Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Maailma lihtsaim seelik II

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka.

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!
Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!
Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi “Maailm vajab Sind” tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida – igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Pitsid ja padjad

Paar nädalat tagasi oli mul järsku vaja kodus ära paigutada korralikus hulgas vatiini. Kuna kapid on niigi igasugu kraami täis ning püüan neid jõudu mööda just üleliigsest vabastada, siis mõte, et pistan vatiini kotti ja kappi seisma ei tundunud kõne alla tulevat. Seepärast otsustasin hoopis välja koukida mõned mitte nii väga sümpaatsed puuvillased kangas, õmblesin neist kiirelt padjapüürid ning toppisin sedasamust vatiini täis. Kokku sain kolm patja – kaks suuremat ja piklikku ning ühe normaalsuuruses padja. Tulid teised päris toekad. Kuna diivanile olen juba mitmeid patju meisterdanud, siis nüüd oli kord magamistoa käes.

 

Vaatasin riiulis olevad kangad üle ja pidin tõdema, et jälle jäid ette samad kangad, millest endale nõelapadja ja tarvikute koti tegin. Lillelist jäi ikka veel järgi. Tundub, et see ei lõppegi. Lillelise puhul on tegelikult tegu kardinaga, mille Haapsalu Samaariast 2€ eest sain. Oli see kuskil 60cm lai ning seda oli kokku 6,5m. Äärmiselt hea leid!

 

Nüüd aga patjade juurde tagasi. Kuna minu õmblusmaailmas on toimunud pisuke muudatus, siis patjade õmblemiseks ei olnud mul võimalik äärestust kasutada. Kuna mul on hetkel teadagi kiire, siis oleksin eelistanud servad äärestada ja kokku õmmelda – 3;2;1 valmis! Aga seda võimalust mul kahjuks ei olnud. Tuli leida alternatiiv ning selleks sai pesuõmblus! Vana hea. Tulid teised küll veidi jämedamad ja laiemad, kui oleks ehk hea, aga padjakatete puhul mind see tõepoolest ei häiri. Sellise turbo deliveriga oli muidugi kummaline sedaviisi õmmelda, aga tulid täitsa viisakad. Turbo deliver tähendab seda, et kolme katte õmblemiseks läks mul 2,5h, millest aeganõudvaim oli nende paelakeste õmblemine, aga nendest ei tahtnud ma loobuda ka. Kui juba pitsid ja lillekesed, siis täiega!

 

Nüüd on mul igatahes süda rahul, sest need padjad, mis vähemalt kaks nädalat toanurgas seisid võivad nüüd uhkelt voodil ilutseda. Eks mõned tegemata või pooleli asjad kripeldavad veel, aga küllap lükkub enamus neist aprilli kuu sisse ja siis sealt edasi juba suvesse –  khõmm. Totakas öelda, aga ootan juba päris pingsalt suve, et saaks rahulikult mõned asjad õmmelda. Olen kindla plaani võtnud, et õmblen endale sel suvel Claire B. Schaefferi “Couture Jacket” raamatu järgi jaki. Jah, seda ootan vist tõesti kõige rohkem. Aga selle jaoks peab olema rahulikult aega, sest seal on väga palju käsitsi nokisemist.
Ahjaa, kel Sewing Bee himu juba nii suur, et ei jaksa õhtuni oodata, siis leidsin eelmisel nädalal youtube’ist ühe tüübi kanali, mille tõttu ma nii mõnigi õhtu veidi liiga hilja magama sain. Tegu on siis mitmendat põlve Savile Row rätsepaga, kes pesitseb nüüd New Yorkis ning näitab, kuidas tema mantlit õmbleb. No ma olen vist snoob, aga ma võingi neid videosid vaatama jääda. Lahe ekstsentriline tüüp on!

Pesa töövahenditele

Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

 

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku – poolide tarvis.

 

 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee’d olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!