RuthSotnik.com

“Kõigeks valmis” lilleline seelik

 

Paar kuud tagasi, kui kevad hakkas vaikselt märku andma, tuli soov selga panna üks mõnus seelik. Riidekappi kiigates selgus aga, et minu kaks ägedat seelikut on hirmus kitsad ning üks laiem on must ja villane. Mnjah, tol päeval jäi seelik selga panemata.

Mõnda aega hiljem sattusin aga täiesti juhuslikult jälle kord Kangasahvrit külastades selle igati minu maitse järgi kanga peale. Olin mõtteid mõlgutanud, et minu igapäevane “kõigeks valmis” ja igale poole sobiv seelik peaks olema paksemast puuvillasest kangast ning just täpselt selline mulle sealt riiulilt vastu vahtiski. Palusin siis 70cm välja mõõta ja töö sai alata!

 

 

Seelik sai olemuselt lihtne – voltidega ning taskud küljeõmblustes. Küll aga lisasin väärtust äärestuse asemel kantimisega. Samuti tegin taskud ennatlikult paksemast, tugevamast kangast, kui voodrikangas (mida tihti kasutatakse), sest paraku viskan taskutesse kiiruga minnes ka võtmekimbu. Tean, et see ei ole kombekas, aga praktilisus – praktilisus.

 

 

Hirmus praktiline oli ka pitsiriba lisamine, sest see pitsijupp oli täpselt nii pikk kui tarvis ning sai nüüd lõplikult otsa.

 

 

Kirsiks tordil saab seljale ka veel lipsu siduda!

 

 

Mis võiks olla parem, kui üks mõnus seelik, mida passib kanda igal aastaajal – sobib nii pidulikumaks sündmuseks kui kodupoodi jooksmiseks. Igati mõnus!

 

Kuidas linnud endale jaki said…

 

Lõpuks ometi sai valmis oma pool aastat tagasi alustatud jakk. Mõne asjaga lihtsalt läheb kaua aega – olgu põhjuseks siis ajaline mõõde, disaini muutumine või lihtsalt mõttepaus. Selle jaki puhul on tõesed kõik eeltoodud põhjused.

 

 

Jaki kangas jõudis minuni juba möödunud aasta aprilli kuus. Tegu on üsna paksu kangaga, mis ideaalis pigem mantliks sobiks. Kuna aga tegu oli defektiga rulli lõpuga, siis mantlit välja sellest ei tulnud. Ka defekt sai muudetud hoopis efektiks vööjoonel – võibki öelda, et see efekt oli esimene idee, mis selle kangaga üldse tuli.

 

 

Teiseks sündisid linnud, mis nüüd taskuid kaunistavad. Need tikkisin käsitsi kollasele vildile ning olen oma üllatuseks avastanud, et säärane miniatuurne tikkimine mulle täitsa meeldib. Peale neid linnukesi olen veel veidi pärleid jms tikkinud ning kuna tikkimist ma õppinud ei ole vaid lähtun pigem oma loogikast ja sisetundest otsustasin ennast ka veebruaris algavale lühikursusele kirja panna. Loodan, et saan sealt uusi nippe ja paremaid töövõtteid, mida rõivakaunistusel kasutada.

 

 

Kui taskud valmis oli endiselt ebaselge, milline see jakk siis ikkagi tuleb ja kuidagi üle kivide ja kändude sai see püstise sallkraega. Dilemma oligi selles, et kangas on päris paks ning korraliku iseloomuga ning igavat asja teha ei tahaks. Samas ei saa ka üle pingutada. Lõpuks said jaki esikinniseks ka hoopis haagid ning ideaalne oleks seda kanda ülerõivana, all aktsenti andmas suur siidsall.

 

 

Sees on jakil kollane mustriline siidvooder ning voodriserva ei saanud kohe kuidagi kanti panemata jätta – seekord mitte.

 

 

Tõsiasi on, et eks hea asjaga lähebki aega ning kiirustades ei pruugi kohe mistkit välja tulla. Kuna tegu ei ole ka kiirmoega vaid läheb pigem eneseväljenduse rõivaeseme kategooriasse, siis püsib see kapis ehk hea mitu aastat, kaob siis jälle ning tuleb tagasi. Seega on panustatud aeg ja raha igati mõistlikult. Nüüd jääb jakk aga ilmselt kevadet ootama.

Kes natuke rõivaste pikaajalisusest veel lugeda tahab, siis tuli mul meelde hiljutine Bloombergi artikkel, mis ennustas, et rõivaste pikaealisus (hinnasildil rõiva eluiga ennustav märge) ning nendele antav garantii võiks olla tulevik.

Ahjaa, see vinge kangas on pärit TrendTekstiilist, vooder aga ootas oma aega juba kangasahtlis.