Harri pintsak ehk kaunite rapooride kokku ajamine
Juba paar kuud tagasi valmis koolipingis meister Alina abiga üks meeste pintsak. Nüüd, kus on tekkinud korra ka üks hingetõmbepaus toon pintsaku esimesena blogilugejateni (ägedamatest asjadest on vahepeal valminud veel üks pidulikum kleit ja hiirekarva kiiksuga mantel).
Juba aasta alguses läksime Harriga pintsakule kangast valima. Kuna pintsaku õmblemine ei ole siiski paar pärastlõuna töö vaid kiirematel meistritel kulub ehk 3-4 tööpäeva, siis teadsin kindlalt, et kangas peab olema korralik. Seepärast otsustasimegi seada sammud TrendTekstiili poole, kus on tõepoolest täiesti arvestatav valik ka ülikonnakangastest. Enne poodi minekut ütlesin veel Harrile, et teeme ikka ühevärvilise – ikkagi esimene meeste pintsak ja lisahullust pole tarvis (minu jaoks uus tehnoloogia, uued töövõtted, kus on õv’d sisse arvestatud ja kus mitte). Läks aga nii, et veetsime poes ehk kuskil tunnikese ja lauale sai valitud 4-5 kangast ja tõsiasi oli see, et just valitud Ruuduline kangas sobis Harrile kõige paremini. Kanga valimise kõrvale näitas Aivar mulle veel tema enda viimseni viimistletud ja kaunist pintsakut šniti võtmiseks – pani ohkama küll, aga pean tavaliselt ikka päris mitu korda kvartalis tõdema, et olen jälle korraliku portsu otsa sattunud. Hiljem olen muidugi õnnelik, et olen jälle ennast ületama pidanud. Niisiis väljusime ruudulise kangaga ning võtsime kohe juurde ja tagasihoidliku viskoosvoodri.
Edasi läks juba mõõtude võtmiseks ja konstrueerimiseks. Meeste mõõte võetakse samuti hoopis teisiti kui naistel, kuid mina ütleks, et õpetatud meetodid tagavad juba esimeseks prooviks päris korrektse tulemuse, kui ei ole just suuremate eripäradega kehakuju (kasvõi need musklisse treenitud ülakehad ja pilpad alakehad #viimase aja trend?).
Lõige olemas, edasi lõikuse juurde. Ma isegi ei oska öelda, kui kaua ma seda kangast ladestasin – igatahes panin ma selle üle rapoori mustri järgi kokku, et olla kindel, et koos lõigatud detailid on ühesugused. Oleksin võinud ka kombineeritult lõigata (üks kiht korraga), aga kasutatud variant tundus selle konkreetse kanga puhul lihtsam. Omajagu mõtisklemist oli ka sellega, et kõik ruudud ilusti kokku läheks. Jälgides aga paari põhipunkti/reeglit/soovitust ei olnud asi ülemäära keeruline. Korrektselt lõigatud ruutu on kohati isegi lihtsam õmmelda, sest terve toode on nö kontrollpunkte täis 🙂
Detailid lõigatud sai tugevdada, jäljendada jms toredat teha, et pintsak esimeseks prooviks näeks välja nagu tõeline rätsepatöö. Pintsak tuli sisult modernne ehk siis kogu hõlm ei ole töödeldud karvariidega vaid kasutatud on valmis rinnalina ning hõlm on dubleeritud.
Kõige rohkem kulus aega ruutude kokkuajamisel kui ühendasin küljetükki esidetaili ja seljadetailiga, sest seal on kõik ju kumer. Taskute ja varrukate ruutude kokku ajamine oli selle kõrval köki-möki. Varrukaid kartsingi kõige rohkem, sest käisid jutud…Aga ma ütleks, et kuna kangas oli superhea ja ruutude järgi sai proovis ka väga hästi istuvust märkida, siis oli see vat et üks ladusamaid pintsakuvarrukaid. Tõepoolest – kangast sõltub meeletult palju. Selle kanga puhul on hea ka see, et see kortsub väga vähe, seega sobib ka reisile kokku pakkimiseks.
Nonii, hakkabki valmis saama. Päris sisukas ja kihiline ning töötunde täis. Peale seda, kui pintsakust rääkima hakkasin, avaldasid mitmed mehed pintsakusoovi. Tõsiasi on aga see, et tegu on väga töömahuka tootega ning mõtet on see töö ainult ette võtta siis, kui on hangitud korralik materjal ning ka töö kvaliteet kannatab kriitikat. Kui juba mainida, et korraliku pintsakukanga üks meeter läheb vähemalt 80€ kanti (muidugi võib saada ka nt 30€ täitsa hea kanga) ning liita sinna vahematerjalid, vooder, nööbid jms ning veel ka töötunnid on üsna kindel, et pintsak saab soetatud siiski poeletilt. Sel hetkel ongi paras aeg nentida, et rätsepatöö on surev kunst, aga pagana ilus kunst.
Teine asi on muidugi ka see, et mees, kes on juba rätsepapintsakuga ära hellitatud, saab vahest väga hästi aru. Isegi, kui ka poe pintsak istub võrdlemisi hästi ja on õigete pikkustega, siis tunne seal sees on teine. Ma ei mõtle mitte seda ideelist tunnet vaid päris füüsilist tunnet, et miski istub hästi seljas ja no näeb hea välja ka.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see on ehk kõige vaevalisemalt õmmeldud toode – isegi vaevalisemalt kui need ludrid šifoonkleidid või muud leiutised. See tähendab aga seda, et ma õppisin väga palju ning arenesin tegelikult päris korralikult. Sellele andis väga suure osa muidugi juhendaja Alina, kes õpetas kuidas Korralikult detaile sisse pressida, välja venitada, vormi anda, toodet õigesti käes hoida (see on muuseas väga oluline teatud hetkedel) ja veel palju muud nii möödaminnes ja lennult nagu talle kohane. Siinkohal olengi ka natuke mures rätsepatöö tuleviku osas Eestis, sest nii palju kui mina tean on suur osa selle ala meistreid kas pensionieelikud või juba pensionärid. On ka üksikuid nooremaid, kuid eks tööstiil muutub ajaga nagu ka kangad. Siin tekibki minul endal juba kerge missioonitunne, et tahaks saada võimalikult palju teadmisi just traditsioonilisest rätsepatööst enne, kui see hääbub (tean, et vähemalt üks minu klassiõde on asunud samale teele ja leidnud oma meistri). Üks asi on kenasti tooteid õmmelda, aga hoopis teine asi on näha veel meisterlikumaid detaile, mis on ehk unustustehõlma jäänud. Üheks õppematerjaliks mulle endale on 1€ päevadelt leitud rätsepatööna valmistatud mantlid ja pintsakud. Kui midagi erilist jälle silma jääb, siis ostan ära, piilun sisse ja uurin. Igalühel oma käekiri ja õppida on igasugu nippe. Eriti meeldivad mulle naistemantlid, mis on tehtud rätsepa poolt, kes ka meeste tööd valdab. Selline mikstuur on ka mulle endale meelepärane ja natuke kasutasin meeste töö elemente ka oma lõputööna tehtud mantlis (kui mantlipildid 30 kraadise soojaga tehtud saan, siis jõuab ka blogisse).
Lõppu lisan veel ka mõningaid detailipilte sellest, mis pintsaku eriliseks teeb.
Pea nähtamatu liistuga tasku, mille taskukotiks kasutasin bordoopunast siidi, et taskukotti ka rinnarätina kasutada saaks.
Sama siid läks ka taskuklappidele ning triiburuudu jooks jätkub.
Vabandage nüüd kortsus voodrit, aga pintsak on selleks hetkeks juba kasutust leidnud. Küll aga tasub märgata vormi pressitud katteriiet, sest kui kiigata ruuduliste poe pintsakute hõlma alla, siis üldjuhul hakkab triip/ruut viltu jooksma, sest tööstus vormipressimisega ei tegele vaid lõigatakse ikka revääri järgi lõime. Samuti eelistan katteriidesse töödeldud rinnataskuid, sest need on ilmselgelt oluliselt vastupidavamad, kui voodri sisse töödeldud taskud ning mulle tundub, et enamus mehi kasutab siiski vähemalt ühte rinnataskut.
Minu jaoks pakub silmailu alati ka käsitsi ühendatud varrukavooder. Tean, et väga paljud ei armasta käsitööd, põlgavad traageldamist jms. Ega minagi suur tühja töö fänn ei ole, aga kui käsitsi õmblusel on siiski praktiline eesmärk, siis olen vabalt nõus lisa aega kasutama.
P.S. Kõige ilusamad pildid on seekord teinud Merilin Mandel. Kui tunned, et tahad endast ägedaid pilte, aga kaamera ees ei meeldi kohe üldse olla, siis Merilin on just see, kelle poole pöörduda – tegelikult ka! Kui ei usu, siis piilu ta töid ja vaata neid rõõmsaid nägusid 😉
Õpetus: Seeliku konstrueerimine
Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).
Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.
Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.
Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.
Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:
- Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
- Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
- Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.
Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).
Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.
Mõõdud
Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.
| Mõõt | Kokku | 1/2 | |
| Vööümbermõõt (VÜ) | 74 | 37 | |
| Puusaümbermõõt (PÜ) | 100 | 50 | |
| Seelikupikkus (Sp) | 60 | ||
| Sissevõteteks | 50-37 | 13 |
Seeliku konstruktsiooni põhivõrk
Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.
Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.
Sissevõtted ja küljejoon
Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.
Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.
Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).
Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.
Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).
Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.
Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!
Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).
See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.
Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.
Jõudu!
Terevisiooni tagamaid ja miks presidendil kikilips alatasa viltu on
Keset suuremat õmblus- ja moe virvarri otsustasin üle pika aja kirjutada ka ühe blogipostituse. Nimelt käisime täna klassiõe Diana, TTHK juhtõpetaja Astra Mõistliku ja EKA Moeosakonna juhi ja disainer Piret Puppartiga rätsepatööst ja rõivadisainist rääkimas. Mina ja Diana olime küll rohkem hoolsad töömesilased ning muuseas õnnestus mul ka ühele meeskonnaliikme särgile nööp tagasi ette õmmelda. Rätsepat varrukast.
Võimalus Terevisioonist osa võtta ja aidata kaasa rätsepa eriala promomisele oli muidugi väga tore, ent tegelikult oli suur ja proovile panev osa päev enne saadet, kui meieni jõudis Piret Pupparti joonistatud moejoonis, mida me siis Dianaga dešifreerima asusime – mõlemad saime loomulikult isemoodi aru ning seda oli näha ka lõpptulemuses.
Kuigi algselt oli juttu, et läheme drapeerima, siis õige pea lisandusid planeeritule õmblusmasinad, triikraud ning selle läbi ka lõige ja modelleerimine. Peale paar tundi katsetamist saime hakkama esimese söödava ja ligilähedase variandiga toorkangast.
Hea meelega oleksime toote läbi hammustamiseks varunud rohkem, kui 5H, mis meile lõpuks jäi ning selle aja sisse pidi mahtuma ka mõlema kleidi juurdelõikus, et hommikul juba kokku õmblemisega alustada. Saime enam-vähem hakkama. Peaks ütlema, et üks rätsepatöö omadusi on paraku see, et oma tööga ei olda enamasti 100% rahul ning alati tahaks paremini. Vähemalt mulle tundub nii.
1 kursuse õpilastel oli kindlasti naljakas meie minutipealt muutuvaid meeleolusid, totaalset töövaikust ja teisel hetkel teravat arutelu, kõrvalt vaadata. Tegelikult on aga kindla eesmärgi nimelt konkreetne töötamine väga minu rida ja hoolimata vahelduvast õnnestumisest ja frustratsioonist oli ikkagi ütlemata kift kogemus. Samuti proovilepanek, kui palju me oleme suutnud kõigest 2 aasta jooksul õppida, sest mina isiklikult olin enne kooli küll igasugu asju õmmelnud, kui lõigete konstrueerimise ja modelleerimisega ma kokku puutunud ei olnud. Samuti teatud rõivaloogikaga – a’la, siit istub kehvasti, see tähendab, et peab paranduse tegema nii ja nii. Vaikselt hakkab tulema.
Niisiis saime 5H valmis sellise toreda hunniku ning muuseas suutis Diana organiseerida ka Urmas Vainole T-särgi lõike. Tõsiasi on aga see, et tegelikkuses võtavad sellised asjad kindlasti rohkem aega kui lööktööna tele jaoks, aga uskumatu on ka see, et saime hakkama.
Vaino oli samuti ütlemata tubli, sest särk sai valmis ning masina käsitlemine tuli tal ka algaja kohta väga hästi välja. Varrukate õmblemisega aitasime teda siiski veidi, aga ülejäänu sai ta ilusti kokku. Nüüd on tal rulluvate rebastega t-särk. Mehed õmblema!
Meil oli stuudios igatahes igati meeleolukas hommik ja tõestatud sai ka, et isegi, kui anda kahele õmblejale samasugused tükid kätte, siis lõpptulemus võib olla täiesti erinev. Olgu siis õmblusvarud samad ning tööstiil, kuid sättimine ja proportsioonitunnetus on paraku inimestel erinev. Seepärast ongi väga oluline leida endale just see õige õmbleja/rätsep, kes just Sind ja Sinu stiili ja soove mõistab ning neid isegi innustada suudab. Samuti loodan, et saatelõigud suutsid eriala vastu huvi tekitada ning näidata, et päris rätsepatöösse läheb palju aega, hoolt, oskusi ja energiat samuti kuuluvad rätsepatöö juurde kvaliteetsed materjalid, läbimõeldud detailid ja loomulikult kaunis istuvus.
Meil oli igatahes tore ning meie kollaseid kleite saab veel ka homme vaadata TTHK’s, kus toimuvad lahtiste uste päevad.
Ahjaa, kikilipsu värk. Miks siis nii on, et kikilips alatasa viltu on? Mina ütleks, et see on ise seotud kikilipsu võlu ja elu. Nii nagu linastel riietel märgib stiili ja edukust sisse kulunud voldid – kajastab elu hoogu, kulgu ja tegemisrõõmu. Jäi veidi arusaamatuks? Proovi järgi – ise seotud lipsul on oma võlu ja nägu!
Näeme varsti ja kui seda postitust peaks juhtuma keegi, kel on huvi TTHK rätsepa eriala kohta, siis kirjutage julgelt!
Rebasekleit ehk lugu aasia rebasest, kes aasta aega minu riiulis pesitses
Umbes aasta tagasi tõi mu ema mulle rebase prindiga maika. Maika ise oli üsna läbipaistev ning õmbluskvaliteedilt kehvapoolne. Küll aga oli print vahva ning ka kangas täitsa mõnus viskoostrikotaažilaadne. Kohe oli selge, et selle algselt kujul ma seda kanda ei soovi, aga rebane oli nii kift, et panin ta ümbertegemise hunnikusse. Ja seal ta seisis aasta aega. Alguses arvasin, et teen mingi käistega pluusi sellest ja korra olid isegi kangad välja vaadatud, aga sinna paika see jäi. Nädal tagasi, kui kangad riiulist jälle välja kukkuma hakkasid, leidsin rebase taas üles. Leidsin ka palju teisi kangaid ning inspiratsioon välgatas ja panin kokku rebase ühe puuvilla ja polüestriseguse kangaga.
Esmane mõte oli, et sellest peab saama suure mõnusa satsiga kleit ja sealt ma siis alustasingi. Kuna maika oli suht läbipaistev, siis kasutasin maika selga esiosa voodriks. Seega tegin ka kleidi selja rohelise.
Alguspunkt
Hullumeelne õmblustehnoloogia
Kogu maikast esiosa välja võlumine. Selle järgi lõikasin ka seljadetaili.
Seelikuosa sai niisiis ratasklošš ning hea oli, et mul sellest kangast kahju ei olnud, sest seda läks ikka päris kobedalt, sest nö vööõmbermõõt (loe allääre mõõt) oli minusuguse klibu kohta päris korralik. Tahtsin ka, et seelikuosa oleks vähemalt 25cm pikk. Küljed õlad kokku pandud ja sats all oli aeg hakata mõtlema, kas tulevad ka varrukad või kandid ehk mis edasi.
Mulle tundus, et võiksid siiski olla ka varrukad ning seda satsistiilis. Varrukad mudisin mulaaži teel, sest see tundus lihtsaim ja kiireim variant. Ka roheline kangas ei ole just kõige langevam, seetõttu tuli ka varrukakuju tegelikult veidi kummaline, aga istuvus sai minu meelest hea.
Varrukad otsas, kantsisin kogu käeaugukaare ja kui juba kantimiseks läks siis vaatasin, et kant sobiks hästi ka kaelakaarde. Korra jõudsin end juba kiruda, et enne külgede ja õlgade kokkupanekut kaelakaart puhtaks ei teinud, aga tegelikult läks hästi. Kant sobib kindlalt paremini.
Selline saigi siis minu redisain rebasekleit. Ahjaa, varrukad ja alläär on peenpalistusega. Vahel on tore ette võtta seisma jäänud projekte. See nõuab küll miskipärast ekstrapingutust, aga rõõm on topelt, kui on lõpuks üks seisma jäänud asi valmis ning kui see ka veel samasugune välja tuleb nagu vaimusilmas.
Tegelikult peaks ka vajadusest lähtuvalt mõned asjad õmblema, aga kiirustada ka ei tasu – siis läheb hukka. Jaanuari kangaallahindlustelt tõin samuti veidi kraami koju ja need nüüd istuvad samuti seal riiulis, kus rebane oli ja ootavad oma aega. See sobib hästi, sest kui aeg on käärid sisse lüüa on ka mõte selgem. Õnneks ei hullunud ka teps mitte ning sellel kuul tuli ootele 3 kangajuppi (kahe kleidi ja aluskleidi jagu). Aga need ongi kevadeootuses õmblemiseks 🙂
Villane pakase eest päästja
Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.
Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.
Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.
Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.
See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.
Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.
Supersuur 2015 aasta kokkuvõte
Aasta lõpp on kokkuvõtete aeg ning nii otsustasin midagi teha väikese aastakokkuvõtte. Seda küll peamiselt endale, sest tõenäoliselt olen mina aasta pärast selle postituse suurim huviline ja lugeja. Niisiis hakkasin vaikselt pilte kausta kokku otsima, mis tänavuses aastas olulised on olnud ning sain aru, et väikesest aastakokkuvõttest on asi üsna kaugel. Toimunud on lihtsalt nii palju ning nüüd ei pane ma enam üldse imeks, miks ma jõuluajal päris palju lihtsalt magada tahtnud olen ning seda ka parasjagu teinud. Kindel on aga see, et ma olen üdini õnnelik, et aasta jooksul nii palju toimunud on ning seepärast olen ka võib vist öelda, et möödunud aasta jooksul õppinud ehk pea kõige rohkem kui mõnel muul varasemal aastal. Iseasi on ka see, et kuna tegelen hingelähedasega lähevad kõik õppetunnid mulle ka korda. Aga nüüd kõigest (või ka mitte päris kõigest) järjekorras.
Jaanuar
Jaanuaris tegelesime juba ruthsotnik.com lehe loomisega ning sisupiltide pildistamise ja muu sellisega. Samuti oli just mööda saanud hullumeelne jõulukikilipsuaeg, aga ega seepärast tempot alla ei saanud lasta. Samuti sain kätte oma esimese manni 🙂 Kõige olulisem oli ehk see, et saatsin nii ehku peale ja pikemalt mõtlemata kavandid MoeP.A.R.K.’i noorte rõivadisainerite võistlusele.
Veebruar
Veebruaris sain teada, et olen MoeP.A.R.K.’i lavale pääsenud ning ei kujutanud veel ettegi, mis tööd see nõuab. Algas kollektsiooni kavandamine, materjalide otsimine, lõigete tegemine, lõpuks ka õmblemine. See kõik tähendas mega pikki päevi, kus iga päev kas siis peale kooli ja ka nädalavahetustel käisin vanematekodus, kus isa ehitas mulle suure juurdelõikuslaua, õmblemas. Kohvi, kohvi ja veel rohkem kohvi. Samuti ei tahtnud ma teha kvaliteedis järeleandmisi ning ega ma teinudki, kuid praegu neid kleite vaadates oleksin loomulikult hoopis teisiti teostanud ning valinud teised materjalid.
Vahepeal oli ka ühe lõike testgrupis ning pühendasin ühe nädalavahetuse elu esimese õnnestunud šifoonpluusi õmblemisele ning jumala õnn, et seda tegin, sest muidu oleksin hiljem pigis olnud.
Märts
Märtsiks olid minu 6 komplekti enam-vähem valmis ning algas see osa moetrallist, millest mul õrna aimugi ei olnud – kõige korraldamine. Siinkohal tänan veel kõiki modelle, kes minuga Paides käisid toetuse, kannatlikkuse ja ülima toreduse eest. Samuti Triinu (meik) ja Laurat ning Kadit (juuksed). Siinkohal soovitangi kõigil, kel on soov ja huvi oma kollektsiooni luua, siis MoeP.A.R.K. on ideaalne esmase kogemuse ja tagasiside saamiseks.
Aprill
Aprilli ma hästi ei mäleta, aga loogiliselt võttes oli see kooliga tegelemise kuu. Mäletan ka seda, et nädal peale MoeP.A.R.K.’i oli ERKI kavandite tähtaeg ning kui minu modellid eesotsas Gerli’ga (suuuuuured tänud Sulle lõputu optimismi eest!) ei oleks mind ERKI’le minema innustanud, siis oleks ee tõenäoliselt tegemata jäänud. Niisiis nädal aega joonistada 7 uut kavandit ja kahest komplektist pildid. Nüüd ajakirjandusest vaadates ilmnes, et juba 30ndal märtsil avaldati ERKI edasipääsejad, seega tundub, et aprill läks juba ERKI’ks valmistudes, sest pidin ühe komplekti juurde tegema ning soovisin ka oma kodulehe enne ERKI”t viisakaks saada. Mäletan, et edasipääsust teatas mulle moekollektsiooni õpetaja Kadri Veisner ning ma ei osanud kohe isegi reageerida, sest ma ei uskunud enda edasi pääsemist. Järgmine emotsioon oli “nüüd peab tööle hakkama, nojah siis, teeme ära”. Aprillis tegin erialaõpetaja sõnul (rääkisime sellest sügisel) kiirkorras ehk kahe nädalaga (ma ei tea palju praktikat tunniarvestuses nädalas oli) valmis ka jaki (antud oli 5 nädalat).
Mai
Mais algas juba ettevõttepraktika ning püüdsin oma kooli ja moe tegemised nii seada, et praktika ajal oleks nendega minimaalselt tegemist, sest ootamatusi tuleb alati ette. Mul oli suurepärane juhus, et Carol-Liis Metsla’le oli minu kollektsioon silma jäänud ning üheskoos tema ideede ja minu visiooniga sai purki ka kollektsiooni pildistamine. Seal tuli appi ka väga armas ja professionaalne meikar Elis Niils.
Live’i sain ka praeguse variandi ruthsotnik.com lehest, mis oli päris suur töö ning see töö jätkub vaikselt senimaani.
Mai olig päris hullumeelne kuu, sest ka ettevõttepraktikal oli tegemist rohkem kui küll. Nimelt sain õmmelda järjest 3 šifoonist suvekleiti (kaks neist lõpetamisteks) vahepeal vist midagi veel ning siis juba juunis minimassi proovida. Seetõttu ei pruukinud ka seal tööpäevad olla pelgalt 8h.
Juuni
Moetrall oli kuigivõrd läbi saanud, kui praktika veel kestis ning seda täiel tuuril. Tagatipuks õnnestus mul korralikult haigeks jääda (minu puhul klassikaline põskkoopapõletik), kuid lasin masina taga edasi. Sealt õppisin ka igasuguse tunde, enesetunde, väsimuse jms pealt ikkagi tööd tegema ning kompasin enda võimete piire. Ka need on tarvis teada saada. Kuna avanes võimalus, siis olin praktikal ka pikemalt, kui ette nähtud ning tööhoog kestis juuli keskpaigani.
Juuli
Enne puhkusele minekut olin endiselt korralikult tõbine ning sellega kaasnesid juba ülepingutusanomaaliad. Õnneks tiirutasime kaks nädalat ringi ning ei ühtki pistet vms. Lubasin, et võtan ka augustis rahulikumalt ent…
August
…siiski õmblesin ühe pulmakülalise kleidi. Samuti võeti minuga ühendust TALI poest ning augustis jõudsidki esimest korda minu lipsud ka poe letile. Augutis jõudsid minu lipsud ka Kuku Kohviku teenindajate kaela ning seal vesteldes ja lipsuläbirääkimisi pidades jäin silma ka NuNordiku Tiinale. Sellest hetkest alates sai Kunstihoone vallutatud ning lipsud said ka Eesti vanimas disainipoes NuNordikus esindatud.
September
Septembris läks esimest korda matliteoks ning poolekspromt sai ka Berliini piletid ostetud. Teades juba oma töörütmi siis teadsin, et püsin asjadega ilusti graafikus hoolimata nädalasest eemal olekust. Millalgi suvel (vist juunis) olin kätte saanud ka enda nimesildid, mis on täpselt sellised nagu ma pikalt olin soovinud saada.
Berliin oli mõnus vaheldus. Kummalisel kombel oligi meeldejäävaim just Caribou kõrvaklappides üksi linnapeal ringi jalutamine. Hakkas juba pimenema ning õlleaedades süttisid vaikselt tuled, mõnus. Sain kätte ka oma croissant’i, selle peaaegu päris prantsuse oma – kirjeldamatult hea.
Ahjaa, see pidi vist olema september, kui soetasin endale ehku peale osta.ee’st tööstusliku õmblusmasina. Mul läks väga hästi ning ilma selle masinata ei õmbleks ma ühtli mantlit. Masin peaks olema aastast 1979 ning kunagi EKA masinaparki kuulunud. Küll aga on seda masinat ilmselgelt upgrade’itud, sest sel on isegi kannaga niidilõikus. Ainus nö häda on selles, et koju see mul ei mahuks ning masin on ka tööstusvoolul ning võrdlemisi häälekas. Mind see ei seda, küll aga segaks see minu naabreid. Hetkel saan siiski sellega vanematekodus õmmelda, mis nõuab küll veidi planeerimist, aga võimalus on 🙂
Oktoober
Esimene mantel sai valmis ning hakkas kohe järgmise kavandamine. Ühtlasi aitasin klassiõel alustada tema kollektsiooni valmistamist – lõigete tegemine, esimesed eksemplarid, modellid, proovid.
Samuti tegin oma esimese läbimõeldud kikilipsukollektsiooni ning selle pildistas üles ülikifti energiaga Merilin Mandel. See andis minu e-poele kohe uue ägedama look’i. Suured tänud ka modellidele, Lennartile ja Karmole!
November
Novembris valmistusin vaikselt kikilipsudega jõuludeks ning naasesin ateljeesse, kus suvel juba oldud. Suur osa vabadest õhtutest läks mantli tähe all, sest seekord oli tegu väga ebatraditsioonilise mantliga mis nõudis tavalisest rohkem nutti.
Novembris leidsin ka nii ajakirjast Mood kui ka LP nädalalisast enda kikilipsud. Samuti sai toote sildistamist ja pakendeid veidi uuendatud ja parendatud.
Ühtlasi soovis Harri endale DiscGolfi kotti ning aitasin tal ka selle õmmelda. See oli esimene kord minu jaoks õmmelda sellistviisi karme materjale ning välja mõelda igasuguseid taskuid ja pudinaid, mis spordikottide juures tavapärased on, kuid minu kui rõivasteõmbleja jaoks täielik “issandmisseeon” tunduvad. Sain hakkama.
Detsember
Detsembris möllasin ateljees erinevaid tellimustöid teha (sh ka veel üks vatiinil mantel ja mitte päris tavaline). Tundsin, kuidas muskel kasvab, sest mantli juures ongi minu jaoks keerulisim ehk varrukaid ilusti otsa saada (mitte lihtsalt, aga ilusti) ning see, et kogu see kupatus on varrukavoodri ühendamise ajaks nii paganama suur ja raske, et tõepoolest hakkab muskel kasvama. Ühtlasi hakkasin vaikselt jõulukinke meisterdama. Sh katsetasin ka paeltikandit elus esimest korda ning mulle hakka see täitsa meeldima.
Poodidesse (Tali/NuNordik) jõudsid pühade puhul ka minu siidist ning sametist kikilipsud.
Nonii, saingi vist hakkama. Kindlasti unustasin ühtteist ära ning mõnest põnevast asjast, millega veel midagi kindel pole ei teinud juttugi. Samas piltide järgi sain vist suurema osa kirja. Tõepoolest hullumeelne aasta, aga ka väga kogemusterohke. Kui hakkaksin siia tooma ka kõike seda, mida õmblusalaselt juurde õppisin, siis see postitus vist ei lõppekski. Ütleksin, et septembris saabus minusse mingi arusaamine õmblustööst, mida mul enne ei olnud ning nüüd see arusaam aina areneb.
Igatahes olen veendunud, et aasta 2016 tuleb vähemalt sama vinge ja kogemusterohke. Küll aga õppisin ma eelmiselt aastalt, et oma resursse tuleb tasakaalukamalt jagada ning seda püüangi juba nüüd teha.
P.S. Juba tuli meelde, et tegin ju veel ühele räpparile kostüümi ja siis sügisel oli ka juuksuritega koostöös moedemm…ilmselgelt unustasin ma päris palju asju ära.
Jõulutegemised
Tänavuste jõulude eel olen endale igapäevaselt vaikselt meeldetuletanud, et tuleb võtta rahulikult. Tänu korralikult otsustusvõimele on see ka õnnestunud ning jõulusagin viidud minimaalseks ning kaubanduskeskused ühe erandina jäid samuti külastamata. See aga ei tähenda, et käed-jalad tööd täis ei olnud ning, et kingitused tegemata oleksid jäänud. Sel aastal otsustasingi nii, et kõik kingid, mis teen, peavad olema oma kätega tehtud. See on nüüd küll väike spoiler siin inimestele, kelle kingid hetkel veel minu eriti hipster jõulupuu all seisavad, aga ehk annate mulle andeks. Teine eesmärk oli kasutada võimalikult palju kodus leiduvat materjali. Kuna olen juba päris pikalt käsitööd harrastanud, siis on mul parajalt igasugust kraami kogunenud (käsitöölised teavad väga hästi, kui kiirelt võib tavaari rohkus käest ära minna). Juurde ostsin seega vaid atlasspaela, toki lõnga ning 80cm kangast.
Päris öko on ka tänavune jõulupuu (loe: jõuluoks). Kuna lund maas ei ole, siis erilist jõulutunnet kahjuks ei ole. Seepärast otsustasin, et ühe jõuluoksa peaks ikka tekitama, sest päris kuuske või nulgu tuppa tuua sellel aastal miskipärast ei soovi. Viimasel ajal on olnud palju tugevaid sügistuuli ja seepärast on oksade valik metsa all päris kirev ja ma ütleks et win-win seis. Metsaalune saab murdunud oksast lahti ja kodu jõulurõõmu.
Lõpuks tegin ka endale ühe kingituse, mille küll juba nädal tagasi kätte sain, aga alles täna sellega kätt proovisin. Loodan, et mul jätkub kannatust jätkata, sest missioon on võrdlemisi külma närvi vajav. Nimelt soetasin endale Tambour’i/Luneville’i töövahendi ning tegin sellega äsja esimesed pisted. Kuna ma ei tea, kas mul sellise tehnika tudeerimiseks püsivust jagub kasutasin hetkel tavalist tikkimisraami, mis tegi kahe käe vaba hoidmise muidugu sutsu keerulisemaks, aga sain hakkama ja isegi esimesed litrid said paigaldatud. Hetkel tundub nõela liikumisest keerulisem õige pinge hoidmine, sest pean ju niiti pingul hoidma, et see ilusti kangast ja silmusest läbi tõmmata, kuid õigel hetkel jälle järele andma, et see kangast krookima ei hakkaks. Samuti ei olnud ehk kõige targem mõte esimeseks katsetuseks tükike šifooni võtta, sest selle kangakiud kipuvad niidiga mesti tulema, aga saan hakkama. Mingi motiivi teen kindlasti valmis ning eks siis näis, kas söandan seda tehnikat arendada ja ka pikemas perspektiivis kasutada.
Nüüd aga mõnusat ja rahulikku jõuluaega kõigile ning püüan selle aasta sees ka ühe aasta kokkuvõtte kirjutada, sest sel aastal on tõepoolest, mida kokku võtta 🙂 Loodan, et ka teil on olnud vinge aasta!
AW’15 Kikilipsukollektsioon ehk hunnik härrasid!
Nüüd, kus sügis on juba oma täies värvikirevuses jõudis Tali Mini poodi (Voorimehe tänaval, Tallinna vanalinnas) ka minu sügis-talvine kikilipsude kollektsioon. Sedakorda on kikilipsud inspireeritud sügisestest toonidest ning päris mahedad. Viimasel ajal on mulle eriti hingelähedaseks saanud just tumedamad, kuid oma tumeduses siiski kirkad toonid – eriti tumeroheline ehk emerald. Sir Emeraldi kohtab ka lipsukollektsioonis päris mitmes variatsioonis. Kuna seekordsed lipsud on omamoodi väärikamad, kui ehk mõnedki varasemad, siis said ka kõik lipsud endale tiitli Sir. Tundus igati paslik.
Samuti on alles jäänud igasugu ruudu ja kanajalatemaatika (jajah, see Sir Hunting I on kanajalgadega). Kollektsiooni lipsud on ka oma olemuselt veidi tummisemad, sest valdavalt kasutasin villast kangast, abiks suts puuvilla.
Seda kollektsiooni võib pidada ka esimeseks pääsukeseks, sest eelnevalt olen ma teinud pigem minikollektsioone (3-4 sarnaste joontega lipsu). Seetõttu otsustasin, et lõpuks ometi võiks koostööd teha mõne vahva fotograafiga, kellel oleks oma vaatenurk ning kes mõistaks minu loodud kikide hoogu. Täiesti juhuslikult ning igati õigeaegselt juhtus minu Facebooki seinal kajastuma üks ütlemata ägeda emotsiooniga pilt – pildistajaks Merilin Mandel, kellest ma varem kuulnud ei olnud. Uurisin kohe lisa ning hops, juba olimegi kohtumise kokku leppinud. Peab ütlema, et Merilin on täielik entukas nagu minagi. Selle suurepärase energia ja rõõmu tõttu ongi inimesed tema piltidel nii elavad. Ütlesin kohe, et tehtavate piltide keskpunktiks ei pea ilmtingimata alati kikilips olema vaid ehk olulisemgi on emotsioon, lugu, tunne. Koostöös Merilini ning megaägedate kikilipsukandjate Lennart Lennuk’i ja Karmo Nigula’ga sündiski üks hoogne fotolugu. Suur, suur aitäh neile veelkord!
Fotod: Merilin Mandel
Modellid: Lennart Lennuk, Karmo Nigula
Hooaja esimene mantel!
Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.
Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.
Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.
Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.
Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.
Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.
Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!
Kibekiire sügisaeg / mantlitegu
Sügis on alanud sellel aastal tõepoolest korraliku pauguga (kuigi ametlikult on meil endiselt veel suvi). Suuremas plaanis mööduvad päevad mantli lainel ning sekka ka üks omapärane koostööprojekt juuksuritega. Vahelduseks on villast mantlit päris mõnus käsitleda, sest suur osa varasemaid õmblustöid on tehtud väga suvistest ja õhulistest kangastest. Mantli tegemise jaoks otsustasin sedakorda endale lausa suuremad ja mõnusamad nööpnõelad hankida ja selle villase buklee laadse kanga jaoks on need ideaalsed.
Mantel tuleb küllaltki lihtne, sest kangas ise on kirju ning iseloomuga. Tänaseks olen jõudnud sinnamaani, et homme ootab ees esimene proov ning püüan selle sedakorda ka mingitki pidi pildile jäädvustada, aga tõenäosus, et selle unustan on suur. Siis, kui mu telefoni aku veel lubas sai tehtud ka paar pilti lõike valmimiselt ning juurdelõikuse protsessist.
Mantli põhilõige konstrueeritud Põhjamaade süsteemi järgi ning krae konstruktsioon sai võetud vanakooli konstrueerimisraamatust Sokk’u järgi. Lõikest veel nii palju, et kuna soovisin nii esi- kui seljadetailile pikiläbilõikeid ning olen nii pisike, siis otsustasime esiosa pikiläbilõiked viia õla asemel hoopis kaelakaarde ning see annab mantlile natuke omapära juurde.
Vahelduseks oli päris mõnus juurdelõikuseks kasutada juurdelõikuslauda. Ütleks, et lausa lust! Lust on ka see, et sain täna lõpuks hääled sisse lüüa oma uuele (vanale) masinale. Nimelt õnnestus mul megahea hinnaga soetada endale tööstuslik õmblusmasin, mis on küll kasutatud ja eriti retro, kuid nagu täna selgus õmbleb ilusti (hingeelu peab veel õppima) ning on isegi automaatse niidilõikusega. Kuna täna oli mul alles teine kohtumine selle masinaga (esimene oli see hirmuäratav ja õudne raua tassimine), siis fotosessiooni me veel temaga teinud ei ole. Küll jõuab.
Mis siis veel? Mantli tegemine jääb nüüd nädalaks soiku, sest homme seisab ees nädalane puhkus Berliinis, kus on plaanis mööda linna uidata ning kaltsukates, vintage poodides ja kirbukatel surfata. Seda nii uueks inspiratsiooniks kui ägedateks leidudeks. Loodan, et saab olema mõnus reis, sest veidi mõttevärskendust oleks hädasti tarvis. Kui tagasi jõuan siis lööks hea meelega uuel masinal hääled sisse ja vuristaks nii mõnegi mantli või muu ägeda asja kokku!
Nüüd aga asju pakkima – või noh, kaks kleiti ja seljakott ning olengi valmis!
Tere september, tere uus seljakott!
Septembri tulekuga tekkis jälle vajadus uue seljakoti järgi. Teada on, et minu mõte käib uue asja vajaduses tiba teistpidi ning seega tundus loogiline, et õmblen seljakoti endale ise. Samamoodi talitasin ka aasta tagasi, kuid nüüdne seljakott on juba vähesemate disainivigadega ning oluliselt mugavam ja praktilisem. Seekord pidasin samuti silmas ka seda, et kotti oleks võimalik paljude erinevate kapis olevate üleriietega kombineerida. See, et minu eelmine seljakott eriti millegagi ei sobinud oligi selle üks suurimaid vigu.
Kotti kavandama hakates olid mul teada materjalid – must paksem impregneer ja lilleline puuvillane kangas. Mõtlesin erinevate variantide peale, aga kuna soovisin, et lilleline pääseks mõjule, siis otsustasin järgida praegust seljakotitrendi ja tegin kotile suure klapi. Kuna tegu on puuvillase lillelisega, siis vahatasin selle matkapoest saadud imeasjaga ära ning klapi voodriks kasutasin samuti imprekat, mis aitab ehk natukenegi kaasa, kui pisikese vihma kätte jääma peaksin. Suurt vihma kott loomulikult ei kannata. Ülejäänud koti otsustasin sisuliselt kilekast teha just sel põhjusel, et kotti oleks lihtne puhastada. Kas puhastamise faktor oli minu eelmise seljakoti nõrkus.
Seekord kasutasin seljaosa pehmendamiseks vanast heast Veerenni poest saadud porolooniga materjali, millest müüja sõnul tegelikult autoistmeid tehakse. Minu koti selja pehmendamiseks ja läpaka tasku tegemiseks sobis see aga suurepäraselt.
Seekord tegin ka koti rihmad reguleeritavad. Seda peamiselt põhjusel, et ma ise olen veidi vildakas ning tahtsin lihtsalt korra selle rihmamajanduse läbi teha. Teise seljakoti järgi on seda küllaltki lihtne välja mõelda.
Koti pahupoolelt pean mainima, et ühtteist ikka leidub. Peamiselt on põhjus selles, et minu masinad ei ole mõeldud sääraste materjalide ja kihtide õmblemiseks ning dekoratiiv/praktilistes õmblustes leidub teatavaid puuduseid, aga midagi silmakriipivat õnneks mitte. See ongi ainus miinus erinevate kottide õmblemisel – masin lihtsalt ei suuda toime tulla ja eks minagi lähen änksi täis.
Positiivselt poolelt – olen üllatunud, kui mugav see kott on, vähemalt esimesel paaril kandmisel, kui kott pole muidugi meeletult asju täis olnud. Peagi on plaanis üks pisike reis ning seal on kott mul kindlasti igapäevaselt seljas – the ultimate test!
Nüüd pean ennast aga, peale ütleme siis 1,5 nädalat õmbluspuhkust (va. kikilipsud ja see seljakott) taas õmbluslainele seadma, sest alanud on viimane kooliaasta ning mantel ootab õmblemist.
P.S. See kübar on vist üks parimaid sekkarileide üldse – täpselt paras, väga korralik ning 1,5€. Siidipaela ja sule lisasin ise ning tuulte muutudes saab ka nüanssi alati muuta.
10 nippi edukaks sekkari külastuseks
Täna on väidetavalt rahvusvaheline sekkaripäev ning just seetõttu tundus, et on õige päev kirjutada ühtteist teise ringi kaupade teemal. Tihedamatele lugejatele on ehk kõrvu jäänud, et enamus minu riidekapis olevast on pärit just teiselt ringilt ning ülejäänu on enda kätetöö. Vaid väga väike osa asjadest on pärit nö. tavakauplustest. Sekkariusku olen olnud juba aastaid (umbes kümme) ning alles nüüd tunnen, et mul on tekkimas väike vilumus, sest ma veel mäletan, milline frustratsioon mind algselt tabas, kui sekkareid külastama hakkasin. Jõudu andsid juurde aga sõbrannade vinged leiud ja nii jätkasin ka mina otsinguid.
Miks üldse sekkarites käia? Minul oli esmalt kaks põhjust – teise ringi kaubast leiab teistsuguseid ja ägedamaid riideid kui tavapoodidest ning need on ka odavamad. Alles hiljem õppisin tundma materjale ning hindama rõivaid teise pilguga. Minu lemmikesemeks on siiani üks kollane 100% kašmiirkampsun, mille soetasin 0,50€ eest. Pidin seda küll sutsu ümber tegema, kuid asi oli seda väärt. Teiselt ringilt võib niisiis leida väga kvaliteetseid, suurepärastest materjalidest esemeid olematu hinna eest. Kuna eriti viimastel aastatel on inimeste rõivastetarbimine hoogustunud (mulle vähemalt tundub teise ringi kauba järgi), siis on sekkarilettidel tihti ka täiesti uusi siltidega asju ning leida võib ka igasugu põnevaid põhjamaade disainibrände. Kui ka asi ei ole täiesti uus ning on juba paar korda läbi pestud on kohe näha, kuidas ja kas rõivas kasutusele vastu peab. Olen isegi kunagi ostnud kiirmoe kettideis ühepesukorra riideid. Kas saab olla midagi veel mõttetumat? Sekkarist ostes saab enam-vähem kindel olla, et ese peab ka vastu. Vastasel juhul näeb see juba letil kehv välja.
Oma osa sekkarites käimise mõtestamisele annavad ka lugematul hulgal dokumentaalfilme, mida on võimalik rõivatööstusest vaadata. Probleemkohtadest rääkimine on viinud ka suuremad kiirmoeketid nö ökopuuvillast t-särke, mis on väga tore, aga peab nentima, et seda taaskasutud puuvilla saab ühe särgi tegemisel kasutada vaid teatud protsendi ning isegi sel juhul on need särgid nii õrnad, et isegi minusuguse mitterahmeldaja seljas tekivad küllaltki kiirelt augud. See paneb kahtlema, selle keskkonnasäästlikuses, sest tavaline t-särk peab mul oluliselt kauem vastu. Kui olen selle niikuinii teiselt ringilt ostnud, siis jääb ära ka selle töötlemisvaev. Ehk siis miks mitte kohe särk teiselt ringilt soetada?
Tean, et paljude inimeste seas tundub sekkarites käimine endiselt tabu või on vabanduseks see, et mul pole aega. Nendest mõtetest tasuks küll üle saada. Mis puutub aja küsimusse, siis jah, see võtab aega, aga samamoodi võtab aega kaubanduskeskuse läbi kammimine, kust mina tavaliselt samuti ikkagi suurt midagi ei leia ning olen sama kuulnud ka paljude klientide käest, kes lõpuks soovitud rõiva mul individuaaltööna õmmelda lasevad.
Kes veel sekkariteusku ei ole, siis nendel tasuks kindlasti kõrva taha mõned sekkarinipid.
Ehk siis 10 punkti edukaks sekkaris käimiseks:
- Tee kindlaks, mis Sul hetkel riidekapist puudu on (otsid sa pluuse, kleite, seelikut) ning keskendu nendele tootegruppidele.
- Hoidu mõttest “ah, see on nii odav ma võtan selle ka”. See tekitab riidekapis kiiremini olukorra, kus asju on nii palju, et midagi pole selga panna.
- Jälgi rõivaste koostise silte ning ostle nö kätega materjale katsudes. Naturaalsed materjalid nagu puuvill, siid, viskoos, vill on seljas mõnusamad kui polüester ja akrüül (kuigi on olemas ka väga kvaliteetset kunstmaterjali).
- Tee endale selgeks erinevate maade suurusnumbrid. Eestisse jõuab väga palju UK kaupa, seega on väga kasulik tunda ka nende suurusnumbrite süsteemi.
- Ole loov ja ära piirdu vaid enda suurusnumbri riietega – näiteks mõni XL pluus võib XS suurusele kleidi asemel olla.
- Varu aega ja ära kiirusta ning mine sekkarisse ainult siis, kui Sul selleks tuju on. Vastasel juhul on 98% tõenäosus, et Sa ei leia sealt midagi sobilikku.
- Veendu toote kvaliteedis – vaata üle õmblused, kas kõik nööbid on alles, millised on rõiva kaenlaalused seest või püksitagumik, kas tootel on plekke, kas lukk käib korralikult. Loomulikult on teisel ringil ka palju kaupa, mis on kuskilt katki või liigselt kulunud. Kui tootel on plekk, siis tasub seda sama tootega kergelt hõõruda ja vaadata, kas see tuleb maha.
- Ole valmis pisiparandusteks ja pese riided kindlalt enne kandmist läbi. Nööbi ette õmblemine või väikese augu parandamine õmblusreal ei ole teps mitte keeruline. Kui neid oskuseid veel ei ole tasuks need kindlasti omandada.
- Proovi esemeid kindlasti selga ning ole kriitiline. Kindlasti leiad Sa palju ägedaid esemeid, mida tahaks hirmasti koju viia, aga mõtle korra enne, millal ka kas Sa selle ka päriselt selga paned. Ma tean, et tihti on raske hästi istuvat ja ägedat asja tagasi panna, aga kui Sa sellega tegelikut ei kanna, siis on kindlasti keegi teine, kellele see suurepäraselt sobib.
- Kindlasti vaata üle ka “proovitud riided” stange, sest seal on kliendid teinud juba oma selektsiooni ja hea kraam on juba välja toodud.
Seega kõik sekkaritesse ja ärge olge pelglikud!
TERE!
Otsing
Uus blogis
Rubriigid
- Blogipostitus (127)
- Jutunurk (1)
- Õmblemine (25)
- Õpetus (2)
- Second hand (1)
- Tikkimine (1)
Arhiiv
- mai 2018 (1)
- märts 2018 (2)
- jaanuar 2018 (1)
- november 2017 (1)
- september 2017 (1)
- juuli 2016 (1)
- mai 2016 (1)
- aprill 2016 (1)
- jaanuar 2016 (2)
- detsember 2015 (2)
- oktoober 2015 (2)
- september 2015 (1)
- august 2015 (3)
- juuli 2015 (5)
- juuni 2015 (2)
- mai 2015 (2)
- aprill 2015 (5)
- märts 2015 (5)
- veebruar 2015 (6)
- jaanuar 2015 (10)
- detsember 2014 (5)
- november 2014 (7)
- oktoober 2014 (7)
- september 2014 (8)
- august 2014 (13)
- juuli 2014 (9)
- juuni 2014 (8)
- mai 2014 (10)
- aprill 2014 (5)
- märts 2014 (8)
- veebruar 2014 (7)
- jaanuar 2014 (9)