RuthSotnik.com

Õpetus: Lihtsa meigikoti õmblemine

Olen silmanud, et päris palju on minu blogist otsitud meigikoti õmblemise õpetust. Eks meigikotte ole igasuguseid ning üldjuhul ei ole neid väga keeruline teha. Mina otsustasin teha lihtsa asja veel lihtsamaks ning meisterdasin endale just mulle sobiliku suuruse ja disainiga meigikoti. Asjalikud õmblejad kindlasti muigavad minu variandi üle ning teeksid ise kindlasti teistmoodi, aga siinkohal rõhusin tõepoolest lihtsusele.

Meigikott sai minul parajalt lai, et mõni pliiats ja kreemituub ära mahuks ning piisavalt sügav, et vajadusel ka paaris päevaks vaja minev kraam ära mahutada. Lisasin ka randmepaela, et seda vajadusel kuhugi riputada saaks või hoopis kotist välja tirida.

 

Koti võib õmmelda mistahes suuruses, aga kirjutan siia ka mõõdud, mida ise kasutasin. Siis on ehk kergem lähtepunkti leida – kellele oleks sobilikum pikem, laiem, suurem, väiksem. Esmalt aga kontrollnimekiri asjadest, mis laual valmis võiksid olla:
  • sõltuvalt koti suurusest mitte venivat kangast
  • liimiriie (kui soovid koti põhja tugevdada, mina seda ei teinud)
  • lukk (vastavalt koti laiusele, minul 20cm)
  • niit
  • mõõdulint/joonlaud
  • rätsepakriit
  • käärid
  • lukutald*
1. Juurdelõikus (enne seda kangad korralikult aurutada/triikida)
Mina lõikasin kaks 22x12cm tükki beeži linast kangast külgede jaoks ning ühe 22x18cm tüki lillelist kangast põhja tarbeks. Samuti voodri jaoks kaks 22x20cm tükki. Lisaks veel käerihma jaoks 24cm pika tüki. Rihmatüki laius võiks olla 4x valmisrihma laiust (ehk kui soovid 1cm laia rihma, lõika 4x24cm tükk). Soovi korral lõika ka põhja tüki jaoks sellega samas suuruses liimiriie ning kinnita see triikrauaga.
Hetkel on mõõtudesse sisse arvestatud 1cm õmblusvaru.
/// Variante on tegelikult lõputult – kangaid ei pea üldse kombineerima (võib teha ühes tükis), samas võib teha koti ju ka rohkematest tükkidest. Samuti võib lisada pitsi vms kaunistusi, kangamarkeriga midagi peale kirjutada või teha kott hoopis taaskasutust silmas pidades. Minugi lilleline kangas on 0,20€ saadud puuvillase seeliku tükk. Lukk on Uuskasutuskeskusest.
2. Luku õmblemine
Esimene samm on luku õmblemine. Selleks aseta põhimaterjali tükk parem pool Sinu poole lauale ning aseta sellele lukk. Luku parem pool jääb kanga parema parema poolega vastakuti.
Aseta sellele omakorda peale voodritükk, pahem pool peal ning õmble masinal kolmest kihist läbi. Kui Sa ei tunne end kindlalt või materjalid on väga liikuvad, soovitan enne õmblemist traageldada. Seda õmblust on lihtsam teha lukutalla abil, samas kui masinal on kitsam presstald kui 1cm, siis saab ka sellega edukalt hakkama. Mina olin laisk ja jätsin traageldamise vahele.
Kasutasin lukutalda.
Esimene õmblus tehtud!
Korda sama teise küljega. Mina otsustasin teha põhimaterjali poole ka tepingu. Selle tegin võimalikult serva lähedalt ning voodri lükkasin õmbluse alt eemale. Tepingu asemel võib õmbluse ka lihtsalt ilusti ära pressida. Voodri puhul kasutasingi lihtsalt pressimist ning kuna voodriks oli mul õhem puuvillane riie, toimis see väga hästi.
Tepingu õmblemine.
Töö voodri poolt. Vooder on juba maha pressitud.
Töö põhimaterjali poolt, tepinguga. Tepingu võib teha ka näiteks kontrastse niidiga – sel juhul võiks kindlasti pikema pistepikkuse valida.
Kui Sul põhi veel kahelt poolt kinnitatud ei ole, tee seda. Seejärel pressi õmblused kindlasti lahku. Soovi korral võid ka seal õmblusi ühelt või kahelt poolt teppida – näiteks mõne kontrastse niidiga. Kui soovid kotile näiteks pitsiriba lisada, siis nüüd on viimane aeg! Pitsiriba võiks esmalt kas masinaga või käsitsipistegega koti külge õmmelda ning otsad jäävad küjeõmblustesse.
3. Randmerihma õmblemine
Selleks võta rihmatükk ning pressi see täpselt pooleks. Seejärel pressi mõlemad õmblusvarud keskele kokku ning nüüd võid julgelt traageldamata rihma üsna serva lähedalt kokku õmmelda.
Seejärel ava lukk poole peale ning aseta töö lauale nii, et vooder on ühelpool lukku ning põhimaterjal teisel pool. Aseta randmerihm soovitud kohale õmblusvaru vahele. Kuna rihm jääb töö paremale poole, siis seda siin pildil näha ei ole, sest see on kihtide vahel!
Veendu, et kõik õmblusjooned läheksid ilusti kokku.
4. Kokku õmblemine
Õmble kogu krempel kahe õmblusega kokku nii nagu pildil näidatud (õmblusvaru jätsime 1cm). Voodri põhja jäta piisavalt suur ava, et selle kaudu koti ringi keerata saaks. Seepärast tegid ka luku pooleldi lahti. Kui Su lukk on metallist või metallist stopperitega, siis ole luku juures õmblemisel eriliselt ettevaatlik, et mitte nõela murda.
5. Põhja õmblemine
Nüüd tekitame kotile põhja. Mina soovisin põhja laiuseks 6cm. Seepärast voltisin koti külgepidi kokku ning märkisin kriidiga nii põhimaterjali kui voodri nurkadesse 6cm õmblused, mille keskpunkt jääb küljeõmbluse kohale. Nii kõigi nelja nurgaga!
6. Maagiline hetk, ehk koti ümber pööramine!
Nüüd pole muud, kui kott ümber pöörata ning kotipõhjas olev ava käsitsipistetega kinni õmmelda. Natuke pressimist, triikimist ning kott ongi valmis! Mina kasutasin puuvillast ja linast kangast ning need suutsid kogu töö käigus parajalt kortsu minna.
Palju õnne, meigikott ongi valmis! Kui see nüüd päris ideaalne välja ei tulnud, siis pole hullu, proovi veel. Enda tehtud asi on ikka väärtuslikumja hingega! Kui aga kõik sujus ludinal, siis saad sõbrantsidele näiteks valentinipäevaks vahvaid meigikotikesi meisterdada. Ma usun, et nad oleksid sillas! Minu kott tuli aga selline.
Õmblus läks natuke nihkesse, aga õnneks mitte väga palju.
Selline sai siis kõige lihtsama meigikoti õmblemise õpetus. Kahtlustan, et kõige keerukam selle koti tegemise juures on sirgete õmbluste õmblemine. Õnneks pole siin need ka väga pikad ning usun, et igaüks, kel soov, saab sellega hakkama! Jõudu õmblemisel!

Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

Padjasõda!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!
Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!
Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.
Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda…

Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötoast

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.
Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 
Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!
Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!

Emotsioone ja inspiratsiooni täis päev!

Oeh, täna võin küll nüüd rahulikult diivanile maha istuda ja öelda, et oli korralikult tegus ja huvitav päev. Hommik algas küll kerge pangega, aga ei sest hullu. Ega kõik asjad tulegi kohe välja või khõmm, ma pole endale ju pea kaks kuud midagi selga õmmelnud ning juba annab tunda. 

Igatahes otsustasin hommikul koolis endale kiirelt üht igapäeva trikotaažkleiti tegema hakata, taolist nagu olen varemgi teinud ja ennäe, üldse ei tulnud kohe välja nii nagu soovisin. Eks oluline faktor oli ka veidi kaprissem kangas, aga ma oleksin ju ometi võinud sellega arvestada. Aga hullu ei ole midagi, mõtlesin käigupealt asjad veidi ümber ning valmis saan ikka, lihtsalt ajakulu on suurem. Samas ehk ongi hea, sest ma olen hetkel kahevahel – kas jätta kleit lihtsaks ja lakooniliseks (eestvaates on istuvus jube lahe, seljaga on natuke veel mudimist) või lisada mõni kaunistusdetail. Nädalavahetusel vuran peaaegu valmis ja koolis saan ehk kattemasinaga lõpetada.

Totukuuli esimene kleit:

Kui silmad kangast juba krõllis olid lõbustasin end tehniliste läbilõigete joonistamisega, kui seda nüüd lõbusaks tegevuseks nimetada saab. Õnneks on mul mustandina kõik joonised olemas ning jääb üle vaid need iluvarianti võluda. Siis ongi mul peaaegu kõik esimese veerandi ülesanded sooritatud. Päris lahe värk!
Tepitud koti sain ka eile valmis ning üks õhtu meisterdasin kiirelt ka oma kahele alasti padjale riided selga. Leidsin nimelt Abakhanist laserlõikusmustriga pimenduskangast, mis minu meelest padjakateteks hästi passis. Oeh, nii palju asju oleks tarvis üles pildistada, aga kuna valget aega on aina vähem ning päevasel ajal ma viimasel ajal eriti kodus ei viibi annab see tunda. Kui nüüd nädalavahetus just eriliselt sombune ei ole saan ehk jälle ägedaid pilte teha.
Aga tagasi tänase juurde. Koolitükid tehtud viisid sammud meid Lilli Jahilo juude külla. Meid oli hiiglama suur mass ning Lilli ateljee paistis peaaegu et kummist olevat, sest kõik me mahtusime ära ning kuulsime, nägime, katsusime kõiksugu kaunist. Olen Lilli tegemistel vargsi silma peal hoidnud hetkest, mil temast kuulsin/temaga kohtusin ning see oli mõned aastad tagasi ESA ettevõtluskoolitusel. Lilli oli väga inspireeriv ning tema ateljee peegeldas täielikult tema loomingut. Saime veidi teada nii tema teekonnast, tööprotessist, inspiratsioonist ja ka igapäevasematest teemadest. Igakord kui mõni ateljee omanik või töötav rätsep miskit räägib tekib mul jälle mõte, et tegelikult oli ikka hea, et ma terapeudiks õppinud olen. Kirugu ma palju tahes, aga tundub, et ka sel teekonnal oli siiski mõte olemas. 
Lilli ateljees oli stangedel väljas nii Sügis/Talv 2014/15 kollektsioon kui ka Kuldnõelal esitletud Suvi 2015 kollektsioon. Nii palju klassikalist ilu!
Klassikalise ilu juurest suundusin mina aga kiirelt keha kinnitama ning siis ruttu ruttu järgmise ägeda disaineri juurde. Nimelt ei suutnud ma vastu panna ning võtsin nõuks minna Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötuppa. Mind on nahast kotid ammu paelunud, kuid kuna naga õmblemine on hoopis teine kui kangastega möllamine siis tundsin, et mul oleks mingit lüket ja infot tarvis. Seda ma ka sain, aga sellest ja pilte kotist juba järgmisel korral!

Alusõppe lõputöö(d)

Alustasin eile alusõppe lõputöö valmistamist. Mida ja kuidas ma täpselt teen ma veel ei tea, sest ideed on pidevas muutumises ning palju sõltub ka sellest, kui kaua mul asjad aega võtavad. Eile alustatud kannusoojendaja sain igatahes täna juba valmis ning teppimisega ka käe soojaks! Kooli masinaga läks teppimine üsna valutult, sest automaatne kinnituslukk ja niidilõikur on sel protsessil lihtsalt mu suurimad sõbrad! Kuigi jah, pean tunnistama, et kui olin juba kuskil pool tundi ja poolteist poolitäit teppinud, siis hakkas silme eest veidi kirjuks küll minema ja tekkis tehasetöölise tunne. Postiivne pool on aga see, et asjad tulevad lahedad ja sain masinatunnetust oluliselt paremaks. 

Enda tepitud ridiküli teen siis kaltsukast leitud 0.20€ seelikust, mille kangas oli lihtsalt võrratult ilus. Tegin kiirelt enda nunnudest enne masina alla panekut pildi. Miks nunnudest? Sest need on nii nunnud ja pehmed!

Õmblusmudru aina paljuneb ja peaksin tõsiselt mingi hea variandi välja mõtlema, kuidas seda organiseeritult kaasas saaksin kanda. Paljudel on plastikohvrikesed, aga mulle need ei meeldi, sest käin koolis jala ja seda igapäevaselt käe otsas tassida ei viitsi. Pealegi, kui tahan peale kooli kuhugi veel minna, kuhu ma siis oma kohvrikese panen? Ehk on kellelgi häid ideid?
Kannusoojendaja tööplatsil. Alt on veel kant puudu, aga üldpilt selline. See on samuti taaskasutatud materjalidest paljuski. Selle lillelise kanga jupi leidsin riiulist (mul on sellest juba igasuguseid asju, aga nüüd lõpuks sai otsa). Pitsi ja vatiini sain emalt ning roosa linase ja puuvillasegune kangas on teiselt ringit. Oli see miski imepikk laudlina enne. Natuke jäi järgi ka. Paelajupp on mõne pluusi õlaõmblusest (need jupid, millega on väidetavalt hea pluuse puu peal hoida) ning kandijupi sain kooli poest.
Kui juba teppimiseks läks, siis teppisin 3×3 ruuduga ka vatiini kannusoojendaja voodrile.
Ridiküli tükkide parandusnüsimine jäi koolis pooleli ning ma ei suutnud vastu panna ja tegin selle kodus lõpuni. Natuke nukker on nüüd jälle mitu päeva oodata, kuni kotti edasi õmmelda saab, aga pean vastu. Mul on juba salaplaan valmis. Esiteks sain kikilipsukinnised kätte ja saan lipse teha ning teiseks jäi mul ka seda lillelist kangast järgi ning teen enda kääridele väikese kotikese. Peaks mulle õmblushullule aitama küll! 
Üks ese on tegelikult veel hingel. Nägin veebis imelahedaid laste jakke ja ühel oli ka õpetus juures. Niisama pole mõtet valmis teha, aga ei tea ka kellele hõigata. Tahaks jälle seda mõnusat tunnet tunda, kus terve ese mahub mõnusalt mu tavatöölauale ära!
Aga jah, varsti algavad jälle lipsuvabriku päevad ning kudumisperiood tuleb paariks päevaks kõrvale heita. Natuke tuleb küll varsti nipetnäpet tööd ka teha, sest leidsin endale täna samuti teiselt ringilt lõpuks talvemantli! Olen seda juba päris pikalt otsinud ja täna läks õnneks. See istub mul seljas suurepäraselt, sellel on vinge suur krae ning kodus rahulikult uurides veendusin (poes ainult kahtlustasin), et tegu on rätsepatööga. Mantlil ei ole ka ühtki kulumismärki peale voodri osa, kus on ilmselgelt ohtralt istutud. Kuna tegu on hästi lihtsa mantliga, siis tahaksin seda natuke isikupärasemaks muuta ja mõte on juba olemas. Eks ma siis näitan, kui valmis saan. Loodan, et toimib nii nagu mul mõtetes. Oi ja nüüd kui mantel olemas, siis tean ka missugused võiksid mu uue talvise hooaja kindad, sall  ja müts olla. Ma ikka armastan ise tegemist!

Kustkohast hankida õmblustarkusi?

/Hoiatus, selles postituses ei ole ühtki pilti.

Enne kooli minekut ja veidi ka praegu vaevas mind üks suur suur mure. Nimelt jäin oma õmblusalases arengus kinni, sest ei leidnud enam uut materjali, millega ennast harida ja olgem ausad, ega ma ei osanud seda ka õigetest allikatest otsida. Youtube’i videod on küll toredad, kui vähe on neid, kust tegelikult ka midagi õppida on, sest enamjaolt tehakse videotes kõike nö väga lihtsalt, aga see tähendab ka seda, et olulistele detailidele tihti tähelepanu ei pöörata ning tulemus tuleb selle võrra nigelam. Siis olingi üksi nukralt oma mätta otsas ja unistasin sellest, et kuskilt uusi tehnikaid ja veidigi materjaliõpetust saaksin. Kummaline on see, et hoolimata meie vingest infoühiskonnast on teemasid, mille kohta eriti asjalikku pärisinfot ei jagata – näiteks rätsepatöö puhul täpsemad tehnikad, materjaliõpetus, reklaamipsühholoogia, stilistika. Kunagi kui fotoga tegelesin, siis oli ka selle kohta raske asjalikku materjali leida, aga kui eelmisel nädalal üle aastate googeldasin, kuidas kaamera ees poseerima peaks, siis enda üllatuseks leidsin tunde ja tunde kestvaid üles filmitud workshope. Väga lahe, kindlasti panen mõne kudumistöö kõrvale käima! Tundub, et foto on teema, mis varsti jälle rohkem päevakorda kerkib.

Aga millest tahtsin ma tegelikult rääkida. Erinevatest allikatest. Tallinna raamatukogudest suurt miskit põhjalikumat õmblusalast kirjandust ei leia. On küll mõned väärt nõukaaegsed raamatud, aga see on ka kõik. Samas ma pole kuskil aastake väliskirjanduse osakonnas käinud, sealt leiab vahel omapärast kraami. Internetist leiab ka erinevaid raamatuid, aga rohkem on pildikaid ning mõned konstrueerimisteemalised olen ka leidnud. Ainsad asjalikud õmblusalased raamatud, mis mul on olen tellinud bookdepository’st ning need kuuluvad sarja Couture Sewing by Claire B. Shaeffer. Need raamatud tulevad koos dvd’dega ning minu jaoks on need tõesti olnud harivad. 

Viimasel ajal olen palju ringi liikunud ka eesti koolide lehtedel ning tuleb tunnistada, et seal on väga palju põnevaid õppematerjale, millest arvestatav osa on kõigile nähtav. Lahe, eks?
Mis mulle siis silma on jäänud.

  • Esiteks muidugi vana hea raamat “Õpime rätsepaks”, mida ehk paljud juba on endale pdf kujul alla laadinud. Kes veel ei ole, saab seda teha SIIT.
  • Õmblusmasinatest, nende nõeltest, õmblusmasina hingeelust, eriotstarbelistest masinatest, niidistamisest jms on põhjalik materjal koostatud SIIN.
  • Üks uus ja väga lahe õppematerjal on ka “Rõivaste piltsõnastik”. Sealt saab näiteks teada, mis on soos, milline näeb välja koerakõrvkrae ja kui pikk on tegelikult maksiseelik.
  • Samuti tasub klikkida Tehnikakõrgkooli lehel. Seal on küll mitmed materjalid ja lõputööd parooliga kaitstud, kuid mitmetele pääseb siiski ka ligi. 
  • Ka mina olen näiteks TKTK materjaliõpetuse õpiobjekti lugenud ja igati väärt värk minu meelest. Väärivillade alt saab näiteks Vikunja kohta lugeda. Samuti on väärisvillade juures ja erinevaid hooldusjuhiseid, mis vastu talve eriti tark lugeda oleks. 

TKTK lehelt leiab ka palju põnevaid lõputöid, kus kirjeldatakse kogu protsessi, juures tehnilised joonised ning saab aimu, kuidas ideest või vajadusest on saanud reaalne ese. 
See saigi nüüd jälle hoopis isemoodi postitus, aga eks ma varsti saan mõnd enda õmmeldud eset ka jälle näidata. Selga seda tõenäoliselt panna ei saa, aga sellest ei ole vast miskit. Homme hakkan nimelt koolis esimest korda päriselt õmblema (mitte mõnd proovilappi). Näis, kaugele jõuan, sest esiteks pean oma kotile lõike tegema. Tööd on palju, aga õnneks on praegu jõudu ja jaksu palju ning töö lendab käes! Mõtlesin, et ajaloo säilitamise huvides võiksin oma esimesest koolitööst ka tavalisest rohkem pilte teha, küll ma siis pärast kunagi muigan. Samas ehk tuleb väga hästi välja! Igatahes varsti saan teada ja pilte jagada.

Maahõnguline köögirätik

Eelmisel nädalal käisime klassiõega kangavarusid täiendamas ning seda mitte klassikalistes kangapoodides vaid teiselt ringilt. Saak oli päris hea ning saime võrratult soodsalt igasugu kraami, mina peamiselt puuvillast kangast, nii lillelisi kui muid mahedaid toone. Ühe olen endale juba kohvikannu soojendaja jaoks kõrvale pannud ning ühe eseme olen juba ka valmis vuranud.

Nimelt kui Uuskasutuskeskuses seda punast kangast nägin läksid silmad põlema. Kohe selle kõrval oli ka üks tikitud motiividega laudlina, millel keskel küll mõned plekid, aga tikandikohad puhtad. Mul tekkis koheselt mõte, et peaksin nendest köögirätikud tegema, alla veel väike valge pits. Algselt mõtlesin küll, et paneksid valge tikandiga ruudu ühte alaserva, aga nii ei olnud üldse hea. Lõpuks tuli töö käigus välja midagi veidi teistsugust, kui algselt olin mõelnud.

Pean tõdema, et nendest näiliselt lõppematutest proovilappidest on kasu olnud ning juba seda lihtsat rätikut tehes tuli hoopis rohkem mõtteid, kuidas seda praktiliselt õmmelda. Ega midagi keerulist siin loomulikult pole, aga tunnen, et võimalused on justkui avardunud. Ei oleks ma enne selle peale tulnud, et valge osa nurgad diagonaalselt töödelda (ma ei kasutaks sellist sõnagi nagu töötlema) ning ei tuleks ka vana hea ristpiste peale. Muuseas, et ristpisted ikka enamvähem ühesugused tuleksid traageldasin endale kaks rida suunaks ette. Ristpiste valisin üldse seepärast, et valge kangas paistab veidi läbi ning see tagasi keeratud osa jäi inetult kumama. Ristpiste aga katab selle ilusti ära ja annab vunki juurde.

Pitsi kinnitasin käsitsi, sest ei tahtnud kindlasti pahemale poole lisaõmblust. Ristpiste oli ka pahema poole suhtes hea valik.

Tore on see, et saan neid seitse tükki veel teha! Praegu olengi peamiselt koolis proovilappe õmmelnud ning kodus hoopis kudunud ning sedagi teistele. Selles mõttes oli hea luua vahelduseks ka midagi ilusat. Jah, aga kas nüüd endale. Pean ikka ütlema, et selle konkreetse rätiku kinkisin siiski täna emale, aga õnneks saan endale ka veel sellise teha. Nagu ütlesin, seitse tükki on veel ootel, aga see on selline mõnus lihtne asi, mida õmmelda. Ahjaa, kohvikannusoojendi ka.

Tegelikult hakkabki koolis alusõppe moodul lõppema ning selle raames on tarvis õmmelda kodutekstiil. Õmblemise pool pole sel ülesandel keeruline ent esemete või eseme kohta on tarvis koostada ka nö õpimapp, kus siis erinevad joonised, õmbluste läbilõiked jms. Minu jaoks kõige keerukama osa sain tehtud, see on siis skeemid. Või noh päris tehtud ei ole, korrektselt on veel vormistamata aga vähemalt sain õpetaja abiga need välja nuputatud. Loodan, et varsti ilmub siia blogisse siis rohkem õmmeldud esemeid ka. Hetkel on tõepoolest nii, et kui kodus masina taha satun, siis üldjuhul on tegu kellegi teise riideeseme parandustööga. Tegelikult meeldib mulle ka parandustöid teha, sest need lähevad üldjuhul kiirelt ning jube mõnus tunne on valmis asja triigitult riidepuu peale asetada.

Reedel hakkas ka seelikumoodul ning seeliku põhilõike konstrueerimise põhimõtted said selgeks. Kuna Kullos konstrueerisime samuti ise seeliku lõike, siis ma ei lase end petta, et nüüd oskan vabalt tavalist seelikut konstrueerida. Lekaali tunnetus, ehk millised kaared teatud punktide vahel ikka tõmbama peab, tuleb aja ja kogemusega. Aga jah, põhimõtted selged ning seeliku põhilõike kontstrueerimine on tõepoolest üsna lihtne. Varsti hakkame ka modelleerima ning mul on juba üks utoopiline seelikuidee. Ma juba ootan seda aega, mil oskan ise igasugu asju konstrueerida.

Seljakoti hullus!

Olen juba pool aastat taga ajanud ilusat seljakotti ning otsinud seda nii Eesti poodidest kui reisil olles ja loomulikult ka second handist, aga mida pole seda pole. Kui ma nüüd kaks nädalat juba käekotiga koolis käinud olin otsustasin õlas tugevat valu tundes, et nii enam ei saa – peab kiirelt seljakoti õmblema. Mõte iseenesest hea, aga kuna kott sai tõesti valmistatud praktilisel eesmärgil ja tuli takus, siis esinevad sellel mitmed ilulised puudujäägid, mis õnneks võhikule siiski ehk silma ei torka. Üldpildis on kott aga väga mõnus, sest mõõdud tegin täpselt enda asjade järgi ning taskuid sai ka piisavalt.

Kott sai tehtud kodus olevatest materjalidest – vaid magnetkinnituse olin varem kindla koti tegemise eesmärgiga ostnud. Kangas on juba aastaid tagasi ostetud ning olin sellest mingi õlakoti laadse moodustise välja lõiganud. Viimane kord kui emal külas käisin haarasin selle kaasa ja harutasin üles. Kuna lillelist kangast (mööblikangas) piisavalt ei olnud lisasin kevadel nodivahetuselt saadud linast kangast, mis omavahel ilusti kokku sobisid. Voodriks kasutasin roosat voodrit, mis Uuskasutuskeskusest sain ning arvasin siis, et tegu on polüestriga, kuid sellega toimetades mulle tundub, et on siiski viskoosvooder. 
Harri oli armas ja aitas mul ööse panna. Ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanud, sest isegi temal võttis see käed läbi. Magnetit aitas ja mehejõud paigaldada, oh mis rõõm!
Uudistades ühtainsat seljakotti, mis mul kodus oli leidsin, et seljaosa lahendatakse tavaliselt nii. Tegin siis järgi ja täitsa tore tuli. Teadsin seda, et tahan seljaosa kindlasti pehmet või kuidagi viisi tugevdatult ning kuna poodi ei olnud tuju minna, siis võtsin lihtsalt kahekordse fliisi ja nö teppisin selle seljaosale ja ka põhja, et kotil rohkem vormi oleks. See muutis koti küll raskemaks, aga samas on kotti oluliselt mugavam täita ning selja peal on see mõnus pehme ning igasugu mügarused, mis koti sisust tekkida võivad ei häiri.
Koolis harjutatud vigurõmblemisest oli teppimise juures täitsa kasu ning kaared tulid esimese korraga üsna kenad.
Sisse panin siis roosa voodri (uskuge mind, kui oleks olnud valida oleksin valinud mingi beeži tooni) niiet kogu krempel tuli üsna roosa. Samas on hea meel, et olemasolevaid materjale ära kasutada sain ning aastaid tagasi koti jaoks ostetud kangast lõpuks kott sai! Voodri seljaosa vahele õmblesin ka veel laia kummi, et sinna mapid vahele lükata saaksin. Natuke ebamugav on mappe küll sinna vahele panna, aga kui need juba seal on, siis on kott palju paremini organiseeritud ning kõik muu mudru saan mappide ette panna. Pealegi on siis ka seljaosa sirge. Väärt mõte igatahes!
Kott valmis siis ühe pühapäeva jooksul. Kavand sai tehtud küll juba laupäeva õhtul ning ka mõõdud paika pandud. Plaani tegemiseks kasutasin esimest korda 1/3 joonlauda, mis on väga lahe asi, sest täismõõdus ju kavandit ei tee ning koguaeg arvutada on ka tüütu. Selle joonlauaga saab aga proportsionaalselt õige joonise 1 2 3 valmis teha. Pühapäeva hommikul kümne ajal lõikasin tükid välja ning õmblesin seda vahepeal muid asju tehes kuni kella üheksani õhtul. Usun, et töötunde kulus mul sinna alla tegelikult kuskil 6, sest käisin päeval veel jalutamas tegin süüa jms. Kindlasti oleks selle koti tegemine oluliselt rohkem aega võtnud, kui ma poleks plaani teinud. Kindlasti oleks selle koti tegemine vähem aega võtnud, kui minu õmblusmasin oleks mõeldud ja nii paksude matejalide õmblemiseks. Koti peale kulus kolm purunenud nõela, kuigi käsitlesin masinat äärmise õrnusega. Õnneks on mul masinanõelu tavaliselt varuks, aga nüüd peab vist tõesti varusid täiendama!
Mõnusal teisipäevaõhtul käisime aga vanalinnas patseerimas ning otsisime hea kooki ja kohvi – leidsime! Soovitan soojalt kõigil külastada Neitsitorni kohvikut. Minu kakao oli super hea ning porgandi toorjuustukook viis samuti keele alla. Kuni ilmad veel kannatavad saab ka linnamüürilt alla vaadates head kraami nautida, aga ka seest avaneb ilus vaade ning sisustuselemendid on ka Neitsitornile kohased (raudrüüd jms). 
Nautisime oma kooki ja jooki õues hobuste seltsis. Teine kordki!

Liina lilleline kleit

Juulis pöördus minu poole mu vana sõbranna Liina sooviga, et ma talle ühe kleidi õmbleksin. Uurisin, mis tal täpsemalt mõttes on, et kindel olla, kas see mulle ikka jõukohane oleks. Kuna Liina soovis tegelikult lihtsat, aga hästi istuvat ratasklošš seelikuosaga kleiti, tundus see täitsa paras proovikivi olevat. Pealegi olin ma talle juba ühe pliiatsseeliku varem teinud ning nii õudne kellelegi teisele õmblemine ei tundunud. 

Joonises kokku lepitud ning mõõdud võetud otsustasin lähtuda Sellest Burda lõikest. Küll aga muutsin seda parajal määral jättes ära hiiglasuure dekoltee, esikeskjoone õmbluse ning muutsin ka varrukakaared nö tavaliseks. 

Kui endale midagi õmblen, siis oskan juba silma järgi aru saada, kas mõõdud on loogilised. Kellelegi teisele õmmeldes on kahtluseuss alati hirmus suur ning käed värisevad. Siiamaani on aga kõik hästi läinud ning vanasõna kümme korda mõõda üks kord lõika, alati kasuks tulnud. Olen ka alati veidi laiemad õmblusvarud jätnud – igaks juhuks. Selle kleidi puhul pean aga ütlema, et proovis pidin seda üsna palju mudima, aga hästi istuva kleidi puhul ongi see vast normaalne. 

Kleidi õmblemine läks ladusalt, sest iseenesest oli tegu lihtsa tegumoega kleidiga. Ainus, mis oli harjumatu oli see hiigelsuur seelik! Seda oli tõesti palju – terve mu töölaud oli seda täis! Kokku traageldasin lausa söögilaua taga, et mõnusam oleks. 

Kleidile sai tehtud ka veel teine proov, sest kahtlustasin, et seljal oleva lukuga on jälle natuke pahasti – oligi. Nimelt kipub mul lukk eemale hoidma, aga selle vea sai hõlpsalt parandatud ning kui mõned natuke viltused pisted pikkadel õmblustel välja arvata, siis tuli kleit täitsa kena. Veelgi ägedamad on muidugi need pildid, mis Liina mulle saatis! Tema lahkel loal jääb üks nendest piltidest ka postitust lõpetama!

Järgmiste kleitideni!