Tere september, tere uus seljakott!

Septembri tulekuga tekkis jälle vajadus uue seljakoti järgi. Teada on, et minu mõte käib uue asja vajaduses tiba teistpidi ning seega tundus loogiline, et õmblen seljakoti endale ise. Samamoodi talitasin ka aasta tagasi, kuid nüüdne seljakott on juba vähesemate disainivigadega ning oluliselt mugavam ja praktilisem. Seekord pidasin samuti silmas ka seda, et kotti oleks võimalik paljude erinevate kapis olevate üleriietega kombineerida. See, et minu eelmine seljakott eriti millegagi ei sobinud oligi selle üks suurimaid vigu.

Kotti kavandama hakates olid mul teada materjalid – must paksem impregneer ja lilleline puuvillane kangas. Mõtlesin erinevate variantide peale, aga kuna soovisin, et lilleline pääseks mõjule, siis otsustasin järgida praegust seljakotitrendi ja tegin kotile suure klapi. Kuna tegu on puuvillase lillelisega, siis vahatasin selle matkapoest saadud imeasjaga ära ning klapi voodriks kasutasin samuti imprekat, mis aitab ehk natukenegi kaasa, kui pisikese vihma kätte jääma peaksin. Suurt vihma kott loomulikult ei kannata. Ülejäänud koti otsustasin sisuliselt kilekast teha just sel põhjusel, et kotti oleks lihtne puhastada. Kas puhastamise faktor oli minu eelmise seljakoti nõrkus.

II

Seekord kasutasin seljaosa pehmendamiseks vanast heast Veerenni poest saadud porolooniga materjali, millest müüja sõnul tegelikult autoistmeid tehakse. Minu koti selja pehmendamiseks ja läpaka tasku tegemiseks sobis see aga suurepäraselt.

Seekord tegin ka koti rihmad reguleeritavad. Seda peamiselt põhjusel, et ma ise olen veidi vildakas ning tahtsin lihtsalt korra selle rihmamajanduse läbi teha. Teise seljakoti järgi on seda küllaltki lihtne välja mõelda.

III

Koti pahupoolelt pean mainima, et ühtteist ikka leidub. Peamiselt on põhjus selles, et minu masinad ei ole mõeldud sääraste materjalide ja kihtide õmblemiseks ning dekoratiiv/praktilistes õmblustes leidub teatavaid puuduseid, aga midagi silmakriipivat õnneks mitte. See ongi ainus miinus erinevate kottide õmblemisel – masin lihtsalt ei suuda toime tulla ja eks minagi lähen änksi täis.

IV

V

Positiivselt poolelt – olen üllatunud, kui mugav see kott on, vähemalt esimesel paaril kandmisel, kui kott pole muidugi meeletult asju täis olnud. Peagi on plaanis üks pisike reis ning seal on kott mul kindlasti igapäevaselt seljas – the ultimate test! 

Nüüd pean ennast aga, peale ütleme siis 1,5 nädalat õmbluspuhkust (va. kikilipsud ja see seljakott) taas õmbluslainele seadma, sest alanud on viimane kooliaasta ning mantel ootab õmblemist.

P.S. See kübar on vist üks parimaid sekkarileide üldse – täpselt paras, väga korralik ning 1,5€. Siidipaela ja sule lisasin ise ning tuulte muutudes saab ka nüanssi alati muuta.

https://www.savingadvice.com/articles/2008/09/14/102481_12-tips-second-hand-clothes.html

10 nippi edukaks sekkari külastuseks

Täna on väidetavalt rahvusvaheline sekkaripäev ning just seetõttu tundus, et on õige päev kirjutada ühtteist teise ringi kaupade teemal. Tihedamatele lugejatele on ehk kõrvu jäänud, et enamus minu riidekapis olevast on pärit just teiselt ringilt ning ülejäänu on enda kätetöö. Vaid väga väike osa asjadest on pärit nö. tavakauplustest. Sekkariusku olen olnud juba aastaid (umbes kümme) ning alles nüüd tunnen, et mul on tekkimas väike vilumus, sest ma veel mäletan, milline frustratsioon mind algselt tabas, kui sekkareid külastama hakkasin. Jõudu andsid juurde aga sõbrannade vinged leiud ja nii jätkasin ka mina otsinguid.

Miks üldse sekkarites käia? Minul oli esmalt kaks põhjust – teise ringi kaubast leiab teistsuguseid ja ägedamaid riideid kui tavapoodidest ning need on ka odavamad. Alles hiljem õppisin tundma materjale ning hindama rõivaid teise pilguga. Minu lemmikesemeks on siiani üks kollane 100% kašmiirkampsun, mille soetasin 0,50€ eest. Pidin seda küll sutsu ümber tegema, kuid asi oli seda väärt. Teiselt ringilt võib niisiis leida väga kvaliteetseid, suurepärastest materjalidest esemeid olematu hinna eest. Kuna eriti viimastel aastatel on inimeste rõivastetarbimine hoogustunud (mulle vähemalt tundub teise ringi kauba järgi), siis on sekkarilettidel tihti ka täiesti uusi siltidega asju ning leida võib ka igasugu põnevaid põhjamaade disainibrände. Kui ka asi ei ole täiesti uus ning on juba paar korda läbi pestud on kohe näha, kuidas ja kas rõivas kasutusele vastu peab. Olen isegi kunagi ostnud kiirmoe kettideis ühepesukorra riideid. Kas saab olla midagi veel mõttetumat? Sekkarist ostes saab enam-vähem kindel olla, et ese peab ka vastu. Vastasel juhul näeb see juba letil kehv välja.

Oma osa sekkarites käimise mõtestamisele annavad ka lugematul hulgal dokumentaalfilme, mida on võimalik rõivatööstusest vaadata. Probleemkohtadest rääkimine on viinud ka suuremad kiirmoeketid nö ökopuuvillast t-särke, mis on väga tore, aga peab nentima, et seda taaskasutud puuvilla saab ühe särgi tegemisel kasutada vaid teatud protsendi ning isegi sel juhul on need särgid nii õrnad, et isegi minusuguse mitterahmeldaja seljas tekivad küllaltki kiirelt augud. See paneb kahtlema, selle keskkonnasäästlikuses, sest tavaline t-särk peab mul oluliselt kauem vastu. Kui olen selle niikuinii teiselt ringilt ostnud, siis jääb ära ka selle töötlemisvaev. Ehk siis miks mitte kohe särk teiselt ringilt soetada?

Tean, et paljude inimeste seas tundub sekkarites käimine endiselt tabu või on vabanduseks see, et mul pole aega. Nendest mõtetest tasuks küll üle saada. Mis puutub aja küsimusse, siis jah, see võtab aega, aga samamoodi võtab aega kaubanduskeskuse läbi kammimine, kust mina tavaliselt samuti ikkagi suurt midagi ei leia ning olen sama kuulnud ka paljude klientide käest, kes lõpuks soovitud rõiva mul individuaaltööna õmmelda lasevad.

Kes veel sekkariteusku ei ole, siis nendel tasuks kindlasti kõrva taha mõned sekkarinipid.

Ehk siis 10 punkti edukaks sekkaris käimiseks:

  • Tee kindlaks, mis Sul hetkel riidekapist puudu on (otsid sa pluuse, kleite, seelikut) ning keskendu nendele tootegruppidele.
  • Hoidu mõttest “ah, see on nii odav ma võtan selle ka”. See tekitab riidekapis kiiremini olukorra, kus asju on nii palju, et midagi pole selga panna.
  • Jälgi rõivaste koostise silte ning ostle nö kätega materjale katsudes. Naturaalsed materjalid nagu puuvill, siid, viskoos, vill on seljas mõnusamad kui polüester ja akrüül (kuigi on olemas ka väga kvaliteetset kunstmaterjali).
  • Tee endale selgeks erinevate maade suurusnumbrid. Eestisse jõuab väga palju UK kaupa, seega on väga kasulik tunda ka nende suurusnumbrite süsteemi.
  • Ole loov ja ära piirdu vaid enda suurusnumbri riietega – näiteks mõni XL pluus võib XS suurusele kleidi asemel olla.
  • Varu aega ja ära kiirusta ning mine sekkarisse ainult siis, kui Sul selleks tuju on. Vastasel juhul on 98% tõenäosus, et Sa ei leia sealt midagi sobilikku.
  • Veendu toote kvaliteedis – vaata üle õmblused, kas kõik nööbid on alles, millised on rõiva kaenlaalused seest või püksitagumik, kas tootel on plekke, kas lukk käib korralikult. Loomulikult on teisel ringil ka palju kaupa, mis on kuskilt katki või liigselt kulunud. Kui tootel on plekk, siis tasub seda sama tootega kergelt hõõruda ja vaadata, kas see tuleb maha.
  • Ole valmis pisiparandusteks ja pese riided kindlalt enne kandmist läbi. Nööbi ette õmblemine või väikese augu parandamine õmblusreal ei ole teps mitte keeruline. Kui neid oskuseid veel ei ole tasuks need kindlasti omandada.
  • Proovi esemeid kindlasti selga ning ole kriitiline. Kindlasti leiad Sa palju ägedaid esemeid, mida tahaks hirmasti koju viia, aga mõtle korra enne, millal ka kas Sa selle ka päriselt selga paned. Ma tean, et tihti on raske hästi istuvat ja ägedat asja tagasi panna, aga kui Sa sellega tegelikut ei kanna, siis on kindlasti keegi teine, kellele see suurepäraselt sobib.
  • Kindlasti vaata üle ka “proovitud riided” stange, sest seal on kliendid teinud juba oma selektsiooni ja hea kraam on juba välja toodud.

Seega kõik sekkaritesse ja ärge olge pelglikud!

Suvised lühkarid

Augusti alguseks hakkavad vaikselt pikalt töös olnud projektid valmis saama. Ka mina olen hetkel pool puhkelainel ning otsin vaheldust uugavast õmbusmasinast. Hoolimata sellest on mul veel paar suuremat projekti töös, kuid ühed lühkarid olen ka üle anda saanud.

Seekord otsustasin panustada palju detailidesse, et anda pükstele omapära ning ideeks oli, et ehk ka võhik võiks mõista, et tegu pole madeinchina pükstega. Loodame, et õnnestus. Peamiseks jooksvaks kaunistuseks sai naturaalvalge vitsepael kinnitatud kontrastse niidiga õmblusega. Suur osa detaile ja vidinaid jääb aga ka kandes peitu ehk siis on seespool. Nimelt kantisin ära nii külje- kui tagataskud ning küljetaskud tegin ka kahest erinevast kangast, et vunki juurde anda. Alläärde lõikasin samuti kandid ning kinnitasin neile vitselpaela ning lõplikult sai kinnitatud aedpistega.

Lõike konstrueerisin, modelleerisin ise, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud oma peaga tehtud modelleeringut internetist kontrollida (google’i otsing modelista shorts), siis unustasin ühe detaili ära – madaldatud värvlit 3cm sisse võtta. Aga see polnud maailma lõpp – proovis tuli lihtsalt natuke rohkem nööpnõeluda. Kui kellelgi on soovi ka ise meeste pükste lõiget konstrueerida, siis leidsin, et Keskraamatukogus on Heidi Paju “Meeste pükste konstrueerimine” raamat täiesti olemas ja mina olen konstrueerinud sealt Sokk’u süsteemi järgi. Esimene kord on raske, vähemalt minul oli, aga edasi läheb juba ladusamalt. Eks iga algus on raske.

I

II
III
IV
V
VI

Läti disaini eri #Positivus

Tänaseks olen juba oma pehmes voodis tagasi ning jooksev soe vesi tundub endiselt luksus – ehk siis käisin ka mina Positivusel. Nagu ikka oli Positivus igati positiivne ning elamusrikas ning esimest korda jõudsin tutvuda ka Läti disainiga, mida telkides müügiks pakuti. Tegelikult läheb seal aeg nii kiirelt, et ega ma seekordki poleks peaaegu telkidesse tuulama jõudnud, aga festivalide külastajate seas jäid mulle nii mõnedki kiftid asjad silma ning see pani mind telkidesse kiikama. Nii mõnedki tegijad leidsin ka Etsy’st üles ning kolm tegijat, kellest rääkida soovin on mulle juba enne silma jäänud.

Suureks pilgupüüdjaks olid ZIBtextile retuusid. Tõsiselt ägedad – värvilised ja stiilsed. E-poest piilusin, et tegelikult on neil kõiksugu kraami veel, aga Positivusel jäid seljas silma just retuusid.

ZIBtextile

ZIBtexiles

Silma jäid ka Cemme särgid, millest üks Harriga ka koju tuli. Väga kiftid särgid just meestele. Näiteks see Riia kaardiga pirn on minu meelest väga äge.

Cemme shirts

Vallatust ja värvilisust oli veelgi – vahepeal ka Eesti oma siison.ee e-poes müügil olnud Ecattus (ehk Eduardo Cattus) oli ka Positivusel märgataval kohal. Naistel rohkem arbuuse ning meestel pingviine. Festivalipildis oli rohkem näha särke ja pusasid ning seepärast olin üllatunud, et neil on ka lahedaid väga erinevate lõigetega kleite, mida isegi selga paneks.

Eccatus

Eccatus

Juba varasemalt on minuni jõudnud info, et Läti neiud on hakkama saanud geniaalse ütleme siis jopega igaks elujuhtumiks. Lugu oli alguse saanud sellest, et saadaval ei olnud head jopet iga ilmaga rattaga ringi vuramiseks ning seeläbi sündis The Heroine Coat. Jope on läbinud pika tootearenduse ning on vaikselt juba kuulsust kogumas.

The Heroine Coat

Viimaseks ägedaks Läti leiuks, mis tegelikult juba ka Tallinnas Tali poes müügis leida võib on lihtne, loogiline ja äge Lickstarter. Tallinnas nägin müügil vaid S/M, M/L suuruseid, kuid veebipoes on suuruste ja ka kiisude valik veidi laiem. Absurdselt äge, ma ütleks.

Lickstarter

 

Et aga Positivuse fiilingut mitte kaotada, siis pean ütlema, et minu parimateks muusikaelamusteks jäid siiski Jack Garrat ning Lexsoul Dancemachine.

 

Asendamatud abivahendid – pressimispukid!

Ega naljalt öelda, et õmblemise juures on vahel õmblusekvaliteedist olulisem selle pressimine. Vahel õnnestub kerget õmblusviga pressides suurepäraselt parandada ning vahel võib ka ideaalse õmblustöö pressimisega täiesti ära rikkuda. Seepärast ongi superolulised pressimisel kasutatavad abivahendid. Otsisin enda pukke vaikselt üle aasta ning mitte kuskilt ei leidnud. Poodides on saadaval vaid metallpõhjaga tudisevad variandid, mis mulle üldse mokka mööda ei ole, sest need lähevad hirmus kuumaks ning jumal hoidku selle eest, kui need on veel metallvõrega, mida näiteks viskooskangale mustriks imelihtsalt triikida on võimalik.

Igatahes sai leitud lõpuks murele lahendus – tuttav puutöömeister oli heal meelel nõus tegema mulle imeilusad pukid. Ei mingit metalli, tudinat, kruvi või esteetilist inetust. Sain endale niisiis ilusad täispuidust pukid. Ainult katted pidin ise peale tegema, kuid see pole üldse keeruline. Korra mõtlesin, et ehk peaks peale otsima/ostma need spetsiaalmaterjalist katted, siis aga mõtlesin, et aastaid on hakkama saadud tavaliste naturaalsetest materjalidest katetega. Seega tegin ka mina oma pealse linasest kangast, mis peab kuumale hästi vastu küll. Katet ma klambritega kinni ei löönud vaid tegin kattele paelakanali. Kui nüüd peaks mingil hetkel selguma, et tahan sinna kas teist katet või sinna vahele seda spetsiaalset porolooni või mingi vahtkummi laadset materjali (täpselt ei tea veel, kus seda müüakse), siis saan alati kõike hõlpsalt muuta.

Rinnapukki, mis siin piltidelgi, kasutan ise kõige rohkem. See teeb triikimise/pressimise palju mugavamaks ning selle kumerusi on tegelikult õmblustööd palju tarvis.

Kui Sul tekkis tunne, et oleks ka puidust pressimispukki (kas rinna-, varruka- või kandipukki) tarvis, siis anna mulle teada!

I

II
III

III