna ka näiteks poodi neid eriti suuri mantleid ja jakke proovima ning leida, kui suur ja lai Sulle meeldiks. Kes keelab toodet poes mõõdulindiga mõõta? Mitte keegi.

Kuidas lihtsustatud mantlilõiget teha?

  1. Esmalt määra ülekäigu laius. 
    • Mina valisin ülekäiguks 6cm. See on mantli puhul täiesti klassikaline ülekäik. Kui teen taljes, nööbitavat mantlit siis on ülekäik samuti tihti 6cm. Sellise oversize’i puhul võib ülekäigu teha ka laiema, kuid samas on laiust mantlil juba päris palju. Kõige lihtsam oleks teha lihtsalt vööga kinni tõmmatav mantel (sel juhul ära unusta vöötrippe).
  2. Joonesta uus eesäär.
  3. Ühenda seljakaelakaare ja õlajoone punktid. Pea meeles, et annad õlale õmblusvaru väljalõigates juurde.
  4. Hõlma reväär ongi valmis!

Varruka lisamine

Sellel lõikel on kõik peale kaelakaare küllaltki kandiline – kui soovid võid muidugi ka kaelakaare kandilise teha. Seetõttu ei pea siin muretsema ka varrukakaare pärast, sest seda lihtsalt siin ei ole. Seega võib varruka tegemiseks kasutada lihtsalt ristkülikut, mille laius on varrukalaius (joonestatud 1/2 varrukalaiust x 2) ning pikkuseks soovitud pikkus. Isiklikult teeksin aga varruka allääre veidi kitsama (vaata videost al 4:33).

Kasutasin pesuõmbluseid ja peenpalistusi. On oht kogemata tagurpidi selga panna!

Variante on lõpmata palju

Isegi sellist väga lihtsustatud konstrueerimist kasutades on lõpptulemi variante läbi modelleerimise ja materjalikasutuse lõpmata palju. Juba endal hakkas mõte liikuma, kuidas üht teist või kolmandat teha (selle abil saab nt edukalt trikotaažist nö batwinge teha või siis alla äärde kitsama kandi panna, võib teha eest nööbitava, mängida eri kihtide ja läbipaistvusega jne).

Kui õmblemise maailm on Sulle aga täiesti uus, siis tasub esialgu ära mõõta lihtsalt oma rinnaümbermõõt (Rü). Minu antud pluusi Rü on 100cm, seega kui Sinu mõõt on veidi väiksem saad esialgu konstrueerida pluusi täpselt nii nagu mina seda tegin. Seejärel õmble see mõnest vähem väärtuslikust kangast kokku ning proovi selga. Siis hakkab tekkima ka tunnetus, mis, kus, kuidas ning kindlasti näed, mida ise muuta sooviksid. Kuidas 2d paberlõikest 3d rõivas saab ongi treenimise ja tunnetuse küsimus, et hakata nägema juba vaimusilmas kuidas üks või teine asi istuda võiks. 

Siin antud pluus võiks olla algajale jõukohane ning samas paljude põnevate variantidega lõige. Kui ideid aga veel veidi väheks jäi, siis vaata kindlasti ka minu inspiratsioonipostitust!

Jõudu tööle!

Flamingokott Norale ehk väikelapse seljakott

Categories Õmblemine, Õpetus, , , , , Leave a Comment on Flamingokott Norale ehk väikelapse seljakott

Paljudel lastel on täna esimene koolipingi päev – kellel siis täiesti esimene ning kellel selle kooliaasta esimene. Minu mudilane veel nii suur ei ole, pigem isegi oma vanuse kohta pisike (palju õnne emme poest sobivate riiete leidmisel), kuid lasteaiaga teeb ta juba tutvust. Selleks puhuks õmblesin talle sümboolse tähendusega seljakoti. 

Seljakoti materjalidest

Seljakoti materjalide valik oli minu jaoks küllaltki lihtne – kasutasin suuresti seda mida kapis oli. No samamoodi nagu kunagi oli televisioonis Imre Kose kokasaated, kus külmikust võis igasugu “igapäevast” kraami leida. Tegelikult eks igal suuremal õmblushuvilisel on parasjagu varusid või ma eksin? 

Igatahes kasutasin veekindlaid materale – oranž on kummeeritud impregneer (veidi paksem) ning flamingod on õhem kilekas, mis kunagi Abakhanis päris kuum kaup oli. Sees on tavaline puuvillane vooder, millele lisasin triigitava nimesildi (pärit nimekleeps.ee lehelt). Luku ostis kunagi umbes 15 aastat tagasi minu ema ning see pidi vist mingile minu jakile minema. Õnneks pole lukkudel realiseerimiskuupäeva. 

Juurde pidin ostma koormarihma ning rihmapingutid, sest 3cm laiust sobivat koormarihma mul tõepoolest varus ei olnud. Ahjaa rihmade siseküljed tegin bordoopunansest mööblikanganäidisest, mis Nora vanavanaemakäest kunagi sain. 

Lisaks kasutasin veel autoistmete polsterdust (põhimõtteliselt mööblikangas kuskil 2mm paksu porolooniga), mida aastaid tagasi veidi Hagelinist kaaluga ostsin. See on ideaalne just kottide tugevdamiseks. Kasutasin seda nii seljaosas kui kotipõhjas. 

Põhidetailid on ette valmistatud, tugevdused abiõmblustega küljes.

Seljakoti õmblemine

Seljakoti õmblemisel ei leidnud ma kõige ideaalsemat töödejärjekorda – selleks peaks ilmselt koheselt mõned kotid veel õmblema. Mis mind kripeldama jäi? Voodri oleksin soovinud luku juurest paremini õmmelda, sest tahtsin kindlasti seda masinaga teha ning ka maha teppida, et vooder luku vahele jääma ei hakkaks. 

  • Mina õmblesin esimesena kokku põhimaterjali esidetaili, küljed ja põhja. Seejärel voodri esidetaili, küljed ja põhja. 
  • Seejärel valmistasin rihmad ning kinnitusaasa ning õmblesin need abiõmblustega põhimaterjali seljadetaili külge paika. Koormarihma otsad sulatasin/põletasin põhjalikult, et hargnemist vältida.
  • Õmblesin seljadetaili ülejäänud koti külge jälgides, et rihmad jms õmbluste vahele ei jääks.
  • Õmblesin ringselt ka seljadetaili voodri koti külge jättes küljele ava koti ümber/parempidi pööramiseks. Kindlasti jäta koti lukk vähemalt natukenegi lahti!!!
  • Keerasin koti parema poole välja, sättisin nurki ning õmblesin avause voodris kinni.
  • Kott on valmis!

Seljakoti mõõtudest

Kõige rohkem küsimusi tekitas minu tööd alustades, milliste mõõtudega peaks ühe miniinimese seljakott olema. On tal mul ju vaevu 80cm pikk ning sama kilu nagu mina ise. Võtsin siis aluseks ühe tema pusa ning joonistasin, kumerdasin ristkülikud. Jäi veel küsimus, millised need rihmad siis olema peaksid. Guugeldasin laste seljakottide pilte, aga eriti targemaks ei saanud. Lõpuks uurisin mänguväljakul ühe poisi seljakotti (mis seal siis ikka) ja pilt sai selgemaks. 

Kinni, lahti.

Niisiis said koti üldised gabariidid järgmised:

  • Kõrgus 28cm
  • Laius 23cm
  • Sügavus 5cm
  • Rihmade laius 3cm
  • Ülemise rihma pikkus 33cm (sellest 23cm nö kaunistatud/kaetud)
  • Alumise rihma pikkus 28cm (mille arvelt pingutada, järgi lasta saab)

Mis kandja miniseljakotist arvab?

Tantsi, tantsi, keeruta!

Kandja paistab kotiga rahul olevat. Eriti meeldib talle asju kotti panna ja sealt välja võtta või siis seda niisama ringi lohistada. Ühe variandina saab seda ka käekotina kasutada, kui kott riputusaasa abil käe küljes kõigub. Seekord leidis ta kotist aga mütsi, mis oli kohe vaja pähe panna – ikkagi mõmmidega.

Pildil minu õmmeldud seljakott, müts ning heegeldatud vaip.

Igatahes soovitan igal pealehakkajal mõni pisike kott õmmelda, kuni laps veel väike on ning kindlasti palju raskeid asju tassima ei pea, mistõttu pole tal ka super ergonoomilist ja muude kellade viledega kotti otseselt vaja. Koti õmblemisega saab kindlasti kogemuse ja vähemalt ühe musi ja aitäh võrra rikkamaks!

Pisikene pääsukleit

Categories Blogipostitus, Õmblemine, Õpetus, , , , , , , , Pisikene pääsukleit kohta on 1 kommentaar

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

Categories Õmblemine, Õpetus, , , , , , Leave a Comment on Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!