RuthSotnik.com

Villane pakase eest päästja

Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.

Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.

I

II

Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.

III

Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.

IV

See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.

V

VI

VIII

Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.

VII

Hooaja esimene mantel!

Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.

Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.

Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.

Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.

I

Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.

VII

IV

III

Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.

II

V

VI

Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!

 

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!

Kudumine: Rebased vallutavad maailma!

Mõni nädal tagasi, külmemate ilmade saabudes, tekkis mul kinnisidee – mul on vaja sooje kollaseid rebastega sokke. Mõte polnud kohe päris selge, millised need olema peavad, aga kui lõng juba ostetud ei saanud ma enam oodata ning lõin kohe silmused vardale. Liannis ringi jalutades jäi tooni poolest silma just üks meriinovillane lõng, oi kui mõnus ja soe! Kudumist armastan just õhtuti mõnusa pingevaba tegevusena, seega otsustasin teha lihtsad parempidises koes sokid  – ainsana rebased troonimas.

 

Sobiva mustri leidsin lõpuks google’i otsingu kaudu. Minul tuli ainult 12 silmust vardale (3,5mm), seega mustrivalik väga suur ei olnud. Püüdsin ka ise välja nuputada, kuid ei õnnestunud. Lõpuks sain siis rebasemustri, mille laiuseks 7 silmust. Sobib hästi! Ma pole ammu midagi kirjanud ning esimesel sokil said mõned lõngajooksud sutsu pikad, aga ei sest hullu. Loodan, et varvast vahele ei pista. Teisel sokil läks juba ladusamalt ning neli eri värvi lõnga kõrghetkel tundus täiesti hoomatav.

 

Torn, millest ma ei suutnud eemale hoida!
Rebastel silmad juba peas.

Kui sellised külmad jätkuvad nagu täna, siis pean varrastele veel valu andma. Väga mõnus on saapa sisse ikka üks soe sokk pista, siis ei saa arugi, kui väljas korralikumad külmakraadid on. Pealegi on tõepoolest mõnus peale pikka õmbluspäeva vardad kätte võtta.