RuthSotnik.com

Tere uued tuuled!

Tere jälle. Minust pole blogis üle aasta kuulda olnud – päris pikk aeg mis? Need, kes minu tegemisi ka Facebookis ja Instagramis jälgivad ilmselt teavad, millest nii pikk paus tingitud on. Nimelt tähistame perega beebi 7ndat minisünnipäeva või noh, mis tähistame. Lihtsalt kord kuus teeme beebist täpselt samal taustal ühe pildi, et pärast ajajoont jälgida.

Foto Kadri Palta

Foto: Kadri Palta / seljas Kangas ja Nööp restist kiire trikotaažkleit

 

Millega ma siis veel peale rapooride kokku ajamist ja rätsepaõpingute lõppu tegelenud olen? Eks peale beebi ikka mõttetööga, kuidas rätsepateed jätkata.

Olin pisukest aega ühe tuntud eesti disaineri juures töölepingu järgi rätsep-konstruktor, aga kiirelt sai selgeks, et selline tööiseloom ei ole rusikas silmaauku. Kuigi tõsiasi on, et õppisin selle pisukese aja jooksul väga palju – nii rätsepatöö kui nö eesti moemaailma kohta. Ja õppisin ka seda, et tõsiselt võetavaid tööpakkumisi selles valdkonnas on küllaltki vähe.

Niisiis tuli õmblustöösse paus – lõin käega ning läksin hooajaliselt kontoritööle, kus ka kunagi varem olin olnud. Ei midagi keerulist, aga selline 8h päevas arvuti taga istumine on küllalt nüristav, kuigi töökeskkond ja kolleegid olid seal toredad.

Siis aga saabuski talv ning jäime beebiga puhkama ehk siis sain jälle õmblusmasina taha. Peamiselt meisterdasin koju ja tulevasele beebile kraami, mis ei lähe kuidagi viisi rätsepatöö kategooriasse vaid pigem leiutamise ja meisterdamise kategooriasse, aga sain siiski õmmelda ja nuputada. Kuigi jah, suure kõhuga tööstusmasina taga, kuhu pedaalile lähevad mõlemad jalad – no kitsaks kiskus, aga saime hakkama.

Edasine pool aastat oli paras hägu, sest koos beebi sünniga algas ka kortermaja remont, mis hõlmas suuresti ka elanikke. Meeletu müra, akende vahetus, püstakute vahetus, pidev tolm kodus, kuu aega põrandata koridorid, ootamatused jne. Lõpuks juuli kuuks saime kodu enam-vähem endisesse korda. Siiamaani on kaks seina värvimata, sest seoses akende vahetusega tuli igas toas mõõdukalt remonti teha.

Ehk siis juuli kuus oli võimalik koju ühte nurka jälle õmblusmasin vedada, mida ma ka esimesel võimalusel tegin. Miks, ei ole mõtet vist küsida.

Mida ma nende õmbluspauside ja virrvarriga teada sain? Sain teada, et saan peaaegu et tsiteerida eesti kaasaegse huumori klassikuid “pean õmmelda saama, muidu suren”. Okei, päris nii hull ei ole, aga see, kas ma saan õmmelda või mitte mõjutab otseselt minu tuju ja heaolu. Kummaline mis?

Niisiis, pistikukaitsed paigaldatud ja nokitsen beebi kõrvalt taas õmmelda. Kahjuks ei ole mul tegelikult päris kohta sellega tegelemiseks, sest tööstusmasin ja aurupress on mul enam-vähem hoiul (küll vooluvõrgus, aga mitte käepärast). On ilmselge, et rätsepatöö on mulle südameasi ning loodan millalgi leida endale ka hubase koha, kus tööd teha ja tore oleks seda muidugi paari inimesega jagada. Ehk loeb seda mõni inimene, kellel sarnased plaanid/soovid. Anna endast märku! Ühendame loomejõud.

Kogun praegu vaikselt tuure, et käsi ka rätsepatööga uuesti soojaks saada – üks jakk on välja lõigatud ning ootab prooviks kokku traageldamist. Eks siis pisitasa hoian teid kursis, aga ilmselt kõige tihedamini Instagrami vahendusel.

Hoiame ikka ühendust!

 

P.S. Fotode autor Kadri Palta – super armas fotograaf!

foto Kadri Palta