RuthSotnik.com

Rebasekleit ehk lugu aasia rebasest, kes aasta aega minu riiulis pesitses

Umbes aasta tagasi tõi mu ema mulle rebase prindiga maika. Maika ise oli üsna läbipaistev ning õmbluskvaliteedilt kehvapoolne. Küll aga oli print vahva ning ka kangas täitsa mõnus viskoostrikotaažilaadne. Kohe oli selge, et selle algselt kujul ma seda kanda ei soovi, aga rebane oli nii kift, et panin ta ümbertegemise hunnikusse. Ja seal ta seisis aasta aega. Alguses arvasin, et teen mingi käistega pluusi sellest ja korra olid isegi kangad välja vaadatud, aga sinna paika see jäi. Nädal tagasi, kui kangad riiulist jälle välja kukkuma hakkasid, leidsin rebase taas üles. Leidsin ka palju teisi kangaid ning inspiratsioon välgatas ja panin kokku rebase ühe puuvilla ja polüestriseguse kangaga.

Esmane mõte oli, et sellest peab saama suure mõnusa satsiga kleit ja sealt ma siis alustasingi. Kuna maika oli suht läbipaistev, siis kasutasin maika selga esiosa voodriks. Seega tegin ka kleidi selja rohelise.

I

Alguspunkt

II

Hullumeelne õmblustehnoloogia

III

Kogu maikast esiosa välja võlumine. Selle järgi lõikasin ka seljadetaili.

Seelikuosa sai niisiis ratasklošš ning hea oli, et mul sellest kangast kahju ei olnud, sest seda läks ikka päris kobedalt, sest nö vööõmbermõõt (loe allääre mõõt) oli minusuguse klibu kohta päris korralik. Tahtsin ka, et seelikuosa oleks vähemalt 25cm pikk. Küljed õlad kokku pandud ja sats all oli aeg hakata mõtlema, kas tulevad ka varrukad või kandid ehk mis edasi.

Mulle tundus, et võiksid siiski olla ka varrukad ning seda satsistiilis. Varrukad mudisin mulaaži teel, sest see tundus lihtsaim ja kiireim variant. Ka roheline kangas ei ole just kõige langevam, seetõttu tuli ka varrukakuju tegelikult veidi kummaline, aga istuvus sai minu meelest hea.

IV

Varrukad otsas, kantsisin kogu käeaugukaare ja kui juba kantimiseks läks siis vaatasin, et kant sobiks hästi ka kaelakaarde. Korra jõudsin end juba kiruda, et enne külgede ja õlgade kokkupanekut kaelakaart puhtaks ei teinud, aga tegelikult läks hästi. Kant sobib kindlalt paremini.

V

VI

VII

VII

IX

X

XI

XII

XIII

Selline saigi siis minu redisain  rebasekleit. Ahjaa, varrukad ja alläär on peenpalistusega. Vahel on tore ette võtta seisma jäänud projekte. See nõuab küll miskipärast ekstrapingutust, aga rõõm on topelt, kui on lõpuks üks seisma jäänud asi valmis ning kui see ka veel samasugune välja tuleb nagu vaimusilmas.

Tegelikult peaks ka vajadusest lähtuvalt mõned asjad õmblema, aga kiirustada ka ei tasu – siis läheb hukka. Jaanuari kangaallahindlustelt tõin samuti veidi kraami koju ja need nüüd istuvad samuti seal riiulis, kus rebane oli ja ootavad oma aega. See sobib hästi, sest kui aeg on käärid sisse lüüa on ka mõte selgem. Õnneks ei hullunud ka teps mitte ning sellel kuul tuli ootele 3 kangajuppi (kahe kleidi ja aluskleidi jagu). Aga need ongi kevadeootuses õmblemiseks 🙂

Väike valge linane kleit

Hoolimata sellest, et vaba aega ei ole viimasel ajal just ülemäära palju, püüan aeg-ajalt siiski ka endale midagi õmmelda. Seekord sain inspiratsiooni Vintage Tallinna’lt, mis toimus juba mõnda aega tagasi. Nägin seal üht valget linasest kangast kleiti, millel olid samuti tumesinised puuvillakandid. Tegumoodi täpsemalt ma ei mäleta, aga minu suuniseks oligi just linane kangas ning värvikombinatsioon.

I

Kleidi tarbeks konstrueerisin tavalise kleidi põhilõike ning nihutasin veidi õlajoont, kuna olen suurest õmblustööst juba veidi längu vajunud. Esi ja seljaosale märkisin ära vööjoone ning sissevõtete laadsete voltide algus ja lõpujoone ning alustasin voltimistööga, et tükile vöökoht tekitada. Seda tegin pigem vaba käega, kui suurt täpsust taga ajades, sest tegu on linase kangaga ning tahtsin kleidile veidi rohkem isikupära anda. Kleit on kahekordsest linasest, sest üks kiht oleks läbi paistnud ning kangast oli piisavalt.

II

III

Loodan, et peagi on ilmad juba soojemad ja mõnusamad, et oleks võimalust kleiti ka selga panna. Praeguse vihmaga lumivalguke ei ole ehk liigpraktiline. Tõsiasi on ka see, et tegu on ajatu kleidiga, mida on tõenäoliselt paslik kanda ka mõne aasta pärast.

Eelmisel nädalal sain kätte ka enda nimesildid, mida nüüd rõivastele sisse õmmelda saan. Seegi kleit sai sildi võrra uhkemaks. Sildid said endale sisse ka kaks esimest suvist kleiti, mis minu e-poodi jõudsid. Loodan, et kleidid leiavad peagi omanikud.

IV

Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Ühe kleidi lugu: arengud töölaual

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt – või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok – muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju “kõrvalist informatsiooni”, mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab…

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav – justkui ei olekski midagi seljas.

Liina lilleline kleit

Juulis pöördus minu poole mu vana sõbranna Liina sooviga, et ma talle ühe kleidi õmbleksin. Uurisin, mis tal täpsemalt mõttes on, et kindel olla, kas see mulle ikka jõukohane oleks. Kuna Liina soovis tegelikult lihtsat, aga hästi istuvat ratasklošš seelikuosaga kleiti, tundus see täitsa paras proovikivi olevat. Pealegi olin ma talle juba ühe pliiatsseeliku varem teinud ning nii õudne kellelegi teisele õmblemine ei tundunud. 

Joonises kokku lepitud ning mõõdud võetud otsustasin lähtuda Sellest Burda lõikest. Küll aga muutsin seda parajal määral jättes ära hiiglasuure dekoltee, esikeskjoone õmbluse ning muutsin ka varrukakaared nö tavaliseks. 

Kui endale midagi õmblen, siis oskan juba silma järgi aru saada, kas mõõdud on loogilised. Kellelegi teisele õmmeldes on kahtluseuss alati hirmus suur ning käed värisevad. Siiamaani on aga kõik hästi läinud ning vanasõna kümme korda mõõda üks kord lõika, alati kasuks tulnud. Olen ka alati veidi laiemad õmblusvarud jätnud – igaks juhuks. Selle kleidi puhul pean aga ütlema, et proovis pidin seda üsna palju mudima, aga hästi istuva kleidi puhul ongi see vast normaalne. 

Kleidi õmblemine läks ladusalt, sest iseenesest oli tegu lihtsa tegumoega kleidiga. Ainus, mis oli harjumatu oli see hiigelsuur seelik! Seda oli tõesti palju – terve mu töölaud oli seda täis! Kokku traageldasin lausa söögilaua taga, et mõnusam oleks. 

Kleidile sai tehtud ka veel teine proov, sest kahtlustasin, et seljal oleva lukuga on jälle natuke pahasti – oligi. Nimelt kipub mul lukk eemale hoidma, aga selle vea sai hõlpsalt parandatud ning kui mõned natuke viltused pisted pikkadel õmblustel välja arvata, siis tuli kleit täitsa kena. Veelgi ägedamad on muidugi need pildid, mis Liina mulle saatis! Tema lahkel loal jääb üks nendest piltidest ka postitust lõpetama!

Järgmiste kleitideni!

Kurikuulus vintage kleit

Nonii, valmis sain! Panin kohe postituse nimeks kurikuulus vintage kleit, sest miskipärast oli selle kleidiga nii, et igal sammul esines väiksemaid või suuremaid erroreid – tõeline kannatuse tuleproov, aga ma ütleks, et ega ma lõpupoole enam nii väga närvi ei läinudki vaid tõdesin fakti, et ju siis selle kleidiga kaasnevad teatud nähtused. Sellest innustatuna tegin ka ühe pildi, mis võiks seda nähtuste meeleolu kajastada.

Tegin täna üldse esimest korda endast täispikkuses ja puldiga pilte. Portreesid olen varem ka paaril korral teinud, aga täispikkust mitte. Jube keeruline, tõesti. Mul võttis nende kolme pildi saamine koos triikimisdraama ja muuga tund aega! Oh well, pildis ta igatahes on ning nüüd võin kleidi kappi maha rahunema panna. Ei tegelikult on lahe kleit ja see värv minu meelest sobib mulle väga hästi. Kes aga võtab samuti nõuks sama Burda lõike järgi kleiti teha, siis ärge heaga üldse juhendit lugege ning soovitan eirata ka pika luku soovitust. Mina panin seelikuosale ja natuke üle vöökoha ulatuva luku, sest muidu oleks see lukk ikka väga kole ja lopendama jäänud. Samas, kui keegi suudab sellest juhendist välja lugeda, kuidas Tegelikult nende drapeeringutega toimima peab, siis kuulaksin küll huviga. Mina tegin lõpuks oma loogika järgi, obviously.
Et aga seda diagonaalselt lõigatud kleidi servi puhtaks saada, siis jätsin siiski voodri alles. Kardan, et muidu oleksin käeavad kindlasti suutnud kuidagi välja venitada. Voodriks kasutasin siis sarnast viskoosi nagu põhikangas, ainsa erinevusega, et voodriks kasutatu sain 0,20€ eest Paavlist.
Ise pildistades oli keeruline suurt naeratust näole manada, seega seekord veidi mornimad pildid. No kleit ka ju viisakas, saame hakkama!
Ahjaa, ka kingad (tutikad Nextid) on Paavlist 8€.

Hakkama sain!

Kannatuse proovikivi

Nonii, siit tuleb esimene omalaadne postitus rubriigist “ära jumala eest järgi Burda juhiseid”. Nimelt olen tegemas minu pilku püüdnud vintage kleiti ning peale esimest proovi paistis kõik täitsa kena. Sutsu pidin veel vöökohalt sisse võtma, et keskkohta langev efekt tekiks. Siis aga otsustasin siiski antud juhiseid lugeda ning see veider voodri panek ning lukk küljel, mis peaks langema on ikka veider küll. Mina totu arvasin, et küll toimib, aga no nii ikka ei saa – oma peaga tuleb mõelda. 

Praegu olengi parajalt pahur, sest tehtud vead on lihtsalt vähese loogika kasutamise ja enda mitte usaldamise tõttu tekkinud. Nüüd aga asun lukku harutama ning no üldjuhul sellistele vabalt langevatele asjadele üldse voodrit ei kinnitata, aga vaatab, mis sellest saab. Igatahes olen võtnud nõuks, et hiljemalt pühapäeval saab see kleit nui neljaks valmis! Hetkel ei ole küll harutamiseks tunnet, sest kuna ka kangas on kerge ja langev, siis on sellelt väga lihtne fataalselt niite välja tõmmata. Saan homseks oma “vana rahu ise” tagasi ning jätkan…

Suvine maksikleit

Sain lõpuks pildile ka oma pulmakülastuseks valmistatud viskoosist maksikleidi. Kuna ma juba Haapsalu kandis liikusin, siis tekkis mul kindel soov, et kleidi võiks üles pildistada mere ääres. Päike küll lõõskas ja tekitas liigseid kontraste, aga peegelsile merepind on ikkagi ilmatuma kaunis.

Haapsalus jalutades astusin sisse ka Haapsalu pitsikeskusesse, kus tekkis kindel mõte, et kunagi pean endale ka ise ühe Haapsalu salli kuduma. Kai-Epp juba julgustas, et pitsi kudumine ei ole üldse tegelikult nii keeruline. Ükskord ma selle ette võtan, aga tõenäoliselt alles mitme aasta pärast. Pitsikeskus on aga väärt koht, kus täitsa mõistliku hinnaga kaunist käsitööd ning näitused välja pandud. Pilk jäi pidama kohe Marge Heeringase kootud kleidil. Üks ilusamaid kootud kleite, mida näinud olen ja paistis minu suurus ka olevat. Oeh, kuis tahaks. Tõeliselt stiilne muster ja väga kaunis teostus. Mulle meeldib ka, et kleit ei ole valge. Päris lumivalged asjad mulle väga ei meeldigi – kui siis naturaalvalge või veelgi parem selline veelgi mõnusam naturaalne toon.

Väga nunnud varrukad!

Natuke liikumisruumi ja ilus pitsilahendus. See on kunst!

Mõnda aega tagasi kirjutas Esta oma blogis raamatust “Ühe mantli lugu”. Loomulikult pidin ka mina selle enda kätte saama ja eile sain raamatu läbi. Mulle väga meeldis – lihtsalt loetavas stiilis ja põnevalt kirjutatud ning seda võiks suviseks lugemiseks soovitada isegi neile, keda rõivad ja riietumine ei huvita, sest raamatus on ju ka palju muud (ühiskonnakriitiline aspekt). Igatahes väga mõnus suvine lugemine, peaks veel midagi mõnusat ja lihtsalt kirjutatut otsima. Olen viimasel ajal raamatu lugemises üsna nõrgaks jäänud. Keskkooli ajal lugesin meeletult palju – tõepoolest meeletult palju. Nüüd ehk loen neli raamatut aastas? Igatahes häbiväärselt vähe. Mingi seos on sellel ka kooli lõpetamisega, aga see oli eelmisel aastal. Tol ajal oli lektüür anatoomia, füsioloogia ja psühholoogia alane, aga nüüd võiks tagasi ilukirjanduse või populaarteaduste pole pöörduda. Moeajalugu kirjeldavad raamatud on ka huvitavad. Võibolla midagi sealt vallast – keskraamatukogus olev selleteemaline riiul on üsna läbi hekseldatud, aga eks sinna ilmub aegajalt midagi uut ka (ja päris Armani elulugu lugeda ei viitsi). 
Nüüd aga lõpuks kleidi pildid. Viskooskangas seisis mul riiulis ning mõttes oli teadmine, et pean varsti pulma minema. Seega otsustasin just sellest kangast endale midagi meisterdada. Lappasin Burdasid ja ausalt öeldes ei leidnud ühtki sobilikku lõiget. Ainus, mis silma jäi oli Burda Easy F/S 2011 üsna lohvaka kleidi lõige. Tehnilist joonist sellele ei leidnud, aga põhimõtteliselt tegu jälle sirge lõikega ürbiga.
Mina teadsin, et tahaksin kleiti siiski kehasse ja seega lisasin nii esi kui tagaosale sissevõtted kasutades kollase kleidi lõike abi. Seeliku tegin lihtsa kroogitud ning küljele lõhiku, et ka veidi pikemaid samme teha saaksin. Ülaosa on ka puuvillasel voodril, et kleidil natuke rohkem vormi oleks. Kuna tegu on kerge viskoosiga ning lõike mudisin kehasse, siis annab see vormihoidvamast kangast vooder palju juurde. Selle õmblemine sinna oli muidugi omaette ooper, sest Burdas oli küll õpetus olemas, aga see ütles, et põhimõtteliselt õmble kõik käsitsi – ma arvasin, et saab ka mõistlikumalt ja saigi, aga nuputamist jagus.

Selle kleidi tegemise juures oli palju keerulist. Üks asi oli see kergest kangast ülaosa ilusaks vormida ning kuna tegu on ühe õlaga kleidiga, siis pidi see olema ka väga täpselt istuv, et see kandes alla ei vajuks ning samas pitsitama ei hakkaks. Kuna küljel on peitlukk, siis oli see endale selga timmimine natuke veel keerukam. Kõige närvesöövam oli aga seeliku ja ülaosa ühendamine, sest kangas vajus nagu ise tahtis ehk siis panin seeliku enda meelest ilusti külge, kuid kui kleiti selga proovisin lookles kleidi keskkoht nagu šveitsi mägitee. Lõpuks sai mulle selgeks, et mitte mingit loogikat selle seeliku ülaüsaga ühedamisel rakendada ei saa ning seelik sai lõpuks külge katseeksitus meetodil. Kui mul mann oleks, siis oleks ehk lihtsam olnud, aga sain ka ilma lõpuks hakkama. Aega võttis muidugi kaks päeva (no muidugi mitte tervet päeva aga tundides ehk 8-9?). Võibolla oleks olnud tark vooder enne juba tugevduseks panna või ma ei tea. Igatahes see kleit ajas üle pika aja närvi mustaks küll, aga tulemusega olen ma rahul. Ainus asi, mis silma riivab on veidi ühest kohast eemale hoidev lukk ning käeaugu viimistlus võiks ka kuidagi teistmoodi olla, aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas seda teisiti oleks saanud lahendada. Nüüd pean vaid välja mõtlema, kus seda kanda, samas miks mitte igapäevaselt, sest kleit on üllatuslikult tõesti mugav! Läks hästi – sain valmis ning oluliselt targemaks!

Heegeldatud kraega kleit

Lõpuks sain ühe kleidi ka pildile! Sai teine kiirelt maal olles selga tõmmatud ja aida taga paar klõpsu tehtud. Teise kleidi tahaksin kuskil mere ääres pildile saada. See oleks suurepärane.

See kleit sai aga õige lihtne, aga natuke liiga lühike. Mõte tuli Abakhani kangarestis seda viskooskangast nähes. Must heegelniit oli ka juba ammusest ajast kodus olemas. Teadsin, et tulemas on kuldpulma minek ja selleks puhuks tundus paslik teha kleit lühikeste varrukate ning kinnise dekolteega. Ainus asi, tõepoolest, kuna tegu kangaresti kangaga, siis sai kleit kõva 10cm liiga lühike, aga panin tumedad sukad jalga!

Esmalt heegeldasin puuvillasest heegelniidist krae. Otsisin mustrit päris kaua vanadest Nõukogude Naise mustrilehtedelt. Valisin lihtsa mustri, et heegeldamisega kindlasti hakkama saaksin. Ma pole päris mitu head aastat heegeldanud ning kui ma ennast esimese poole krae juures koguaeg kontrollinud ei oleks, oleks vast metsa läinud ka. Õnneks ei pidanud eriti harutama – vaid õige natuke ja see on vägagi okei. 

Ahjaa, kas kellelgi oleks huvi sellistel mustrilehtedel leiduva vastu. Vahepeal mõtlesin, et võiks mõned ilusamad mustrid üles pildistada ja veebiavarustesse riputada. Autoriõiguste teemat seal tõenäoliselt ei ole ja mustrilehtedelt leiab palju autentset väärt kraami, mida internetist mina veel leidnud ei ole.

Kleit ise on lihtne ürp, keskele tegin kanali, varrukad otsa ja nii ta läks. Kleidi õmblemine võttiski mul vist ainult kuskil 4-5 tundi aega. Krae heegeldamine ja paigaldamine muidugi oluliselt rohkem. Kraed heegeldasin ikka mitu õhtut, aga lõpp läks juba kiiremini.

Kaeluse lahendasin lõikekohase kandiga, minu meelest kõige lihtsam viis. Diagonaalkanti ei oska ma siiamaani nii ilusti õmmelda, et ma sellega rahul oleksin. Seepärast üldiselt teengi kas voodriga või lõikekohase kandiga.

Kanali õmblesin lihtsalt peale ja kasutasin üsna lihtsakoelist paela. Suvekas!

Maal on suvel ikka hoopis teine tera. Saab päikeseloojangut nautida ja hernedki peaksid vaikselt valmis saama. Praegu on veel üksikud kaunad valmis. Mets punab metsmaasikatest ja pisikese karbi täis korjamiseks pole vaja suurt vaevagi näha! Priima suvi!

Kollane kleit ja mõnus suvesöök

Mõte, et see suur soe varsti üle läheb on täitsa hirmutav, sest ma naudin praegu täiel rinnal seda soojust ja värskeid salateid, maasikaid, mureleid ja tunnet, et midagi peale jäätise tegelikult sööma ei peakski. Eile öösel jalutasin oma uues kollases kleidis koju ning ei olnud tunnetki, et peaks mõne kardigani või jaki peale panema. Nii soe! Tunne nagu ei elakski Tallinnas.

Nii sooja ilmaga piisab lõunasöögiks ka vaid joogijogurtist kama ja maasikatega..mmm..
Olen täielik salatifriik, mulle hirmsasti meeldib erinevaid salateid kokku visata ja kastmeid valmistada. Võiksin peaaegu vaid nendest toitudagi, kui väikese koogi või jäätise ka kõrvale saaks!

Õmblemise koha pealt olen tegelikult vahepeal valmis saanud ühe redisain pluusi ning ühed viskoosist mõnusad avarad püksid, mille kohta Harri kilekad ütles – juu siis näevad sellised kergelt läikivad välja. Ahjaa, oma esimese hõlmikkleidi sain ka valmis. Hõlmikkleidi tegemine oli paras peavalu, sest seda tehes on õmbluste järjekord väga oluline. Korra juba keerasin sama lõiget kasutades kleidi nässu (oleks saanud tegelikult veel päästa, aga lõpuks ilmnes ka minu peamine rookie viga – kangas oli korralikult eeltöötlemata ja tõmbus töö käigus triikides korralikult kokku, Feil!). Nüüd aga võtsin eos Abakhani kangarestist õhukese, kerge ja seega ka soodsa kanga, millega katsetada ja sain valmis. Üks suurematsorti vea tegin aga ikkagi. Panin küll hirmsasti hoolsalt seda lõikekohast kanti esiosale, aga suutsin selle ikka veidi välja venitada. Olin täitsa teadlik, et see võimalus on megasuur ja tegin seda rahulikult ja laotasin ilusti laua peale ja tugevdasin, aga ikka pagan ei õnnestunud ideaalselt. Nüüd olengi juba nii kaugele jõudnud, et tegelikult teen täitsa ilusaid esemeid, aga tihti läheb mingi üks pisike detail ikka veidi nihu ja siis olen jälle jube pettunud, aga eks see käib asja juurde.

Eelmisel nädalal tegin ka oma esimese puuvillasest kangast kleidi – jajah, see ei ole küll nüüd kõige praktilisem just kortsumise tõttu, aga kuna tegu on poolrataskloššiga (enamvähem), siis pole kõige hullem. Mulle lihtsalt väga väga meeldis selle kanga muster ning ägeda mustriga kangaid on teadagi raske leida. Pealegi tahtsin endale juba ammu kollast kleiti ja nüüd on mul üks sinepikollane kapis rippumas! Kasutasin tegemiseks Burda 8/2012 Peplum top lõiget. Kuna lõikel on üheks variandiks antud ka pikad varukad (kodulehel miskipärast ei ole), siis oli kleidi rinnaümbermõõt ma ütleks, et lausa 8cm liiga lai, aga see oli praktiliselt ka kõik, mida muutma pidin. Selle lõike juures on lahe, et seljaosa on kergelt pikem ja nii on kleidil rohkem omapära. Selle lõike järgi võiks isegi veel miskit teha, aga siis juba mõnest praktilisemast kangast. 
Selle kleidiga käisin eile ka ERKI’l, aga ma ei tea, kas hakkaksin eraldi postituses sellest muljetama või mitte, sest päris ausalt öeldes ootasin midagi enamat. Oli ka tõeliselt lahedaid kollektsioone ja kompositsioone, aga üldmulje oli üsna must-valge ja diip. Aga võib ka olla, et ma ei saa kunstist ehk vii hästi aru, kui võiks. 
Lõpetuseks aga pilt minu uuest sõbrast, piparmündist, mis hästi puuviljasalatisse ja jääteesse passib.