Akutrell ja saepuru – selleks korraks vist tehtud!

Kui ma esmaspäeva hommikul ateljeesse jõudsin ootas mind ees siin täielik seapesa. Palju asjad ja kastid olid kiiruga eest ära tõstetud ja põrandal mõnusad saepurulaigud. See oli nädalavahetusest jäänud segadus, sest ateljee sai endale uue spetsiaalselt masinatele mõeldud laua!

Nüüd on vist natukeseks ajaks rahu enam-vähem majas. Kui keegi muidugi teab, kust saaksin soodsalt 5 mõnusat tooli (masinate taha), siis andke märku! Olen nõus ise värvima ja putitama ka. Ja ühte kummutit tahaks ka – asjad mahuvad küll ära, kuid kummut on praktilisem, kui praegused hoiustamisvariandid. Noh ja eks mul mõtteid, mis veel võiks olla on alati…

24h peale koristamistuuri

Igatahes asusin esmaspäeva hommikul usinalt koristama – pesema, asju enda kohale tõstma ja poole tööhoo pealt tuli välja ka päike. Oi, kui ilus siin hommikuti on. Aknad olid samuti härmas ja seintele tekkis ilus jäämuster. Vaatasin äsja valmis saanud ateljee õmbluskooli poolt ja täitsa mõnus tunne tuli. Vaikselt hakkab ruum võtma sellist ilmet, mille sarnaseid pilte ma veel 5-6 aastat tagasi välismaistest blogidest vaatasin. Äge!

Loodan, et nüüd tekib vaikselt ka rohkem hetki näiteks mõne laheda blogpostituse genereerimiseks või uue töötoa välja mõtlemiseks (kui Sul on idee, mida sooviks õppida, anna teada). Ja vahelduseks tahaks endale või perele ka midagi õmmelda ning uusi masinaid ja tehnikaid katsetada – no sellist õmblusmõnulemist teha. Loodan, et ehk saan nädalavahetuselt mõne mõnusa kanga ka endale vahetada, millega inspiratsioon peale tuleb 🙂

Minu kangasahtlid on igatahes seoses nii Kangavahetuse kui ka minu jaoks äsjaavastatud KonMari meetodi (aitäh, Netflix) abil uue ilme saanud. Kangakorve kapis ma küll päris nii ilusti voltida ei suuda, aga ülevaade on nüüd siiski olemas. Viskasin välja ka palju kangaid, mida töötubades näidiste valmistamiseks kasutada saab ning osad võiks ka vahetuses ehk käiku minna. Ühtteist oleks veel tarvis sorteerida, sest eks seda nodi on ikka kogunenud ning igasugust nodi tegelikult siiski tarvis ei lähe. Ahjaa, kui keegi tahab kikilipsu (rosettlipsu, see nö eelseotud), siis neid kinnised on mul ka üle.

Minul sai 2-3 volditud hunnikut igasse sahtlisse. Kui need suurusejärgi asetada, siis tekib sahtlit avades ülevaade küll.

Hetkel on mul suurepärane võimalus (millest olen pikalt unistanud) jätkata oma mõttelõnga väikese jalutuskägu saatel üksi ja nii et mul ei ole kiire (no 2h on aega). Niisiis ma lähen ja mõtisklen, kuidas ühe kleidi kaelakaar võiks olla lahendatud, kust toole saada, kuidas Kangavahetuse üritust hästi läbi viia, milliseid töötube võiks veel teha jne.

Õmblemiseni ja kohtumiseni!

Kohtumised ateljees ja Sõle raamatukogus

On aeg hüüda Hurraa! Hurraa!, sest ateljee on saanud parasjagu nii valmis, et siin on juba päris mõnus olla. Spurt tuli muidugi möödunud laupäeva toimunud mantli konstrueerimise töötoa auks teha. Teha ja sättida on siin veel ühtteist, aga töö tegemist saed ja tolm enam ei sega ning ka kohvimasin on paika sätitud (võtsingi just tassi).

Hommikupäike on siin eriti mõnus!

Mul on käinud juba ka mitmeid külalisi ning nende küsimuste peale tuli välja, et ma pole kogu selle virrvarri käigus õieti selgitanudki, et mida ma siis teen.

Mida Ruthi ateljees teha saab:

Olen avatud erinevatele pakkumistele ning kui keegi, kel on näiteks mõni vahva töötuba varnast võtta, kuid kohta läbiviimiseks pole saame samuti läbi rääkida.

Tulekul üritustel saab silma peal hoida ka aeg-ajalt SIIA kiigates!

Töötubaliste ootuses

Sõle raamatukogu Õmbluskool

Ka Sõle raamatukogu õmbluskooli kohtumised toimuvad suveni välja! Need on aga sellised vaba teemaga kohtumised, kus igaüks oma jänni jäänud kohapealt lükke edasi saab. Sinna saab registreeruda Sõle raamatukoguga ühendust võttes (sole@tln.lib.ee). 

Kohtumised toimuvad iga kuu kolmandal neljapäeval kell 17.00.
Tulevaste kohtumiste kuupäevadeks on:
20.detsember
17.jaanuar
21.veebruar
21.märts
18.aprill
16.mai

Need kohtumised on osalejatele täiesti tasuda, kuid vajalik on raamatukogu kaudu eelregistreerimine!

Kohtumiseni!

Tere uued tuuled!

Tere jälle. Minust pole blogis üle aasta kuulda olnud – päris pikk aeg mis? Need, kes minu tegemisi ka Facebookis ja Instagramis jälgivad ilmselt teavad, millest nii pikk paus tingitud on. Nimelt tähistame perega beebi 7ndat minisünnipäeva või noh, mis tähistame. Lihtsalt kord kuus teeme beebist täpselt samal taustal ühe pildi, et pärast ajajoont jälgida.

Foto Kadri Palta

Foto: Kadri Palta / seljas Kangas ja Nööp restist kiire trikotaažkleit

 

Millega ma siis veel peale rapooride kokku ajamist ja rätsepaõpingute lõppu tegelenud olen? Eks peale beebi ikka mõttetööga, kuidas rätsepateed jätkata.

Olin pisukest aega ühe tuntud eesti disaineri juures töölepingu järgi rätsep-konstruktor, aga kiirelt sai selgeks, et selline tööiseloom ei ole rusikas silmaauku. Kuigi tõsiasi on, et õppisin selle pisukese aja jooksul väga palju – nii rätsepatöö kui nö eesti moemaailma kohta. Ja õppisin ka seda, et tõsiselt võetavaid tööpakkumisi selles valdkonnas on küllaltki vähe.

Niisiis tuli õmblustöösse paus – lõin käega ning läksin hooajaliselt kontoritööle, kus ka kunagi varem olin olnud. Ei midagi keerulist, aga selline 8h päevas arvuti taga istumine on küllalt nüristav, kuigi töökeskkond ja kolleegid olid seal toredad.

Siis aga saabuski talv ning jäime beebiga puhkama ehk siis sain jälle õmblusmasina taha. Peamiselt meisterdasin koju ja tulevasele beebile kraami, mis ei lähe kuidagi viisi rätsepatöö kategooriasse vaid pigem leiutamise ja meisterdamise kategooriasse, aga sain siiski õmmelda ja nuputada. Kuigi jah, suure kõhuga tööstusmasina taga, kuhu pedaalile lähevad mõlemad jalad – no kitsaks kiskus, aga saime hakkama.

Edasine pool aastat oli paras hägu, sest koos beebi sünniga algas ka kortermaja remont, mis hõlmas suuresti ka elanikke. Meeletu müra, akende vahetus, püstakute vahetus, pidev tolm kodus, kuu aega põrandata koridorid, ootamatused jne. Lõpuks juuli kuuks saime kodu enam-vähem endisesse korda. Siiamaani on kaks seina värvimata, sest seoses akende vahetusega tuli igas toas mõõdukalt remonti teha.

Ehk siis juuli kuus oli võimalik koju ühte nurka jälle õmblusmasin vedada, mida ma ka esimesel võimalusel tegin. Miks, ei ole mõtet vist küsida.

Mida ma nende õmbluspauside ja virrvarriga teada sain? Sain teada, et saan peaaegu et tsiteerida eesti kaasaegse huumori klassikuid “pean õmmelda saama, muidu suren”. Okei, päris nii hull ei ole, aga see, kas ma saan õmmelda või mitte mõjutab otseselt minu tuju ja heaolu. Kummaline mis?

Niisiis, pistikukaitsed paigaldatud ja nokitsen beebi kõrvalt taas õmmelda. Kahjuks ei ole mul tegelikult päris kohta sellega tegelemiseks, sest tööstusmasin ja aurupress on mul enam-vähem hoiul (küll vooluvõrgus, aga mitte käepärast). On ilmselge, et rätsepatöö on mulle südameasi ning loodan millalgi leida endale ka hubase koha, kus tööd teha ja tore oleks seda muidugi paari inimesega jagada. Ehk loeb seda mõni inimene, kellel sarnased plaanid/soovid. Anna endast märku! Ühendame loomejõud.

Kogun praegu vaikselt tuure, et käsi ka rätsepatööga uuesti soojaks saada – üks jakk on välja lõigatud ning ootab prooviks kokku traageldamist. Eks siis pisitasa hoian teid kursis, aga ilmselt kõige tihedamini Instagrami vahendusel.

Hoiame ikka ühendust!

 

P.S. Fotode autor Kadri Palta – super armas fotograaf!

foto Kadri Palta