RuthSotnik.com

Väike valge linane kleit

Hoolimata sellest, et vaba aega ei ole viimasel ajal just ülemäära palju, püüan aeg-ajalt siiski ka endale midagi õmmelda. Seekord sain inspiratsiooni Vintage Tallinna’lt, mis toimus juba mõnda aega tagasi. Nägin seal üht valget linasest kangast kleiti, millel olid samuti tumesinised puuvillakandid. Tegumoodi täpsemalt ma ei mäleta, aga minu suuniseks oligi just linane kangas ning värvikombinatsioon.

I

Kleidi tarbeks konstrueerisin tavalise kleidi põhilõike ning nihutasin veidi õlajoont, kuna olen suurest õmblustööst juba veidi längu vajunud. Esi ja seljaosale märkisin ära vööjoone ning sissevõtete laadsete voltide algus ja lõpujoone ning alustasin voltimistööga, et tükile vöökoht tekitada. Seda tegin pigem vaba käega, kui suurt täpsust taga ajades, sest tegu on linase kangaga ning tahtsin kleidile veidi rohkem isikupära anda. Kleit on kahekordsest linasest, sest üks kiht oleks läbi paistnud ning kangast oli piisavalt.

II

III

Loodan, et peagi on ilmad juba soojemad ja mõnusamad, et oleks võimalust kleiti ka selga panna. Praeguse vihmaga lumivalguke ei ole ehk liigpraktiline. Tõsiasi on ka see, et tegu on ajatu kleidiga, mida on tõenäoliselt paslik kanda ka mõne aasta pärast.

Eelmisel nädalal sain kätte ka enda nimesildid, mida nüüd rõivastele sisse õmmelda saan. Seegi kleit sai sildi võrra uhkemaks. Sildid said endale sisse ka kaks esimest suvist kleiti, mis minu e-poodi jõudsid. Loodan, et kleidid leiavad peagi omanikud.

IV

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!

Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Maailma lihtsaim seelik II

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka.

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!
Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!
Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi “Maailm vajab Sind” tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida – igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Ühe kleidi lugu: arengud töölaual

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt – või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok – muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju “kõrvalist informatsiooni”, mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab…

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav – justkui ei olekski midagi seljas.

Ühe kleidi lugu: Esmane idee

Juba mõnda aega on minu riiulis mu südant kripeldama pannud üks kangas. Ainus, mida teadsin oli see, et sellest peab mingisugune kleit saama. Eile õhtul võtsin selle kanga lõpuks riiulist välja ning hakkasin nuputama, mis sellest saab. Niisiis mõtlesingi, et jagan selle kleidi valmimislugu veidi pikemalt. Vaatame, mis välja tuleb! 

Kangast – Tegu on puuvillase õhema kangaga, mille leidsin Uuskasutuskeskusest. Kangas on 1m laiune ning seda on mul tervelt 4m. Kuna aga lillemuster jookseb piki ultusäärt, siis peab juurdelõikusel ka mustrit silmas pidama. Seega polegi seda kangast teab mis üüratult. Kangas on piisavalt õhuke, et pean sellele seeliku osale kindlalt voodri alla panema ning võibolla panen ka ülaosasse. See selgub töö käigus.

Ideest – Kui mustriga arvestada tundus kõige mõistlikum teha volditud seelik. Kangast voltides tundus, et voldi sügavuseks võiks olla 3cm. Pidasin täna ka teiste tarkuritega koolis nõu ning nende nõuanne oli kleit jätta võimalikult lihtsaks, et muster mõjule pääseks. Ainus asi, mida ise kindlalt tahtsin olid varrukad! Lõpuks aga saigi siis ideeks lihtne kleit, millel sissevõtted vaid vööjoonele minevad ning tagumise kaelakaare süvendan. Lukk tuleb taha seljale. Kuna sahisevat voodrit ma sellele puuvillasest kangast kleidile ei soovi tuleb tõenäoliselt ka vooder puuvillane. 

Lõikest – Esialgu arvasin, et saan kasutada juba konstrueeritud lõiget, mille järgi koolikohustusliku pluusi tegin. See sai aga konstrueeritud lisaga +8, mis on praegu plaanitava kleidi jaoks liiga lai. Mõõtsin juba olemaslevat lõiget igaks juhuks igatpidi üle ja paraku pean väiksema lisaga uue konstrueerima, mis ei ole tegelikult ka suur vaev. Erilist modelleerimist peale sissevõtete muutmise ja kaelakaare muutmise ju samuti teha pole vaja. 

Mis järgmiseks plaanis?

  • Lõige konstrueerida, modelleerida
  • Kangas läbi pesta, sest puuvillase puhul on kahanemistõenäosus suur
  • Arvutada seeliku laius (sellele vastavalt siis voodrit hankida)
  • Otsida sobivat värvi ning piisavat õhuke puuvillakangas voodriks
  • Juurdelõikus ja I proov
Edasi ei oska ma praegu planeerida, sest proovi käigus tuleb kindlasti uusi mõtteid ning saab selgemaks ka tehnoloogia. Peamiselt sõltub tehnoloogia muidugi sellest, kas teen ülaosa samuti voodril või mitte. Kui ei tee, siis läheb mängu tõenäoliselt lõikekohane kant. Samuti saan siis teada, kui pikka peitlukku tarvis on. Põnev, põnev!

Õmblemine: pehmed pühapäevapüksid

Paar nädalat tagasi leidsin Uuskasutuskeskusest paraja tüki mündikarva flanelli ning seda katsudes teadsin kohe, et sellest tulevad mõnusad kodus kandmise püksid. Mõeldud tehtud. Kuna hetkel on kiiremad ajad otsustasin lõike võtta Burdast ning see veidi ümber teha. See oli aga jälle klassikaline Burdajuhtum, kus püksid olid alguses nii hiiglama suured, et ei kujuta ette ka. Võtsin 34 suuruses lõike, mõõtsid igaksjuhuks ka puusamõõdu kandis üle ja vaatasin, et ah läheb selga küll ning arvasin, et ega rohkem süvenema ei pea, aga no võta näpust. Igatahes võtsin mõlema sääre küljeõmblusest maha kokku kuskil 6cm ning alles jäid endiselt mõnusalt laiad püksid.

Kuigi tegu on kodupükstega olid lihtsalt mündikarva püksid sutsu igavad. Tuulasin siis veidi oma sahtlites ning leidsin riba pitsi, mille siis värvlile paigutasin. Samuti on mul hea meel, et kunagi öösitangid ning öösid soetasin, sest neid läheb ikka aegajalt tarvis. Püksid on jälle pesuõmblusega ning kuna lõpetamisega läks kiireks, siis allääred said tehtud ilma igasuguse mõõtmise, pressimise või traageldamiseta enne õmblemist. Imekombel tulid allääred ilusad võrdsed – win! Tundub, et rohke õmblemine hakkab vaikselt oma mõju avaldama!

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Pitsid ja padjad

Paar nädalat tagasi oli mul järsku vaja kodus ära paigutada korralikus hulgas vatiini. Kuna kapid on niigi igasugu kraami täis ning püüan neid jõudu mööda just üleliigsest vabastada, siis mõte, et pistan vatiini kotti ja kappi seisma ei tundunud kõne alla tulevat. Seepärast otsustasin hoopis välja koukida mõned mitte nii väga sümpaatsed puuvillased kangas, õmblesin neist kiirelt padjapüürid ning toppisin sedasamust vatiini täis. Kokku sain kolm patja – kaks suuremat ja piklikku ning ühe normaalsuuruses padja. Tulid teised päris toekad. Kuna diivanile olen juba mitmeid patju meisterdanud, siis nüüd oli kord magamistoa käes.

 

Vaatasin riiulis olevad kangad üle ja pidin tõdema, et jälle jäid ette samad kangad, millest endale nõelapadja ja tarvikute koti tegin. Lillelist jäi ikka veel järgi. Tundub, et see ei lõppegi. Lillelise puhul on tegelikult tegu kardinaga, mille Haapsalu Samaariast 2€ eest sain. Oli see kuskil 60cm lai ning seda oli kokku 6,5m. Äärmiselt hea leid!

 

Nüüd aga patjade juurde tagasi. Kuna minu õmblusmaailmas on toimunud pisuke muudatus, siis patjade õmblemiseks ei olnud mul võimalik äärestust kasutada. Kuna mul on hetkel teadagi kiire, siis oleksin eelistanud servad äärestada ja kokku õmmelda – 3;2;1 valmis! Aga seda võimalust mul kahjuks ei olnud. Tuli leida alternatiiv ning selleks sai pesuõmblus! Vana hea. Tulid teised küll veidi jämedamad ja laiemad, kui oleks ehk hea, aga padjakatete puhul mind see tõepoolest ei häiri. Sellise turbo deliveriga oli muidugi kummaline sedaviisi õmmelda, aga tulid täitsa viisakad. Turbo deliver tähendab seda, et kolme katte õmblemiseks läks mul 2,5h, millest aeganõudvaim oli nende paelakeste õmblemine, aga nendest ei tahtnud ma loobuda ka. Kui juba pitsid ja lillekesed, siis täiega!

 

Nüüd on mul igatahes süda rahul, sest need padjad, mis vähemalt kaks nädalat toanurgas seisid võivad nüüd uhkelt voodil ilutseda. Eks mõned tegemata või pooleli asjad kripeldavad veel, aga küllap lükkub enamus neist aprilli kuu sisse ja siis sealt edasi juba suvesse –  khõmm. Totakas öelda, aga ootan juba päris pingsalt suve, et saaks rahulikult mõned asjad õmmelda. Olen kindla plaani võtnud, et õmblen endale sel suvel Claire B. Schaefferi “Couture Jacket” raamatu järgi jaki. Jah, seda ootan vist tõesti kõige rohkem. Aga selle jaoks peab olema rahulikult aega, sest seal on väga palju käsitsi nokisemist.
Ahjaa, kel Sewing Bee himu juba nii suur, et ei jaksa õhtuni oodata, siis leidsin eelmisel nädalal youtube’ist ühe tüübi kanali, mille tõttu ma nii mõnigi õhtu veidi liiga hilja magama sain. Tegu on siis mitmendat põlve Savile Row rätsepaga, kes pesitseb nüüd New Yorkis ning näitab, kuidas tema mantlit õmbleb. No ma olen vist snoob, aga ma võingi neid videosid vaatama jääda. Lahe ekstsentriline tüüp on!

Pesa töövahenditele

Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

 

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku – poolide tarvis.

 

 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee’d olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!

Furoshiki!

Seniks kuni suuremad õmblustööd valmimisel on mõtlesin jälle miskit lahedat ja praktilist ette näidata. Nagu paljude minu projektide puhul oli ka seekord probleem, mida tuli lahendada. Murekohaks siis sedakorda selline olukord, kus päeva jooksul pean mööda linna ringi tarima, ära viima, kaasa võtma, üle andma tihti igasugu kraami ning tihti jääb ka suurest käekotist väheks ning kangast kotid võtavad vahel käekotis liiga palju ruumi (mulle need päris pisikesed impregneeri laadsest materjalist ei meeldi). Seepärast läksidki mul silmad põlema, kui kuulsin Furoshikist!

Furoshiki on Jaapani päritolu võiks ehk öelda kangasse mässimise kunst. Põhimõte selline, et tarvis on ruudu kujulist kangast, rätikut vms ning seda erinevalt sidudes saab sinna sisse kas midagi pakkida, teha sellest kandekott, pudelikott, mis iganes hing ihkab. Võimalusi on pea lõpmatult. Mina ise olen seda nüüd paar päeva kasutanud ning just raamatute raamatukokku viimiseks ning täna mässisin sinna sisse erinevad kangajupid, niidid, lukud, mida kooli minnes tarvis oli. Kilekotte ma ei armasta, aga oma põhjatusse seljakotti püüan siiski mingi korra alati luua. Furoshiki on selleks tänuväärt võimalus. Loomulikult võib selle kunsti harrastamiseks võtta ükskõik millise nelinurkse kanga ent mina otsustasin teha kohe päris eraldi räti, millele ise mustri tembeldasin.

Sobiva õhema puuvillase kanga leidsin Eesti Tekstiilist ning sain selle kangaostuga ka ühe õppetunni, mida otsustasin siiski jagada. Nimelt oli see kangas rullis pooleksmurtuna ning kui koju jõudsin ning kangast triikima hakkasin nägin päevavalguses, et keskmise murdejoone saab küll välja triikida, ent see joon on juba sisse pleekinud. Uurima hakates märkasin, et lausa pool kangast (mis ilmselt väljaspool oli) on pleekinud. Selline kergelt roosakas ja inetu. Laisk nagu ma olen ei hakanud ma poodi tagasi ka minema vaid püüan järgmisel korral nii hästi kangast enne lõikamist kontrollida kui võimalik. Sellise asja peale ma lihtsalt ei tulnud.

Nüüd aga minu tehtud rätikust. Olen ammu tahtnud proovida mingitki laadi kangatrükki ning otsustasin lõpuks vana hea kartulitempli kasuks. Paljud on ehk lapsepõlves kartulist templeid välja lõiganud. Mina lõikasin endale ühe puulehte meenutava kujutise ning värvi kokkuhoiu mõttes kandsin värvi templile pintsliga. Samuti oli hea pintsliga natuke templit puhastada, sest värv kipub vahedesse liigselt kinni jääma. Kanga alla on tark enne tembeldamist ka kile panna, sest enamuste kangaste puhul trügib värv siiski ka veidi läbi kanga. Enne päris asja juurde asumist tegin ka mõned test lehekesed.

 

Tembeldamine oli päris vahva, sest värvihulgaga mängides sai ka veidi loovust kasutada. Selline mõnus veidi teraapilne tegevus.
Kangavärve tuleb peale värvi kuivamist kindlasti korralikult triikrauaga ja ilma auruta kinnitada. Täpsed kraadid, ajad on tavaliselt värvipurgil kirjas. Kui värv kinnitatud kannatab see ka pesu.
Räti tegemise juures oligi tembeldamine ehk ajamahukaim. Edasi palistasin lihtsalt ääred 2x 1cm ning tegin diagonaalsed nurgad. Põhimõtteliselt sama moodi nagu näitasin minu esimeses videoõpetuses alates kuskil 1.30st.
Kui rätt valmis, siis on aeg suunduda juba youtube’i avarustesse ning õppida ära mõni just endale kasulikum voltimis, mässimisvariant. Minu hetkelemmik on just raamatutele! Head katsetamist!