RuthSotnik.com

Hooaja esimene mantel!

Selle hooaja esimene mantel on valmis saanud! Esimese mantli õmblesin endale, sest kuigi minu riidekapis on nii mõnigi mantel tundsin puudust just hästi istuvast ja omapärasemast mantlist. Välja kukkus aga ka nii, et valminud mantel on ilma vatiinita, kuid soojem kui minu vatiiniga poest soetatud mantel. Seda peamiselt seetõttu, et valminud mantel on täisvillane ning kuna tegu buklee stiilis kangaga, siis ka tervenisti dubleeritud.

Kuna kangas ise on küll tagasihoidlik aga kirju jäin vahepeal disaini mõttes täiesti hätta. Peale esimest proovi oli aeg hakata taskuid tegema ning teadsin kindlalt, et soovin peal õmmeldud taskuid. Täiesti tavalised tundusid igavad, diagonaalis kangast kasutada inetu ning ma olin täiesti nõutu. Õnneks aitas aga Diana nõu ja jõuga välja ning kaunistasin taskud ning sellest lähtuvalt ka krae puuvillase diagonaalkandiga. Taskud on tervenisti voodril, nii tasku kui mantlipoolt.

Veidi oli nuputamist ka vööga. Kuigi see mantel oma istuvuselt vööd ei nõua olen ma harjunud mantlit vööga kandma. Kangast ei olnud aga just ülemäära ning seetõttu sai üks vööots tehtud jällegi kandist lähtuvalt diagonaalse musta otsaga. Vööd saab kanda ka kahte pidi.Üks tavalisem pool ning teisel kandipael keskel.

Seekord sai korralikult vaeva nähtud ja peensusteni viimistletud ka varrukate otsa panek. Ma pean tõdema, et minu nõrkus rätsepatööd vaadeldes ongi alati varrukad. Mulle meeldib see nö vanakooli kahandus varrukapeas ning käe järgi hoidmine, mida kõige ehedamalt näeb, kui rõivas mannekeenile selga panna. Siis on näha, kuidas varrukas võtab käe kuju ka ilma kandjata. Tõsiasi on ka, et varruka ideaalseks saamine on minu jaoks rõiva õmlemise juures ka üks keerulisimaid. Samuti olen veendunud, et kuuglivatiin teeb varrukapeaga imesid. Kui poe rõivaste juures õlakute kasutamine on õnneks siiski veel levinud (päris kiirmoes vist harvem nähtus), siis kuuglivatiini kohtab harva. Mida see siis teeb? Mina ütleks, et annab varrukapeale ilusa ümara kuju ning ka viimase lihvi.

I

Krae on kannaga ning tugev ja vormikas. Seepärast saan selle suure tuulega üles tõmmata ning sooja nautida.

VII

IV

III

Nii põhimaterjal kui vooder on jälle Uuskasutuskeskusest. Vooder on ilmselt nõukaajast ning hea paks. Loodetavasti peab siis ka kauem vastu. Varrukatel ja taskutes kasutasin neerumustrilist viskoosvoodrit, mis kunagi jaki tegemisest järgi jäi.

II

V

VI

Nüüd ei jää muud üle kui mantel sisse kanda!

 

Kibekiire sügisaeg / mantlitegu

Sügis on alanud sellel aastal tõepoolest korraliku pauguga (kuigi ametlikult on meil endiselt veel suvi). Suuremas plaanis mööduvad päevad mantli lainel ning sekka ka üks omapärane koostööprojekt juuksuritega. Vahelduseks on villast mantlit päris mõnus käsitleda, sest suur osa varasemaid õmblustöid on tehtud väga suvistest ja õhulistest kangastest. Mantli tegemise jaoks otsustasin sedakorda endale lausa suuremad ja mõnusamad nööpnõelad hankida ja selle villase buklee laadse kanga jaoks on need ideaalsed.

Mantel tuleb küllaltki lihtne, sest kangas ise on kirju ning iseloomuga. Tänaseks olen jõudnud sinnamaani, et homme ootab ees esimene proov ning püüan selle sedakorda ka mingitki pidi pildile jäädvustada, aga tõenäosus, et selle unustan on suur. Siis, kui mu telefoni aku veel lubas sai tehtud ka paar pilti lõike valmimiselt ning juurdelõikuse protsessist.

I

Mantli põhilõige konstrueeritud Põhjamaade süsteemi järgi ning krae konstruktsioon sai võetud vanakooli konstrueerimisraamatust Sokk’u järgi. Lõikest veel nii palju, et kuna soovisin nii esi- kui seljadetailile pikiläbilõikeid ning olen nii pisike, siis otsustasime esiosa pikiläbilõiked viia õla asemel hoopis kaelakaarde ning see annab mantlile natuke omapära juurde.

III

II

 

Vahelduseks oli päris mõnus juurdelõikuseks kasutada juurdelõikuslauda. Ütleks, et lausa lust! Lust on ka see, et sain täna lõpuks hääled sisse lüüa oma uuele (vanale) masinale. Nimelt õnnestus mul megahea hinnaga soetada endale tööstuslik õmblusmasin, mis on küll kasutatud ja eriti retro, kuid nagu täna selgus õmbleb ilusti (hingeelu peab veel õppima) ning on isegi automaatse niidilõikusega. Kuna täna oli mul alles teine kohtumine selle masinaga (esimene oli see hirmuäratav ja õudne raua tassimine), siis fotosessiooni me veel temaga teinud ei ole. Küll jõuab.

Mis siis veel? Mantli tegemine jääb nüüd nädalaks soiku, sest homme seisab ees nädalane puhkus Berliinis, kus on plaanis mööda linna uidata ning kaltsukates, vintage poodides ja kirbukatel surfata. Seda nii uueks inspiratsiooniks kui ägedateks leidudeks. Loodan, et saab olema mõnus reis, sest veidi mõttevärskendust oleks hädasti tarvis. Kui tagasi jõuan siis lööks hea meelega uuel masinal hääled sisse ja vuristaks nii mõnegi mantli või muu ägeda asja kokku!

Nüüd aga asju pakkima – või noh, kaks kleiti ja seljakott ning olengi valmis!