RuthSotnik.com

AW’15 Kikilipsukollektsioon ehk hunnik härrasid!

Nüüd, kus sügis on juba oma täies värvikirevuses jõudis Tali Mini poodi (Voorimehe tänaval, Tallinna vanalinnas) ka minu sügis-talvine kikilipsude kollektsioon. Sedakorda on kikilipsud inspireeritud sügisestest toonidest ning päris mahedad. Viimasel ajal on mulle eriti hingelähedaseks saanud just tumedamad, kuid oma tumeduses siiski kirkad toonid – eriti tumeroheline ehk emerald. Sir Emeraldi kohtab ka lipsukollektsioonis päris mitmes variatsioonis. Kuna seekordsed lipsud on omamoodi väärikamad, kui ehk mõnedki varasemad, siis said ka kõik lipsud endale tiitli Sir. Tundus igati paslik.

Samuti on alles jäänud igasugu ruudu ja kanajalatemaatika (jajah, see Sir Hunting I on kanajalgadega). Kollektsiooni lipsud on ka oma olemuselt veidi tummisemad, sest valdavalt kasutasin villast kangast, abiks suts puuvilla.

Seda kollektsiooni võib pidada ka esimeseks pääsukeseks, sest eelnevalt olen ma teinud pigem minikollektsioone (3-4 sarnaste joontega lipsu). Seetõttu otsustasin, et lõpuks ometi võiks koostööd teha mõne vahva fotograafiga, kellel oleks oma vaatenurk ning kes mõistaks minu loodud kikide hoogu. Täiesti juhuslikult ning igati õigeaegselt juhtus minu Facebooki seinal kajastuma üks ütlemata ägeda emotsiooniga pilt – pildistajaks Merilin Mandel, kellest ma varem kuulnud ei olnud. Uurisin kohe lisa ning hops, juba olimegi kohtumise kokku leppinud. Peab ütlema, et Merilin on täielik entukas nagu minagi. Selle suurepärase energia ja rõõmu tõttu ongi inimesed tema piltidel nii elavad. Ütlesin kohe, et tehtavate piltide keskpunktiks ei pea ilmtingimata alati kikilips olema vaid ehk olulisemgi on emotsioon, lugu, tunne. Koostöös Merilini ning megaägedate kikilipsukandjate Lennart Lennuk’i ja Karmo Nigula’ga sündiski üks hoogne fotolugu. Suur, suur aitäh neile veelkord!

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

Fotod: Merilin Mandel

Modellid: Lennart Lennuk, Karmo Nigula

Hooaja esimene mantel!

Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.

Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.

Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.

Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.

I

Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.

VII

IV

III

Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.

II

V

VI

Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!