RuthSotnik.com

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

Padjasõda!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!
Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!
Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.
Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda…

Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötoast

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.
Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 
Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!
Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!

Emotsioone ja inspiratsiooni täis päev!

Oeh, täna võin küll nüüd rahulikult diivanile maha istuda ja öelda, et oli korralikult tegus ja huvitav päev. Hommik algas küll kerge pangega, aga ei sest hullu. Ega kõik asjad tulegi kohe välja või khõmm, ma pole endale ju pea kaks kuud midagi selga õmmelnud ning juba annab tunda. 

Igatahes otsustasin hommikul koolis endale kiirelt üht igapäeva trikotaažkleiti tegema hakata, taolist nagu olen varemgi teinud ja ennäe, üldse ei tulnud kohe välja nii nagu soovisin. Eks oluline faktor oli ka veidi kaprissem kangas, aga ma oleksin ju ometi võinud sellega arvestada. Aga hullu ei ole midagi, mõtlesin käigupealt asjad veidi ümber ning valmis saan ikka, lihtsalt ajakulu on suurem. Samas ehk ongi hea, sest ma olen hetkel kahevahel – kas jätta kleit lihtsaks ja lakooniliseks (eestvaates on istuvus jube lahe, seljaga on natuke veel mudimist) või lisada mõni kaunistusdetail. Nädalavahetusel vuran peaaegu valmis ja koolis saan ehk kattemasinaga lõpetada.

Totukuuli esimene kleit:

Kui silmad kangast juba krõllis olid lõbustasin end tehniliste läbilõigete joonistamisega, kui seda nüüd lõbusaks tegevuseks nimetada saab. Õnneks on mul mustandina kõik joonised olemas ning jääb üle vaid need iluvarianti võluda. Siis ongi mul peaaegu kõik esimese veerandi ülesanded sooritatud. Päris lahe värk!
Tepitud koti sain ka eile valmis ning üks õhtu meisterdasin kiirelt ka oma kahele alasti padjale riided selga. Leidsin nimelt Abakhanist laserlõikusmustriga pimenduskangast, mis minu meelest padjakateteks hästi passis. Oeh, nii palju asju oleks tarvis üles pildistada, aga kuna valget aega on aina vähem ning päevasel ajal ma viimasel ajal eriti kodus ei viibi annab see tunda. Kui nüüd nädalavahetus just eriliselt sombune ei ole saan ehk jälle ägedaid pilte teha.
Aga tagasi tänase juurde. Koolitükid tehtud viisid sammud meid Lilli Jahilo juude külla. Meid oli hiiglama suur mass ning Lilli ateljee paistis peaaegu et kummist olevat, sest kõik me mahtusime ära ning kuulsime, nägime, katsusime kõiksugu kaunist. Olen Lilli tegemistel vargsi silma peal hoidnud hetkest, mil temast kuulsin/temaga kohtusin ning see oli mõned aastad tagasi ESA ettevõtluskoolitusel. Lilli oli väga inspireeriv ning tema ateljee peegeldas täielikult tema loomingut. Saime veidi teada nii tema teekonnast, tööprotessist, inspiratsioonist ja ka igapäevasematest teemadest. Igakord kui mõni ateljee omanik või töötav rätsep miskit räägib tekib mul jälle mõte, et tegelikult oli ikka hea, et ma terapeudiks õppinud olen. Kirugu ma palju tahes, aga tundub, et ka sel teekonnal oli siiski mõte olemas. 
Lilli ateljees oli stangedel väljas nii Sügis/Talv 2014/15 kollektsioon kui ka Kuldnõelal esitletud Suvi 2015 kollektsioon. Nii palju klassikalist ilu!
Klassikalise ilu juurest suundusin mina aga kiirelt keha kinnitama ning siis ruttu ruttu järgmise ägeda disaineri juurde. Nimelt ei suutnud ma vastu panna ning võtsin nõuks minna Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötuppa. Mind on nahast kotid ammu paelunud, kuid kuna naga õmblemine on hoopis teine kui kangastega möllamine siis tundsin, et mul oleks mingit lüket ja infot tarvis. Seda ma ka sain, aga sellest ja pilte kotist juba järgmisel korral!

Alusõppe lõputöö(d)

Alustasin eile alusõppe lõputöö valmistamist. Mida ja kuidas ma täpselt teen ma veel ei tea, sest ideed on pidevas muutumises ning palju sõltub ka sellest, kui kaua mul asjad aega võtavad. Eile alustatud kannusoojendaja sain igatahes täna juba valmis ning teppimisega ka käe soojaks! Kooli masinaga läks teppimine üsna valutult, sest automaatne kinnituslukk ja niidilõikur on sel protsessil lihtsalt mu suurimad sõbrad! Kuigi jah, pean tunnistama, et kui olin juba kuskil pool tundi ja poolteist poolitäit teppinud, siis hakkas silme eest veidi kirjuks küll minema ja tekkis tehasetöölise tunne. Postiivne pool on aga see, et asjad tulevad lahedad ja sain masinatunnetust oluliselt paremaks. 

Enda tepitud ridiküli teen siis kaltsukast leitud 0.20€ seelikust, mille kangas oli lihtsalt võrratult ilus. Tegin kiirelt enda nunnudest enne masina alla panekut pildi. Miks nunnudest? Sest need on nii nunnud ja pehmed!

Õmblusmudru aina paljuneb ja peaksin tõsiselt mingi hea variandi välja mõtlema, kuidas seda organiseeritult kaasas saaksin kanda. Paljudel on plastikohvrikesed, aga mulle need ei meeldi, sest käin koolis jala ja seda igapäevaselt käe otsas tassida ei viitsi. Pealegi, kui tahan peale kooli kuhugi veel minna, kuhu ma siis oma kohvrikese panen? Ehk on kellelgi häid ideid?
Kannusoojendaja tööplatsil. Alt on veel kant puudu, aga üldpilt selline. See on samuti taaskasutatud materjalidest paljuski. Selle lillelise kanga jupi leidsin riiulist (mul on sellest juba igasuguseid asju, aga nüüd lõpuks sai otsa). Pitsi ja vatiini sain emalt ning roosa linase ja puuvillasegune kangas on teiselt ringit. Oli see miski imepikk laudlina enne. Natuke jäi järgi ka. Paelajupp on mõne pluusi õlaõmblusest (need jupid, millega on väidetavalt hea pluuse puu peal hoida) ning kandijupi sain kooli poest.
Kui juba teppimiseks läks, siis teppisin 3×3 ruuduga ka vatiini kannusoojendaja voodrile.
Ridiküli tükkide parandusnüsimine jäi koolis pooleli ning ma ei suutnud vastu panna ja tegin selle kodus lõpuni. Natuke nukker on nüüd jälle mitu päeva oodata, kuni kotti edasi õmmelda saab, aga pean vastu. Mul on juba salaplaan valmis. Esiteks sain kikilipsukinnised kätte ja saan lipse teha ning teiseks jäi mul ka seda lillelist kangast järgi ning teen enda kääridele väikese kotikese. Peaks mulle õmblushullule aitama küll! 
Üks ese on tegelikult veel hingel. Nägin veebis imelahedaid laste jakke ja ühel oli ka õpetus juures. Niisama pole mõtet valmis teha, aga ei tea ka kellele hõigata. Tahaks jälle seda mõnusat tunnet tunda, kus terve ese mahub mõnusalt mu tavatöölauale ära!
Aga jah, varsti algavad jälle lipsuvabriku päevad ning kudumisperiood tuleb paariks päevaks kõrvale heita. Natuke tuleb küll varsti nipetnäpet tööd ka teha, sest leidsin endale täna samuti teiselt ringilt lõpuks talvemantli! Olen seda juba päris pikalt otsinud ja täna läks õnneks. See istub mul seljas suurepäraselt, sellel on vinge suur krae ning kodus rahulikult uurides veendusin (poes ainult kahtlustasin), et tegu on rätsepatööga. Mantlil ei ole ka ühtki kulumismärki peale voodri osa, kus on ilmselgelt ohtralt istutud. Kuna tegu on hästi lihtsa mantliga, siis tahaksin seda natuke isikupärasemaks muuta ja mõte on juba olemas. Eks ma siis näitan, kui valmis saan. Loodan, et toimib nii nagu mul mõtetes. Oi ja nüüd kui mantel olemas, siis tean ka missugused võiksid mu uue talvise hooaja kindad, sall  ja müts olla. Ma ikka armastan ise tegemist!

Kustkohast hankida õmblustarkusi?

/Hoiatus, selles postituses ei ole ühtki pilti.

Enne kooli minekut ja veidi ka praegu vaevas mind üks suur suur mure. Nimelt jäin oma õmblusalases arengus kinni, sest ei leidnud enam uut materjali, millega ennast harida ja olgem ausad, ega ma ei osanud seda ka õigetest allikatest otsida. Youtube’i videod on küll toredad, kui vähe on neid, kust tegelikult ka midagi õppida on, sest enamjaolt tehakse videotes kõike nö väga lihtsalt, aga see tähendab ka seda, et olulistele detailidele tihti tähelepanu ei pöörata ning tulemus tuleb selle võrra nigelam. Siis olingi üksi nukralt oma mätta otsas ja unistasin sellest, et kuskilt uusi tehnikaid ja veidigi materjaliõpetust saaksin. Kummaline on see, et hoolimata meie vingest infoühiskonnast on teemasid, mille kohta eriti asjalikku pärisinfot ei jagata – näiteks rätsepatöö puhul täpsemad tehnikad, materjaliõpetus, reklaamipsühholoogia, stilistika. Kunagi kui fotoga tegelesin, siis oli ka selle kohta raske asjalikku materjali leida, aga kui eelmisel nädalal üle aastate googeldasin, kuidas kaamera ees poseerima peaks, siis enda üllatuseks leidsin tunde ja tunde kestvaid üles filmitud workshope. Väga lahe, kindlasti panen mõne kudumistöö kõrvale käima! Tundub, et foto on teema, mis varsti jälle rohkem päevakorda kerkib.

Aga millest tahtsin ma tegelikult rääkida. Erinevatest allikatest. Tallinna raamatukogudest suurt miskit põhjalikumat õmblusalast kirjandust ei leia. On küll mõned väärt nõukaaegsed raamatud, aga see on ka kõik. Samas ma pole kuskil aastake väliskirjanduse osakonnas käinud, sealt leiab vahel omapärast kraami. Internetist leiab ka erinevaid raamatuid, aga rohkem on pildikaid ning mõned konstrueerimisteemalised olen ka leidnud. Ainsad asjalikud õmblusalased raamatud, mis mul on olen tellinud bookdepository’st ning need kuuluvad sarja Couture Sewing by Claire B. Shaeffer. Need raamatud tulevad koos dvd’dega ning minu jaoks on need tõesti olnud harivad. 

Viimasel ajal olen palju ringi liikunud ka eesti koolide lehtedel ning tuleb tunnistada, et seal on väga palju põnevaid õppematerjale, millest arvestatav osa on kõigile nähtav. Lahe, eks?
Mis mulle siis silma on jäänud.

  • Esiteks muidugi vana hea raamat “Õpime rätsepaks”, mida ehk paljud juba on endale pdf kujul alla laadinud. Kes veel ei ole, saab seda teha SIIT.
  • Õmblusmasinatest, nende nõeltest, õmblusmasina hingeelust, eriotstarbelistest masinatest, niidistamisest jms on põhjalik materjal koostatud SIIN.
  • Üks uus ja väga lahe õppematerjal on ka “Rõivaste piltsõnastik”. Sealt saab näiteks teada, mis on soos, milline näeb välja koerakõrvkrae ja kui pikk on tegelikult maksiseelik.
  • Samuti tasub klikkida Tehnikakõrgkooli lehel. Seal on küll mitmed materjalid ja lõputööd parooliga kaitstud, kuid mitmetele pääseb siiski ka ligi. 
  • Ka mina olen näiteks TKTK materjaliõpetuse õpiobjekti lugenud ja igati väärt värk minu meelest. Väärivillade alt saab näiteks Vikunja kohta lugeda. Samuti on väärisvillade juures ja erinevaid hooldusjuhiseid, mis vastu talve eriti tark lugeda oleks. 

TKTK lehelt leiab ka palju põnevaid lõputöid, kus kirjeldatakse kogu protsessi, juures tehnilised joonised ning saab aimu, kuidas ideest või vajadusest on saanud reaalne ese. 
See saigi nüüd jälle hoopis isemoodi postitus, aga eks ma varsti saan mõnd enda õmmeldud eset ka jälle näidata. Selga seda tõenäoliselt panna ei saa, aga sellest ei ole vast miskit. Homme hakkan nimelt koolis esimest korda päriselt õmblema (mitte mõnd proovilappi). Näis, kaugele jõuan, sest esiteks pean oma kotile lõike tegema. Tööd on palju, aga õnneks on praegu jõudu ja jaksu palju ning töö lendab käes! Mõtlesin, et ajaloo säilitamise huvides võiksin oma esimesest koolitööst ka tavalisest rohkem pilte teha, küll ma siis pärast kunagi muigan. Samas ehk tuleb väga hästi välja! Igatahes varsti saan teada ja pilte jagada.

Maahõnguline köögirätik

Eelmisel nädalal käisime klassiõega kangavarusid täiendamas ning seda mitte klassikalistes kangapoodides vaid teiselt ringilt. Saak oli päris hea ning saime võrratult soodsalt igasugu kraami, mina peamiselt puuvillast kangast, nii lillelisi kui muid mahedaid toone. Ühe olen endale juba kohvikannu soojendaja jaoks kõrvale pannud ning ühe eseme olen juba ka valmis vuranud.

Nimelt kui Uuskasutuskeskuses seda punast kangast nägin läksid silmad põlema. Kohe selle kõrval oli ka üks tikitud motiividega laudlina, millel keskel küll mõned plekid, aga tikandikohad puhtad. Mul tekkis koheselt mõte, et peaksin nendest köögirätikud tegema, alla veel väike valge pits. Algselt mõtlesin küll, et paneksid valge tikandiga ruudu ühte alaserva, aga nii ei olnud üldse hea. Lõpuks tuli töö käigus välja midagi veidi teistsugust, kui algselt olin mõelnud.

Pean tõdema, et nendest näiliselt lõppematutest proovilappidest on kasu olnud ning juba seda lihtsat rätikut tehes tuli hoopis rohkem mõtteid, kuidas seda praktiliselt õmmelda. Ega midagi keerulist siin loomulikult pole, aga tunnen, et võimalused on justkui avardunud. Ei oleks ma enne selle peale tulnud, et valge osa nurgad diagonaalselt töödelda (ma ei kasutaks sellist sõnagi nagu töötlema) ning ei tuleks ka vana hea ristpiste peale. Muuseas, et ristpisted ikka enamvähem ühesugused tuleksid traageldasin endale kaks rida suunaks ette. Ristpiste valisin üldse seepärast, et valge kangas paistab veidi läbi ning see tagasi keeratud osa jäi inetult kumama. Ristpiste aga katab selle ilusti ära ja annab vunki juurde.

Pitsi kinnitasin käsitsi, sest ei tahtnud kindlasti pahemale poole lisaõmblust. Ristpiste oli ka pahema poole suhtes hea valik.

Tore on see, et saan neid seitse tükki veel teha! Praegu olengi peamiselt koolis proovilappe õmmelnud ning kodus hoopis kudunud ning sedagi teistele. Selles mõttes oli hea luua vahelduseks ka midagi ilusat. Jah, aga kas nüüd endale. Pean ikka ütlema, et selle konkreetse rätiku kinkisin siiski täna emale, aga õnneks saan endale ka veel sellise teha. Nagu ütlesin, seitse tükki on veel ootel, aga see on selline mõnus lihtne asi, mida õmmelda. Ahjaa, kohvikannusoojendi ka.

Tegelikult hakkabki koolis alusõppe moodul lõppema ning selle raames on tarvis õmmelda kodutekstiil. Õmblemise pool pole sel ülesandel keeruline ent esemete või eseme kohta on tarvis koostada ka nö õpimapp, kus siis erinevad joonised, õmbluste läbilõiked jms. Minu jaoks kõige keerukama osa sain tehtud, see on siis skeemid. Või noh päris tehtud ei ole, korrektselt on veel vormistamata aga vähemalt sain õpetaja abiga need välja nuputatud. Loodan, et varsti ilmub siia blogisse siis rohkem õmmeldud esemeid ka. Hetkel on tõepoolest nii, et kui kodus masina taha satun, siis üldjuhul on tegu kellegi teise riideeseme parandustööga. Tegelikult meeldib mulle ka parandustöid teha, sest need lähevad üldjuhul kiirelt ning jube mõnus tunne on valmis asja triigitult riidepuu peale asetada.

Reedel hakkas ka seelikumoodul ning seeliku põhilõike konstrueerimise põhimõtted said selgeks. Kuna Kullos konstrueerisime samuti ise seeliku lõike, siis ma ei lase end petta, et nüüd oskan vabalt tavalist seelikut konstrueerida. Lekaali tunnetus, ehk millised kaared teatud punktide vahel ikka tõmbama peab, tuleb aja ja kogemusega. Aga jah, põhimõtted selged ning seeliku põhilõike kontstrueerimine on tõepoolest üsna lihtne. Varsti hakkame ka modelleerima ning mul on juba üks utoopiline seelikuidee. Ma juba ootan seda aega, mil oskan ise igasugu asju konstrueerida.

Seljakoti hullus!

Olen juba pool aastat taga ajanud ilusat seljakotti ning otsinud seda nii Eesti poodidest kui reisil olles ja loomulikult ka second handist, aga mida pole seda pole. Kui ma nüüd kaks nädalat juba käekotiga koolis käinud olin otsustasin õlas tugevat valu tundes, et nii enam ei saa – peab kiirelt seljakoti õmblema. Mõte iseenesest hea, aga kuna kott sai tõesti valmistatud praktilisel eesmärgil ja tuli takus, siis esinevad sellel mitmed ilulised puudujäägid, mis õnneks võhikule siiski ehk silma ei torka. Üldpildis on kott aga väga mõnus, sest mõõdud tegin täpselt enda asjade järgi ning taskuid sai ka piisavalt.

Kott sai tehtud kodus olevatest materjalidest – vaid magnetkinnituse olin varem kindla koti tegemise eesmärgiga ostnud. Kangas on juba aastaid tagasi ostetud ning olin sellest mingi õlakoti laadse moodustise välja lõiganud. Viimane kord kui emal külas käisin haarasin selle kaasa ja harutasin üles. Kuna lillelist kangast (mööblikangas) piisavalt ei olnud lisasin kevadel nodivahetuselt saadud linast kangast, mis omavahel ilusti kokku sobisid. Voodriks kasutasin roosat voodrit, mis Uuskasutuskeskusest sain ning arvasin siis, et tegu on polüestriga, kuid sellega toimetades mulle tundub, et on siiski viskoosvooder. 
Harri oli armas ja aitas mul ööse panna. Ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanud, sest isegi temal võttis see käed läbi. Magnetit aitas ja mehejõud paigaldada, oh mis rõõm!
Uudistades ühtainsat seljakotti, mis mul kodus oli leidsin, et seljaosa lahendatakse tavaliselt nii. Tegin siis järgi ja täitsa tore tuli. Teadsin seda, et tahan seljaosa kindlasti pehmet või kuidagi viisi tugevdatult ning kuna poodi ei olnud tuju minna, siis võtsin lihtsalt kahekordse fliisi ja nö teppisin selle seljaosale ja ka põhja, et kotil rohkem vormi oleks. See muutis koti küll raskemaks, aga samas on kotti oluliselt mugavam täita ning selja peal on see mõnus pehme ning igasugu mügarused, mis koti sisust tekkida võivad ei häiri.
Koolis harjutatud vigurõmblemisest oli teppimise juures täitsa kasu ning kaared tulid esimese korraga üsna kenad.
Sisse panin siis roosa voodri (uskuge mind, kui oleks olnud valida oleksin valinud mingi beeži tooni) niiet kogu krempel tuli üsna roosa. Samas on hea meel, et olemasolevaid materjale ära kasutada sain ning aastaid tagasi koti jaoks ostetud kangast lõpuks kott sai! Voodri seljaosa vahele õmblesin ka veel laia kummi, et sinna mapid vahele lükata saaksin. Natuke ebamugav on mappe küll sinna vahele panna, aga kui need juba seal on, siis on kott palju paremini organiseeritud ning kõik muu mudru saan mappide ette panna. Pealegi on siis ka seljaosa sirge. Väärt mõte igatahes!
Kott valmis siis ühe pühapäeva jooksul. Kavand sai tehtud küll juba laupäeva õhtul ning ka mõõdud paika pandud. Plaani tegemiseks kasutasin esimest korda 1/3 joonlauda, mis on väga lahe asi, sest täismõõdus ju kavandit ei tee ning koguaeg arvutada on ka tüütu. Selle joonlauaga saab aga proportsionaalselt õige joonise 1 2 3 valmis teha. Pühapäeva hommikul kümne ajal lõikasin tükid välja ning õmblesin seda vahepeal muid asju tehes kuni kella üheksani õhtul. Usun, et töötunde kulus mul sinna alla tegelikult kuskil 6, sest käisin päeval veel jalutamas tegin süüa jms. Kindlasti oleks selle koti tegemine oluliselt rohkem aega võtnud, kui ma poleks plaani teinud. Kindlasti oleks selle koti tegemine vähem aega võtnud, kui minu õmblusmasin oleks mõeldud ja nii paksude matejalide õmblemiseks. Koti peale kulus kolm purunenud nõela, kuigi käsitlesin masinat äärmise õrnusega. Õnneks on mul masinanõelu tavaliselt varuks, aga nüüd peab vist tõesti varusid täiendama!
Mõnusal teisipäevaõhtul käisime aga vanalinnas patseerimas ning otsisime hea kooki ja kohvi – leidsime! Soovitan soojalt kõigil külastada Neitsitorni kohvikut. Minu kakao oli super hea ning porgandi toorjuustukook viis samuti keele alla. Kuni ilmad veel kannatavad saab ka linnamüürilt alla vaadates head kraami nautida, aga ka seest avaneb ilus vaade ning sisustuselemendid on ka Neitsitornile kohased (raudrüüd jms). 
Nautisime oma kooki ja jooki õues hobuste seltsis. Teine kordki!

Liina lilleline kleit

Juulis pöördus minu poole mu vana sõbranna Liina sooviga, et ma talle ühe kleidi õmbleksin. Uurisin, mis tal täpsemalt mõttes on, et kindel olla, kas see mulle ikka jõukohane oleks. Kuna Liina soovis tegelikult lihtsat, aga hästi istuvat ratasklošš seelikuosaga kleiti, tundus see täitsa paras proovikivi olevat. Pealegi olin ma talle juba ühe pliiatsseeliku varem teinud ning nii õudne kellelegi teisele õmblemine ei tundunud. 

Joonises kokku lepitud ning mõõdud võetud otsustasin lähtuda Sellest Burda lõikest. Küll aga muutsin seda parajal määral jättes ära hiiglasuure dekoltee, esikeskjoone õmbluse ning muutsin ka varrukakaared nö tavaliseks. 

Kui endale midagi õmblen, siis oskan juba silma järgi aru saada, kas mõõdud on loogilised. Kellelegi teisele õmmeldes on kahtluseuss alati hirmus suur ning käed värisevad. Siiamaani on aga kõik hästi läinud ning vanasõna kümme korda mõõda üks kord lõika, alati kasuks tulnud. Olen ka alati veidi laiemad õmblusvarud jätnud – igaks juhuks. Selle kleidi puhul pean aga ütlema, et proovis pidin seda üsna palju mudima, aga hästi istuva kleidi puhul ongi see vast normaalne. 

Kleidi õmblemine läks ladusalt, sest iseenesest oli tegu lihtsa tegumoega kleidiga. Ainus, mis oli harjumatu oli see hiigelsuur seelik! Seda oli tõesti palju – terve mu töölaud oli seda täis! Kokku traageldasin lausa söögilaua taga, et mõnusam oleks. 

Kleidile sai tehtud ka veel teine proov, sest kahtlustasin, et seljal oleva lukuga on jälle natuke pahasti – oligi. Nimelt kipub mul lukk eemale hoidma, aga selle vea sai hõlpsalt parandatud ning kui mõned natuke viltused pisted pikkadel õmblustel välja arvata, siis tuli kleit täitsa kena. Veelgi ägedamad on muidugi need pildid, mis Liina mulle saatis! Tema lahkel loal jääb üks nendest piltidest ka postitust lõpetama!

Järgmiste kleitideni!

Kurikuulus vintage kleit

Nonii, valmis sain! Panin kohe postituse nimeks kurikuulus vintage kleit, sest miskipärast oli selle kleidiga nii, et igal sammul esines väiksemaid või suuremaid erroreid – tõeline kannatuse tuleproov, aga ma ütleks, et ega ma lõpupoole enam nii väga närvi ei läinudki vaid tõdesin fakti, et ju siis selle kleidiga kaasnevad teatud nähtused. Sellest innustatuna tegin ka ühe pildi, mis võiks seda nähtuste meeleolu kajastada.

Tegin täna üldse esimest korda endast täispikkuses ja puldiga pilte. Portreesid olen varem ka paaril korral teinud, aga täispikkust mitte. Jube keeruline, tõesti. Mul võttis nende kolme pildi saamine koos triikimisdraama ja muuga tund aega! Oh well, pildis ta igatahes on ning nüüd võin kleidi kappi maha rahunema panna. Ei tegelikult on lahe kleit ja see värv minu meelest sobib mulle väga hästi. Kes aga võtab samuti nõuks sama Burda lõike järgi kleiti teha, siis ärge heaga üldse juhendit lugege ning soovitan eirata ka pika luku soovitust. Mina panin seelikuosale ja natuke üle vöökoha ulatuva luku, sest muidu oleks see lukk ikka väga kole ja lopendama jäänud. Samas, kui keegi suudab sellest juhendist välja lugeda, kuidas Tegelikult nende drapeeringutega toimima peab, siis kuulaksin küll huviga. Mina tegin lõpuks oma loogika järgi, obviously.
Et aga seda diagonaalselt lõigatud kleidi servi puhtaks saada, siis jätsin siiski voodri alles. Kardan, et muidu oleksin käeavad kindlasti suutnud kuidagi välja venitada. Voodriks kasutasin siis sarnast viskoosi nagu põhikangas, ainsa erinevusega, et voodriks kasutatu sain 0,20€ eest Paavlist.
Ise pildistades oli keeruline suurt naeratust näole manada, seega seekord veidi mornimad pildid. No kleit ka ju viisakas, saame hakkama!
Ahjaa, ka kingad (tutikad Nextid) on Paavlist 8€.

Hakkama sain!

Varraste uus pesa

Pean tõdema, et ka mina seisan probleemi ees, et mul ei mahu kõik see käsitöönodi enam ära. Kõige suurem probleem on kangastega, aga ka pudu jaoks igasugu karbikesi ja kohti kuhu neid karbikesi panna napib. Kaalun juba riiulite seinale paigaldamist, aga selle peaks siis hästi läbi mõtlema. Küll aga püüan anda endast parima ning pidevalt oma ruumi korras hoida ning ette jäi mulle selline pusa!

Kindlasti käsitöölistele päris tuttav pusa, no tublidele käsitöölistele muidugi mitte, aga no sellistele tavalistele. Kuna otsustasin selle pusa lahti harutada istusin siis maha ning vana hea Pinteresti kallale mõtteid ammutama. Saingi mõned mõtted ning täna hommikul visandasin miskit ka paberile. Loomulikult minu esmane mõte oli üks, visand teine ja lõpptulemus kolmas, aga õnneks muutus see krempel lihtsalt koguaeg loogilisemaks ja läbimõeldumaks. Ühesõnaga otsisin riiulist välja tüki linast kangast, Eesti Tekstiilist hiljuti saadud puuvillast ning Uuskasutuskeskusest pärit mingit paksemat kangast ja asusin tükke lõikama. Meelde tuli ka, et villase jaki tegemisest jäi 5 meetrit puuvillast kanti järgi ja ka see läks kasutusse. Sokkide ja kinnaste kudumise ajast on mul veel ka igasugu atlasspaelu alles, mille kogu peaks tegelikult täiendama. Imekombel läheb mul neid paelajuppe tihti tarvis.
Tegin kohe heaga koti üsna laia, et ma niipea ühti sarnast kotti tegema ei peaks! Kuna linast kangast nappis, pidin natuke poolitustööd tegema. 
Taskuid õmmeldes võtsin umbestäpsed varraste mõõdud, et need seal ilusti paigal püsiks. Pealmise kanga voltisin lihtsalt üle äärte ja tegin diagonaalsed nurgad. Kaalusin ka varianti, et õmbleks lihtsalt paremad pooled koos kokku, aga roosad servad tundusid lahedamad. Üldse kuidagi väga roosa sai see, aga mis siis. Just need materjalid olid mul käepärast!
Vardatasku oma uues pehmes pesas!
Tegelikult sain täna vist selle vintage kleidi ka valmis. Vist seetõttu, et seelik hoiab natuke imelikult, aga kuna kleit on praegu täiesti kortsus, siis võib see olla viimase triikimislihvi parandada. Enne aga kui saan triikima hakata, pean oma triikimislauda parendama. Mul on nimelt see raudvõrega triikimislaud ning kui ma praegu oma tumesinist viskoosi seal triikima hakkaksin, siis saaks mu kleit uue mustri osaliseks. Igatahes võtan homme triikimislaua ette ja loodan, et ei pea alläärt kleidil uuesti tegema. Kui ka pean, siis pole hullu, aga eks see harutamine on tüütu. Maha ka lõigata ei taha, sest praegu on kleit just täpselt õige pikkusega. Nojah, eks näis!