Õpetus – Aplikatsioonide õmblemine

Hoolimata õmblusstaažist tekib ikka ja jälle igasuguseid kangajääke – suuremaid ja väiksemaid. Kui suurematest annab veel midagi kokku kombineerida, siis need väiksemad kipuvad kuhjuma. Tihti ei raatsi ju ära ka visata ning alati ei leia ka mõnd kooli või lasteaia meisterdusringi, kellele enda jääke meisterdamiseks loovutada. Ise olen püüdnud enda juppidele leida pigem sellised huvilised, kes nendest jääkidest näiteks heategevuseks meisterdavad.

Siiski tuleb neid juppe aina juurde ning hea võimalus nende kasutamiseks on aplikatsioonid. Aplikatsioon on kangast välja lõigatud nö pinnakaunistus, mida võib niisama kunsti loomiseks kasutada või näiteks ka aukude paikamiseks paigaldada.

Mina olen seni piirdunud auklike põlvede lappimisega ning lisanud lihtsaid motiive või välja lõigatud loomapildikesi ühevärvilistele kangastele. Tegelikkuses on võimalik aplikatsioonitehnikaga igasugu ägedat välja mõelda – kuidas aga kunstimeel ja kannatus võtab.

Ka Kadri tehtud puuvillasel lapitekil on südamekujulised aplikatsioonid.

Kuidas alustada?

Ka aplikatsioonitehnikaid on mitmeid (kuna ma nende eestikeelseid nimetusi tuua ei oska jätan nimetamata). Lihtsaim on alustada näiteks mustriga kangast mõne motiivi välja lõikamisega. Või lõigata ühevärvilisest kangast välja mõni kujund  – kasvõi ring, süda vms. Mina lõikasin lapse retuuside tarvis välja just ühevärvilisest puuvillatrikotaažist südamed.

Natuke vigurlõikust teravate kääridega ja ongi aplikatsioonid olemas!
Katsetasin šabloonide abil ka retuusisäärele paigutust

Kui aplikatsioonid välja lõigatud võtsin appi kahepoolse liimiriide. Lõikasin igale südamele täpselt südamekujulise liimiriide ning kleepisin selle abiga südamed retuusisääre külge. 

Kahepoolse liimiriidega südamed

Liimiriide kasutamine

Liimiriide kasutamisel tasub meeles pidada, et liimiriiet ei triigita külge vaid nö sulatatakse liim kanga sisse. See tähendab, et igasugune klassikaline edasi-tagasi triikimisliigutus tasuks ära jätta (selle tulemusel võib liimiriie kortsu minna, triikraud liimiseks ja aplikatsioon ikka kinni ei jää). Selle asemel aseta triikraud liimiriidega aplikatsioonile, lase veidi auru, et liim sulaks ning hoia siis vajutades umbes 10sekundit. Seejärel saad liikuda järgmise motiivi juurde. Kui oled liimiriidega aplikatsioonide kinnitamise lõpetanud, siis lase tööl veidi jahtuda ja liimil nö kinnituda (kõvemaks muutuda).

Seejärel saad ise valida, kuidas edasi toimid. Kuna pesus võib liimiriie siiski lahti tulla, oleks hea aplikatsioonid siiski ka õmblusega fikseerida. Kui paikad juba valmisrõivast võib juhtuda, et pead seda tegema käsitsi, kuna masinaga lihtsalt ei pääse ligi (näiteks laste retuusipõlved või voodriga toode). Sellisel juhul võid näiteks lühikese traagelduspistega läbi õmmelda või kasutada sämppistet (näeb sarane välja nagu allpool lillelise südame kinnitusõmblus).

Kui saad aga masinal õmmelda võid seda teha nii tavalise õmblusega kui mõne dekoratiivpistega – olenevalt soovist ja õmblusmasina võimalustest. Kui Sul on keerukate kurvidega aplikatsioon, siis vali kindasti lühem pistepikkus – katseta. Mina õmblesin enda trikotaažaplikatsioonid täitsa tavalise kuid lühema pistega.

Kangad on pärit Kangasahvrist

Teise variandina võib kasutada ka erinevaid dekoratiivpisteid. Mina leidsin oma masinal näiteks sämppistet jäljendava pistega, mis annab klassikalise aplikatsiooni tunde. Mõelda vaid, kui siin oleks veel igasuguseid elemente ja luua saaks lausa pildi! Sellise pistega õmblemise juures tasuks kindlasti kasutada soovituslikku presstalda (minu Janomel oli see tald näiteks tähistatud F tähega). Sellel on üldjuhul peal märge, kust täpselt peaks aplikatsiooni serv jooksma, et piste jookseks täpselt mööda serva.

Masinal kinnitatud puuvillane aplikatsioon

Sellised said siis minu tähelepanekud ja näpunäited algajale aplikatsioonide tegijale. Mainimata jäi veel, et ka poes on olemas valmisaplikatsioone – neist osad on juba liimiriidega ehk siis triigitavad. Üldiselt võiks triigitavatel aplikatsioonidel juures olla, millise kuumusega ja kui kaua neid triikrauaga pressima peab. Tikitud triigitavate aplikatsioonide puhul võiks seda teha kas läbi paberi või õhukese kanga, et tikand läikima ei lööks. Pikaajalisuse huvides soovitaks ka need siiski lisaks masinal või käsitsi kinnitada.

Head aplikatsioonide meisterdamist!

Küllakutse ehk kangavahetuse üritus ehk aasta alguse suurpuhastus

Seekord tuleb lugu alustada õige kaugelt – kuskil ehk 7 aasta tagusest hetkest (ma loodan, et väga puusse ei pannud). See oli selline hetk kus minu vaidlematu lemmik õmblusblogi oli Esta “Kohustuslik tegevusvabadus” ja ilmselt tema ettevõtmisel kogunes Kalamaja päevade raames ühte hoovi väike seltskond õmblushuvilisi oma kraami vahetama.

Meid ei kogunenud väga palju, küll aga käis vilgas vahetustegevus ja mina sain vist küll enamus asju vahetatud. Seal kohtusin ka esimest korda Kadriga, kes nüüdseks on samuti õmblusalal palju targemaks saanud ja juba veebruaris tuleb laste trikotaažpükste õmblemist õpetama. Kadri juures ongi see lahe, et tema ilmselt oskab suurt osa sellest õmblusvaldkonnast, millest mina tean vähem või üldse mitte midagi (trikotaažtooted, lapitehnika jms).

Igatahes jäi toonane kohtumine ja ürituseformaat kripeldama ja nüüd omajagu aastaid hiljem otsustasin ka ise sellise ürituse korraldada. Suvel oleks seda kindlasti mõnus kasvõi mõnes pargis vabaõhuüritusena teha, kuid talvisel ajal on see hea võimalus kõiki huvilisi minu ateljeesse kangaid vahetama kutsuda!
Ürituse täpsema info leiad SIIT!

Eks ma pean oma blogi pikaajaliste lugejate ees natuke vabandama ka, et viimasel ajal olen palju väga hõiganud tulevaid üritusi ja koolitusi ning vähem on olnud õmblusalast sisu. Seda aga seetõttu, et olen südameasjaks võtnud oma ateljee/stuudio käima lükata ning seejuures lasta end ka natuke saatusel lükata ja vaadata, mis tuuled toovad. Veidi ootamatu on muidgi olnud, kui palju aega ja ressurssi võtab koolituste ja ürituste info edasi andmine, seega kui oled samasugune õmblusentusiast, siis oleksin väga tänulik, kui osaleksid töötubades ja kutsuksid ka sõbrannasid kaasa!

Hetkel võtab peale tavapärase klienditöö ja ürituste korraldamise väga palju aega ka ateljee parendamine.
Mis ma selle all mõtlen? Mul tuleb koguaeg ideid ja tekib ka vajadus midagi paremaks muuta. Hetkel organiseerin õmblusmasinatele pinda juurde (tuleb üks pikk soolikas eritellimusel laud) ja täna sain just hiiglasuure Karnaluksi paki, kus on erinevaid töövahendeid ja natuke niisama pudu. Lisaks armastan ma ka kirjalikke konspekte ning ka neid saab alati täiustada, ladusamaks muuta jne. Loodan, et Kangavahetuse ürituse ajaks on järjekordne parendusring juba peale tehtud.

Ideid on palju ja ma loodan, et vähemalt mõnedki neist ühtivad õmblusentusiastidega, kes sooviksid oma teadmisi täiendada! Kui Sul on ideid, mida võiks korraldada või tahaksid ise mõnda õpituba korraldada, kuid pole kohta kus, siis kirjuta. Ehk saame käed lüüa!

Õmblemiseni!

Tule Õmbluskooli!

Ilmselgelt on paljud õmblushuvilised märganud, et sel sügisel on õmbluskursuseid nagu seeni peale vihma. Või tundub ainult mulle nii?

Igatahes pean tunnistama, et ka mina olen sellest sügisest omamoodi õmbluskooli juhendaja – küll aga veidi teistmoodi. Nimelt toimib Sõle Raamatukogus juba pikemat aega õmblustuba, kus on mõnus suur laud lõigete võtmiseks ning olemas ka õmblusmasin, overlok ning loomulikult ka triikraud+triikimislaud. Tihti on aga nii, et alustatud projekt jääb kuhugi toppama – olgu selleks siis inspiratsiooni, idee või oskuste puudus. 

sõle raamatukgu õmblustuba õmbluskool

Kui ka Sul on mõni pooleliolev projekt või mõni riideese vajab kohendamist või ei oska üldse kuskilt alustada, siis ennast saab Õmbluskooli registreerida Sõle Raamatukoguga ühendust võttes.

Esimene kohtumine on meil juba ära olnud ning see oli igati meeleolukas. Sellise avatud formaadi juures ongi kõige vahvam see, et õpivad kõik. Igaühel on oma kogemustepagas ja teadmised ning kõrvalt on alati tore piiluda, mis teistel parasjagu käsil on. Mina sain täna igatahes väga palju targemaks, eriti mis puudutab sulgedega täidetud kinnaste tegemist, sest eks elus tuleb ju igasugu ideid ja tegemisi ette. Samuti on see hea võimalus proovide tegemiseks, mida üksi kodus on raske teha. Peale raamatukogu kaudu registreerumist võib samuti mulle teada anda oma tulekust, kui on näiteks mingi kindel küsimus – siis tean ehk vajadusel midagi ette valmistada või mõne vajaliku töövahendi kaasa võtta.

Üks väga eriline faktor on Sõle Raamatukogu Õmbluskoolil veel – see toimub küll vaid korra kuus, kuid on TÄIESTI TASUTA! Seega vuttvutt registreeruma ja kohtume juba jälle 18ndal oktoobril kell 17.00 Sõle Raamatukogu õmblustoas!

Peenvärk ehk värske tikkimise fänn

Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.

Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.

Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.

Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.

Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.

Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.

Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.

Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.

Uute tikkimiste ja õmblemisteni!

Pisikene pääsukleit

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!