RuthSotnik.com

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!

Villane pakase eest päästja

Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.

Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.

I

II

Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.

III

Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.

IV

See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.

V

VI

VIII

Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.

VII

Plisseerseeliku upgrade

Vahel tekvad mul kinnisideed mõne eseme suhtes, mida oma riidekapist leida sooviksin. Kinnisidee elektrisinisest või mustast plisseerseelikust tekkis juba üle poole aasta tagasi. Lõpuks leidsin ihaldatud seeliku Paavli Kaltsukast 4€ eest. Sellel esines küll mõningaid puuduseid, aga ei midagi ületamatut.

I

Niisiis oli tegu üsna tavalise madeinchina tootega, millele veidi iluravi teha tuli. Esmalt puhastasin selle ripnevatest niitidest, mida oli ohtralt. Vööümbermõõt oli mulle paras, aga seelikul polnud voodrit ning paistis seetõttu täiesti läbi.Samuti oli sel vöökohas minu jaoks veider tunduv sats ning selle külge tundus igati kohane vooder kinnitada.

Sahisevat klassikalist voodrit ma sellele suvisele seelikule ei soovinud, seega valisin lihtsa musta puuvillase kanga. Oleksin eelistanud küll viskoosi, aga musta viskoosi ei õnnestunud mul kahjuks saada.

II

Voodri panek oli ülimalt lihtne. Mõõtsin satsi pikkuse ära, lõikasin sama pika riba, õmblesin / äärestasin ringiks. Voodri ülemise ääre äärestasin samuti ning alla tavaline kahekordne palistus. Voodri kinnitasin seelikule nn. pealistusõmblusega.

Nüüd pean välja mõtlema, millega seda kanda sobiks 🙂

III

IV

V

Maailma lihtsaim seelik II

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka.

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!
Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!
Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi “Maailm vajab Sind” tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida – igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!