Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Pitsid ja padjad

Paar nädalat tagasi oli mul järsku vaja kodus ära paigutada korralikus hulgas vatiini. Kuna kapid on niigi igasugu kraami täis ning püüan neid jõudu mööda just üleliigsest vabastada, siis mõte, et pistan vatiini kotti ja kappi seisma ei tundunud kõne alla tulevat. Seepärast otsustasin hoopis välja koukida mõned mitte nii väga sümpaatsed puuvillased kangas, õmblesin neist kiirelt padjapüürid ning toppisin sedasamust vatiini täis. Kokku sain kolm patja – kaks suuremat ja piklikku ning ühe normaalsuuruses padja. Tulid teised päris toekad. Kuna diivanile olen juba mitmeid patju meisterdanud, siis nüüd oli kord magamistoa käes.

 

Vaatasin riiulis olevad kangad üle ja pidin tõdema, et jälle jäid ette samad kangad, millest endale nõelapadja ja tarvikute koti tegin. Lillelist jäi ikka veel järgi. Tundub, et see ei lõppegi. Lillelise puhul on tegelikult tegu kardinaga, mille Haapsalu Samaariast 2€ eest sain. Oli see kuskil 60cm lai ning seda oli kokku 6,5m. Äärmiselt hea leid!

 

Nüüd aga patjade juurde tagasi. Kuna minu õmblusmaailmas on toimunud pisuke muudatus, siis patjade õmblemiseks ei olnud mul võimalik äärestust kasutada. Kuna mul on hetkel teadagi kiire, siis oleksin eelistanud servad äärestada ja kokku õmmelda – 3;2;1 valmis! Aga seda võimalust mul kahjuks ei olnud. Tuli leida alternatiiv ning selleks sai pesuõmblus! Vana hea. Tulid teised küll veidi jämedamad ja laiemad, kui oleks ehk hea, aga padjakatete puhul mind see tõepoolest ei häiri. Sellise turbo deliveriga oli muidugi kummaline sedaviisi õmmelda, aga tulid täitsa viisakad. Turbo deliver tähendab seda, et kolme katte õmblemiseks läks mul 2,5h, millest aeganõudvaim oli nende paelakeste õmblemine, aga nendest ei tahtnud ma loobuda ka. Kui juba pitsid ja lillekesed, siis täiega!

 

Nüüd on mul igatahes süda rahul, sest need padjad, mis vähemalt kaks nädalat toanurgas seisid võivad nüüd uhkelt voodil ilutseda. Eks mõned tegemata või pooleli asjad kripeldavad veel, aga küllap lükkub enamus neist aprilli kuu sisse ja siis sealt edasi juba suvesse –  khõmm. Totakas öelda, aga ootan juba päris pingsalt suve, et saaks rahulikult mõned asjad õmmelda. Olen kindla plaani võtnud, et õmblen endale sel suvel Claire B. Schaefferi “Couture Jacket” raamatu järgi jaki. Jah, seda ootan vist tõesti kõige rohkem. Aga selle jaoks peab olema rahulikult aega, sest seal on väga palju käsitsi nokisemist.
Ahjaa, kel Sewing Bee himu juba nii suur, et ei jaksa õhtuni oodata, siis leidsin eelmisel nädalal youtube’ist ühe tüübi kanali, mille tõttu ma nii mõnigi õhtu veidi liiga hilja magama sain. Tegu on siis mitmendat põlve Savile Row rätsepaga, kes pesitseb nüüd New Yorkis ning näitab, kuidas tema mantlit õmbleb. No ma olen vist snoob, aga ma võingi neid videosid vaatama jääda. Lahe ekstsentriline tüüp on!

Pesa töövahenditele

Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

 

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku – poolide tarvis.

 

 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee’d olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!

Furoshiki!

Seniks kuni suuremad õmblustööd valmimisel on mõtlesin jälle miskit lahedat ja praktilist ette näidata. Nagu paljude minu projektide puhul oli ka seekord probleem, mida tuli lahendada. Murekohaks siis sedakorda selline olukord, kus päeva jooksul pean mööda linna ringi tarima, ära viima, kaasa võtma, üle andma tihti igasugu kraami ning tihti jääb ka suurest käekotist väheks ning kangast kotid võtavad vahel käekotis liiga palju ruumi (mulle need päris pisikesed impregneeri laadsest materjalist ei meeldi). Seepärast läksidki mul silmad põlema, kui kuulsin Furoshikist!

Furoshiki on Jaapani päritolu võiks ehk öelda kangasse mässimise kunst. Põhimõte selline, et tarvis on ruudu kujulist kangast, rätikut vms ning seda erinevalt sidudes saab sinna sisse kas midagi pakkida, teha sellest kandekott, pudelikott, mis iganes hing ihkab. Võimalusi on pea lõpmatult. Mina ise olen seda nüüd paar päeva kasutanud ning just raamatute raamatukokku viimiseks ning täna mässisin sinna sisse erinevad kangajupid, niidid, lukud, mida kooli minnes tarvis oli. Kilekotte ma ei armasta, aga oma põhjatusse seljakotti püüan siiski mingi korra alati luua. Furoshiki on selleks tänuväärt võimalus. Loomulikult võib selle kunsti harrastamiseks võtta ükskõik millise nelinurkse kanga ent mina otsustasin teha kohe päris eraldi räti, millele ise mustri tembeldasin.

Sobiva õhema puuvillase kanga leidsin Eesti Tekstiilist ning sain selle kangaostuga ka ühe õppetunni, mida otsustasin siiski jagada. Nimelt oli see kangas rullis pooleksmurtuna ning kui koju jõudsin ning kangast triikima hakkasin nägin päevavalguses, et keskmise murdejoone saab küll välja triikida, ent see joon on juba sisse pleekinud. Uurima hakates märkasin, et lausa pool kangast (mis ilmselt väljaspool oli) on pleekinud. Selline kergelt roosakas ja inetu. Laisk nagu ma olen ei hakanud ma poodi tagasi ka minema vaid püüan järgmisel korral nii hästi kangast enne lõikamist kontrollida kui võimalik. Sellise asja peale ma lihtsalt ei tulnud.

Nüüd aga minu tehtud rätikust. Olen ammu tahtnud proovida mingitki laadi kangatrükki ning otsustasin lõpuks vana hea kartulitempli kasuks. Paljud on ehk lapsepõlves kartulist templeid välja lõiganud. Mina lõikasin endale ühe puulehte meenutava kujutise ning värvi kokkuhoiu mõttes kandsin värvi templile pintsliga. Samuti oli hea pintsliga natuke templit puhastada, sest värv kipub vahedesse liigselt kinni jääma. Kanga alla on tark enne tembeldamist ka kile panna, sest enamuste kangaste puhul trügib värv siiski ka veidi läbi kanga. Enne päris asja juurde asumist tegin ka mõned test lehekesed.

 

Tembeldamine oli päris vahva, sest värvihulgaga mängides sai ka veidi loovust kasutada. Selline mõnus veidi teraapilne tegevus.
Kangavärve tuleb peale värvi kuivamist kindlasti korralikult triikrauaga ja ilma auruta kinnitada. Täpsed kraadid, ajad on tavaliselt värvipurgil kirjas. Kui värv kinnitatud kannatab see ka pesu.
Räti tegemise juures oligi tembeldamine ehk ajamahukaim. Edasi palistasin lihtsalt ääred 2x 1cm ning tegin diagonaalsed nurgad. Põhimõtteliselt sama moodi nagu näitasin minu esimeses videoõpetuses alates kuskil 1.30st.
Kui rätt valmis, siis on aeg suunduda juba youtube’i avarustesse ning õppida ära mõni just endale kasulikum voltimis, mässimisvariant. Minu hetkelemmik on just raamatutele! Head katsetamist!

Õpetus: Lihtsa meigikoti õmblemine

Olen silmanud, et päris palju on minu blogist otsitud meigikoti õmblemise õpetust. Eks meigikotte ole igasuguseid ning üldjuhul ei ole neid väga keeruline teha. Mina otsustasin teha lihtsa asja veel lihtsamaks ning meisterdasin endale just mulle sobiliku suuruse ja disainiga meigikoti. Asjalikud õmblejad kindlasti muigavad minu variandi üle ning teeksid ise kindlasti teistmoodi, aga siinkohal rõhusin tõepoolest lihtsusele.

Meigikott sai minul parajalt lai, et mõni pliiats ja kreemituub ära mahuks ning piisavalt sügav, et vajadusel ka paaris päevaks vaja minev kraam ära mahutada. Lisasin ka randmepaela, et seda vajadusel kuhugi riputada saaks või hoopis kotist välja tirida.

 

Koti võib õmmelda mistahes suuruses, aga kirjutan siia ka mõõdud, mida ise kasutasin. Siis on ehk kergem lähtepunkti leida – kellele oleks sobilikum pikem, laiem, suurem, väiksem. Esmalt aga kontrollnimekiri asjadest, mis laual valmis võiksid olla:
  • sõltuvalt koti suurusest mitte venivat kangast
  • liimiriie (kui soovid koti põhja tugevdada, mina seda ei teinud)
  • lukk (vastavalt koti laiusele, minul 20cm)
  • niit
  • mõõdulint/joonlaud
  • rätsepakriit
  • käärid
  • lukutald*
1. Juurdelõikus (enne seda kangad korralikult aurutada/triikida)
Mina lõikasin kaks 22x12cm tükki beeži linast kangast külgede jaoks ning ühe 22x18cm tüki lillelist kangast põhja tarbeks. Samuti voodri jaoks kaks 22x20cm tükki. Lisaks veel käerihma jaoks 24cm pika tüki. Rihmatüki laius võiks olla 4x valmisrihma laiust (ehk kui soovid 1cm laia rihma, lõika 4x24cm tükk). Soovi korral lõika ka põhja tüki jaoks sellega samas suuruses liimiriie ning kinnita see triikrauaga.
Hetkel on mõõtudesse sisse arvestatud 1cm õmblusvaru.
/// Variante on tegelikult lõputult – kangaid ei pea üldse kombineerima (võib teha ühes tükis), samas võib teha koti ju ka rohkematest tükkidest. Samuti võib lisada pitsi vms kaunistusi, kangamarkeriga midagi peale kirjutada või teha kott hoopis taaskasutust silmas pidades. Minugi lilleline kangas on 0,20€ saadud puuvillase seeliku tükk. Lukk on Uuskasutuskeskusest.
2. Luku õmblemine
Esimene samm on luku õmblemine. Selleks aseta põhimaterjali tükk parem pool Sinu poole lauale ning aseta sellele lukk. Luku parem pool jääb kanga parema parema poolega vastakuti.
Aseta sellele omakorda peale voodritükk, pahem pool peal ning õmble masinal kolmest kihist läbi. Kui Sa ei tunne end kindlalt või materjalid on väga liikuvad, soovitan enne õmblemist traageldada. Seda õmblust on lihtsam teha lukutalla abil, samas kui masinal on kitsam presstald kui 1cm, siis saab ka sellega edukalt hakkama. Mina olin laisk ja jätsin traageldamise vahele.
Kasutasin lukutalda.
Esimene õmblus tehtud!
Korda sama teise küljega. Mina otsustasin teha põhimaterjali poole ka tepingu. Selle tegin võimalikult serva lähedalt ning voodri lükkasin õmbluse alt eemale. Tepingu asemel võib õmbluse ka lihtsalt ilusti ära pressida. Voodri puhul kasutasingi lihtsalt pressimist ning kuna voodriks oli mul õhem puuvillane riie, toimis see väga hästi.
Tepingu õmblemine.
Töö voodri poolt. Vooder on juba maha pressitud.
Töö põhimaterjali poolt, tepinguga. Tepingu võib teha ka näiteks kontrastse niidiga – sel juhul võiks kindlasti pikema pistepikkuse valida.
Kui Sul põhi veel kahelt poolt kinnitatud ei ole, tee seda. Seejärel pressi õmblused kindlasti lahku. Soovi korral võid ka seal õmblusi ühelt või kahelt poolt teppida – näiteks mõne kontrastse niidiga. Kui soovid kotile näiteks pitsiriba lisada, siis nüüd on viimane aeg! Pitsiriba võiks esmalt kas masinaga või käsitsipistegega koti külge õmmelda ning otsad jäävad küjeõmblustesse.
3. Randmerihma õmblemine
Selleks võta rihmatükk ning pressi see täpselt pooleks. Seejärel pressi mõlemad õmblusvarud keskele kokku ning nüüd võid julgelt traageldamata rihma üsna serva lähedalt kokku õmmelda.
Seejärel ava lukk poole peale ning aseta töö lauale nii, et vooder on ühelpool lukku ning põhimaterjal teisel pool. Aseta randmerihm soovitud kohale õmblusvaru vahele. Kuna rihm jääb töö paremale poole, siis seda siin pildil näha ei ole, sest see on kihtide vahel!
Veendu, et kõik õmblusjooned läheksid ilusti kokku.
4. Kokku õmblemine
Õmble kogu krempel kahe õmblusega kokku nii nagu pildil näidatud (õmblusvaru jätsime 1cm). Voodri põhja jäta piisavalt suur ava, et selle kaudu koti ringi keerata saaks. Seepärast tegid ka luku pooleldi lahti. Kui Su lukk on metallist või metallist stopperitega, siis ole luku juures õmblemisel eriliselt ettevaatlik, et mitte nõela murda.
5. Põhja õmblemine
Nüüd tekitame kotile põhja. Mina soovisin põhja laiuseks 6cm. Seepärast voltisin koti külgepidi kokku ning märkisin kriidiga nii põhimaterjali kui voodri nurkadesse 6cm õmblused, mille keskpunkt jääb küljeõmbluse kohale. Nii kõigi nelja nurgaga!
6. Maagiline hetk, ehk koti ümber pööramine!
Nüüd pole muud, kui kott ümber pöörata ning kotipõhjas olev ava käsitsipistetega kinni õmmelda. Natuke pressimist, triikimist ning kott ongi valmis! Mina kasutasin puuvillast ja linast kangast ning need suutsid kogu töö käigus parajalt kortsu minna.
Palju õnne, meigikott ongi valmis! Kui see nüüd päris ideaalne välja ei tulnud, siis pole hullu, proovi veel. Enda tehtud asi on ikka väärtuslikumja hingega! Kui aga kõik sujus ludinal, siis saad sõbrantsidele näiteks valentinipäevaks vahvaid meigikotikesi meisterdada. Ma usun, et nad oleksid sillas! Minu kott tuli aga selline.
Õmblus läks natuke nihkesse, aga õnneks mitte väga palju.
Selline sai siis kõige lihtsama meigikoti õmblemise õpetus. Kahtlustan, et kõige keerukam selle koti tegemise juures on sirgete õmbluste õmblemine. Õnneks pole siin need ka väga pikad ning usun, et igaüks, kel soov, saab sellega hakkama! Jõudu õmblemisel!