Blogi uus nägu!

Sel nädalavahetusel sai blogi uue näo. Olen ise veidi rahutu hing ning ka enda elamises kipun tihti asju uuendama ja ümber tõstma. Nii tundus ka minu blogi kujundus juba ajast ja arust olema, kuigi blogi pole veel oma esimest sünnipäevagi tähistada jõudnud. Blogi alustades ei teadnud ma veel, mis sellest täpsemalt saab, kas keegi seda lugema hakkab ning mis selle sisuks saab. Seepärast sai ka esimene kujundus üsna anonüümne ning lakooniline. Nüüd mõtlesin aga asju veidi ringi seada, sest on selge, et seda blogi soovin ma veel pikalt pidada ning ka minu tulevik paistab õmblemisega seotud olevat. 

Hiljuti otsustasin ka Feedly blogidejälgimise teenuse pealt üle minna Bloglovin’isse. Hetkel on veel veidi harjumatu, aga mulle meeldib, et saan huvitavaid postitusi salvestada ning kui näen, et mõne positituse sisu mind ei huvita, saan kohe loetuks märkida. Samuti on lahe see, et link viib mind päris blogilehele ning saan postitust nautida selle originaalkontekstis, päris blogikujundusega, mis tegelikult on päris oluline. Feedly’s sai küll kiirelt scrollida ja pilgu peale heita, aga see pole päris see. Veel olen Bloglovin’i kaudu leidnud mitmeid blogisid, kuhu kunagi sattunud olen, aga mille salvestamise olen unustanud ja kadunud see jälle ongi! Eriti meeldib mulle Jolies bobines – kunagi sattusin sinna, aga unustuste hõlma see kadus. Nüüd lisasin selle enda jälgimishaardesse, jess!

Mis veel uut? Harri avaldas arvamust, et ka minu blogis peaks kuskil viide kikilipsudele olema. Hetkel on üks kiire viitega lehekülg olemas lehe päises, aga vähemalt on olemas. Lipsudele tuleb tegelikult ka päris oma lehekülg, aga selle arendamine võtab aega, sest tahaks selle ilusa ja korraliku teha, mitte lihtsalt mõne veebi template’i põhjal.

Veel lisasin ka Social Networkingu profiilid, millest osad tegelikult ka enne olemas olid, aga ei paistnud eriti silma – Facebook, Pinterest, Kollabora. Nüüd jääb üle vaid mind ennast tutvustav lehekülg teha ja nipet näpet veel. 

Nüüd oleks aga tore teada, kuidas lugejatele uus kujundus meeldib?

Mulle endale loomulikult üldpilt meeldib, aga midagi oleks veel justkui puudu. Mis, ma ei tea, ehk keegi oskab osutada!

Padjasõda!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!
Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!
Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.
Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda…

Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötoast

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.
Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 
Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!
Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!

Emotsioone ja inspiratsiooni täis päev!

Oeh, täna võin küll nüüd rahulikult diivanile maha istuda ja öelda, et oli korralikult tegus ja huvitav päev. Hommik algas küll kerge pangega, aga ei sest hullu. Ega kõik asjad tulegi kohe välja või khõmm, ma pole endale ju pea kaks kuud midagi selga õmmelnud ning juba annab tunda. 

Igatahes otsustasin hommikul koolis endale kiirelt üht igapäeva trikotaažkleiti tegema hakata, taolist nagu olen varemgi teinud ja ennäe, üldse ei tulnud kohe välja nii nagu soovisin. Eks oluline faktor oli ka veidi kaprissem kangas, aga ma oleksin ju ometi võinud sellega arvestada. Aga hullu ei ole midagi, mõtlesin käigupealt asjad veidi ümber ning valmis saan ikka, lihtsalt ajakulu on suurem. Samas ehk ongi hea, sest ma olen hetkel kahevahel – kas jätta kleit lihtsaks ja lakooniliseks (eestvaates on istuvus jube lahe, seljaga on natuke veel mudimist) või lisada mõni kaunistusdetail. Nädalavahetusel vuran peaaegu valmis ja koolis saan ehk kattemasinaga lõpetada.

Totukuuli esimene kleit:

Kui silmad kangast juba krõllis olid lõbustasin end tehniliste läbilõigete joonistamisega, kui seda nüüd lõbusaks tegevuseks nimetada saab. Õnneks on mul mustandina kõik joonised olemas ning jääb üle vaid need iluvarianti võluda. Siis ongi mul peaaegu kõik esimese veerandi ülesanded sooritatud. Päris lahe värk!
Tepitud koti sain ka eile valmis ning üks õhtu meisterdasin kiirelt ka oma kahele alasti padjale riided selga. Leidsin nimelt Abakhanist laserlõikusmustriga pimenduskangast, mis minu meelest padjakateteks hästi passis. Oeh, nii palju asju oleks tarvis üles pildistada, aga kuna valget aega on aina vähem ning päevasel ajal ma viimasel ajal eriti kodus ei viibi annab see tunda. Kui nüüd nädalavahetus just eriliselt sombune ei ole saan ehk jälle ägedaid pilte teha.
Aga tagasi tänase juurde. Koolitükid tehtud viisid sammud meid Lilli Jahilo juude külla. Meid oli hiiglama suur mass ning Lilli ateljee paistis peaaegu et kummist olevat, sest kõik me mahtusime ära ning kuulsime, nägime, katsusime kõiksugu kaunist. Olen Lilli tegemistel vargsi silma peal hoidnud hetkest, mil temast kuulsin/temaga kohtusin ning see oli mõned aastad tagasi ESA ettevõtluskoolitusel. Lilli oli väga inspireeriv ning tema ateljee peegeldas täielikult tema loomingut. Saime veidi teada nii tema teekonnast, tööprotessist, inspiratsioonist ja ka igapäevasematest teemadest. Igakord kui mõni ateljee omanik või töötav rätsep miskit räägib tekib mul jälle mõte, et tegelikult oli ikka hea, et ma terapeudiks õppinud olen. Kirugu ma palju tahes, aga tundub, et ka sel teekonnal oli siiski mõte olemas. 
Lilli ateljees oli stangedel väljas nii Sügis/Talv 2014/15 kollektsioon kui ka Kuldnõelal esitletud Suvi 2015 kollektsioon. Nii palju klassikalist ilu!
Klassikalise ilu juurest suundusin mina aga kiirelt keha kinnitama ning siis ruttu ruttu järgmise ägeda disaineri juurde. Nimelt ei suutnud ma vastu panna ning võtsin nõuks minna Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötuppa. Mind on nahast kotid ammu paelunud, kuid kuna naga õmblemine on hoopis teine kui kangastega möllamine siis tundsin, et mul oleks mingit lüket ja infot tarvis. Seda ma ka sain, aga sellest ja pilte kotist juba järgmisel korral!

Mu parimad sõbrad

Olen juba pikalt ühe postituse võlgu. Nimelt olen juba pikka aega mõelnud ja unistanud uuest õmblusmasinast. Ei osanud ma seda kuidagi valida ning raha kogumiseks läks samuti aega. Lõpuks surfasin kõiksugu intenetiavarustes ja otsisin eelkõige blogipostitusi erinevate masinate kohta inimestelt, kes reaalselt neid masinaid kasutavad, et teada saada nende mured ja rõõmud. Nüüd on minulgi masinapark natuke uuenenud (kuna mul on nüüd õmblusnurgas koos vana masinaga kokku 4 masinat, siis võib vast lausa masinapark öelda). Ma ei ole veel kindel, kas tegin  päris õige valiku, aga enamus elamused on uue masinaga siiski positiivsed. Küll aga pole ma selle kuu ajaga veel kõiksugu tulede ja viledega päris ära harjunud. Valituks osutus Janome Horizon Memory Craft 8200 QC ehk siis lapitöömasin. Mis mulle selle masina juures kohe silma hakkas oli selle suurus ja seega ka tööpinna suurus. Kuna masin on suur ja ka võrdlemisi raske on ka põlvetõstuk praktiline ning kasutan seda koguaeg. Samuti naudin automaatniidilõikust ja väga head valgustust. 

Uue masina puhul soovisin kindlalt, et see õmbleks korralikke nööpauke. Kunagi oli mul üks tavaline Brotheri masin, millel ma mitte ühtki nööpauku välja ei meelitanud, kuigi see pidanuks neid tegema. Minu vana Janome sai vaid ühekordse puuvillase kangaga hakkama ning seega ma eriti nööpidega kokku puutunud ei olegi. Nüüd aga olen väga õnnelik, sest selles masinas ei ole ma pidanud nööpaukude kohapealt pettuma. Loomulikult on ta siiski kodumasin, aga teeb väga ilusaid nööpauke ning ka paksematele kangastele. Valikus on päris mitu erinevat samuti, kõiki ei ole veel katsetanud. 
Mulle oli ka väga oluline, et masin õmbleks tavamasina kohta hästi trikotaaži. Eelmise Janome’ga sai küll hakkama, kui kõik talle nõelade ja vahel ka igasugu imenippide abil asi meeldivaks teha, aga näiteks siksakki trikotaažil ilma, et iga paari piste järel kuni 5 pistet ta vahele ei jätaks naljalt õmmelda ei saanud. Uue masinaga on vahele jäänud pisted harv nähtus ning kuna tegu lapimasinaga mis teeb igasugu imepisteid saab ka korralikult nö kaksiknõela kasutada, mille jaoks on lausa eraldi programmeeritud režiim. Üldse peaks ütlema, et see masin on üsna lollikindel ning kui ka midagi juhtub ja näiteks niidid kuhugi kinni jäävad, siis on masinat ülimugav avada ja puhastada. Samuti on plaadivahetus imelihtne, sest tavaõmblemise ajal eelistan siiski väiksema avaga plaati (see kust nõel sisse läheb). 
Üks asi, millest puudust tunnen on tavaline 0,5mm tald. Kuna tegu lapimasinaga on tal vaikimisi 1cm tald ning seetõttu olen aegajalt kasutanud kaasas olevat lukutalda, mis on siis soovitud 0,5cm, aga see on nn kinnine, ehk ma ei näe eriti täpselt vaid teen tunde järgi ja see ei ole eriti meeldiv. Üllatusena tuli mulle ka see, et sel masinal käivad 9mm tallad. Seega on taldade valik väiksem. Kui keegi teab, kust saaksin 0,5mm õmblusvaru jälgimiseks Janome 9mm talla, siis andke teada, Karnaluksis igatahes ei ole. Küll aga on taldade vahetamine supermugav, sest kõik on kohe käepärast.
Üks asi, mida veel märganud olen on see, et kui kangas on natukenegi paksem, siis jääb see tihti õmbluse alguses tampima. Vana masinaga seda ei olnud, samas uuel saab presstalla survet reguleerida, ehk saab sellega kuidagi asja paremaks. 
Õmbluseid on masinal tuhat ja üks, no mitte tegelikult, aga suurt osa ei kasuta ma tõenäoliselt mitte kunagi. Samas olen netist leidnud igasugu huvitavaid variante, kuidas nendega näiteks servi töödelda. Peaks välja uurima, kas saaks kuidagi mingeid ägedaid asju juurde ka programmeerida. Nohjah, tundub suht mõttetu tegevus, aga alged igasugu lihtsamaks tikkimiseks on masinal ju olemas. Teoreetliselt peaks võimalik olema.
Kuna uuel masinal on igausugu tuled ja viled ning eks ta natuke õrnake on, siis soovitati mulle poes kohe juurde vaadata mingi käredam masin. Minul turgatas kohe pähe, et vanemate juures keldrid on vana Tšaika, mis oli ka esimene masin, mille taga midagi õmblesin. Tirisime selle siis isaga välja ning stepslisse! Tšaika oli nii ähmi täis, et hakkas kohe automaatselt õmblema ilma, et keegi seda rohkem puutunud oleks. Isa teatas, et pedaalil on kondekas läbi ning läks keldrisse tuulama. Leidis siis vajaliku kondeka vanast telekast, vahetas ära ja masin töötab nagu loom. Tegelikult ka nagu loom, sest läbi selliste kangakihtide ei õmble ükski normaalne masin. Nüüd saan vabalt teha nii teksapükse lühemaks kui õmmelda mööblikangast kotte. Eks ta natuke kurja häält teeb, aga töötab ka vingelt. Moodne inimene oleks muidugi poodi läinud ja ostnud Singeri Heavy Duty masina 350€ eest, aga mulle see Tšaika varianti väga meeldib.
Kui juba masinatest juttu, siis näitan oma töökindla lihtsa overloki ka ette. Nimelt on mul hästi lihtne ja legendaarne Janome T-43. Alguses nägin ma temaga kurja vaeva ja ta sõi korralikult mu närve, aga see oli kõik minu enda teadmatusest ja oskamatusest. Nüüd saame juba päris hästi läbi ning saan isegi rullpalistusega hakkama. Kunagi ei tahtnud ma rohkem midagi puutuda, kui lõpuks masina korralikult tööle sain. Nüüd on juba nutti rohkem ja töö ladusam.
Igapäevaselt tal lipsukest ümber ei ole, aga ta oli mu pintsaku backup, mis aknast tuuldudes alla rippus. Leidsin Paavlist laheda Bastioni villase pintsaku ja keemilisse viia ei taha. Õues päikese käes tuuldudes sai see päris värske olemise. Paavlist leidsin mõnda aega tagasi veel ka suure kotitäie erinevaid pärleid. Nende tarvis tegin ka oma esimese AliExpressi tellimuse ning sain sealt plastikust pärlikarpe, mis tulid kohale kuskil 3 nädalaga. Nüüd veedan siis õhtuid pärleid sorteerides, kui miskit muud parasjagu teha ei taha.