Peenvärk ehk värske tikkimise fänn
Oh, kui hea, et on kevad tulemas ja aina rohkem valgust on igas päevas! Eriti tore on see seepärast, et olen avastanud, et minu tikkimiskirg aina kasvab. Siiamaani imestan, kuidas mulle küll selline miniatuurne nokitsemine meeldida võib, aga nii see on.
Tikkimisega ongi selline lugu, et ega mulle see kunagi eriti istunud ei ole. Eks kooliajast oli meelest ristpistetikand ja võibolla mingi muu näpuharjutus, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud. Aasta tagasi surfasin aga internetiavarustes ja sain hakkama esimese pärltikandis prossiga – selline lihtsamat sorti, aga valmis ta ta sain. Hulgi hiljem tikkisin linnujakile linnud kirudes, et kuhu kõik mu käsinõelad muudkui kaovad (eks ikka nööpnõelte vahele). Siis võtsin otsustava sammu ja hakkasin enda meelest hirmilusat nõelapatja tikkima, aga no mitte kui midagi ei tulnud välja. See oligi hetk, millest ka linnujaki juures kirjutasin, kus panin ennast tikkimiskursusele kirja.
Kursus oli lühike, ent sain väga palju targemaks. Sain nii nippe ja trikke kui ka baasteadmised Härrasmehest nimega Kalle, kellest ma enne suurt või noh, üldse mitte midagi ei teadnud. Samuti ei olnud ma kunagi varem peenvillase lõngaga mitte kui midagi tikkinud. Sain ka selle kogemuse kätte ning tõdesin, et kummalisel kombel on mulle meelepärasem ja sobivam siidist õmblusniidiga (nr120) tikkimine, kui peenvillase lõngaga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks lihtsam olema. Võta siis näpust.
Kuna koolitusel sai mulle selgeks, et nokitsemine on ikka minu teema ja jutuks tuli ka selline põnev asi nagu kuldtikand, siis hakkasin selle kohta uurima. Enne suve algust peaks ka selle kohane koolitus tulema, kuhu kindlasti minna soovin, aga ega ma nii kaua ju oodata ei suuda. Seepärast tellisin endale kuldtikandi komplekti, et saaksin juba neid hoopis isemoodi materjale katsuda ja proovida.
Komplektiks valisin kuningsinisel dupioni siidil kiili. Materjalid olid minu jaoks üsna võõrad, eriti metallikniit ja selline metallist tihe “nagu telefonijuhe” traat, mille inglise keelne nimetus on pearl purl. Selle õigesse mõõtu lõikamine ja õigele kujule mudimine, ilma seda vigastamata, oli natuke tülikas. Üldiselt oli see aga päris mõnus projekt, mis veel päris lõppenud ei ole, sest nüüd pean välja mõtlema, mis selle tükiga pihta hakata.
Töö käigus improviseerisin endale ka tikkimisnurga. Kuna õmblustöö on päris suurt ala vajav ning on mul kodust ammu välja kolitud, siis tikkimine on ideaalne nokitsemine, mis koju ka ära mahub. Tikkimisnurgaks sai mul hirmlai aknalaud, koos väikese lauakesega, millele raamihoidja kruvitud. Seda saan vajadusel kogu kraamiga ka näiteks diivanile tõsta, kus mul hilisõhtusteks tikkimisteks ka suurepärane lamp on. Tegelikult eelistan siiski päevavalgust, kuid alati ei ole päeval aega tikkimisega tegeleda. Lisaks tekitasin endale lauale ka pärlite jms pudi hoidmiseks sametiga aluse. Ehk siis kinnitasin puitklotsile lihtsalt sameti, alla ka kanga ning pits serva. Täitsa töökorras ja asendamatu alus sai. Muidu veeres see pisike pudipadi mööda elamist ringi, aga sameti peal püsib kenasti paigal.
Siin on raamil peaaegu lõpetatud töö. Jäänud on veel viimased sammud.
Selles suures tikkimistuhinas olen mõelnud palju ka tikitud kikilipsude peale. Hetkel olen endale lubanud, et teen mõned oma ideed teoks ja pildistan üles. Eks näis, mis neist saab ning kas keegi neid ka kanda sooviks. Ka töömaht on neil ju oluliselt suurem, kui lihtsalt õmmeldud lipsudel. Esimene pääsukesega kikilips ja viljapeadega lips on aga valmis saanud ning ootavad uusi omanikke.
Uute tikkimiste ja õmblemisteni!
Pisikene pääsukleit
Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!
Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!
Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.
Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.
- Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
- Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
- Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.
Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!
Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.
Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).
Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.
Kuidas kleit siis valmis?
- Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
- Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
- Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
- Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
- Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
- Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
- Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
- Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
- Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
- Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
- Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.
Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.
Pääsuaplikatsioonid lähemalt.
Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.
Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.
Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.
Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!
Mõnusat kleitide kokku vuramist!
Ruth õmbleb sahvris!
Doris Kareval on selline vahva luuletus nagu “Kõik, mida vajad, tuleb su juurde”, millele on viisi kirjutanud mitmed Eesti laulukirjutajad. Igatahes on alati tore seda sama sõnumit eri helikeeles kuulda. Miks? Sest vahel ikka asjad juhtuvad.
Mõned nädalad tagasi otsustasin, et peaks ikka lapsele tipi telgi jaoks kanga ära ostma. Kuna mul hetkel nii palju viitsimist ei ole, et mööda linna kangapoode läbi joosta olin üsna kindel, et leian midagi Balti Jaama turul asuvast Kangasahvri poest. See on minu jaoks mugava asukohaga. Mine trammi, rongi või autoga (tund parkimist tasuta). Olin seal korra varem käinud ning pilgu peale heitnud ning meelde jäi, et seal on ka skandinaavia stiili esindavaid sisustuskangaid.
Niisiis astusin poodi sisse, valisin rulli välja ning avastasin, et seal on ka erivärvi, eri paksuste ja erinevalt kootud meriinokangaid. Nii suurt valikut ei ole ma Tallinnas kohapeal veel kuskil näinud. Jäin siis uudistama, kui minuga tuli rääkima poe vedaja Mariliis. Rääkisime kohe päris pikalt ja mida rohkem ta oma valikut tutvustas, seda rohkem hakkasin märkama, kui mitmekesine see on. Esialgu jäi ikka silma see tänapäeva klassikaline digiprint ja minky fliis, aga tegelikult on seal ka hooajaliselt väga mõnusat ja teistsuguse stiiliga kangaid ning valik aina mitmekesistub.
Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnamaani, et poodi satub ka palju kangaaustajaid, kes ise kääre kangasse lüüa ei söanda ning sooviksid õmblusteenust. Loomulikult lõime käed! Niisiis, kui satud Kangasahvri poodi ning inspiratsioon tuleb peale, siis saab minuga kohtumise kokku leppida, arutame läbi, võtame mõõdud, lõikame kanga ja töö võib alata. Esialgu saab kohtumisi Kangasahvris kokku leppida reedesele päevale.
Kuigi Kangasahvrist leiab kõige rohkem trikotaažkangaid, siis suveperioodil olid seal imeilusad linased kangad ja ka puuvillakreppi (järgmiseks suveks tahan kindlasti endale puuvillakrepist kleiti). Praegu on kripeldama jäänud üks kangas, mis ei ole justkui suurt midagi, aga kui seda katsuda ja silitada, siis paneb justnimelt kripeldama küll. Kui ma välja mõtlen, mida sellest teha võiks ja seda seal veel alles on, siis võibolla peaks soovile järgi andma. Kangas on nimelt igati läbipaistev valge puuvilla ja siidi segu. Katsudes mõnu, pehme, soe ja ka langeb puuvilla kohta hästi.
Mulle tulid silme ette just 50ndate stiilis tikanditega kleidid, millele kindlasti ka aluskleiti tarvis, aga need on ju nii ilusad.
Niisiis olen vaikselt jälle õmblemas ning tegelikult on mul jagada ka kikilipsu maailma uudiseid, aga need jätan järgmiseks korraks. Mis tipi telki puutub, siis selle 4 külge on välja lõigatud ning peaaegu valmis, aga tööd veel on ning põhja padi on veel täitsa puudu ning turvalisuse mõttes soovin selle kindlasti kohe teha, et seda telki mööda tuba ei nihutataks nagu tehakse söögitooli, pesuresti ja muude sääraste asjadega.
Seniks aga koguge inspiratsiooni ja külastage kangapoodi!
Tere uued tuuled!
Tere jälle. Minust pole blogis üle aasta kuulda olnud – päris pikk aeg mis? Need, kes minu tegemisi ka Facebookis ja Instagramis jälgivad ilmselt teavad, millest nii pikk paus tingitud on. Nimelt tähistame perega beebi 7ndat minisünnipäeva või noh, mis tähistame. Lihtsalt kord kuus teeme beebist täpselt samal taustal ühe pildi, et pärast ajajoont jälgida.
Foto: Kadri Palta / seljas Kangas ja Nööp restist kiire trikotaažkleit
Millega ma siis veel peale rapooride kokku ajamist ja rätsepaõpingute lõppu tegelenud olen? Eks peale beebi ikka mõttetööga, kuidas rätsepateed jätkata.
Olin pisukest aega ühe tuntud eesti disaineri juures töölepingu järgi rätsep-konstruktor, aga kiirelt sai selgeks, et selline tööiseloom ei ole rusikas silmaauku. Kuigi tõsiasi on, et õppisin selle pisukese aja jooksul väga palju – nii rätsepatöö kui nö eesti moemaailma kohta. Ja õppisin ka seda, et tõsiselt võetavaid tööpakkumisi selles valdkonnas on küllaltki vähe.
Niisiis tuli õmblustöösse paus – lõin käega ning läksin hooajaliselt kontoritööle, kus ka kunagi varem olin olnud. Ei midagi keerulist, aga selline 8h päevas arvuti taga istumine on küllalt nüristav, kuigi töökeskkond ja kolleegid olid seal toredad.
Siis aga saabuski talv ning jäime beebiga puhkama ehk siis sain jälle õmblusmasina taha. Peamiselt meisterdasin koju ja tulevasele beebile kraami, mis ei lähe kuidagi viisi rätsepatöö kategooriasse vaid pigem leiutamise ja meisterdamise kategooriasse, aga sain siiski õmmelda ja nuputada. Kuigi jah, suure kõhuga tööstusmasina taga, kuhu pedaalile lähevad mõlemad jalad – no kitsaks kiskus, aga saime hakkama.
Edasine pool aastat oli paras hägu, sest koos beebi sünniga algas ka kortermaja remont, mis hõlmas suuresti ka elanikke. Meeletu müra, akende vahetus, püstakute vahetus, pidev tolm kodus, kuu aega põrandata koridorid, ootamatused jne. Lõpuks juuli kuuks saime kodu enam-vähem endisesse korda. Siiamaani on kaks seina värvimata, sest seoses akende vahetusega tuli igas toas mõõdukalt remonti teha.
Ehk siis juuli kuus oli võimalik koju ühte nurka jälle õmblusmasin vedada, mida ma ka esimesel võimalusel tegin. Miks, ei ole mõtet vist küsida.
Mida ma nende õmbluspauside ja virrvarriga teada sain? Sain teada, et saan peaaegu et tsiteerida eesti kaasaegse huumori klassikuid “pean õmmelda saama, muidu suren”. Okei, päris nii hull ei ole, aga see, kas ma saan õmmelda või mitte mõjutab otseselt minu tuju ja heaolu. Kummaline mis?
Niisiis, pistikukaitsed paigaldatud ja nokitsen beebi kõrvalt taas õmmelda. Kahjuks ei ole mul tegelikult päris kohta sellega tegelemiseks, sest tööstusmasin ja aurupress on mul enam-vähem hoiul (küll vooluvõrgus, aga mitte käepärast). On ilmselge, et rätsepatöö on mulle südameasi ning loodan millalgi leida endale ka hubase koha, kus tööd teha ja tore oleks seda muidugi paari inimesega jagada. Ehk loeb seda mõni inimene, kellel sarnased plaanid/soovid. Anna endast märku! Ühendame loomejõud.
Kogun praegu vaikselt tuure, et käsi ka rätsepatööga uuesti soojaks saada – üks jakk on välja lõigatud ning ootab prooviks kokku traageldamist. Eks siis pisitasa hoian teid kursis, aga ilmselt kõige tihedamini Instagrami vahendusel.
Hoiame ikka ühendust!
P.S. Fotode autor Kadri Palta – super armas fotograaf!
Supersuur 2015 aasta kokkuvõte
Aasta lõpp on kokkuvõtete aeg ning nii otsustasin midagi teha väikese aastakokkuvõtte. Seda küll peamiselt endale, sest tõenäoliselt olen mina aasta pärast selle postituse suurim huviline ja lugeja. Niisiis hakkasin vaikselt pilte kausta kokku otsima, mis tänavuses aastas olulised on olnud ning sain aru, et väikesest aastakokkuvõttest on asi üsna kaugel. Toimunud on lihtsalt nii palju ning nüüd ei pane ma enam üldse imeks, miks ma jõuluajal päris palju lihtsalt magada tahtnud olen ning seda ka parasjagu teinud. Kindel on aga see, et ma olen üdini õnnelik, et aasta jooksul nii palju toimunud on ning seepärast olen ka võib vist öelda, et möödunud aasta jooksul õppinud ehk pea kõige rohkem kui mõnel muul varasemal aastal. Iseasi on ka see, et kuna tegelen hingelähedasega lähevad kõik õppetunnid mulle ka korda. Aga nüüd kõigest (või ka mitte päris kõigest) järjekorras.
Jaanuar
Jaanuaris tegelesime juba ruthsotnik.com lehe loomisega ning sisupiltide pildistamise ja muu sellisega. Samuti oli just mööda saanud hullumeelne jõulukikilipsuaeg, aga ega seepärast tempot alla ei saanud lasta. Samuti sain kätte oma esimese manni 🙂 Kõige olulisem oli ehk see, et saatsin nii ehku peale ja pikemalt mõtlemata kavandid MoeP.A.R.K.’i noorte rõivadisainerite võistlusele.
Veebruar
Veebruaris sain teada, et olen MoeP.A.R.K.’i lavale pääsenud ning ei kujutanud veel ettegi, mis tööd see nõuab. Algas kollektsiooni kavandamine, materjalide otsimine, lõigete tegemine, lõpuks ka õmblemine. See kõik tähendas mega pikki päevi, kus iga päev kas siis peale kooli ja ka nädalavahetustel käisin vanematekodus, kus isa ehitas mulle suure juurdelõikuslaua, õmblemas. Kohvi, kohvi ja veel rohkem kohvi. Samuti ei tahtnud ma teha kvaliteedis järeleandmisi ning ega ma teinudki, kuid praegu neid kleite vaadates oleksin loomulikult hoopis teisiti teostanud ning valinud teised materjalid.
Vahepeal oli ka ühe lõike testgrupis ning pühendasin ühe nädalavahetuse elu esimese õnnestunud šifoonpluusi õmblemisele ning jumala õnn, et seda tegin, sest muidu oleksin hiljem pigis olnud.
Märts
Märtsiks olid minu 6 komplekti enam-vähem valmis ning algas see osa moetrallist, millest mul õrna aimugi ei olnud – kõige korraldamine. Siinkohal tänan veel kõiki modelle, kes minuga Paides käisid toetuse, kannatlikkuse ja ülima toreduse eest. Samuti Triinu (meik) ja Laurat ning Kadit (juuksed). Siinkohal soovitangi kõigil, kel on soov ja huvi oma kollektsiooni luua, siis MoeP.A.R.K. on ideaalne esmase kogemuse ja tagasiside saamiseks.
Aprill
Aprilli ma hästi ei mäleta, aga loogiliselt võttes oli see kooliga tegelemise kuu. Mäletan ka seda, et nädal peale MoeP.A.R.K.’i oli ERKI kavandite tähtaeg ning kui minu modellid eesotsas Gerli’ga (suuuuuured tänud Sulle lõputu optimismi eest!) ei oleks mind ERKI’le minema innustanud, siis oleks ee tõenäoliselt tegemata jäänud. Niisiis nädal aega joonistada 7 uut kavandit ja kahest komplektist pildid. Nüüd ajakirjandusest vaadates ilmnes, et juba 30ndal märtsil avaldati ERKI edasipääsejad, seega tundub, et aprill läks juba ERKI’ks valmistudes, sest pidin ühe komplekti juurde tegema ning soovisin ka oma kodulehe enne ERKI”t viisakaks saada. Mäletan, et edasipääsust teatas mulle moekollektsiooni õpetaja Kadri Veisner ning ma ei osanud kohe isegi reageerida, sest ma ei uskunud enda edasi pääsemist. Järgmine emotsioon oli “nüüd peab tööle hakkama, nojah siis, teeme ära”. Aprillis tegin erialaõpetaja sõnul (rääkisime sellest sügisel) kiirkorras ehk kahe nädalaga (ma ei tea palju praktikat tunniarvestuses nädalas oli) valmis ka jaki (antud oli 5 nädalat).
Mai
Mais algas juba ettevõttepraktika ning püüdsin oma kooli ja moe tegemised nii seada, et praktika ajal oleks nendega minimaalselt tegemist, sest ootamatusi tuleb alati ette. Mul oli suurepärane juhus, et Carol-Liis Metsla’le oli minu kollektsioon silma jäänud ning üheskoos tema ideede ja minu visiooniga sai purki ka kollektsiooni pildistamine. Seal tuli appi ka väga armas ja professionaalne meikar Elis Niils.
Live’i sain ka praeguse variandi ruthsotnik.com lehest, mis oli päris suur töö ning see töö jätkub vaikselt senimaani.
Mai olig päris hullumeelne kuu, sest ka ettevõttepraktikal oli tegemist rohkem kui küll. Nimelt sain õmmelda järjest 3 šifoonist suvekleiti (kaks neist lõpetamisteks) vahepeal vist midagi veel ning siis juba juunis minimassi proovida. Seetõttu ei pruukinud ka seal tööpäevad olla pelgalt 8h.
Juuni
Moetrall oli kuigivõrd läbi saanud, kui praktika veel kestis ning seda täiel tuuril. Tagatipuks õnnestus mul korralikult haigeks jääda (minu puhul klassikaline põskkoopapõletik), kuid lasin masina taga edasi. Sealt õppisin ka igasuguse tunde, enesetunde, väsimuse jms pealt ikkagi tööd tegema ning kompasin enda võimete piire. Ka need on tarvis teada saada. Kuna avanes võimalus, siis olin praktikal ka pikemalt, kui ette nähtud ning tööhoog kestis juuli keskpaigani.
Juuli
Enne puhkusele minekut olin endiselt korralikult tõbine ning sellega kaasnesid juba ülepingutusanomaaliad. Õnneks tiirutasime kaks nädalat ringi ning ei ühtki pistet vms. Lubasin, et võtan ka augustis rahulikumalt ent…
August
…siiski õmblesin ühe pulmakülalise kleidi. Samuti võeti minuga ühendust TALI poest ning augustis jõudsidki esimest korda minu lipsud ka poe letile. Augutis jõudsid minu lipsud ka Kuku Kohviku teenindajate kaela ning seal vesteldes ja lipsuläbirääkimisi pidades jäin silma ka NuNordiku Tiinale. Sellest hetkest alates sai Kunstihoone vallutatud ning lipsud said ka Eesti vanimas disainipoes NuNordikus esindatud.
September
Septembris läks esimest korda matliteoks ning poolekspromt sai ka Berliini piletid ostetud. Teades juba oma töörütmi siis teadsin, et püsin asjadega ilusti graafikus hoolimata nädalasest eemal olekust. Millalgi suvel (vist juunis) olin kätte saanud ka enda nimesildid, mis on täpselt sellised nagu ma pikalt olin soovinud saada.
Berliin oli mõnus vaheldus. Kummalisel kombel oligi meeldejäävaim just Caribou kõrvaklappides üksi linnapeal ringi jalutamine. Hakkas juba pimenema ning õlleaedades süttisid vaikselt tuled, mõnus. Sain kätte ka oma croissant’i, selle peaaegu päris prantsuse oma – kirjeldamatult hea.
Ahjaa, see pidi vist olema september, kui soetasin endale ehku peale osta.ee’st tööstusliku õmblusmasina. Mul läks väga hästi ning ilma selle masinata ei õmbleks ma ühtli mantlit. Masin peaks olema aastast 1979 ning kunagi EKA masinaparki kuulunud. Küll aga on seda masinat ilmselgelt upgrade’itud, sest sel on isegi kannaga niidilõikus. Ainus nö häda on selles, et koju see mul ei mahuks ning masin on ka tööstusvoolul ning võrdlemisi häälekas. Mind see ei seda, küll aga segaks see minu naabreid. Hetkel saan siiski sellega vanematekodus õmmelda, mis nõuab küll veidi planeerimist, aga võimalus on 🙂
Oktoober
Esimene mantel sai valmis ning hakkas kohe järgmise kavandamine. Ühtlasi aitasin klassiõel alustada tema kollektsiooni valmistamist – lõigete tegemine, esimesed eksemplarid, modellid, proovid.
Samuti tegin oma esimese läbimõeldud kikilipsukollektsiooni ning selle pildistas üles ülikifti energiaga Merilin Mandel. See andis minu e-poele kohe uue ägedama look’i. Suured tänud ka modellidele, Lennartile ja Karmole!
November
Novembris valmistusin vaikselt kikilipsudega jõuludeks ning naasesin ateljeesse, kus suvel juba oldud. Suur osa vabadest õhtutest läks mantli tähe all, sest seekord oli tegu väga ebatraditsioonilise mantliga mis nõudis tavalisest rohkem nutti.
Novembris leidsin ka nii ajakirjast Mood kui ka LP nädalalisast enda kikilipsud. Samuti sai toote sildistamist ja pakendeid veidi uuendatud ja parendatud.
Ühtlasi soovis Harri endale DiscGolfi kotti ning aitasin tal ka selle õmmelda. See oli esimene kord minu jaoks õmmelda sellistviisi karme materjale ning välja mõelda igasuguseid taskuid ja pudinaid, mis spordikottide juures tavapärased on, kuid minu kui rõivasteõmbleja jaoks täielik “issandmisseeon” tunduvad. Sain hakkama.
Detsember
Detsembris möllasin ateljees erinevaid tellimustöid teha (sh ka veel üks vatiinil mantel ja mitte päris tavaline). Tundsin, kuidas muskel kasvab, sest mantli juures ongi minu jaoks keerulisim ehk varrukaid ilusti otsa saada (mitte lihtsalt, aga ilusti) ning see, et kogu see kupatus on varrukavoodri ühendamise ajaks nii paganama suur ja raske, et tõepoolest hakkab muskel kasvama. Ühtlasi hakkasin vaikselt jõulukinke meisterdama. Sh katsetasin ka paeltikandit elus esimest korda ning mulle hakka see täitsa meeldima.
Poodidesse (Tali/NuNordik) jõudsid pühade puhul ka minu siidist ning sametist kikilipsud.
Nonii, saingi vist hakkama. Kindlasti unustasin ühtteist ära ning mõnest põnevast asjast, millega veel midagi kindel pole ei teinud juttugi. Samas piltide järgi sain vist suurema osa kirja. Tõepoolest hullumeelne aasta, aga ka väga kogemusterohke. Kui hakkaksin siia tooma ka kõike seda, mida õmblusalaselt juurde õppisin, siis see postitus vist ei lõppekski. Ütleksin, et septembris saabus minusse mingi arusaamine õmblustööst, mida mul enne ei olnud ning nüüd see arusaam aina areneb.
Igatahes olen veendunud, et aasta 2016 tuleb vähemalt sama vinge ja kogemusterohke. Küll aga õppisin ma eelmiselt aastalt, et oma resursse tuleb tasakaalukamalt jagada ning seda püüangi juba nüüd teha.
P.S. Juba tuli meelde, et tegin ju veel ühele räpparile kostüümi ja siis sügisel oli ka juuksuritega koostöös moedemm…ilmselgelt unustasin ma päris palju asju ära.
Jõulutegemised
Tänavuste jõulude eel olen endale igapäevaselt vaikselt meeldetuletanud, et tuleb võtta rahulikult. Tänu korralikult otsustusvõimele on see ka õnnestunud ning jõulusagin viidud minimaalseks ning kaubanduskeskused ühe erandina jäid samuti külastamata. See aga ei tähenda, et käed-jalad tööd täis ei olnud ning, et kingitused tegemata oleksid jäänud. Sel aastal otsustasingi nii, et kõik kingid, mis teen, peavad olema oma kätega tehtud. See on nüüd küll väike spoiler siin inimestele, kelle kingid hetkel veel minu eriti hipster jõulupuu all seisavad, aga ehk annate mulle andeks. Teine eesmärk oli kasutada võimalikult palju kodus leiduvat materjali. Kuna olen juba päris pikalt käsitööd harrastanud, siis on mul parajalt igasugust kraami kogunenud (käsitöölised teavad väga hästi, kui kiirelt võib tavaari rohkus käest ära minna). Juurde ostsin seega vaid atlasspaela, toki lõnga ning 80cm kangast.
Päris öko on ka tänavune jõulupuu (loe: jõuluoks). Kuna lund maas ei ole, siis erilist jõulutunnet kahjuks ei ole. Seepärast otsustasin, et ühe jõuluoksa peaks ikka tekitama, sest päris kuuske või nulgu tuppa tuua sellel aastal miskipärast ei soovi. Viimasel ajal on olnud palju tugevaid sügistuuli ja seepärast on oksade valik metsa all päris kirev ja ma ütleks et win-win seis. Metsaalune saab murdunud oksast lahti ja kodu jõulurõõmu.
Lõpuks tegin ka endale ühe kingituse, mille küll juba nädal tagasi kätte sain, aga alles täna sellega kätt proovisin. Loodan, et mul jätkub kannatust jätkata, sest missioon on võrdlemisi külma närvi vajav. Nimelt soetasin endale Tambour’i/Luneville’i töövahendi ning tegin sellega äsja esimesed pisted. Kuna ma ei tea, kas mul sellise tehnika tudeerimiseks püsivust jagub kasutasin hetkel tavalist tikkimisraami, mis tegi kahe käe vaba hoidmise muidugu sutsu keerulisemaks, aga sain hakkama ja isegi esimesed litrid said paigaldatud. Hetkel tundub nõela liikumisest keerulisem õige pinge hoidmine, sest pean ju niiti pingul hoidma, et see ilusti kangast ja silmusest läbi tõmmata, kuid õigel hetkel jälle järele andma, et see kangast krookima ei hakkaks. Samuti ei olnud ehk kõige targem mõte esimeseks katsetuseks tükike šifooni võtta, sest selle kangakiud kipuvad niidiga mesti tulema, aga saan hakkama. Mingi motiivi teen kindlasti valmis ning eks siis näis, kas söandan seda tehnikat arendada ja ka pikemas perspektiivis kasutada.
Nüüd aga mõnusat ja rahulikku jõuluaega kõigile ning püüan selle aasta sees ka ühe aasta kokkuvõtte kirjutada, sest sel aastal on tõepoolest, mida kokku võtta 🙂 Loodan, et ka teil on olnud vinge aasta!
AW’15 Kikilipsukollektsioon ehk hunnik härrasid!
Nüüd, kus sügis on juba oma täies värvikirevuses jõudis Tali Mini poodi (Voorimehe tänaval, Tallinna vanalinnas) ka minu sügis-talvine kikilipsude kollektsioon. Sedakorda on kikilipsud inspireeritud sügisestest toonidest ning päris mahedad. Viimasel ajal on mulle eriti hingelähedaseks saanud just tumedamad, kuid oma tumeduses siiski kirkad toonid – eriti tumeroheline ehk emerald. Sir Emeraldi kohtab ka lipsukollektsioonis päris mitmes variatsioonis. Kuna seekordsed lipsud on omamoodi väärikamad, kui ehk mõnedki varasemad, siis said ka kõik lipsud endale tiitli Sir. Tundus igati paslik.
Samuti on alles jäänud igasugu ruudu ja kanajalatemaatika (jajah, see Sir Hunting I on kanajalgadega). Kollektsiooni lipsud on ka oma olemuselt veidi tummisemad, sest valdavalt kasutasin villast kangast, abiks suts puuvilla.
Seda kollektsiooni võib pidada ka esimeseks pääsukeseks, sest eelnevalt olen ma teinud pigem minikollektsioone (3-4 sarnaste joontega lipsu). Seetõttu otsustasin, et lõpuks ometi võiks koostööd teha mõne vahva fotograafiga, kellel oleks oma vaatenurk ning kes mõistaks minu loodud kikide hoogu. Täiesti juhuslikult ning igati õigeaegselt juhtus minu Facebooki seinal kajastuma üks ütlemata ägeda emotsiooniga pilt – pildistajaks Merilin Mandel, kellest ma varem kuulnud ei olnud. Uurisin kohe lisa ning hops, juba olimegi kohtumise kokku leppinud. Peab ütlema, et Merilin on täielik entukas nagu minagi. Selle suurepärase energia ja rõõmu tõttu ongi inimesed tema piltidel nii elavad. Ütlesin kohe, et tehtavate piltide keskpunktiks ei pea ilmtingimata alati kikilips olema vaid ehk olulisemgi on emotsioon, lugu, tunne. Koostöös Merilini ning megaägedate kikilipsukandjate Lennart Lennuk’i ja Karmo Nigula’ga sündiski üks hoogne fotolugu. Suur, suur aitäh neile veelkord!
Fotod: Merilin Mandel
Modellid: Lennart Lennuk, Karmo Nigula
Hooaja esimene mantel!
Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.
Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.
Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.
Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.
Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.
Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.
Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!
Suvised lühkarid
Augusti alguseks hakkavad vaikselt pikalt töös olnud projektid valmis saama. Ka mina olen hetkel pool puhkelainel ning otsin vaheldust uugavast õmbusmasinast. Hoolimata sellest on mul veel paar suuremat projekti töös, kuid ühed lühkarid olen ka üle anda saanud.
Seekord otsustasin panustada palju detailidesse, et anda pükstele omapära ning ideeks oli, et ehk ka võhik võiks mõista, et tegu pole madeinchina pükstega. Loodame, et õnnestus. Peamiseks jooksvaks kaunistuseks sai naturaalvalge vitsepael kinnitatud kontrastse niidiga õmblusega. Suur osa detaile ja vidinaid jääb aga ka kandes peitu ehk siis on seespool. Nimelt kantisin ära nii külje- kui tagataskud ning küljetaskud tegin ka kahest erinevast kangast, et vunki juurde anda. Alläärde lõikasin samuti kandid ning kinnitasin neile vitselpaela ning lõplikult sai kinnitatud aedpistega.
Lõike konstrueerisin, modelleerisin ise, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud oma peaga tehtud modelleeringut internetist kontrollida (google’i otsing modelista shorts), siis unustasin ühe detaili ära – madaldatud värvlit 3cm sisse võtta. Aga see polnud maailma lõpp – proovis tuli lihtsalt natuke rohkem nööpnõeluda. Kui kellelgi on soovi ka ise meeste pükste lõiget konstrueerida, siis leidsin, et Keskraamatukogus on Heidi Paju “Meeste pükste konstrueerimine” raamat täiesti olemas ja mina olen konstrueerinud sealt Sokk’u süsteemi järgi. Esimene kord on raske, vähemalt minul oli, aga edasi läheb juba ladusamalt. Eks iga algus on raske.
Läti disaini eri #Positivus
Tänaseks olen juba oma pehmes voodis tagasi ning jooksev soe vesi tundub endiselt luksus – ehk siis käisin ka mina Positivusel. Nagu ikka oli Positivus igati positiivne ning elamusrikas ning esimest korda jõudsin tutvuda ka Läti disainiga, mida telkides müügiks pakuti. Tegelikult läheb seal aeg nii kiirelt, et ega ma seekordki poleks peaaegu telkidesse tuulama jõudnud, aga festivalide külastajate seas jäid mulle nii mõnedki kiftid asjad silma ning see pani mind telkidesse kiikama. Nii mõnedki tegijad leidsin ka Etsy’st üles ning kolm tegijat, kellest rääkida soovin on mulle juba enne silma jäänud.
Suureks pilgupüüdjaks olid ZIBtextile retuusid. Tõsiselt ägedad – värvilised ja stiilsed. E-poest piilusin, et tegelikult on neil kõiksugu kraami veel, aga Positivusel jäid seljas silma just retuusid.
Silma jäid ka Cemme särgid, millest üks Harriga ka koju tuli. Väga kiftid särgid just meestele. Näiteks see Riia kaardiga pirn on minu meelest väga äge.
Vallatust ja värvilisust oli veelgi – vahepeal ka Eesti oma siison.ee e-poes müügil olnud Ecattus (ehk Eduardo Cattus) oli ka Positivusel märgataval kohal. Naistel rohkem arbuuse ning meestel pingviine. Festivalipildis oli rohkem näha särke ja pusasid ning seepärast olin üllatunud, et neil on ka lahedaid väga erinevate lõigetega kleite, mida isegi selga paneks.
Juba varasemalt on minuni jõudnud info, et Läti neiud on hakkama saanud geniaalse ütleme siis jopega igaks elujuhtumiks. Lugu oli alguse saanud sellest, et saadaval ei olnud head jopet iga ilmaga rattaga ringi vuramiseks ning seeläbi sündis The Heroine Coat. Jope on läbinud pika tootearenduse ning on vaikselt juba kuulsust kogumas.
Viimaseks ägedaks Läti leiuks, mis tegelikult juba ka Tallinnas Tali poes müügis leida võib on lihtne, loogiline ja äge Lickstarter. Tallinnas nägin müügil vaid S/M, M/L suuruseid, kuid veebipoes on suuruste ja ka kiisude valik veidi laiem. Absurdselt äge, ma ütleks.
Et aga Positivuse fiilingut mitte kaotada, siis pean ütlema, et minu parimateks muusikaelamusteks jäid siiski Jack Garrat ning Lexsoul Dancemachine.
Asendamatud abivahendid – pressimispukid!
Ega naljalt öelda, et õmblemise juures on vahel õmblusekvaliteedist olulisem selle pressimine. Vahel õnnestub kerget õmblusviga pressides suurepäraselt parandada ning vahel võib ka ideaalse õmblustöö pressimisega täiesti ära rikkuda. Seepärast ongi superolulised pressimisel kasutatavad abivahendid. Otsisin enda pukke vaikselt üle aasta ning mitte kuskilt ei leidnud. Poodides on saadaval vaid metallpõhjaga tudisevad variandid, mis mulle üldse mokka mööda ei ole, sest need lähevad hirmus kuumaks ning jumal hoidku selle eest, kui need on veel metallvõrega, mida näiteks viskooskangale mustriks imelihtsalt triikida on võimalik.
Igatahes sai leitud lõpuks murele lahendus – tuttav puutöömeister oli heal meelel nõus tegema mulle imeilusad pukid. Ei mingit metalli, tudinat, kruvi või esteetilist inetust. Sain endale niisiis ilusad täispuidust pukid. Ainult katted pidin ise peale tegema, kuid see pole üldse keeruline. Korra mõtlesin, et ehk peaks peale otsima/ostma need spetsiaalmaterjalist katted, siis aga mõtlesin, et aastaid on hakkama saadud tavaliste naturaalsetest materjalidest katetega. Seega tegin ka mina oma pealse linasest kangast, mis peab kuumale hästi vastu küll. Katet ma klambritega kinni ei löönud vaid tegin kattele paelakanali. Kui nüüd peaks mingil hetkel selguma, et tahan sinna kas teist katet või sinna vahele seda spetsiaalset porolooni või mingi vahtkummi laadset materjali (täpselt ei tea veel, kus seda müüakse), siis saan alati kõike hõlpsalt muuta.
Rinnapukki, mis siin piltidelgi, kasutan ise kõige rohkem. See teeb triikimise/pressimise palju mugavamaks ning selle kumerusi on tegelikult õmblustööd palju tarvis.
Kui Sul tekkis tunne, et oleks ka puidust pressimispukki (kas rinna-, varruka- või kandipukki) tarvis, siis anna mulle teada!
Vaikselt blogimaailma naasmas…
Hoolimata sellest, et käed jalad endiselt tööd täis olen vaikselt blogimaailma naasmas. See tähendab seda, et mul on viimasel ajal isegi pähe turgatanud, et seda või teist võiks üles pildistada või sellest, tollest kirjutada. Tegelikult on mul endiselt blogi jaoks jube palju mõtteid, vaat et rohkemgi kui aasta alguses plaani tehes kirja pandud sai. Tõsiasi on aga see, et kõike teostada ei jõua ning suur osa minu mõtteid on seotud pigem õpetuste stiilis postitustega. Loomulikult sekka ka valminud töid, kuid hetkel olengi nagu ateljee praktikale kohane, õmmelnud siiski kõikidele teistele peale enda.
Mõte, et tahaksin rohkem õpetusi jagada tuleb kindlasti sellest, et kui ise internetist midagi otsisin tuli vasteid tihti vähe või olid need õpetused kummalised (pigem usa piirkonna omad). Näiteks ei mahu endiselt mu pähe, et seal maal kasutatakse traageldamise või nööpnõelte asemel hoopis liimi. Täna sain postkontorist muuseas üllatusena ka ühe tänupaki, justnimelt sealt mandrilt, kus oligi see seesama kangaliim (Prym) ja ka mingi asi nimega ban-roll. Googeldasin, tundub naljakas asi, aga tahan kindlasti mõne šifooniga seda katsetada. Sellega peaks saama väga ilusaid peenpalistusi teha. Siiamaani olen peenpalistusi teinud nagu Selle Seeliku juures, aga uusi variante tuleb ka proovida! Hetkel ei kujuta ma ka ette, kus seda kangaliimi vaja võiks minna, aga ehk läheb. Saab katsetada, sest ise ma tõenäoliselt sellis asja ostukorvi ei pistaks.
Samuti sain teada, et ühes Tallinna koolis kasutatakse ka käsitöö tunnis minu õpetusi. Alguses tundus see mõte kuidagi jabur, aga siis hakkasin jällegi googeldama. Googeldasin samu teemasid, mida õpetajad pidavat kasutama ja tõepoolest ei olnud valik kuigi suur. Jagasin oma hämmeldust ka ühe tuttava entusiastliku kooliõpetajaga ning tema oli seda meelt, et tihti ongi alternatiivseid õppematerjale raske leida ning minu töö olevat tänuväärt. See pani mõtlema küll ning andis mõtteid juurde. Loodan, et suudan varsti lõpukleitide ka šifooni hullusest välja tulla ning midagi uut ja põnevat jagada.
Väga kift oleks muidugi ka see, kui kellelgi oleks juba mõne õmblusteema kohta küsimusi, millest kirjutada võiksin. See teeks otsustamise palju lihtsamaks 🙂
Seega võib öelda, et olen moemaailmast jõudnud tagasi maisemate teemade juurde ning avastanud esmakordselt tunde, et koju jõudes on aega. Seda kahel põhjusel – esiteks on ERKI läbi, teiseks saan päev läbi õmmelda. Varasemalt venisin tööl päev otsa, et saaks õhtul kodus õmmelda, aga nüüd ongi päevad õmblemist täis. Seetõttu olen nüüd isegi üle aastate ühe raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud. Päris lahe ma ütlen!
TERE!
Otsing
Uus blogis
Rubriigid
- Blogipostitus (127)
- Jutunurk (1)
- Õmblemine (25)
- Õpetus (2)
- Second hand (1)
- Tikkimine (1)
Arhiiv
- mai 2018 (1)
- märts 2018 (2)
- jaanuar 2018 (1)
- november 2017 (1)
- september 2017 (1)
- juuli 2016 (1)
- mai 2016 (1)
- aprill 2016 (1)
- jaanuar 2016 (2)
- detsember 2015 (2)
- oktoober 2015 (2)
- september 2015 (1)
- august 2015 (3)
- juuli 2015 (5)
- juuni 2015 (2)
- mai 2015 (2)
- aprill 2015 (5)
- märts 2015 (5)
- veebruar 2015 (6)
- jaanuar 2015 (10)
- detsember 2014 (5)
- november 2014 (7)
- oktoober 2014 (7)
- september 2014 (8)
- august 2014 (13)
- juuli 2014 (9)
- juuni 2014 (8)
- mai 2014 (10)
- aprill 2014 (5)
- märts 2014 (8)
- veebruar 2014 (7)
- jaanuar 2014 (9)