RuthSotnik.com

Kuidas linnud endale jaki said…

 

Lõpuks ometi sai valmis oma pool aastat tagasi alustatud jakk. Mõne asjaga lihtsalt läheb kaua aega – olgu põhjuseks siis ajaline mõõde, disaini muutumine või lihtsalt mõttepaus. Selle jaki puhul on tõesed kõik eeltoodud põhjused.

 

 

Jaki kangas jõudis minuni juba möödunud aasta aprilli kuus. Tegu on üsna paksu kangaga, mis ideaalis pigem mantliks sobiks. Kuna aga tegu oli defektiga rulli lõpuga, siis mantlit välja sellest ei tulnud. Ka defekt sai muudetud hoopis efektiks vööjoonel – võibki öelda, et see efekt oli esimene idee, mis selle kangaga üldse tuli.

 

 

Teiseks sündisid linnud, mis nüüd taskuid kaunistavad. Need tikkisin käsitsi kollasele vildile ning olen oma üllatuseks avastanud, et säärane miniatuurne tikkimine mulle täitsa meeldib. Peale neid linnukesi olen veel veidi pärleid jms tikkinud ning kuna tikkimist ma õppinud ei ole vaid lähtun pigem oma loogikast ja sisetundest otsustasin ennast ka veebruaris algavale lühikursusele kirja panna. Loodan, et saan sealt uusi nippe ja paremaid töövõtteid, mida rõivakaunistusel kasutada.

 

 

Kui taskud valmis oli endiselt ebaselge, milline see jakk siis ikkagi tuleb ja kuidagi üle kivide ja kändude sai see püstise sallkraega. Dilemma oligi selles, et kangas on päris paks ning korraliku iseloomuga ning igavat asja teha ei tahaks. Samas ei saa ka üle pingutada. Lõpuks said jaki esikinniseks ka hoopis haagid ning ideaalne oleks seda kanda ülerõivana, all aktsenti andmas suur siidsall.

 

 

Sees on jakil kollane mustriline siidvooder ning voodriserva ei saanud kohe kuidagi kanti panemata jätta – seekord mitte.

 

 

Tõsiasi on, et eks hea asjaga lähebki aega ning kiirustades ei pruugi kohe mistkit välja tulla. Kuna tegu ei ole ka kiirmoega vaid läheb pigem eneseväljenduse rõivaeseme kategooriasse, siis püsib see kapis ehk hea mitu aastat, kaob siis jälle ning tuleb tagasi. Seega on panustatud aeg ja raha igati mõistlikult. Nüüd jääb jakk aga ilmselt kevadet ootama.

Kes natuke rõivaste pikaajalisusest veel lugeda tahab, siis tuli mul meelde hiljutine Bloombergi artikkel, mis ennustas, et rõivaste pikaealisus (hinnasildil rõiva eluiga ennustav märge) ning nendele antav garantii võiks olla tulevik.

Ahjaa, see vinge kangas on pärit TrendTekstiilist, vooder aga ootas oma aega juba kangasahtlis.

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!