RuthSotnik.com

Rebasekleit ehk lugu aasia rebasest, kes aasta aega minu riiulis pesitses

Umbes aasta tagasi tõi mu ema mulle rebase prindiga maika. Maika ise oli üsna läbipaistev ning õmbluskvaliteedilt kehvapoolne. Küll aga oli print vahva ning ka kangas täitsa mõnus viskoostrikotaažilaadne. Kohe oli selge, et selle algselt kujul ma seda kanda ei soovi, aga rebane oli nii kift, et panin ta ümbertegemise hunnikusse. Ja seal ta seisis aasta aega. Alguses arvasin, et teen mingi käistega pluusi sellest ja korra olid isegi kangad välja vaadatud, aga sinna paika see jäi. Nädal tagasi, kui kangad riiulist jälle välja kukkuma hakkasid, leidsin rebase taas üles. Leidsin ka palju teisi kangaid ning inspiratsioon välgatas ja panin kokku rebase ühe puuvilla ja polüestriseguse kangaga.

Esmane mõte oli, et sellest peab saama suure mõnusa satsiga kleit ja sealt ma siis alustasingi. Kuna maika oli suht läbipaistev, siis kasutasin maika selga esiosa voodriks. Seega tegin ka kleidi selja rohelise.

I

Alguspunkt

II

Hullumeelne õmblustehnoloogia

III

Kogu maikast esiosa välja võlumine. Selle järgi lõikasin ka seljadetaili.

Seelikuosa sai niisiis ratasklošš ning hea oli, et mul sellest kangast kahju ei olnud, sest seda läks ikka päris kobedalt, sest nö vööõmbermõõt (loe allääre mõõt) oli minusuguse klibu kohta päris korralik. Tahtsin ka, et seelikuosa oleks vähemalt 25cm pikk. Küljed õlad kokku pandud ja sats all oli aeg hakata mõtlema, kas tulevad ka varrukad või kandid ehk mis edasi.

Mulle tundus, et võiksid siiski olla ka varrukad ning seda satsistiilis. Varrukad mudisin mulaaži teel, sest see tundus lihtsaim ja kiireim variant. Ka roheline kangas ei ole just kõige langevam, seetõttu tuli ka varrukakuju tegelikult veidi kummaline, aga istuvus sai minu meelest hea.

IV

Varrukad otsas, kantsisin kogu käeaugukaare ja kui juba kantimiseks läks siis vaatasin, et kant sobiks hästi ka kaelakaarde. Korra jõudsin end juba kiruda, et enne külgede ja õlgade kokkupanekut kaelakaart puhtaks ei teinud, aga tegelikult läks hästi. Kant sobib kindlalt paremini.

V

VI

VII

VII

IX

X

XI

XII

XIII

Selline saigi siis minu redisain  rebasekleit. Ahjaa, varrukad ja alläär on peenpalistusega. Vahel on tore ette võtta seisma jäänud projekte. See nõuab küll miskipärast ekstrapingutust, aga rõõm on topelt, kui on lõpuks üks seisma jäänud asi valmis ning kui see ka veel samasugune välja tuleb nagu vaimusilmas.

Tegelikult peaks ka vajadusest lähtuvalt mõned asjad õmblema, aga kiirustada ka ei tasu – siis läheb hukka. Jaanuari kangaallahindlustelt tõin samuti veidi kraami koju ja need nüüd istuvad samuti seal riiulis, kus rebane oli ja ootavad oma aega. See sobib hästi, sest kui aeg on käärid sisse lüüa on ka mõte selgem. Õnneks ei hullunud ka teps mitte ning sellel kuul tuli ootele 3 kangajuppi (kahe kleidi ja aluskleidi jagu). Aga need ongi kevadeootuses õmblemiseks 🙂

Villane pakase eest päästja

Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.

Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.

I

II

Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.

III

Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.

IV

See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.

V

VI

VIII

Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.

VII

Hooaja esimene mantel!

Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.

Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.

Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.

Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.

I

Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.

VII

IV

III

Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.

II

V

VI

Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!

 

Tere september, tere uus seljakott!

Septembri tulekuga tekkis jälle vajadus uue seljakoti järgi. Teada on, et minu mõte käib uue asja vajaduses tiba teistpidi ning seega tundus loogiline, et õmblen seljakoti endale ise. Samamoodi talitasin ka aasta tagasi, kuid nüüdne seljakott on juba vähesemate disainivigadega ning oluliselt mugavam ja praktilisem. Seekord pidasin samuti silmas ka seda, et kotti oleks võimalik paljude erinevate kapis olevate üleriietega kombineerida. See, et minu eelmine seljakott eriti millegagi ei sobinud oligi selle üks suurimaid vigu.

Kotti kavandama hakates olid mul teada materjalid – must paksem impregneer ja lilleline puuvillane kangas. Mõtlesin erinevate variantide peale, aga kuna soovisin, et lilleline pääseks mõjule, siis otsustasin järgida praegust seljakotitrendi ja tegin kotile suure klapi. Kuna tegu on puuvillase lillelisega, siis vahatasin selle matkapoest saadud imeasjaga ära ning klapi voodriks kasutasin samuti imprekat, mis aitab ehk natukenegi kaasa, kui pisikese vihma kätte jääma peaksin. Suurt vihma kott loomulikult ei kannata. Ülejäänud koti otsustasin sisuliselt kilekast teha just sel põhjusel, et kotti oleks lihtne puhastada. Kas puhastamise faktor oli minu eelmise seljakoti nõrkus.

II

Seekord kasutasin seljaosa pehmendamiseks vanast heast Veerenni poest saadud porolooniga materjali, millest müüja sõnul tegelikult autoistmeid tehakse. Minu koti selja pehmendamiseks ja läpaka tasku tegemiseks sobis see aga suurepäraselt.

Seekord tegin ka koti rihmad reguleeritavad. Seda peamiselt põhjusel, et ma ise olen veidi vildakas ning tahtsin lihtsalt korra selle rihmamajanduse läbi teha. Teise seljakoti järgi on seda küllaltki lihtne välja mõelda.

III

Koti pahupoolelt pean mainima, et ühtteist ikka leidub. Peamiselt on põhjus selles, et minu masinad ei ole mõeldud sääraste materjalide ja kihtide õmblemiseks ning dekoratiiv/praktilistes õmblustes leidub teatavaid puuduseid, aga midagi silmakriipivat õnneks mitte. See ongi ainus miinus erinevate kottide õmblemisel – masin lihtsalt ei suuda toime tulla ja eks minagi lähen änksi täis.

IV

V

Positiivselt poolelt – olen üllatunud, kui mugav see kott on, vähemalt esimesel paaril kandmisel, kui kott pole muidugi meeletult asju täis olnud. Peagi on plaanis üks pisike reis ning seal on kott mul kindlasti igapäevaselt seljas – the ultimate test! 

Nüüd pean ennast aga, peale ütleme siis 1,5 nädalat õmbluspuhkust (va. kikilipsud ja see seljakott) taas õmbluslainele seadma, sest alanud on viimane kooliaasta ning mantel ootab õmblemist.

P.S. See kübar on vist üks parimaid sekkarileide üldse – täpselt paras, väga korralik ning 1,5€. Siidipaela ja sule lisasin ise ning tuulte muutudes saab ka nüanssi alati muuta.

Suvised lühkarid

Augusti alguseks hakkavad vaikselt pikalt töös olnud projektid valmis saama. Ka mina olen hetkel pool puhkelainel ning otsin vaheldust uugavast õmbusmasinast. Hoolimata sellest on mul veel paar suuremat projekti töös, kuid ühed lühkarid olen ka üle anda saanud.

Seekord otsustasin panustada palju detailidesse, et anda pükstele omapära ning ideeks oli, et ehk ka võhik võiks mõista, et tegu pole madeinchina pükstega. Loodame, et õnnestus. Peamiseks jooksvaks kaunistuseks sai naturaalvalge vitsepael kinnitatud kontrastse niidiga õmblusega. Suur osa detaile ja vidinaid jääb aga ka kandes peitu ehk siis on seespool. Nimelt kantisin ära nii külje- kui tagataskud ning küljetaskud tegin ka kahest erinevast kangast, et vunki juurde anda. Alläärde lõikasin samuti kandid ning kinnitasin neile vitselpaela ning lõplikult sai kinnitatud aedpistega.

Lõike konstrueerisin, modelleerisin ise, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud oma peaga tehtud modelleeringut internetist kontrollida (google’i otsing modelista shorts), siis unustasin ühe detaili ära – madaldatud värvlit 3cm sisse võtta. Aga see polnud maailma lõpp – proovis tuli lihtsalt natuke rohkem nööpnõeluda. Kui kellelgi on soovi ka ise meeste pükste lõiget konstrueerida, siis leidsin, et Keskraamatukogus on Heidi Paju “Meeste pükste konstrueerimine” raamat täiesti olemas ja mina olen konstrueerinud sealt Sokk’u süsteemi järgi. Esimene kord on raske, vähemalt minul oli, aga edasi läheb juba ladusamalt. Eks iga algus on raske.

I

II
III
IV
V
VI

Pesa läpakale ja mobiilile /aka/ sain nutikaks

Paljud on siiani imestada saanud, kuidas ma ilma nutitelefonita hakkama saan. Väga hästi! Nüüdsest olen aga ka mina nutikas ning seepärast tekkis mõte õmmelda nii arvutile kui mobiilile ühes stiilis pesad. Mõeldud tehtud – uurisin, mis kangaid riiulis leidub ning leidsin sealt padjakatetest üle jäänud lillelist kangast, ühe tegemata koti jaoks ostetud pruuni mööblikangast, veidi vanaroosat linast kangast ning et kogu kremplit pehmemaks muuta otsustasin kasutada fliisi. Nööbikarbist leidsin ka kasutatud kinnised. Algselt arvasin, et need võivad ebamugavaks osutuda, kuid õnneks oli mure asjatu. Ainult karabiinid pidin juurde muretsema. Soovisin kindlalt, et rihma saaks eemaldada, sest kott ei ole veekindel ning vajadusel saab seda siis mõnusalt teise koti sisse poetada.

Detailid said ka tugevdatud, sest just see pruun materjal on suht ludri. Koti õmblemine ise oli üsna lihtne. Voodri ühendamisel tuli avause nurkades päris täppistööd teha ning kumerad nurga ilusti ühesugused saada. Millegi pärast on sellised kumerad nurgad minu üks nõrku kohti. Pean alati hästi hoolikalt neid õmblema ja enamasti läheb esimesel korral ikka nihu. Harjutamise asi!

Esimeste nutikottide kohta jäin tulemusega rahule. Loomulikult oleks kift, kui kott oleks veekindel ning vahematerjalina oleks kasutatud mingit spetsiaalset vahulaadsest materjalist kihti, aga hetkel said kotid tehtud käepärastest materjalidest.

I

 

II
III

IV

V

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!

Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid