Pisikene pääsukleit

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!

Kuidas linnud endale jaki said…

Lõpuks ometi sai valmis oma pool aastat tagasi alustatud jakk. Mõne asjaga lihtsalt läheb kaua aega – olgu põhjuseks siis ajaline mõõde, disaini muutumine või lihtsalt mõttepaus. Selle jaki puhul on tõesed kõik eeltoodud põhjused.

Jaki kangas jõudis minuni juba möödunud aasta aprilli kuus. Tegu on üsna paksu kangaga, mis ideaalis pigem mantliks sobiks. Kuna aga tegu oli defektiga rulli lõpuga, siis mantlit välja sellest ei tulnud. Ka defekt sai muudetud hoopis efektiks vööjoonel – võibki öelda, et see efekt oli esimene idee, mis selle kangaga üldse tuli.

Teiseks sündisid linnud, mis nüüd taskuid kaunistavad. Need tikkisin käsitsi kollasele vildile ning olen oma üllatuseks avastanud, et säärane miniatuurne tikkimine mulle täitsa meeldib. Peale neid linnukesi olen veel veidi pärleid jms tikkinud ning kuna tikkimist ma õppinud ei ole vaid lähtun pigem oma loogikast ja sisetundest otsustasin ennast ka veebruaris algavale lühikursusele kirja panna. Loodan, et saan sealt uusi nippe ja paremaid töövõtteid, mida rõivakaunistusel kasutada.

Kui taskud valmis oli endiselt ebaselge, milline see jakk siis ikkagi tuleb ja kuidagi üle kivide ja kändude sai see püstise sallkraega. Dilemma oligi selles, et kangas on päris paks ning korraliku iseloomuga ning igavat asja teha ei tahaks. Samas ei saa ka üle pingutada. Lõpuks said jaki esikinniseks ka hoopis haagid ning ideaalne oleks seda kanda ülerõivana, all aktsenti andmas suur siidsall.

Sees on jakil kollane mustriline siidvooder ning voodriserva ei saanud kohe kuidagi kanti panemata jätta – seekord mitte.

Tõsiasi on, et eks hea asjaga lähebki aega ning kiirustades ei pruugi kohe mistkit välja tulla. Kuna tegu ei ole ka kiirmoega vaid läheb pigem eneseväljenduse rõivaeseme kategooriasse, siis püsib see kapis ehk hea mitu aastat, kaob siis jälle ning tuleb tagasi. Seega on panustatud aeg ja raha igati mõistlikult. Nüüd jääb jakk aga ilmselt kevadet ootama.

Kes natuke rõivaste pikaajalisusest veel lugeda tahab, siis tuli mul meelde hiljutine Bloombergi artikkel, mis ennustas, et rõivaste pikaealisus (hinnasildil rõiva eluiga ennustav märge) ning nendele antav garantii võiks olla tulevik.

Ahjaa, see vinge kangas on pärit TrendTekstiilist, vooder aga ootas oma aega juba kangasahtlis.

Ruth õmbleb sahvris!

Doris Kareval on selline vahva luuletus nagu “Kõik, mida vajad, tuleb su juurde”, millele on viisi kirjutanud mitmed Eesti laulukirjutajad. Igatahes on alati tore seda sama sõnumit eri helikeeles kuulda. Miks? Sest vahel ikka asjad juhtuvad.

 

 

Mõned nädalad tagasi otsustasin, et peaks ikka lapsele tipi telgi jaoks kanga ära ostma. Kuna mul hetkel nii palju viitsimist ei ole, et mööda linna kangapoode läbi joosta olin üsna kindel, et leian midagi Balti Jaama turul asuvast Kangasahvri poest. See on minu jaoks mugava asukohaga. Mine trammi, rongi või autoga (tund parkimist tasuta). Olin seal korra varem käinud ning pilgu peale heitnud ning meelde jäi, et seal on ka skandinaavia stiili esindavaid sisustuskangaid.

Niisiis astusin poodi sisse, valisin rulli välja ning avastasin, et seal on ka erivärvi, eri paksuste ja erinevalt kootud meriinokangaid. Nii suurt valikut ei ole ma Tallinnas kohapeal veel kuskil näinud. Jäin siis uudistama, kui minuga tuli rääkima poe vedaja Mariliis. Rääkisime kohe päris pikalt ja mida rohkem ta oma valikut tutvustas, seda rohkem hakkasin märkama, kui mitmekesine see on. Esialgu jäi ikka silma see tänapäeva klassikaline digiprint ja minky fliis, aga tegelikult on seal ka hooajaliselt väga mõnusat ja teistsuguse stiiliga kangaid ning valik aina mitmekesistub.

 

 

Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnamaani, et poodi satub ka palju kangaaustajaid, kes ise kääre kangasse lüüa ei söanda ning sooviksid õmblusteenust. Loomulikult lõime käed! Niisiis, kui satud Kangasahvri poodi ning inspiratsioon tuleb peale, siis saab minuga kohtumise kokku leppida, arutame läbi, võtame mõõdud, lõikame kanga ja töö võib alata. Esialgu saab kohtumisi Kangasahvris kokku leppida reedesele päevale.

Kuigi Kangasahvrist leiab kõige rohkem trikotaažkangaid, siis suveperioodil olid seal imeilusad linased kangad ja ka puuvillakreppi (järgmiseks suveks tahan kindlasti endale puuvillakrepist kleiti). Praegu on kripeldama jäänud üks kangas, mis ei ole justkui suurt midagi, aga kui seda katsuda ja silitada, siis paneb justnimelt kripeldama küll. Kui ma välja mõtlen, mida sellest teha võiks ja seda seal veel alles on, siis võibolla peaks soovile järgi andma. Kangas on nimelt igati läbipaistev valge puuvilla ja siidi segu. Katsudes mõnu,  pehme, soe ja ka langeb puuvilla kohta hästi.

 

Mulle tulid silme ette just 50ndate stiilis tikanditega kleidid, millele kindlasti ka aluskleiti tarvis, aga need on ju nii ilusad.

https://www.etsy.com/listing/455410302/vintage-1950s-dress-light-purple-floral?show_sold_out_detail=1

 

Niisiis olen vaikselt jälle õmblemas ning tegelikult on mul jagada ka kikilipsu maailma uudiseid, aga need jätan järgmiseks korraks. Mis tipi telki puutub, siis selle 4 külge on välja lõigatud ning peaaegu valmis, aga tööd veel on ning põhja padi on veel täitsa puudu ning turvalisuse mõttes soovin selle kindlasti kohe teha, et seda telki mööda tuba ei nihutataks nagu tehakse söögitooli, pesuresti ja muude sääraste asjadega.

 

Seniks aga koguge inspiratsiooni ja külastage kangapoodi!

Harri pintsak ehk kaunite rapooride kokku ajamine

Juba paar kuud tagasi valmis koolipingis meister Alina abiga üks meeste pintsak. Nüüd, kus on tekkinud korra ka üks hingetõmbepaus toon pintsaku esimesena blogilugejateni (ägedamatest asjadest on vahepeal valminud veel üks pidulikum kleit ja hiirekarva kiiksuga mantel).

Juba aasta alguses läksime Harriga pintsakule kangast valima. Kuna pintsaku õmblemine ei ole siiski paar pärastlõuna töö vaid kiirematel meistritel kulub ehk 3-4 tööpäeva, siis teadsin kindlalt, et kangas peab olema korralik. Seepärast otsustasimegi seada sammud TrendTekstiili poole, kus on tõepoolest täiesti arvestatav valik ka ülikonnakangastest. Enne poodi minekut ütlesin veel Harrile, et teeme ikka ühevärvilise – ikkagi esimene meeste pintsak ja lisahullust pole tarvis (minu jaoks uus tehnoloogia, uued töövõtted, kus on õv’d sisse arvestatud ja kus mitte). Läks aga nii, et veetsime poes ehk kuskil tunnikese ja lauale sai valitud 4-5 kangast ja tõsiasi oli see, et just valitud Ruuduline kangas sobis Harrile kõige paremini. Kanga valimise kõrvale näitas Aivar mulle veel tema enda viimseni viimistletud ja kaunist pintsakut šniti võtmiseks – pani ohkama küll, aga pean tavaliselt ikka päris mitu korda kvartalis tõdema, et olen jälle korraliku portsu otsa sattunud. Hiljem olen muidugi õnnelik, et olen jälle ennast ületama pidanud. Niisiis väljusime ruudulise kangaga ning võtsime kohe juurde ja tagasihoidliku viskoosvoodri.

Edasi läks juba mõõtude võtmiseks ja konstrueerimiseks. Meeste mõõte võetakse samuti hoopis teisiti kui naistel, kuid mina ütleks, et õpetatud meetodid tagavad juba esimeseks prooviks päris korrektse tulemuse, kui ei ole just suuremate eripäradega kehakuju (kasvõi need musklisse treenitud ülakehad ja pilpad alakehad #viimase aja trend?).

 

2016-02-26 14.04.50_900

 

Lõige olemas, edasi lõikuse juurde. Ma isegi ei oska öelda, kui kaua ma seda kangast ladestasin – igatahes panin ma selle üle rapoori mustri järgi kokku, et olla kindel, et koos lõigatud detailid on ühesugused. Oleksin võinud ka kombineeritult lõigata (üks kiht korraga), aga kasutatud variant tundus selle konkreetse kanga puhul lihtsam. Omajagu mõtisklemist oli ka sellega, et kõik ruudud ilusti kokku läheks. Jälgides aga paari põhipunkti/reeglit/soovitust ei olnud asi ülemäära keeruline. Korrektselt lõigatud ruutu on kohati isegi lihtsam õmmelda, sest terve toode on nö kontrollpunkte täis 🙂

 

2016-03-03 19.47.33_900

 

Detailid lõigatud sai tugevdada, jäljendada jms toredat teha, et pintsak esimeseks prooviks näeks välja nagu tõeline rätsepatöö. Pintsak tuli sisult modernne ehk siis kogu hõlm ei ole töödeldud karvariidega vaid kasutatud on valmis rinnalina ning hõlm on dubleeritud.

 

2016-03-08 14.02.27_900

 

Kõige rohkem kulus aega ruutude kokkuajamisel kui ühendasin küljetükki esidetaili ja seljadetailiga, sest seal on kõik ju kumer. Taskute ja varrukate ruutude kokku ajamine oli selle kõrval köki-möki. Varrukaid kartsingi kõige rohkem, sest käisid jutud…Aga ma ütleks, et kuna kangas oli superhea ja ruutude järgi sai proovis ka väga hästi istuvust märkida, siis oli see vat et üks ladusamaid pintsakuvarrukaid. Tõepoolest – kangast sõltub meeletult palju. Selle kanga puhul on hea ka see, et see kortsub väga vähe, seega sobib ka reisile kokku pakkimiseks.

Nonii, hakkabki valmis saama. Päris sisukas ja kihiline ning töötunde täis. Peale seda, kui pintsakust rääkima hakkasin, avaldasid mitmed mehed pintsakusoovi. Tõsiasi on aga see, et tegu on väga töömahuka tootega ning mõtet on see töö ainult ette võtta siis, kui on hangitud korralik materjal ning ka töö kvaliteet kannatab kriitikat. Kui juba mainida, et korraliku pintsakukanga  üks meeter läheb vähemalt 80€ kanti (muidugi võib saada ka nt 30€ täitsa hea kanga) ning liita sinna vahematerjalid, vooder, nööbid jms ning veel ka töötunnid on üsna kindel, et pintsak saab soetatud siiski poeletilt. Sel hetkel ongi paras aeg nentida, et rätsepatöö on surev kunst, aga pagana ilus kunst.

Teine asi on muidugi ka see, et mees, kes on juba rätsepapintsakuga ära hellitatud, saab vahest väga hästi aru. Isegi, kui ka poe pintsak istub võrdlemisi hästi ja on õigete pikkustega, siis tunne seal sees on teine. Ma ei mõtle mitte seda ideelist tunnet vaid päris füüsilist tunnet, et miski istub hästi seljas ja no näeb hea välja ka.

 

2016-05-12 15.07.33_900

 

Kokkuvõtteks võin öelda, et see on ehk kõige vaevalisemalt õmmeldud toode – isegi vaevalisemalt kui need ludrid šifoonkleidid või muud leiutised. See tähendab aga seda, et ma õppisin väga palju ning arenesin tegelikult päris korralikult. Sellele andis väga suure osa muidugi juhendaja Alina, kes õpetas kuidas Korralikult detaile sisse pressida, välja venitada, vormi anda, toodet õigesti käes hoida (see on muuseas väga oluline teatud hetkedel) ja veel palju muud nii möödaminnes ja lennult nagu talle kohane. Siinkohal olengi ka natuke mures rätsepatöö tuleviku osas Eestis, sest nii palju kui mina tean on suur osa selle ala meistreid kas pensionieelikud või juba pensionärid. On ka üksikuid nooremaid, kuid eks tööstiil muutub ajaga nagu ka kangad. Siin tekibki minul endal juba kerge missioonitunne, et tahaks saada võimalikult palju teadmisi just traditsioonilisest rätsepatööst enne, kui see hääbub (tean, et vähemalt üks minu klassiõde on asunud samale teele ja leidnud oma meistri). Üks asi on kenasti tooteid õmmelda, aga hoopis teine asi on näha veel meisterlikumaid detaile, mis on ehk unustustehõlma jäänud. Üheks õppematerjaliks mulle endale on 1€ päevadelt leitud rätsepatööna valmistatud mantlid ja pintsakud. Kui midagi erilist jälle silma jääb, siis ostan ära, piilun sisse ja uurin. Igalühel oma käekiri ja õppida on igasugu nippe. Eriti meeldivad mulle naistemantlid, mis on tehtud rätsepa poolt, kes ka meeste tööd valdab. Selline mikstuur on ka mulle endale meelepärane ja natuke kasutasin meeste töö elemente ka oma lõputööna tehtud mantlis (kui mantlipildid 30 kraadise soojaga tehtud saan, siis jõuab ka blogisse).

Lõppu lisan veel ka mõningaid detailipilte sellest, mis pintsaku eriliseks teeb.

 

DSCF2884_900

 

Pea nähtamatu liistuga tasku, mille taskukotiks kasutasin bordoopunast siidi, et taskukotti ka rinnarätina kasutada saaks.

 

DSCF2887_900

 

Sama siid läks ka taskuklappidele ning triiburuudu jooks jätkub.

 

DSCF2885_900

 

Vabandage nüüd kortsus voodrit, aga pintsak on selleks hetkeks juba kasutust leidnud. Küll aga tasub märgata vormi pressitud katteriiet, sest kui kiigata ruuduliste poe pintsakute hõlma alla, siis üldjuhul hakkab triip/ruut viltu jooksma, sest tööstus vormipressimisega ei tegele vaid lõigatakse ikka revääri järgi lõime. Samuti eelistan katteriidesse töödeldud rinnataskuid, sest need on ilmselgelt oluliselt vastupidavamad, kui voodri sisse töödeldud taskud ning mulle tundub, et enamus mehi kasutab siiski vähemalt ühte rinnataskut.

 

DSCF2886_900

 

Minu jaoks pakub silmailu alati ka käsitsi ühendatud varrukavooder. Tean, et väga paljud ei armasta käsitööd, põlgavad traageldamist jms. Ega minagi suur tühja töö fänn ei ole, aga kui käsitsi õmblusel on siiski praktiline eesmärk, siis olen vabalt nõus lisa aega kasutama.

 

2016-05-13 15.18.03_900

DSC_0203_1_900

 

P.S. Kõige ilusamad pildid on seekord teinud Merilin Mandel. Kui tunned, et tahad endast ägedaid pilte, aga kaamera ees ei meeldi kohe üldse olla, siis Merilin on just see, kelle poole pöörduda – tegelikult ka! Kui ei usu, siis piilu ta töid ja vaata neid rõõmsaid nägusid 😉

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!