RuthSotnik.com

TMW

Õmblemine on hetkel On Hold ning käsil hoopis Tallinn Music Week. Nimelt kutsuti mind pildistama. Kuna ma olen kontserdite/ürituste pildistamisest nüüd paar aastat üsna eemal olnud (mõned üksikud pildistamised), siis mõtlesin, et miks ka mitte veidi aega näpistada.
Jagaksingi siis veidi pilte ja muusikasoovitusi!

Neljapäeval olin Linnalaval Jaani Seekis ning sealsed muusikasoovitused oleksid kindlasti:

Nüüd aga puhkan veidi ja siis juba uute elamuste järgi! Pea 12H muusikamöllu veel ees! Seniks aga head veebis kuulamist!

Lemmik õmblustarvikud

Mõtlesin, et kirjutaks oma lemmik õmblustarvikustest, milleta ma kohe üldse olla ei tahaks.Endalegi üllatuseks on neid kogunenud päris mitmeid! Mõned neist on minuga olnud juba aastaid, kuid enamus on minu juurde tulnud viimase aasta jooksul – aasta jooksul, mil olen hulganisti targemaks saanud!

  • Üks vanemaid siin pildil on ülal asuv metallist kahepoolen joonlaud, mis on minu vaieldamatu lemmik. See pole küll õmblustööde jaoks mõeldud, aga mina eelistan seda võimalusel mõõdulindile.
  • Traageldamiseks on asendamatud vanatädilt saadud nõukaaegsed puuvillaniidid, mida mul on mitmes eri toonis. Need on head pehmed ja neid saab natuke lahedamalt ära kiskuda ilma, et need kangast rikuks. Alati ei viitsi ju eriti korrektselt neid traagelniite välja tõmmata! Enne puuvillaniite sain muidugi ka nii mõnelgi korral näpu niiti sikutades katki tõmmatud – totu nagu ma olen.
  • Kikilipse tehes on asendamatu ka cloveri rulliga kriit või kuidas seda nüüd nimetadagi. Riideid õmmeldes ma seda eriti ei kasuta, kuna see tuhmub kiirelt, aga kikide juures on see asendamatu, sest saan kiirelt ja täpselt märked teha ning kui jupid juba välja lõigatud, siis mul neid märkeid enam tarvis ei ole.
  • Harutaja! No see kõige klassikalisem, mis õmblusmasinatega kaasa tuleb, aga mulle see meeldib, sest see mahub täpselt pihku.
  • Olen aru saanud ka korralike käsinõelade tähtsusest. Nõelal ja nõelal võib ikka päris suur vahe olla!
  • Samuti olen katsetanud erinevate õmblusmasina nõeladega ning tõdenud, et on ikka mõtet vastavalt kangale nõela vahetada küll ja pole see teps mis keeruline. Eriti oluline muidugi trikotaaži õmblemise puhul ehk siis tavamasinaga saab väga edukalt erinevaid kangaid õmmelda – ka venivaid kangaid!
  • Asendamatuks on saanud ka peitlukutald. Oleks ma vaid varem teadnud, et selline vidin olemas on. Alates sellest tallast näevad kõik mu peitlukud suurepärased välja ja ma ütleks, et minimaalse vaevaga. Kuigi jah, pehmete kangaste puhul võib see luku traageldamine oma pool tundi lausa aega võtta (minu ajakulu rekord).
  • Märkimiseks on vahel asendamatu ka tavaline seep (kui midagi vaja rõiva välispoolele märkida) ning just selline roosa kriit. Kriit on hea pehme ja paistav väga eri värvi kangastelt mõnusalt välja. Hakkab ainult otsa saama!
  • Ja loomulikult käärid! Mina suur nn lambakääride austaja ei ole. Need on iseenesest mugavad, aga ma kuidagi umbusaldan ennast neid kasutades (selline tunne, et ma kohe kogemata lõikan kiiruga valesse kohta sisse). Seega armastan oma nunnusid kollaseid Olfa kääre (tõesti superteravad) ning kangakääris on mul mingid nobrand (olid soodsamad), aga super teravad kuni otsani välja ja olen nendega väga rahul. Kuna need on metallist, siis on neil natuke rohkem raskust ka ja lõikamine on mõnusam ja stabiilsem.
  • Ja viimaseks loomulikult mu nõeldapadi, mille paar aastat tagasi endale tegin ning mis ümbes käe käib. Armastan neid aasaga nööpnõelu – klassikalisi ning selles nõelapadjas on mul ka alati üks nõel traageldamiseks ning üks suurem nõel overduste otste peitmiseks (kui vahel vaja läheb). 
Sellised said siis minu hetkelemmikud. Nüüd on järgmiseks ülesandeks välja mõelda mingi mõnus niitide hoidmise variant, sest neid erinevaid niite hakkab vaikselt juba kogunema. Hetkel need kõik ühes karbikeses, aga seal pole asjale mingit ülevaadet. Koguaeg käib üks improvement!

Kevadiselt roosa

Kevad käes ja mul tuli kohe roosa tuju peale. Vanaroosa toon hakkas mulle hirmsasti meeldima juba jõulude paiku, aga tõsiasi on, et minu juuksetooniga see värv üldse ei sobi. Kui üldse, siis saaskin endale ehk vanaroosa seeliku lubada. Igatahes käisin täna kangajahil ning saagiks saidki õige roosad, kerged ja erksad kangad. 

Kui nüüd päris aus olla, siis ühest kangast vurasin juba lihtsama pikendatud õlaga pluusi peaaegu valmis – paar käsitsi pistet on veel tarvis teha, et lõikekohane kant paremini paigal püsiks. Vahel on lihtsaid ja kiireid asju väga mõnus teha, samas vahel läheb niimoodi igavaks ja kohe tahaks väljakutseid ja rohkemat nokitsemist ja tuleb ka tunnistada, et nässu keeramist. Muidu polekski nagu õige õmblemine, kui kõik kohe välja tuleb ka üldse harutama ei pea. 

Nii rõõsade kangaste valik on ehk tingitud ka mõnusast hommikust, mil jälle kord blogisid lappasin ning lahedaks lugemiseks leidsin Tilly postituse Laureni pesast (jah, ka mina olen Sewing Bee fänn!), mille leiab Siit. Samuti on innustav ja lahe lugemine Elsie poolt kirjutatud mõtted blogimisest kui uuest nn. tööstusest – postitus Siin. Laureni pesa vaadates tekib mõte, et kas sedamoodi äri oleks võimalik ka Eestis ajada, aga ma ei kujuta ette. Ehk sarnaseim, mis pähe torkab on Tulika tänaval asuv Teeme Teist Moodi ja ma loodan, et neil läheb hästi. Iseenesest on vist isetegemine ja taaskasutus hetkel jälle moes, kuid teab kuidas ajad muutuvad. Samas need, kel juba ise tegemise pisik sees, siis see nii kergelt ei kao ja näpud sügelevad, näpud sügelevad!

Auhinnaring

Ehk on nii mõnigi märganud, et ringlemas on selline asi nagu “Liebster award” suunitlusega uusi blogisid avastada. Sain minagi mõnda aega selle auhinna osaliseks ning nüüd lõpuks kirjutan sellest ka siin. Aitäh, Kai-Epp selle auhinna eest ja laheda initsiatiivi edasi viimise eest! Küll aga olen minagi piisavalt eestlane, et numbri 11 ees kahvatada, siis oli mul hea meel lugeda, kuidas Kohustuslik Tegevusvabadus Õmblusmamsli eeskujul asjale õige eestlaslikult lähenenud olid. Nii ka mina!
Mul ei ole hulgi blogisid, mida jälgin ning enamus neist on välismaised ja nn pildiblogid (a’la sartorialist), kust ideid ammutan. Seega polnudki kasvõi seda ühte blogi nii lihtne leida, sest suur osa käsitööblogijaid on juba pärjatud! Küll aga tuli mulle meelde üks väga lahe, kuid harvade postitustega blogi, mille postitusi alati ootan.
Mina annaksin auhinna edasi Reedale! Ta valmistab lihtsalt nii ilusaid ja ägedaid asju ja neid pitspükse tahaks endalegi!
Kui Reedal mahti peaks olema, siis küsiksin temalt:
1. Millal kunsti/käsitööga tegelema hakkasid?
2. Mis Sind selle juures köidab?
3. Kuidas oled oma oskused omandanud/saanud? 
4. Mis Sind inspireerib?
5. Mille poole püüdled?
Siin aga minu vastused Kai-Epu küsimustele:
1. Kui vana Sa olid, kui käsitööga tutvust tegid?
Mäletan, et võtsin esimest korda vardad kätte kuskil 5 aastaselt, aga no ega sealt mingit kudumit ei tulnud. Imiteerisin niisama vanaema liigutusi, kuigi ta küll püüdis mulle ka päris kudumist õpetada. Põhikooli ajal tegin endale ka igasugu redisaini asju, mida uhkelt kandsin, aga suurem õmblemishullus tuli peale kuskil 5 aastat tagasi ning viimase aasta jooksul olen oma huvi rohkem eesmärgipärasemaks muutnud.

2. Kas kooli ajal meeldis käsitöötund?

Mulle käsitöötund meeldis, kuna asjad on mul enamasti ikka hästi välja tulnud, kuigi pean tõdema, et igasugused niitidega tikkimised ja värgid on minu jaoks ikka liiga peen töö. Küll aga ei saa ma öelda, et kuulun selle enamuse hulka, kel ema või vanaema asjad valmis kudus või õmbles. Või no, pool salli kudus küll ema, aga kampsuni ja muu kraami tegin ikka ise!

3. Kes on olnud Sinu peamine õpetaja?
Olen iseõppija, kuigi vahel ei tahaks – see võtab lihtsalt kohutavalt palju rohkem aega, kui õpetaja käe all õppides. Kudumist on mulle veidi õpetanud vanaema nagu juba maininud olen. Õmblemist olen aga enamjaolt ise õppinud ning veidi aega ka Kullos Piret juures – siis hakkas areng ka oluliselt kiiremaks muutuma, sest sain teada paljud baastõed. Seetõttu läksid tööd ka palju korrektsemaks ja täpsemaks.

4. Kes on Sinu suurim eeskuju (nii käsitöös, kui ehk ka muidu)?

Selle küsimuse peale sai kursor päris pikalt vilkuda – ma ei oska nimetada ühtki eeskuju. Ma olen pigem unistaja ja eesmärkide seadja.

5. Mis Sind inspireerib?

Vaatan blogide kaudu palju maailma tänavamoodi (facehunter, sartorialist, advanced style etc.) ning mind inspireerib inimeste julgus riietega katsetamisel – tahaksin isegi veidi ekstravagantsemalt riietuda. Teisalt inspireerib mind muusika ning tihti ka kangad ja värvidekombinatsioonid ja vajadused.

6. On Sul veel hobisid?

Käsitööst on saanud minu peamine hobi, kuid kunagi tegelesin palju ka laulmisega ja fotoga. Nüüd istun klaveri taha ja laulan harva, ent kaamera satub seoses blogiga aina tihemini kätte ja Photoshop on avatud pea koguaeg!

7. Parim lõõgastus?

Päikesekiirtes peesitamine, hea muusika, jooga.

8. Kui Sa suureks saad, siis kelleks saad?

Ma arvan, et ei taha kunagi suureks saada! Aga kelleks ma siis siiski saada tahaksin? Olen proovinud igasugu asju teha, aga ma ei saa eitada, et olen käsitööhoolik ning seetõttu peaks see saamine siiski olema käsitööga või vähemasti kätega tegemisega seotud. Sinnapoole ma ka praegu püüdlen,

9. Lemmik muusikapala?

Oeh, nüüd peaks terve playlisti koostama. Muusikal on minu jaoks väga oluline roll. Võibolla oleks siin lugejal huvitav teada, et olen hariduselt hoopis muusikaterapeut. Mõtlen, et jagan pala, mida on just päikesepaistelisel hommikul mõnus kuulata. Aga just nii, et samal ajal ringi ei sahmi, vaid lihtsalt istud päikeses ja kuulad. Peale seda istud veel hetke ning siis asud tegemiste juurde. See on Debussy Arabesque. Sellest on palju erinevaid versioone, aga youtube’ist leidsin järgmise:

10. Sinu parim omadus?

Selle suure iseõppimisega käsitöös on mulle juurde tulnud hunnikus visadust.

11. Üks elu põhimõte? 

Tuleb osata iseennast kuulata ja võimatud asjad võimalikeks muuta!
/Kas olen unistaja või jah?

Madness!

Täielik kiki madness hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama, sest nüüd on mul küll pool manni neid juba täis! 

Samas ei suuda ma vastu panna, kui jälle mõne ägeda kanga ja värvikombinatsiooni kätte saan ning lihtsalt pean kohe jälle paar lipsu valmis tegema! Nüüd püüan aga jälle muude asjade õmblemisele pühenduda (püksid lõpetada, seelik korda teha) ja kikidest natuke puhata.

Ühes lipsudega valmistasin neile ka pakendid. Päris niisama või kilekoti sees lipsu ju ometi kellelegi ulatada ei soovi ning seetõttu otsustasin karpide kasuks. Kuna aga päris selliseid kompaktseid karpe nagu mul mõttes olid ma ei leidnud, pidin välja mõtlema alternatiivi. 

Möllasin nende kujundusega päris kaua ning lõplik variant valmis lõpuks siiski ühe õhtu ja paari tunniga. Harril tuli veel väga cool mõte see pabersilt naha külge õmmelda. Annab sellist mõnusat maiku juurde! Täna valmistasin siis karpe juurde, et oleks kohe võtta ning see sats, mis poodi läheb vajas ka pakendeid. Mõned kikid on juba A.G.A.N.i poes Rotermannis saadaval – saab oma käega katsuda ja proovida ning kevadeks ehk uue lemmikvidina! Mul on küll madness peal! Peaks endalegi rohkem kiki kandmise pluuse vaatama, sest igal hommikul vaatan igatsevalt oma kikilipse, aga lõpuks läheb selga ikka midagi muud. Küll aga oli lust pühapäeva hommikul toidupoes näha eriti stiilset noormeest kikilipsuga – vot see on äge! Ei mingeid pühapäeva veninud dressipükse.

Alumine kiki on juba pakitud ja ootab, kuni omanik järele tuleb!

Seoses blogiga olen viimasel ajal jälle rohkem pildimajandusega tegelema hakanud ja päris mõnus tunne on. Kunagi pildistasin palju – peamiselt enda rõõmuks kõike, mis nägin ning ka kontserte. Ühel hetkel tulid aga muud tegemised peale ning kontserdite pildistamine ammendas end minu jaoks, sest ma ei osanud enam end iseseisvalt arendada. Kindlasti oleksin saanud palju paremini pildistada, aga kuidagi ei osanud endast rohkem anda ja sinna paika see jäigi. Nüüd olen aegajalt tuttavatele ikka ka kontserte pildistanud, aga vähe. Tundub, et blogi toob mind ikka ja jälle foto juurde tagasi ja on aeg end jälle selles vallas arendama hakata!

Ja madnessil peab ju muidugi ka soundtrack olema!

Muse – Madness

What’s up?

Palju asju on hetkel käsil, aga alustan algusest.

Esmalt on mul väga hea meel, et minu kikilipsudel on juba päris palju fänne ning peagi võib neid lausa ka paari poe lettidelt leida! Selleks on mul vaja veel aga veidi ettevalmistusi teha – viimistleda pakendid ja sildid kujundada ning valmis teha. Eks muidugi ka viimane sats lipse tuleks ära lõpetada, sest need veel kokku panemata ja osade lipsude paelad pean ma ümber tegema. Äge värk!

Kes veel ei tea, siis kikisid saab vaadata ja endale saada siitkaudu https://www.facebook.com/ruthsotnikdesign!

Seoses lipsudega olen juba pikemat aega otsinud endale üht pealtnäha lihtsat musta kleiti, millega kikisid kanda saaksin. Põhimõtteliselt peaks see olema ülalt nagu triiksärk ainult, et pool- või lühikeste varrukatega ning all näiteks poolratasklošš seelik ning kindlasti särgi osa musta värvi. No selline nagu ma siia visandasin ja ma palun juba ette oma joonistamisoskamatuse eest vabandust, aga küll ma õpin!

Kuna ma sellist kleiti kuskilt leidnud ei ole, siis tundub, et ma pean selle tegemise ise ette võtma. Ma ei ole sellest hetkel suures vaimustuses, sest mul ei ole kannaga kraedega eriti kogemust ning ma ei ole elusees ühtki eest nööbitavat asja teinud. Samas lohutan ennast sellega, et see ei saa ju nii keeruline olla (raudselt tegelikult on seal sada nippi, mida ma ei tea). Arvan siiski, et võtan julguse kokku ja teen esmalt ühe voodilinast katsetuse (sain emalt hunniku vanu linu ja kardinaid, mis katsetamiseks väga head). Põhimõtteliselt tuleb ju lihtsalt triiksärgile seelik lisada – kui nüüd positiivselt mõelda.
Mis siis veel? Uurisin keskraamatukogust, kuidas neil Burdade jms on. Soovitati uurida haruraamatukogudest ning täna sattusingi mööda sõitma Nõmme raamatukogust ning haarasin sealt kaasa hoopis kaks Ottobre’t. Ma ei ole neid varem kasutanud, kui olin väga rõõmus, kui nägin, et kõiki numbris olevaid lõikeid on ka suuruses 34! Burdade puhul algavad suurused enamasti 36’st ja iga lõike puhul ei aita 1cm väiksemaks tegemine. Kuna ma pole aga Ottobre lõikeid varem kasutanud, siis ma ei tea, kui sobivad need mulle on, aga arvan, et triiksärgi lõike selle kleidi jaoks võtan just Ottobre’st. Eks siis saab näha ja kirjutada!

Hetkel on mul aga pooleli Burda cigarette pants lõike järgi tehtavad püksid, millega hullult jagelen. Asi nimelt selles, et lõige oli suuruses 36 ning seepärast ei istu need eest ilusti. Tean enamvähem, mida parandama pean, aga see on ikka hull traageldamine ja proovimine, sest tahaks need ikka ilusaks saada. Tagumise poole sain ilusaks, kui pikendasin ja laiendasin sissevõtteid ja keskkohast võtsin ka korralikult sisse. Sääred olid isegi okeid, kui sealt lihtsalt 1cm maha võtsin – ehk siis nimi cigarette pants on vähemalt välja teenitud. Loodan püksid ikka järgmise nädala jooksul valmis saada, sest mulle see kangas väga meeldib ning tahaks neid juba kanda!

Jep, olin laisk ja lasin hops musta overdusega üle ning ei viitsinud niiti vahetada. Samas kuna väljast on kangas tume ning tavaõmblus on peaaegu musta niidiga (selline pruunikas veinipunane) õmmeldud, siis must on isegi ka ok.

Kokku, lahku, veidi mööda, aga usun ja loodan, et tulevad vinged! Nüüdsest juba tean ja meenutan, et pükste taskul on ikka 3 õmblust (iga kord jälle mõtlen, et kuidas see kolm tuli). 

And finally! Käisin täna emal külas ning leidsin sealt kapist midagi, millest olin just unistanud. Nimelt soovisin endale täisklošš musta põlveni seelikut ja mul polnud õrna aimugi, et see seelik, mille ehk 6 aastat tagasi tegin ja veel väga ägedast kangast on seal kapis mind ootamas! Võtsin selle kaasa, aga ma pean siiski selle üles harutama ja uuesit kokku õmblema, sest siis ma veel eriti osav ei olnud. Siiski on seelik paras ja kangas on tõesti superäge! Ühesõnaga tegemist jagub, aga õnneks on mul nädala alguses veidi rohkem aega.

Mustad retuusid!

Kui nägin Abakhanis seda paksemat, kuid venivat nahaimitatsiooniga kangast, siis teadsin kohe, et pean sellest endale retuusid tegema! Oma paksuse tõttu ei ole see küll ideaalne kangas retuuside jaoks, aga ma ei suutnud vastu panna.

Olen endale ühed retuusid ka varem teinud, aga need olid sellised lihtsamad jooga jaoks ning need tegin teiste retuuside järgi ning seepärast pidin jooksvalt nendele palju korrektsioone tegema. Seekord aga mõtlesin, et oleks paras aeg korralik lõige hankida. Kuna seda aga kuskilt võtta ei olnud leidsin internetist Sellise lõike konstrueerimise juhendi. Täitsa asjalik juhend, aga kergelt võib siiski nende kurvide joonistamisega puusse panna. Panin minagi esiosas veidi ning järgmine kord olen targem ning saan juba ideaalsed retuusid!

Tegelikult on asi üsna lihtne ning mul võttis retuuside tegemine koos lõike konstrueerimisega aega umbes 2,5h, mida pole üldse palju. 

Sellised need siis said! Ühtlasi panin jalga oma uued ülimugavad kingad, mida tahaks juba hirmsasti kandma hakata, aga kui nüüd nädalavahetuseks lund ja lörtsi lubatakse, siis peab vist ikka veel veidi ootama.

Kimonolõikeline jakk saigi valmis!

Saingi jaki valmis! Selle kallal oli päris palju nokitsemist – osalt seetõttu, et otsustasin voodri asemel sees õmblusvarud kantida ning osalt seetõttu, et olin vist lõike veidi valesti võtnud ning seljaosa peamised tükid ei klappinud. Samas võibolla oligi nii mõeldud, et turjaosal peaks Väga palju ruumi olema, aga mulle tundus see kottivajumine kummaline ning tegin omamoodi. 

Võiksin öelda, et täitsa mõnus pühapäeva jakk sai. Mul ei olnud enne ühtki nö oversize mantlit/jakki ning nüüd on kapis üks olemas! Üldiselt jäin oma tööga rahule, aga jälle pean tõdema, et õmblusmasin sai karmilt vatti ning mõned õmblused seetõttu nii kenad ja dekoratiivsed ei saanud, kui võiksid, sest pidin siiski õmblemisel vahel ka veidi jõudu kasutama. Seepärast ka varieeruv pistepikkus, aga kui endale tegin, siis elan selle üle. 

Käisin möödunud nädalal ka nii muuseas Rakveres ning loomulikult astusin sisse ka sealsesse kangapoodi. Leidsin sealt paar päris ägedat kangas kikide jaoks, seega varsti on oodata uusi kikilipse! 
Kui juba seal kandis, siis käisime ka Kiviõlis lund otsimas ja leidsimegi. See siin on vist ka ainus pilt, kust mul augustikuus valminud mantel seljas on. Kuna olen seda septembrist saati pea iga päev kandnud, siis see on tegelikult juba üsna räsitud, aga see on mulle nii armsaks saanud!