RuthSotnik.com

Villane pakase eest päästja

Selle komplekti idee tekkis päris mitu kuud tagasi, kui millalgi sügisel vaatasin filmi “How to Steal a Million”. Üheks osatäitjaks ka Audrey Hepburn ja temaga koos loomulikult Givenchy kostüümid ning üks nendest (filmis küll valge) jäi kripeldama ning soovisin ka endale sarnast. Mõeldud tehtud. Leidsin Uuskasutusest (ma vist ei pea seda enam mainimagi, sest tundub, et kõik kangad, millest endale midagi teen on just sealt) musta villast kangast just täpselt seeliku, pluusi ja vöö jagu. Järgi jäi vaid kangakribu. Teadagi on must üks väga igav värv ning et sellele veidigi iseloomu anda, siis tegin pluusile paeltikandi. See on minu teine paeltikandi katsetus. Üldjuhul ma tikkimist väga ei armasta (samas oleneb ka meeleolust), kui paeltikandi tegemine läheb võrdlemisi kiirelt ning sellega saab igatepidi mängida. Ka selle tikandi juures kasutasin nii erinevate laiustega atlasspaelu kui ka mulineed. Ainus keeruline asi paeltikandi juures on laiemate paelade läbi kanga surumine nii, et see eelmist õielehte pingule ei tõmbaks. Selle tarbeks võtsin lõpuks appi tangid.

Kangas on vana villane ning mitte kümneid kordi keerutatud (nii-öelda) ehk siis tegu on üsna kareda villasega. Seetõttu sai ka pluus ning selle varrukad endale voodri. Tean, et üldjuhul sellise pluusi varrukatele voodrit ei panda ning nüüd saan omal nahal kogeda, miks see nii on. Nimelt piirab see siiski olulisel määral liikumisvabadust, ent peaegusel juhul on see siiski parem variant, kui kare varrukas. Pealegi ei ole praeguste külmade ilmadega riidekapis just väga suur valik rõivaid, mida oleks paslik selga panna. See komplekt on üks kolmest, millel on piisavalt suur villasisaldus, sest mina tõepoolest ei suuda praeguse külmaga kitsaste teksadega ringi joosta. Eelistan villaseid kleite/seelikuid ning alla puuvillased sukapüksid, millele peale veel ülepõlve villasisaldusega põlvikud. Nii püsib soojana küll.

I

II

Seelik on jälle kord volditud ristkülik. Et voldid paremini hoiaksid pressisin need ka õrnalt sisse, kuid mitte päris allääreni välja.

III

Tikandi tegin loominguliselt ning just nii nagu pähe tuli. Ainsaks juhiseks traageldasin enne tikkima hakkamist tikandile umbmäärased piirjooned, kus tikand võiks paikneda.

IV

See äge nööp jäi ühe seeliku lühemaks tegemiselt üle.

V

VI

VIII

Vöö pannal ei ole samuti verivärske ning kuna mul olid ainult kullaka tooniga öösid, siis piirdusin hädavajaliku kahega. Õnneks need ei paista väga välja, sest ideaalis oleksin soovinud pronksikarva ööse.

VII

Tagasi õmbluslainel ehk üks isevärki pluus

Vahetult enne reisile minekut jõudis minuni üks isevärki pluus, mille omanik oli pikka aega uut sarnast soovinud, aga seda pole kuskilt võtta. Mis seal siis ikka, läksime koos kangapoodi ja valisime mõnusa viskoosi välja. Ka originaal on viskoosist, aga veidi paksemast ja raskemast kui see, mis valitud sai. Top tundus lihtne, aga ütlen ausalt, selle seljaosaga oli ikka sutsu nuputamist. Kuna meie valitud kangas oli veidi kergem, siis hoiab see ka natuke teisiti ja seega oli sudimist omajagu. Juhtus ka nii, et ostsime kangast 10cm jagu liiga vähe ning seetõttu läksin oma kappe tuulama ja leidsin sealt selle kreemika roosaka pitsi. Algne soov oligi ka pitsi lisada, aga kuna sobivat poest ei leidnud, siis otsustasime teha ilma pitsita. Aga ju see siis ikka nii pidi minema, et seljaosale tuli ikka pits. 

Seda pluusi topi oli üllatavalt põnev õmmelda, sest tööde järjekord oli hoopis teistpidine, kui tavaliselt olen harjunud tegema. Seda seetõttu, et seljaosa on isevärki ning tahtsin loomulikult võimalikult korrektselt teha. Endale tehes pigistan ikka aegajalt silma veidi kinni endale sõnades, et eks see kiirmoe kaup, mida enamus inimesed kannavad on ikka oluliselt kehvema kvaliteediga, kui minu õmmeldud ese. See on päris hea lohutus, eriti viimasel ajal, kus mul eriline kiirmoe tõrge tekkinud on. Kiirmood jõuab viimasel ajal minu kappi ainult läbi kaltsukate.
Kuna kell on juba õhtus, siis sai pildid küllalti sümboolsed, aga ma ei tahtnud oodata ka, sest igasugu asju on pooleli. Näiteks see kollane tuulekas, mida praegu üldse õmmelda ei viitsi. Homme tuleb vist kikilipsude tegemise päev ja tegelikult on mul ühe kleidi plaan ka, aga püüan end veidi distsiplineerida. Kõike korraga ei saa!
Teistele miskit teha on ikka palju pinevam, kui endale. See on vist neljas asi, mille olen kellelegi teisele õmmelnud  (üks pliiatsseelik, kaks pluusi/topi ja see laste dressikas) – va Harrile. Tema on igasuguseid minu üllitisi saanud, aga õnneks lähevad need aina kantavamaks. Loodan, et omanikule meeldib!

Tegin hiljem mõned korralikumad pildid ka 😉

5 tasuta pluusi lõiget

Kuna eelmine postitus tasuta kleidi lõigetest on statistika alusel populaarseks osutunud, siis surfasin veebiavarustes veel ringi ning leidsin ka 5 vahvat pluusi lõiget, mida võiks proovida. Praegu on mul muidugi muid projekte käsil, kuna nädala lõpus on mitmeid kleidiväärseid üritusi ning ühe kleidiga pole ma veel algustki teinud, aga jõuab. Peab jõudma. Hommikul just arvestasin, et vähemalt kangast on mul piisavalt maksikleidi tegemiseks. Loodan, et õnnestub 😉

Siin aga siis 5 tasuta pluusi / topi lõiget, mida veebist endale alla laadida saab:

Need, kes pingsamalt veebis õmblusblogisid jälgivad on kindlasti Sarai blogis Coletterie käinud ning ehk ka selle tasuta lõike järgi topigi valmis teinud. Algajatele väga mõnus lõige ning päris suvine veel pealekauba. Ka aega ei võta palju ning suuruseid igas mõõdus.

Vana hea BurdaStyle, kus on küll kontensti viimasel ajal vähendatud (tasuta lõikeid ja tööjuhendeid kärbitud), aga ühtteist toredat leiab sealt siiski. See pluus on pigem keerukam, ent tore on see, et suurusnumbrid ulatuvad 34-46. Seega võta ja õmble!

Jajah, see pilt on väga vanamoodne, aga kujutage seda pluusi ette teisest kangast, võibolla ehk isegi mitmest erinevast. Või näiteks hoopis meremehe stiilis. Äge, mis? Sallkrae on siiski ju klassika.
See satsidega pluus sobib minu meelest hästi ka maksikleidi ülaosaks. Selle lingi kohta ei saakski tegelikult öelda lõige vaid pigem valmistamise juhend. Mulle väga sellised satsid ei sobi, aga mõnest eriti kergest materjalist või langevast trikotaažist tahaks seda proovida teha küll.
Ja lõpetuseks üks igapäevaseks kandmiseks sobilik pluusike / tuunika suurustes XS-XL. Saadaval ka üsna põhjalik valmistamise juhend ning seega sobib ka algajatele, kes trikotaaži ei karda. Mina muidugi ütleks, et trikotaažist on väga mugav asju teha, sest istuvust on oluliselt lihtsam paika saada, kui mitte venivate materjalidega. Iseasi on muidugi see, et kui masinal õmblemine väga stressirohkeks osutub (jätab pisteid vahele vms), siis ei ole see töö enam nii mõnus. Aga kõikidele overloki omanikele – andle tuld! Kai-Epp rääkis muidugi ka mingist salapärasest venivast niidist (mitte kummi niidist), peaks selle saladuse jälile ka saama.
Pluusid välja vaadatud lähen nüüd kleidi jaoks lõiget võtma. Leidsin enam-vähem sobiliku, aga pean sellele vist sissevõtted lisama. Kombineerimine alaku!

Pitspluus

Juba nädal tagasi sain valmis mõnusa suvist pitshõlsti. See on sellest 0,50 sendisest Uuskasutuskeskusest pärit kardinast. Minu meelest väga ilus kardin! Voltisin kokku, lõikasin peaava sisse ja töötlesin käsitsi servad. Alumised servad sain originaalid jätta, seda ägedam. Nüüd saan suvel rannas endale ilusa lillemustri peale päevitada.

Tagant pikem, eest lühem.

Lipsuga pluus

Selle pluusi kangas oli mul aastaid riiulis – kangarest. Nüüd lõpuks sain sellest midagi tehtud. Töö iseenesest käis üsna kiirelt, kuna lõige lihtne. Tegu on ka üsna õhukese kangaga, seega said külje ja õlaõmblused lihtsalt kokku overdatud. Varruka õmblesin kindluse mõttes esmalt tavamasinaga ja proovisin siis selga – juhul kui midagi oleks nässus olnud on veel võimalus parandusi teha. 

Pluus sai lihtne ning veidi lai, et saaks mõnusalt üle seeliku serva tõmmata. 

Seelik on ka tegelikult ise tehtud, aga seda mõnda aega tagasi. Seelik on voodriga ning taga kitsas lõhik, et natukenegi pikemaid samme vajadusel võtta saaks. Et tavaliselt mustal seelikul oleks vähegi omapära, siis lisasin passele teppingu.