Tere september, tere uus seljakott!

Septembri tulekuga tekkis jälle vajadus uue seljakoti järgi. Teada on, et minu mõte käib uue asja vajaduses tiba teistpidi ning seega tundus loogiline, et õmblen seljakoti endale ise. Samamoodi talitasin ka aasta tagasi, kuid nüüdne seljakott on juba vähesemate disainivigadega ning oluliselt mugavam ja praktilisem. Seekord pidasin samuti silmas ka seda, et kotti oleks võimalik paljude erinevate kapis olevate üleriietega kombineerida. See, et minu eelmine seljakott eriti millegagi ei sobinud oligi selle üks suurimaid vigu.

Kotti kavandama hakates olid mul teada materjalid – must paksem impregneer ja lilleline puuvillane kangas. Mõtlesin erinevate variantide peale, aga kuna soovisin, et lilleline pääseks mõjule, siis otsustasin järgida praegust seljakotitrendi ja tegin kotile suure klapi. Kuna tegu on puuvillase lillelisega, siis vahatasin selle matkapoest saadud imeasjaga ära ning klapi voodriks kasutasin samuti imprekat, mis aitab ehk natukenegi kaasa, kui pisikese vihma kätte jääma peaksin. Suurt vihma kott loomulikult ei kannata. Ülejäänud koti otsustasin sisuliselt kilekast teha just sel põhjusel, et kotti oleks lihtne puhastada. Kas puhastamise faktor oli minu eelmise seljakoti nõrkus.

II

Seekord kasutasin seljaosa pehmendamiseks vanast heast Veerenni poest saadud porolooniga materjali, millest müüja sõnul tegelikult autoistmeid tehakse. Minu koti selja pehmendamiseks ja läpaka tasku tegemiseks sobis see aga suurepäraselt.

Seekord tegin ka koti rihmad reguleeritavad. Seda peamiselt põhjusel, et ma ise olen veidi vildakas ning tahtsin lihtsalt korra selle rihmamajanduse läbi teha. Teise seljakoti järgi on seda küllaltki lihtne välja mõelda.

III

Koti pahupoolelt pean mainima, et ühtteist ikka leidub. Peamiselt on põhjus selles, et minu masinad ei ole mõeldud sääraste materjalide ja kihtide õmblemiseks ning dekoratiiv/praktilistes õmblustes leidub teatavaid puuduseid, aga midagi silmakriipivat õnneks mitte. See ongi ainus miinus erinevate kottide õmblemisel – masin lihtsalt ei suuda toime tulla ja eks minagi lähen änksi täis.

IV

V

Positiivselt poolelt – olen üllatunud, kui mugav see kott on, vähemalt esimesel paaril kandmisel, kui kott pole muidugi meeletult asju täis olnud. Peagi on plaanis üks pisike reis ning seal on kott mul kindlasti igapäevaselt seljas – the ultimate test! 

Nüüd pean ennast aga, peale ütleme siis 1,5 nädalat õmbluspuhkust (va. kikilipsud ja see seljakott) taas õmbluslainele seadma, sest alanud on viimane kooliaasta ning mantel ootab õmblemist.

P.S. See kübar on vist üks parimaid sekkarileide üldse – täpselt paras, väga korralik ning 1,5€. Siidipaela ja sule lisasin ise ning tuulte muutudes saab ka nüanssi alati muuta.

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

Seljakoti hullus!

Olen juba pool aastat taga ajanud ilusat seljakotti ning otsinud seda nii Eesti poodidest kui reisil olles ja loomulikult ka second handist, aga mida pole seda pole. Kui ma nüüd kaks nädalat juba käekotiga koolis käinud olin otsustasin õlas tugevat valu tundes, et nii enam ei saa – peab kiirelt seljakoti õmblema. Mõte iseenesest hea, aga kuna kott sai tõesti valmistatud praktilisel eesmärgil ja tuli takus, siis esinevad sellel mitmed ilulised puudujäägid, mis õnneks võhikule siiski ehk silma ei torka. Üldpildis on kott aga väga mõnus, sest mõõdud tegin täpselt enda asjade järgi ning taskuid sai ka piisavalt.

Kott sai tehtud kodus olevatest materjalidest – vaid magnetkinnituse olin varem kindla koti tegemise eesmärgiga ostnud. Kangas on juba aastaid tagasi ostetud ning olin sellest mingi õlakoti laadse moodustise välja lõiganud. Viimane kord kui emal külas käisin haarasin selle kaasa ja harutasin üles. Kuna lillelist kangast (mööblikangas) piisavalt ei olnud lisasin kevadel nodivahetuselt saadud linast kangast, mis omavahel ilusti kokku sobisid. Voodriks kasutasin roosat voodrit, mis Uuskasutuskeskusest sain ning arvasin siis, et tegu on polüestriga, kuid sellega toimetades mulle tundub, et on siiski viskoosvooder. 
Harri oli armas ja aitas mul ööse panna. Ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanud, sest isegi temal võttis see käed läbi. Magnetit aitas ja mehejõud paigaldada, oh mis rõõm!
Uudistades ühtainsat seljakotti, mis mul kodus oli leidsin, et seljaosa lahendatakse tavaliselt nii. Tegin siis järgi ja täitsa tore tuli. Teadsin seda, et tahan seljaosa kindlasti pehmet või kuidagi viisi tugevdatult ning kuna poodi ei olnud tuju minna, siis võtsin lihtsalt kahekordse fliisi ja nö teppisin selle seljaosale ja ka põhja, et kotil rohkem vormi oleks. See muutis koti küll raskemaks, aga samas on kotti oluliselt mugavam täita ning selja peal on see mõnus pehme ning igasugu mügarused, mis koti sisust tekkida võivad ei häiri.
Koolis harjutatud vigurõmblemisest oli teppimise juures täitsa kasu ning kaared tulid esimese korraga üsna kenad.
Sisse panin siis roosa voodri (uskuge mind, kui oleks olnud valida oleksin valinud mingi beeži tooni) niiet kogu krempel tuli üsna roosa. Samas on hea meel, et olemasolevaid materjale ära kasutada sain ning aastaid tagasi koti jaoks ostetud kangast lõpuks kott sai! Voodri seljaosa vahele õmblesin ka veel laia kummi, et sinna mapid vahele lükata saaksin. Natuke ebamugav on mappe küll sinna vahele panna, aga kui need juba seal on, siis on kott palju paremini organiseeritud ning kõik muu mudru saan mappide ette panna. Pealegi on siis ka seljaosa sirge. Väärt mõte igatahes!
Kott valmis siis ühe pühapäeva jooksul. Kavand sai tehtud küll juba laupäeva õhtul ning ka mõõdud paika pandud. Plaani tegemiseks kasutasin esimest korda 1/3 joonlauda, mis on väga lahe asi, sest täismõõdus ju kavandit ei tee ning koguaeg arvutada on ka tüütu. Selle joonlauaga saab aga proportsionaalselt õige joonise 1 2 3 valmis teha. Pühapäeva hommikul kümne ajal lõikasin tükid välja ning õmblesin seda vahepeal muid asju tehes kuni kella üheksani õhtul. Usun, et töötunde kulus mul sinna alla tegelikult kuskil 6, sest käisin päeval veel jalutamas tegin süüa jms. Kindlasti oleks selle koti tegemine oluliselt rohkem aega võtnud, kui ma poleks plaani teinud. Kindlasti oleks selle koti tegemine vähem aega võtnud, kui minu õmblusmasin oleks mõeldud ja nii paksude matejalide õmblemiseks. Koti peale kulus kolm purunenud nõela, kuigi käsitlesin masinat äärmise õrnusega. Õnneks on mul masinanõelu tavaliselt varuks, aga nüüd peab vist tõesti varusid täiendama!
Mõnusal teisipäevaõhtul käisime aga vanalinnas patseerimas ning otsisime hea kooki ja kohvi – leidsime! Soovitan soojalt kõigil külastada Neitsitorni kohvikut. Minu kakao oli super hea ning porgandi toorjuustukook viis samuti keele alla. Kuni ilmad veel kannatavad saab ka linnamüürilt alla vaadates head kraami nautida, aga ka seest avaneb ilus vaade ning sisustuselemendid on ka Neitsitornile kohased (raudrüüd jms). 
Nautisime oma kooki ja jooki õues hobuste seltsis. Teine kordki!

Vähem kilekotte, palun!

Olen juba pikalt enda peale pahane olnud, kui avan jälle selle kapi ukse, kustaga peidavad end kilekotid. Üldiselt ei taha ma seda kappi üldse lahti tehagi, sest kilekotte on kogunenud nii palju, et need tahavad sealt alati sülle kukkuda. Piinlik hakkab – miks ma neid nii palju olen üldse koju tarinud. Vahepeal viskan jälle hunniku ära.

Seepärast olengi juba pikalt otsinud motivatsiooni oma kilekoti kasutust vähendada. Eks me kõik oleme kusagilt kuulnud, kuidas kilekotid ja üldse hullumeelne plastiku tarbimine on keskkonnale ülikahjulik, aga no mis seal ikka. Kõik ju kasutavad. Nii oli ka minul väga raske motivatsiooni leida, aga otsustasin, et vaatan ikka ära ühe paari aasta taguse dokumentaalfilmi “Bag It”. Kes ei ole veel näinud, soovitan kindlasti. See annab motivatsiooni küllaga ning on prarajalt mõnusa huumoriga tehtud film. Kuna juba treileris tundsin end tugevalt ära, siis see 77min läks väga kiiresti.

Olen parajalt laisk ja seetõttu ma väga ekstreemsustesse ei suuda plastiku tarbimisega minna, aga kindlasti püüan paremini oma tegemistel silma peal hoida, et just seda nn disposable plasticu hulka vähendada. Samas pudelivett ostan praegugi harva ja ka siis kasutan pudelit korduvalt. Ka kangast poekotiga olen juba ammu poes käinud, aga et siiski oma panust suuredada tegin endale ka puuvillasest riidest puu- ja juurviljakotid. Jah, kartulite kott tuli vähe karmimast riidest.
Kuna ma eriti suur joonistaja ei ole kasutasin internetist leitud piltide ja hariliku pliiatsi abi. Sain täitsa äratuntavad pildid joonistatud – vähemalt enda meelest.
Karnaluksist sain soodukaga ka sellise kangavärvi. Eeldasin, et tegu on tavalise värviga, aga ennäe, triikides oligi pop-up ning värvil oleks nagu poorid avanenud ning läks selliseks nagu kergelt karvaseks ja kummiseks. Oleksin eelistanud tavalist värvi, aga ega sellelgi midagi viga pole. Pealegi oli see ligi 3x soodsam värv kui need, mida varasemalt soetanud olen.
Esimene kott valmis! Tegin sellist nn. prügikotilaadse kinnitusega. Mulle tundus see mugavaim variant. Samuti sain esimest korda öösidega mässamist proovida. Ütleks, et ei midagi keerulist, aga kui ma juba mõned öösid paigaldanud olin, siis ütleme kaheksanda öösi juures palusin juba Harri abi. Käed väsisid korralikult ära. Seepärast ootavadki paar kotti veel lõpetamist. 
Loodan siiralt, et lähitulevikus hakkavad ka Eesti inimesed veidi kriitilisema pilguga oma elustiili vaatama ja kasvõi püüdma end veidigi parandada ja ehk veidi oma prügitekitamist piirama hakata. Ka mina püüan endast parima anda ning vähemalt püüda vähem kiirelt ära visatavat plastikut tarbida. Tõsi, see on küll üsna keeruline, aga usun, et kui oma riidest kottidega poes puu- ja juurvilja osakonnas möllan tekib ehk mõnelgi mõte, et ahhaa, ka nii on võimalik poes käia. Muidugi on suur osa inimesi, kes peab seda kindlasti hipilikuks käitumiseks, aga let them be!

Pitsiga turukott

Täna olin hirmus rahutu hing ja püüdsin ennast keelata – ei tohi täna õmmelda, nii palju muid olulisi asju on tarvis teha. See siiski ei õnnestunud ning kaudusin tunnikeseks siiski õmblusmaailma ja valmistasin ühe turukoti. Mõõtu parasjagu tomatite kurkide ja murelite jaoks, mida tavaliselt turult toon. Eelmine turukott oli juba üsna koledaks kantud ning ka sutsu liiga suur. 

Kott on juba teine projekt, mille nodivahetuselt saadud kangast teinud olen. Seega super asja ette on see kangas läinud! Leidsin täna Uuskasutuskeskusest 0,5 sendi eest ka sellise kardinajupi nagu ammu otsinud olen ning sellest teen endale suvise hõlsti. Kardinat oli aga piisavalt, et sain enda kotile ka pitsserva ja seekord saan siis juba uhkema turukotiga ringi patseerida.

Tund aega hästi veedetud!