Varajased jõulud ehk Mina Muhv!

Võib tõepoolest öelda, et mul on juba varajased jõulud, sest tellisin endale ühepikalt tagaigatsetud raamatu ning sain selle täna kätte! Eks ma natuke pelgasin ka, et kas raamat on ikka see, mis lubatud ja nii asjalik, kui loodan. Veebist tellimisega juba on ju nii, et täpselt ei tea, mis paki sees ikkagi lõpuks on. Selle raamatuga läks aga küll imehästi!

Raamatu nimeks on “Fabric for Fashion – The Swatch Book”. Oleme ka koolis endale väikestviisi materjalinäidiste kogumikku kokku pannud, kuid mitmeid materjale ja kanganäidiseid ei ole meil võtta ning ka juttu kangaste juurde sooviks rohkem. Nii ma siis olingi Muhv ning tegin endale ise raamatu näol jõulukingi. Raamat on mõnusate paksude kaantega ning mõeldud kasutamiseks, ei mingit ludri köidet või õrnu lehekülgi. Ega see paks klantspaber looduse seisukohalt miskit head ole, aga hetke köite juures õigustab see end täielikult. Sisu küljest rääkides on materjalid ilusti puust ja punaseks tehtud ehk siis räägitud veidi nii kangaste kudumisest, lõimest, sidusest ning edasi juba kategoriseeritud vastavalt päritolule (taimsed, loomsed, sünteetilised). Iga materjalinäidise ehk swatch’i juures on ka pisike selgitav tekst – olgu see siis, kuidas see kootud on, milliseid konkreetse kanga variante on olemas või siis, kus seda kasutada või millised oleksid alternatiivsed kangad. 

Raamatus on ka mõnusalt palju illustratiivseid pilte, mida millest tehtud on. Mõnusalt inspireeriv! Mida raamatus näidiste näol ei ole on erinevad nö mustrid, küll aga on nende kohta mõningast pildimaterjali ning idee saab selgeks. Mustrite all mõtlen ma näiteks kalasaba, hundihammast, Walesi Printsi ruutu jms. 

Minu lemmiklehekülg raamatus on üsna alguses, kus on kõrvuti naturaalsed kangad ning nende sünteetilised alternatiivid. Kõrvuti katsudes tekib minus vähemalt lootusekiir, et suudan kunagi neid materjale lihtsalt näputundest ära määrata. Samuti on lahe, et selgitavas tekstis ei tehta sünteetilisi alternatiive üldse mitte maha vaid räägitakse nii plussidest kui miinustest. 

Raamatu lõpupoole on toodud ka veidi erilisemaid kangaid, mida ehk Eestis niisama ei kohtagi. Kanepit ja jutet ehk küll, aga banaanikangast ma varem veel katsunud küll ei olnud. Samuti pakkus mulle huvi, milline on ramjee, sest sellest on meil ka materjaliõpetuses juttu olnud. 

Igatahes Muhv on sellel aastal tubli ning tegi mulle väärt kingi!

Koolis on ka natuke jõulune aeg, sest alustasin täna endale seeliku õmblemist. Jep, lõpuks midagi ka endale selga! Täna oli minu produktiivsus üsna madal ning seega sain vaid lõike kangale, välja lõigatud natuke planeeritud ja kokku traageldatud. Homme siis esimene proov!

Hetkel on liikvel igasugu viirushaiguseid ning seetõttu oli hea täna seelikut välja lõigata – sain mõnuga laiutada. Alla serva tuleb ka see nö scallop lõikekohase kandiga, aga selle saab alles pärast proovi määrata. Põnev, põnev! Hoian hinge kinni, et see minu poolt konstrueeritud lõige on korrektne! Homme saan teada, ehk ongi ideaalne.

Pea pulki täis + jõulumäsu

Avastasin eile õhtul, et minu viimane blogi postitus oli pea kaks nädalat tagasi. Aeg lendab! Aeg lendab eriti kiirelt just seetõttu, et käimas on täielik jõulueelne möll ja mäsu, mis on saanud tegelikult minu, kui käsitöölise jaoks, iga aastaseks traditsiooniks. Ei, ei, ma kindlasti ei kurda, mulle meeldib see. Igatahes olen ma vahepeal valmis saanud 78 kikilipsu, paari tellimuse raames (mõned veel teha) oma esimese koolikohustusliku triibulise seeliku (jah, kõik triibud pidin nagu kord ja kohus kokku ajama) ning nüüd saan vahelduse mõttes kindaid kududa ja neid ikka kingipakkidesse. Kogu selle möllu kõrval on kudumine hiiglama mõnus tegevus. Kudusin endale esimese lume päeval ehk reedel kiirelt ka säärised, et lumi saapasse ei pääseks ja kindlasti jõuan veel paar kindatellimust vastu võtta. Vahelduseks tuli kindapaare ja kikilipse ka üles pildistada, aga kuna minu nö tootlikkus on üsna suur, siis pean oma kodustuudio varsti jälle püsti panema.

Õmblemist võtan hetkel rahulikumalt ja seetõttu mul ehk eriti õmblustöid ette näidata ei ole. Mitte, et ma oleksin tüdinud, aga vahelduse mõttes tegelen koolivälisel ajal teistsuguse ise tegemisega – olgu selleks siis kudumine, lipsudele karpide meisterdamine, vanutatud kinnaste nuputamine (kampsun praegu pesumasinas) või raamatu lugemine. Tunnen viimasel ajal puudust ilukirjandusest, aga pole teps mitte aega midagi kätte võtta. Eelmisel nädalavahetusel Nõmme Raamatukogus toimunud raamatulaadalt tõin paar head klassikaleidu kaasa ning ehk jõuan mõne neist jõulude ajal kätte võtta, aga võib ka juhtuda, et ma ei suuda varrastest loobuda ning ikka jääb lugemata. Hetkel on mul öökapil siiski üks raamat seismas ning see on kevadel välja tulnud McQueeni elulugu. Nii kui see välja tuli oli mul soov seda soetada, aga lükkasin seda soovi edasi nii kaua kui võimalik – ons mul jälle siis üht raamatut tarvis, aga pole midagi teha, koju see taritud sai. Kui läbi loen, kirjutan ühtteist ka siia. Hetkel olen alles veerandi peal.

Varrastest rääkides saan reklaami teha. Nimelt otsustasin järjekordset kindapaari kududes, et pean ikka endale kaua kiidetud roosipuust vardad ostma. Kallid küll, aga kasutan hetkel neid päris palju ja otsustasin, et ostan ära. Läksin siis Kadaka Liann Lõngadesse ja avastasin, et just nüüd on roosipuust sukavarrastel 50% allahindlus ehk siis sain oma vardad 3,62€ eest! Alles oli veel erinevaid suurusi, kuid pigem jämedamaid ja 20cm. Mõned sõrmikuvardad (so. 15cm) olid samuti. Mulle meeldivad roosipuust vardad just seetõttu, et need on kergemad, soojad (enamus minu vardad on metallist) ning töö ei lipsa nii kergelt varrastelt maha. Ja ilusad on samuti!

Koolihuvilistele pajatan natuke koolist ka. Vahepeal oleme õppinud seeliku põhilõike konstrueerimist ning ka modelleerimist ning just lõigete pool pakub mulle suurt huvi. Tahaks kohe igasugu asju konstrueerida ja siis kasvõi vanadest kardinatest kokku õmmelda ja vaadata kas ja kuidas toimib. Samuti on mulle veidi rohkem hakanud kohale jõudma õmbluste tehniliste läbilõigete pool, kuid täna alanud pükste mooduli juures saan end peagi jälle proovile panna. Täna alustasime pükste konstrueerimise õppimisega ning kuna tund oli pärastlõunasel ajal ning väike väsimus juba sees oli tunne, et pea on sõna otseses mõttes pulki täis. Küll aga saime lõike peaaegu valmis ning kui vajalikud arvutused enne konstrueerimist ära teha ning natuke loogikat kasutada peaks see varsti juba üsna hõlpsalt välja tulema. Loodame, loodame.
Ühe huvitava projektina saame kooli raames ka siiditrükki proovida. Minu trükikoja aeg on alles paari nädala pärast, aga kavandid on juba üle vaadatud ning pilt selge. Siiditrükk on kindlasti midagi, millest ma rohkem teada tahaksin, aga esialgu on väga lahe, et saame kooli raames käe valgeks!
Nüüd aga võtan jälle vardad kätte ja asun klõbistama!

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Õlapaun Harrile

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate’i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et “lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks”. Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas – kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600’ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

PÖFF ja Moekino!!!

Uskumatu, aga tõsi, kuid nüüdne PÖFF saab olema esimene, millest osa võtan! Ma pole mitte ükski aasta sinna veel jõudnud, kuigi olen põline Tallinnlane. Piletid on sedakorda olemas kolmele filmile. Kiirelt ostsin ka Moekino piletid ära ning kuigi tegin seda üsna varakult ei olnud kohtade valik enam kiita. 

Niisiis, minu valikud suuuurest programmist.

Esmalt väike vitamiinilaks ehk “Hectori õnneotsingud”. Treileri järgi tundub see just midagi, mis kulub pimedasse sügisõhtusse ära ning annab piisavalt mõtteainet, et kiired ajad mõnusamaks teha.

Moekino kavas oli minu jaoks üks suur üllatus ja rõõm. Nimelt olen ma juba pikemat aega jälginud blogi nimega Advanced Style. Hiljuti ilmus autoril ka raamat ning selle aasta septembris ka film. Ma ei oleks osanud oodatagi, et seda PÖFF’il näidatakse, aga oh imet. Oi, see tuleb lahe. See on minu meelest üldse üks ägedamaid moe/stiili blogisid. Kes seda veel ei jälgi, siis soovitan tulikuumalt: http://advancedstyle.blogspot.com/
Filmi eesti keelseks nimetuseks sai Stiiliküpsus.

Kolmandaks filmiks on pühapäeval linastud Rätsepmeistrid (“Men of the Cloth”), mis räägib rätsepatööst kui surevast kunstist. Usun, et kõigile, kellele pakkus meelerõõmu mantli loo raamat naudiks ka seda filmi. Loodan, et jõuan samuti kunagi nii kaugele, et julgen end rätsepaks nimetada.
Selline sai siis minu pisike filmide valik. Igatahes PÖFF’il näeme, tõmmake kasvõi varrukast ja muljetame!
P.S. Kui hästi läheb, saan täna õhtul vahepeal valminud projekte ka pilti. Nii tahaks juba jagada.