Pisikene pääsukleit

Senini pole ma eriti oma miniõmblustöödest rääkinud, kuid nüüd on juba põhjust, sest miniõmblustööde mõõdud aina suurenevad. Ka mina viskan kiirelt overlokiga retuuse ja mütse kokku, kui miskit jälle väikeseks on jäänud või sahtel tühi tundub olevat, kuid neid ma eriliseks õmblustööks enda jaoks ei pea. Need õmblustööd on nö rangelt praktilist laadi. Nüüd olen aga hakkama saanud ühe igati ebapraktilise esemega, kuid kuidas ma siis oma pisineiule valget siidist kleiti ei tee? Ikka teen ju!

Ilmselt on teisigi, kes sama meelt ja soovivad pisikesi kleite õmmelda. Seepärast mõtlesin, et jagan natuke ka enda pääsukleidi protsessi – ehk on see kellelegi abiks ning mõni neiu saab endale suveks laheda kleidi või isegi mitu!

Väikelaste riietuses on lahe see, et need on küllalt “kahedimensioonilised” – ehk ei ole mingeid sissevõtteid ega suurt vormi taga ajamist. Seepärast võib varrukateta kleidi tegemist alustada täiesti olemasoleva särgi abil piirjoonte ja käeaugukaare joonistamisest paberile. Mina alustasin aga ühe vene lehelt võetud suurus 80 t-särgi lõikega. Minu alguspunkti lõike saab SIIT.

Kui põhilõige on olemas ning selle vastavus neiu rinnaümbermõõdule kontrollitud (minul jäi kleidi Rü ja neiu Rü vaheks + 5cm) võib asuda edasiste sammude juurde.

laste kleit, lõige, modelleerimine

  1. Esimesena määrasin kleidi pikkuse ehk lisasin lõikele pikkust.
  2. Seejärel määrasin koha, kust soovin, et kleit avaramaks muutuma hakkaks. Joonistasin selleks umbes 1cm allpool käeaugukaart esi/selja keskjoonega ristsirge. Tekkinud ristküliku jagasin silma järgi pikkupidi pooleks ning lõin käärid sisse (vt. joonist). Avada vastavalt soovitud tulemusele. Mina soovisin pigem laiemat ja langevamat kleiti ning 80 suuruse kohta avasin 7cm.
  3. Peale avamist ühtlustasin allääre ning käeaugukaare (lõikel murdsin üle ulatuva osa lihtsalt ära). Samuti tahtsin tekitada natuke paatkaeluse moodi kaelakaart ning tegin õla kaelakaare poolt kitsamaks. Selja keskjoonele lisasin ka vastavalt nööbi läbimõõdule liistu jaoks lisa.

Nii lihtne see ongi. Lõige valmis!

Järgmiseks saab kleidi välja lõigata. Mina valisin kleidi jaoks igati ebapraktilise elevandiluu karva siidkanga. Kel veel soovi mõnd pehmet mõnusat siidrõivast õmmelda, siis soovitan soojalt sellist siidi nagu silk noile. Tegu on soodsama siidivariandiga, mis on valmistatud nö siidi tootmisjääkidest. Tegu on aga õrnalt läbi kumava hästi langeva ja imepehme kangaga. Pääsukeste lisandiks valisin dupioni siidi, mis oma struktuurilt sobib noile‘ga hästi kokku. Voodriks sai viisakalt öeldes midagi puuvillakrepilaadset. Tegelikkuses ütleks ma selle kanga kohta aga, et tegu on kvaliteetse marliga. Miks just selline valik? Proovisin kleidikanga alla erinevaid variante ning jälgisin läbikumavust, langevust ja nahasõbralikkust. Marli tundus olevat sellele kleidile sobivaim variant.

Juurdelõikusest – õmblusvarudest jätsin õlgadele, kaelakaarele 1cm, külgedele 1,5cm ning alläärde 2cm (1cm+1cm palistus). Voodri lõikasin esialgu täpselt sama suure, kui põhidetailid (va seljakeskjoone liist).

Kuna tegu on ilma proovita kleidiga, siis õmblesin selle natuke teises järjekorras, kui prooviga toodet õmmeldakse.

Kuidas kleit siis valmis?

  1. Esmalt äärestasin küljed ja õlad nii põhidetailidel kui voodril.
  2. Seejärel õmblesin esidetailile pääsukeseaplikatsioonid.
  3. Õmblesin õlaõmblused nii põhidetailidel kui voodril
  4. Õmblesin kaelakaare, paremad pooled koos – peale õmblemist lõikasin õmblusvarud 0,5cm kitsaks ning õmblesin voodri poolt nö maha. Pressisin.
  5. Seejärel paremad pooled koos õmblesin käeaugukaared. Kuna minul oli tegu väga mini tootega ning õlad hirmus kitsad (4cm), siis tuli õmblused teha kahes osas – mõlemalt poolt alates küljest kuni (heal juhul veidi üle) õlaõmblusejoone. Küljed on veel lahtised! Käeaugukaartega toimisin nagu kaelakaarega – lõikasin peale ühendamist õmblusvarud väiksemaks, õmblesin voodri poolt maha ning pressisin.
  6. Seejärel pressisin paika seljakeskjoone liistud (minul valmisliist 2,5cm lai).
  7. Ühendasin küljeõmblused – nüüd saab õmmelda põhimaterjalist detailid ja voodri ühe jutiga. Pressi kindlasti õmblus lahku!
  8. Nüüd pressisin allääre ning pressitud allääre järgi täpsustasin voodri allääre. Töötlemata voodri alläär peaks ulatuma töödeldud põhimaterjali allääreni. Mina tegin voodri veel lühema, et see mingil juhul välja paistma ei hakkaks (sest kandjaks käputaja).
  9. Õmblesin peenpalistusega voodri allääre. Peenpalistusega on õmmeldud ja hirrmus ammu avaldatud seeliku õmblemise õpetuses oleva seeliku alläär SIIN.
  10. Järgmisena tegin ühe suure ohke, sest kui kleiti vaatasin avastasin, et sellele ei sobi mitte üks nähtav õmblus ehk siis mina jätkasin käsitööga. Õmblesin nii liistud ja voodri selle alla kui ka allääre käsitsi pistetega. Kui stiililt sobib võib loomulikult ka masinal õmmelda.
  11. Viimaseks jäävad veel nööpaukude tegemine ning nööpide õmblemine. Kes aga nööpauke pelgab (nagu mina aastaid tegin) võib näiteks ka trukke kasutada.

Nööbid on kerge sinaka läikega ning ilmselt pärit mõnelt vanalt triiksärgilt.

Pääsuaplikatsioonid lähemalt.

Allääred said siis töödeldud tagasihoidlikult – vooder peenpalistuse ja põhimaterjal kahekordse palistusega, mis kinnitatud käsitsi.

Ka nööbiliist ka vooder selle alla sai kinnitatud käsitsi visuaalse puhtuse huvides.

Kaelakaar ja käeaugukaared on voodri poolt 1mm kauguselt maha õmmeldud ja seejärel ilusti pressitud.

Ja lõpuks kandja ise – rohkem sai ta küll selle lumivalgukesega ringi käputada, aga preili kombel jäi kleit siiski üllatuslikult puhtaks. Eks sai talle ka seletatud, et see on nüüd tema päris esimene rätsepatöö kleit. Aga eks riided ongi kandmiseks ning nendes peaks end hästi ja vabalt tundma!

Mõnusat kleitide kokku vuramist!

Minu esimene lasteriie ning maitsetaimede kasvatamisest aknalaual

Jep, minu esimene laste riietusese. Kudunud olen lastele varem küll, aga õmmelnud mitte ja nii hirmus suur soov oli ka midagi väiksemat vahelduseks teha. Oma kangaid kohendades leidsin, et Harrile huudi tegemisest on järgi jäänud parasjagu kangast ning mul tuli meelde, et ühes Burdas oli laste jaoks ka selle samuse huudi masmuudi lõige. Mõtlesin siis kohe sõbranna põnni peale ning uurisin asja. Läks lausa nii, et teen põnnile peale huudi ka triibulise kootud kaelussalli! Niisiis asusin lõiget võtma ja jube mõnus oli, sest ei olnud seda tavapärast suurt mehkeldamist vaid sain lõike päris kiirelt võetud. Nii pisike ju teine.

Kuna kangas oli must tuli ikka paar värvidetaili ka lisada ning värvideks said punane ja kollane. Taskukandid tegin punased ning seljal ilutseb suur punane õhupall kollase nööriga. Aga tegelikult pole ma huudi veel päris valmis jõudnud ning kõik kollane on veel puudu. Ehk saan homme valmis! 
Esmakordselt pidin ka sellist suuremate hammastega traktorlukku lühemaks tegema ja ütleks, et see uue stopperi tekitamine nii suurte hammaste puhul oli üsna tülikas. Õnneks on mul teksade lühemaks tegemisest paksemat teksaniiti. Muidu oleksin vist stoperdama jäänudki. Kui keegi teab mõnd paremat viisi kui võimalikult viisakas niidikuhi, siis andke märku!
Hetkel olen ma oma esimese lasteriide katsetusega rahul. Ma ei ole seda muidugi veel kandja seljas näinud, aga loodan, et põnnile meeldib! Nüüd tekkis isu veelgi kätt lasteriietega proovida. Peab kuskilt endale veel mõned emad ja põnnid leidma, kellele õmmelda saaks! Ma ei ole vist päris normaalne…
Aga nüüd räägiksin hoopis ühest nn lifehack’ist – vähemalt minu jaoks. Kuidas lifehack eesti keeles kõlada võiks ma nüüd ei oskagi öelda. Khõmm “eluhäkkimine”. Ühesõnaga, ma armastan süüa palju värsket ja rohelist. Minu poekorvist leiab tihti erinevaid salateid, basiilikut, rucolat jms. Ainus jama nendega on vaid see, et need kipuvad väga kähku ära närbuma ehk siis nende realiseerimisaeg on tihti nii lühike, et suure osa sellest kallist ja heast kraamist pidin tihti ära viskama. Erandiks võiks tuua Frillice salati, mis külmikus potivariandina ilusti ka nädala kestab. 
Hoolimata katsetest maitsetaimi korralikult kasta ja aknalaual pottides hoida ei ütleks, et olukord oleks paranenud KUNI. Kuni avastasin, et maitsetaimed joovad üüratus koguses vett. Tavalise kastmismeetodi juures vist ei olekski neid poest ostetud ürte võimalik elus hoida. Võibolla ehk ainult juhul, kui päevad läbi kodus nende järgi valvata. Seega on meie kodus nüüd pott poti sees süsteem, kus taim saab endale imeda täpselt sellise üüratu koguse vett nagu tal vaja on ning ka rucola, mis on minul seni kõige kapriissem olnud on kestnud aknalaual ilusti juba nädala ning kasvab ainult suuremaks. Basiiliku vahetasin just välja, sest eelmisel said lihtsalt lehed otsa. Ta küll kasvatas uusi, aga jõudsime rohkem süüa kui tema kasvatada.
Siin on siis poest ostetud basiilik omas minipotis, pandud keraamilisse potti ja see omakorda veega anumasse. Tegelikult võib selle keraamilise poti vahele jätta, aga mul lihtsalt ei olnud sobivas suuruses veeanumat. Keraamilisega püsib taim lihtsalt paremini püsti.
Kui nädalavahetuseks maale läheme, siis paneme anuma tavaliselt poolest saadik vett täis ning kui pühapäeva õhtul naaseme on taim ilus ja rõõmus. Tundub, et üle kasta vähemalt lehtsalatit, rucolat ja basiilikut ei ole võimalik – vähemalt poe omasid.
Kui potte otsisin leidsin ka hunniku erinevaid seemneid ja neid idandamiskuubikuid. Panin ühtteist veel kasvama. Vaatab, mis saab. Ehk saan varsti täieliku põllu köögi aknalauale.
Minu UFO’d. Panin neile idanemise ajaks õhutusavaga kaaned peale, et neil ikka hea ja soe oleks.
Mulle tundub, et viimasel ajal on õmblemisest võrdlemisi vähe juttu – igasugu muud kodundust on märksa rohkem. Püüan end parandada ning tegelikult on vahepeal valminud ka paar õmblusprojekti, aga kuna need võiks üles pildistada minu seljas, siis läheb piltidega veel aega. Seniks aga lähen otsin pisikesi põnne, kellele miskit õmmelda ja teen endale ka!