RuthSotnik.com

Õpetus: Seeliku konstrueerimine

 

Juba mõnda aega on mul mõttes olnud kirjutada midagi konstrueerimise ja moetuletiste valdkonnast. Mäletan veel värskelt, kui sellist infot eesti keelsena internetist otsisin ning vasteid ei tule just ülemäära palju. Inglise keelsed variandid, mis youtube’ist leidsin ei olnud samuti väga usutavad (hiljem ei ole enam otsinud, ehk on mõni inglise keelne hea õpetus vahepeal tehtud). Seetõttu jäingi hobiõmblejana Burdade maailma ning ohkisin, kui kehvasti need lõiked mulle istuvad. Minu jaoks oli Burda lõigete suurim häda selles, et ka kõige väiksem suurus on minu jaoks üldjuhul liiga suur. Tõsiasi on muidugi ka see, et lõige on tark enne kasutamist enda järgi kohandada, aga ka seda õppisin ma alles hiljem. Burda lõiked kipuvad olema paraku päris suurte lisadega ning vahel tasub liibuva istuvuse saavutamiseks lausa suurusnumber väiksem lõige võtta (või pigem lõike ja enda mõõte enne lõike maha võtmist kontrollida).

Nüüdseks on mul naisterõivaste konstrueerimise põhitõed omadantud ning ühtteist tahaksin ka jagada, et õmblushuviliste elu lihtsamaks teha. Loomulikult on kontstrueerimise juures lõputult nüansse, võimalusi, loomingut ja ka reegleid. Samuti on see valdkond, kus on alati midagi uut õppida. Küll aga ei ole põhitõed ülemäära keerukad ning mõtlesingi alustada algusest – seelikust. Pealegi on tulemas suvi ning mõnusad seelikud võiksid kindlasti asendada terve talve kantud püksipaare. Erinevaid seelikuid võib teha mustmiljon, alustades näiteks kroogitud “Maailma kõige lihtsamast seelikust” kuni erinevate drapeeringutega või klošš seelikuteni.

Seelikuid on nö mitut sorti – põhilõikel baseeruvad, kloššid (poolklošš, ratasklošš). Kloššide konstrueerimise õpetusi on internetis mitmeid ning see on küllalt lihtne ning üldjuhul konstrueeritakse kriidiga otse kangle. Suur osa seelikuid on aga põhilõikel baseeruvad. Seeliku põhilõiget pole teps mitte keeruline konstrueerida. Võiks öelda, et esimesel korral on keerukaim küljejoone kumerust näha (eriti pliiatsseeliku puhul), kuid kui paar korda läbi konstrueerida ja õmmelda, või on olemas varasem kogemus seeliku lõigetega (milline näeb välja nö loogiline joon), siis ei pruugi see peavalu valmistada. Nüüd aga asja juurde.

 

Esmakordsele seeliku konstrueerijale soovitan soojalt esmalt läbi lugeda õpetus tekstina ning konstrueerides vaadata juurde selgitavat videot. Kuna videos ei ole kõike lahti seletatud, siis on mahukamaks materjaliks kindlasti siinne tekst.

 

 

Seeliku põhilõike konstrueerimiseks on tarvis kolme mõõtu:

  • Vööümbermõõt (Vü) ehk talje ehk kõige peenem koht. Olen tihti kuulnud arvamust, et vööümbermõõtu võetakse kohast, kus kannad vööd/püksirihma. Nii see paraku ei ole.
  • Puusaümbermõõt (Pü) ehk kõige laiem koht, et seelik ikka selga läheks.
  • Seeliku pikkus (Sp) mõõta vööjoonest.

Nii seeliku kui ka pükste konstrueerimise juures on oluline teada, et esmalt konstrueeritakse mõlemad vööjoonde ning hiljem madaldatakse soovi korral moekohaseks (või kõrgendatakse).

Enne konstrueerima hakkamist on hea ära teha mõned arvutused, et hiljem töö sujuks. Eriti oluline on see keerukamate toodete puhul, kus mõõte on oluliselt rohkem.

Mõõdud

Võtan aluseks umbkaudse 38 suurusnumbri.

Mõõt Kokku 1/2
Vööümbermõõt (VÜ) 74 37
Puusaümbermõõt (PÜ) 100 50
Seelikupikkus (Sp) 60
Sissevõteteks 50-37 13

 

Seeliku konstruktsiooni põhivõrk

Esmalt tuleb joonistada seeliku konstruktsiooni põhivõrk, ehk ristkülik, mille pikkus võrdub seeliku pikkusega ning laius ½ puusaümbermõõduga. Vööjoonest alla mõõta 20cm ehk puusakõrgus. Pikematel inimestel võib see olla kuni 22cm, lühematel 17cm. Üldjuhul on aga 20cm üsna kindlapeale minek. Järgmisena tuleb pooleks jagada puusaümbermõõt ning tõmmata vööjoonelt ristsirge allääreni.

Nüüd on seeliku konstruktsiooni põhivõrk valmis.

Sissevõtted ja küljejoon

Esmalt kõrgenda küljejoont 1cm kuni 1,5cm, pikenda kõrgendus paralleelselt vööjoonega.

Järgmiseks on tarvis ära jagada 1/2 vööümbermõõtu ja ½ puusaõmbemõõdu vahe. Maksimum vahe võiks olla 12-13cm. Kui on üle selle, siis peaks seljadetailile tegema kaks sissevõtet. Hetkel piirdume nibin-nabin siiski ühega. Niisiis on hetkel vööjoonel üle 13cm. Esidetaili sissevõtteks on 2cm, seljadetailil 3cm. Seega jääb küljejoonele kokku 8cm.

Nüüd tulebki mõlemale poole küljejoont märkida 4cm (kokku siis 8cm). Uuest küljejoone märgist lähtudes märkida esidetailile esiosa sissevõtte asukoht, mis asub küljejoonest tavaliselt 6-8cm kaugusel. Nüüd märgi seljaosa sissevõte, mis asub seljadetaili vööjoone keskel (pea meeles, et ka seljadetailil on nüüd uus küljejoone punkt).

Märgi esi- ja seljadetaili sissevõtetele sügavused (ees 2cm, seljal 3cm) ning joonista sissevõtete keskpunktidest ristsirged puusajooneni. Esidetaili sissevõtte sügavuseks on tavaliselt 9-10cm, seljadetailil 13-15cm (sõltub inimese pikkusest, kehaehitusest). Märgi sissevõtete soovitud sügavused ristsirgetele.

Nüüd on aeg hakata punkte ühendama. Ehk siis, esmalt võta ette küljejoon ning joonista see kumera lekaaliga andes puusale piisavalt ruumi, kuid päris nö punni ei tasu ka joonistada. Selle joone nägemine tuleb aja jooksul, kuid aitab ka varasemate lõigete või seelikute uudistamine. Meeles tasub ka pidada, et hoolimata sellest, et lõige on konstrueeritud seeliku soovija mõõtude järgi, siis prooviparandused on enamasti ikka tarvis teha (see tuleb juba kangaste erinevast käitumisest).

Nüüd joonesta saadud punktist vööjoone ja uue küljejoone ristumisel välja ka uus kumer vööjoon. Ühenda sissevõtted (seni olid vaid punktid vööjoonel ja ristsirgel) ning kontrolli, kas sissevõtte küljed on ühe pikkused! Väikesel konstruktsioonil ei tule see nii hästi välja, kuid tegelikult on see väga oluline moment.

Nüüd ongi Sinu esimene seeliku põhilõige valmis saanud!

 

DSCF2487_s

 

Võid julgelt ühe suure ohke teha ning mõne lihtsama kangaga tehtu läbi proovida. Loodan, et see ei olnud ülemäära keeruline ning video on ka kindlasti abiks (videosse lipsas kahjuks üks mõõduapsakas 35cm asemel peaks olema 37cm).

See põhilõige on alles kõige põneva algus seelikumaailmas, kuid juba sellega saab palju toredat ära teha. Tänapäeval on tore, et igasugu modelleerimise materjale on internetis leida trobikond, kuid paraku tuleb ka tõdeda, et need ei pruugi olla kuigi detailsed, ent annavad siiski idee ja suuna kätte. Samuti tasub endiselt uurida Burdasid näiteks selle mõttega, millised on erinevate rõivaste lõiked. Aja jooksul hakkab muidugi kujunema arusaam, mis ja kuidas, kuid see võtab aega ja arendamist.

Igatahes soovin kõigile jõudu konstrueerimisel ning kui mahti saan, siis teeksin hea meelega mõne postituse ka seelikute modelleerimise teemal. Millal aga, ei oska ma lubada, sest ka siinset õpetuse postitust alustasin ma Word’i failina pea pool aastat tagasi. Ehk on sel suvel mõni vaba vihmane päev, kus just sellise materjali koostamine mokka mööda on.

 

Jõudu!

Kibekiire sügisaeg / mantlitegu

Sügis on alanud sellel aastal tõepoolest korraliku pauguga (kuigi ametlikult on meil endiselt veel suvi). Suuremas plaanis mööduvad päevad mantli lainel ning sekka ka üks omapärane koostööprojekt juuksuritega. Vahelduseks on villast mantlit päris mõnus käsitleda, sest suur osa varasemaid õmblustöid on tehtud väga suvistest ja õhulistest kangastest. Mantli tegemise jaoks otsustasin sedakorda endale lausa suuremad ja mõnusamad nööpnõelad hankida ja selle villase buklee laadse kanga jaoks on need ideaalsed.

Mantel tuleb küllaltki lihtne, sest kangas ise on kirju ning iseloomuga. Tänaseks olen jõudnud sinnamaani, et homme ootab ees esimene proov ning püüan selle sedakorda ka mingitki pidi pildile jäädvustada, aga tõenäosus, et selle unustan on suur. Siis, kui mu telefoni aku veel lubas sai tehtud ka paar pilti lõike valmimiselt ning juurdelõikuse protsessist.

I

Mantli põhilõige konstrueeritud Põhjamaade süsteemi järgi ning krae konstruktsioon sai võetud vanakooli konstrueerimisraamatust Sokk’u järgi. Lõikest veel nii palju, et kuna soovisin nii esi- kui seljadetailile pikiläbilõikeid ning olen nii pisike, siis otsustasime esiosa pikiläbilõiked viia õla asemel hoopis kaelakaarde ning see annab mantlile natuke omapära juurde.

III

II

 

Vahelduseks oli päris mõnus juurdelõikuseks kasutada juurdelõikuslauda. Ütleks, et lausa lust! Lust on ka see, et sain täna lõpuks hääled sisse lüüa oma uuele (vanale) masinale. Nimelt õnnestus mul megahea hinnaga soetada endale tööstuslik õmblusmasin, mis on küll kasutatud ja eriti retro, kuid nagu täna selgus õmbleb ilusti (hingeelu peab veel õppima) ning on isegi automaatse niidilõikusega. Kuna täna oli mul alles teine kohtumine selle masinaga (esimene oli see hirmuäratav ja õudne raua tassimine), siis fotosessiooni me veel temaga teinud ei ole. Küll jõuab.

Mis siis veel? Mantli tegemine jääb nüüd nädalaks soiku, sest homme seisab ees nädalane puhkus Berliinis, kus on plaanis mööda linna uidata ning kaltsukates, vintage poodides ja kirbukatel surfata. Seda nii uueks inspiratsiooniks kui ägedateks leidudeks. Loodan, et saab olema mõnus reis, sest veidi mõttevärskendust oleks hädasti tarvis. Kui tagasi jõuan siis lööks hea meelega uuel masinal hääled sisse ja vuristaks nii mõnegi mantli või muu ägeda asja kokku!

Nüüd aga asju pakkima – või noh, kaks kleiti ja seljakott ning olengi valmis!

Suvised lühkarid

Augusti alguseks hakkavad vaikselt pikalt töös olnud projektid valmis saama. Ka mina olen hetkel pool puhkelainel ning otsin vaheldust uugavast õmbusmasinast. Hoolimata sellest on mul veel paar suuremat projekti töös, kuid ühed lühkarid olen ka üle anda saanud.

Seekord otsustasin panustada palju detailidesse, et anda pükstele omapära ning ideeks oli, et ehk ka võhik võiks mõista, et tegu pole madeinchina pükstega. Loodame, et õnnestus. Peamiseks jooksvaks kaunistuseks sai naturaalvalge vitsepael kinnitatud kontrastse niidiga õmblusega. Suur osa detaile ja vidinaid jääb aga ka kandes peitu ehk siis on seespool. Nimelt kantisin ära nii külje- kui tagataskud ning küljetaskud tegin ka kahest erinevast kangast, et vunki juurde anda. Alläärde lõikasin samuti kandid ning kinnitasin neile vitselpaela ning lõplikult sai kinnitatud aedpistega.

Lõike konstrueerisin, modelleerisin ise, aga kuna olin laisk ja ei viitsinud oma peaga tehtud modelleeringut internetist kontrollida (google’i otsing modelista shorts), siis unustasin ühe detaili ära – madaldatud värvlit 3cm sisse võtta. Aga see polnud maailma lõpp – proovis tuli lihtsalt natuke rohkem nööpnõeluda. Kui kellelgi on soovi ka ise meeste pükste lõiget konstrueerida, siis leidsin, et Keskraamatukogus on Heidi Paju “Meeste pükste konstrueerimine” raamat täiesti olemas ja mina olen konstrueerinud sealt Sokk’u süsteemi järgi. Esimene kord on raske, vähemalt minul oli, aga edasi läheb juba ladusamalt. Eks iga algus on raske.

I

II
III
IV
V
VI

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!