RuthSotnik.com

Väike valge linane kleit

Hoolimata sellest, et vaba aega ei ole viimasel ajal just ülemäära palju, püüan aeg-ajalt siiski ka endale midagi õmmelda. Seekord sain inspiratsiooni Vintage Tallinna’lt, mis toimus juba mõnda aega tagasi. Nägin seal üht valget linasest kangast kleiti, millel olid samuti tumesinised puuvillakandid. Tegumoodi täpsemalt ma ei mäleta, aga minu suuniseks oligi just linane kangas ning värvikombinatsioon.

I

Kleidi tarbeks konstrueerisin tavalise kleidi põhilõike ning nihutasin veidi õlajoont, kuna olen suurest õmblustööst juba veidi längu vajunud. Esi ja seljaosale märkisin ära vööjoone ning sissevõtete laadsete voltide algus ja lõpujoone ning alustasin voltimistööga, et tükile vöökoht tekitada. Seda tegin pigem vaba käega, kui suurt täpsust taga ajades, sest tegu on linase kangaga ning tahtsin kleidile veidi rohkem isikupära anda. Kleit on kahekordsest linasest, sest üks kiht oleks läbi paistnud ning kangast oli piisavalt.

II

III

Loodan, et peagi on ilmad juba soojemad ja mõnusamad, et oleks võimalust kleiti ka selga panna. Praeguse vihmaga lumivalguke ei ole ehk liigpraktiline. Tõsiasi on ka see, et tegu on ajatu kleidiga, mida on tõenäoliselt paslik kanda ka mõne aasta pärast.

Eelmisel nädalal sain kätte ka enda nimesildid, mida nüüd rõivastele sisse õmmelda saan. Seegi kleit sai sildi võrra uhkemaks. Sildid said endale sisse ka kaks esimest suvist kleiti, mis minu e-poodi jõudsid. Loodan, et kleidid leiavad peagi omanikud.

IV

Villane jakk jõudis koju!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

 

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

 

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

 

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

 

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud.

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow’l!

Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Maailma lihtsaim seelik II

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka.

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!
Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!
Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi “Maailm vajab Sind” tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida – igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!

 

Pitsid ja padjad

Paar nädalat tagasi oli mul järsku vaja kodus ära paigutada korralikus hulgas vatiini. Kuna kapid on niigi igasugu kraami täis ning püüan neid jõudu mööda just üleliigsest vabastada, siis mõte, et pistan vatiini kotti ja kappi seisma ei tundunud kõne alla tulevat. Seepärast otsustasin hoopis välja koukida mõned mitte nii väga sümpaatsed puuvillased kangas, õmblesin neist kiirelt padjapüürid ning toppisin sedasamust vatiini täis. Kokku sain kolm patja – kaks suuremat ja piklikku ning ühe normaalsuuruses padja. Tulid teised päris toekad. Kuna diivanile olen juba mitmeid patju meisterdanud, siis nüüd oli kord magamistoa käes.

 

Vaatasin riiulis olevad kangad üle ja pidin tõdema, et jälle jäid ette samad kangad, millest endale nõelapadja ja tarvikute koti tegin. Lillelist jäi ikka veel järgi. Tundub, et see ei lõppegi. Lillelise puhul on tegelikult tegu kardinaga, mille Haapsalu Samaariast 2€ eest sain. Oli see kuskil 60cm lai ning seda oli kokku 6,5m. Äärmiselt hea leid!

 

Nüüd aga patjade juurde tagasi. Kuna minu õmblusmaailmas on toimunud pisuke muudatus, siis patjade õmblemiseks ei olnud mul võimalik äärestust kasutada. Kuna mul on hetkel teadagi kiire, siis oleksin eelistanud servad äärestada ja kokku õmmelda – 3;2;1 valmis! Aga seda võimalust mul kahjuks ei olnud. Tuli leida alternatiiv ning selleks sai pesuõmblus! Vana hea. Tulid teised küll veidi jämedamad ja laiemad, kui oleks ehk hea, aga padjakatete puhul mind see tõepoolest ei häiri. Sellise turbo deliveriga oli muidugi kummaline sedaviisi õmmelda, aga tulid täitsa viisakad. Turbo deliver tähendab seda, et kolme katte õmblemiseks läks mul 2,5h, millest aeganõudvaim oli nende paelakeste õmblemine, aga nendest ei tahtnud ma loobuda ka. Kui juba pitsid ja lillekesed, siis täiega!

 

Nüüd on mul igatahes süda rahul, sest need padjad, mis vähemalt kaks nädalat toanurgas seisid võivad nüüd uhkelt voodil ilutseda. Eks mõned tegemata või pooleli asjad kripeldavad veel, aga küllap lükkub enamus neist aprilli kuu sisse ja siis sealt edasi juba suvesse –  khõmm. Totakas öelda, aga ootan juba päris pingsalt suve, et saaks rahulikult mõned asjad õmmelda. Olen kindla plaani võtnud, et õmblen endale sel suvel Claire B. Schaefferi “Couture Jacket” raamatu järgi jaki. Jah, seda ootan vist tõesti kõige rohkem. Aga selle jaoks peab olema rahulikult aega, sest seal on väga palju käsitsi nokisemist.
Ahjaa, kel Sewing Bee himu juba nii suur, et ei jaksa õhtuni oodata, siis leidsin eelmisel nädalal youtube’ist ühe tüübi kanali, mille tõttu ma nii mõnigi õhtu veidi liiga hilja magama sain. Tegu on siis mitmendat põlve Savile Row rätsepaga, kes pesitseb nüüd New Yorkis ning näitab, kuidas tema mantlit õmbleb. No ma olen vist snoob, aga ma võingi neid videosid vaatama jääda. Lahe ekstsentriline tüüp on!

Pesa töövahenditele

Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

 

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku – poolide tarvis.

 

 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee’d olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!

Furoshiki!

Seniks kuni suuremad õmblustööd valmimisel on mõtlesin jälle miskit lahedat ja praktilist ette näidata. Nagu paljude minu projektide puhul oli ka seekord probleem, mida tuli lahendada. Murekohaks siis sedakorda selline olukord, kus päeva jooksul pean mööda linna ringi tarima, ära viima, kaasa võtma, üle andma tihti igasugu kraami ning tihti jääb ka suurest käekotist väheks ning kangast kotid võtavad vahel käekotis liiga palju ruumi (mulle need päris pisikesed impregneeri laadsest materjalist ei meeldi). Seepärast läksidki mul silmad põlema, kui kuulsin Furoshikist!

Furoshiki on Jaapani päritolu võiks ehk öelda kangasse mässimise kunst. Põhimõte selline, et tarvis on ruudu kujulist kangast, rätikut vms ning seda erinevalt sidudes saab sinna sisse kas midagi pakkida, teha sellest kandekott, pudelikott, mis iganes hing ihkab. Võimalusi on pea lõpmatult. Mina ise olen seda nüüd paar päeva kasutanud ning just raamatute raamatukokku viimiseks ning täna mässisin sinna sisse erinevad kangajupid, niidid, lukud, mida kooli minnes tarvis oli. Kilekotte ma ei armasta, aga oma põhjatusse seljakotti püüan siiski mingi korra alati luua. Furoshiki on selleks tänuväärt võimalus. Loomulikult võib selle kunsti harrastamiseks võtta ükskõik millise nelinurkse kanga ent mina otsustasin teha kohe päris eraldi räti, millele ise mustri tembeldasin.

Sobiva õhema puuvillase kanga leidsin Eesti Tekstiilist ning sain selle kangaostuga ka ühe õppetunni, mida otsustasin siiski jagada. Nimelt oli see kangas rullis pooleksmurtuna ning kui koju jõudsin ning kangast triikima hakkasin nägin päevavalguses, et keskmise murdejoone saab küll välja triikida, ent see joon on juba sisse pleekinud. Uurima hakates märkasin, et lausa pool kangast (mis ilmselt väljaspool oli) on pleekinud. Selline kergelt roosakas ja inetu. Laisk nagu ma olen ei hakanud ma poodi tagasi ka minema vaid püüan järgmisel korral nii hästi kangast enne lõikamist kontrollida kui võimalik. Sellise asja peale ma lihtsalt ei tulnud.

Nüüd aga minu tehtud rätikust. Olen ammu tahtnud proovida mingitki laadi kangatrükki ning otsustasin lõpuks vana hea kartulitempli kasuks. Paljud on ehk lapsepõlves kartulist templeid välja lõiganud. Mina lõikasin endale ühe puulehte meenutava kujutise ning värvi kokkuhoiu mõttes kandsin värvi templile pintsliga. Samuti oli hea pintsliga natuke templit puhastada, sest värv kipub vahedesse liigselt kinni jääma. Kanga alla on tark enne tembeldamist ka kile panna, sest enamuste kangaste puhul trügib värv siiski ka veidi läbi kanga. Enne päris asja juurde asumist tegin ka mõned test lehekesed.

 

Tembeldamine oli päris vahva, sest värvihulgaga mängides sai ka veidi loovust kasutada. Selline mõnus veidi teraapilne tegevus.
Kangavärve tuleb peale värvi kuivamist kindlasti korralikult triikrauaga ja ilma auruta kinnitada. Täpsed kraadid, ajad on tavaliselt värvipurgil kirjas. Kui värv kinnitatud kannatab see ka pesu.
Räti tegemise juures oligi tembeldamine ehk ajamahukaim. Edasi palistasin lihtsalt ääred 2x 1cm ning tegin diagonaalsed nurgad. Põhimõtteliselt sama moodi nagu näitasin minu esimeses videoõpetuses alates kuskil 1.30st.
Kui rätt valmis, siis on aeg suunduda juba youtube’i avarustesse ning õppida ära mõni just endale kasulikum voltimis, mässimisvariant. Minu hetkelemmik on just raamatutele! Head katsetamist!

Õpetus: Lihtsa meigikoti õmblemine

Olen silmanud, et päris palju on minu blogist otsitud meigikoti õmblemise õpetust. Eks meigikotte ole igasuguseid ning üldjuhul ei ole neid väga keeruline teha. Mina otsustasin teha lihtsa asja veel lihtsamaks ning meisterdasin endale just mulle sobiliku suuruse ja disainiga meigikoti. Asjalikud õmblejad kindlasti muigavad minu variandi üle ning teeksid ise kindlasti teistmoodi, aga siinkohal rõhusin tõepoolest lihtsusele.

Meigikott sai minul parajalt lai, et mõni pliiats ja kreemituub ära mahuks ning piisavalt sügav, et vajadusel ka paaris päevaks vaja minev kraam ära mahutada. Lisasin ka randmepaela, et seda vajadusel kuhugi riputada saaks või hoopis kotist välja tirida.

 

Koti võib õmmelda mistahes suuruses, aga kirjutan siia ka mõõdud, mida ise kasutasin. Siis on ehk kergem lähtepunkti leida – kellele oleks sobilikum pikem, laiem, suurem, väiksem. Esmalt aga kontrollnimekiri asjadest, mis laual valmis võiksid olla:
  • sõltuvalt koti suurusest mitte venivat kangast
  • liimiriie (kui soovid koti põhja tugevdada, mina seda ei teinud)
  • lukk (vastavalt koti laiusele, minul 20cm)
  • niit
  • mõõdulint/joonlaud
  • rätsepakriit
  • käärid
  • lukutald*
1. Juurdelõikus (enne seda kangad korralikult aurutada/triikida)
Mina lõikasin kaks 22x12cm tükki beeži linast kangast külgede jaoks ning ühe 22x18cm tüki lillelist kangast põhja tarbeks. Samuti voodri jaoks kaks 22x20cm tükki. Lisaks veel käerihma jaoks 24cm pika tüki. Rihmatüki laius võiks olla 4x valmisrihma laiust (ehk kui soovid 1cm laia rihma, lõika 4x24cm tükk). Soovi korral lõika ka põhja tüki jaoks sellega samas suuruses liimiriie ning kinnita see triikrauaga.
Hetkel on mõõtudesse sisse arvestatud 1cm õmblusvaru.
/// Variante on tegelikult lõputult – kangaid ei pea üldse kombineerima (võib teha ühes tükis), samas võib teha koti ju ka rohkematest tükkidest. Samuti võib lisada pitsi vms kaunistusi, kangamarkeriga midagi peale kirjutada või teha kott hoopis taaskasutust silmas pidades. Minugi lilleline kangas on 0,20€ saadud puuvillase seeliku tükk. Lukk on Uuskasutuskeskusest.
2. Luku õmblemine
Esimene samm on luku õmblemine. Selleks aseta põhimaterjali tükk parem pool Sinu poole lauale ning aseta sellele lukk. Luku parem pool jääb kanga parema parema poolega vastakuti.
Aseta sellele omakorda peale voodritükk, pahem pool peal ning õmble masinal kolmest kihist läbi. Kui Sa ei tunne end kindlalt või materjalid on väga liikuvad, soovitan enne õmblemist traageldada. Seda õmblust on lihtsam teha lukutalla abil, samas kui masinal on kitsam presstald kui 1cm, siis saab ka sellega edukalt hakkama. Mina olin laisk ja jätsin traageldamise vahele.
Kasutasin lukutalda.
Esimene õmblus tehtud!
Korda sama teise küljega. Mina otsustasin teha põhimaterjali poole ka tepingu. Selle tegin võimalikult serva lähedalt ning voodri lükkasin õmbluse alt eemale. Tepingu asemel võib õmbluse ka lihtsalt ilusti ära pressida. Voodri puhul kasutasingi lihtsalt pressimist ning kuna voodriks oli mul õhem puuvillane riie, toimis see väga hästi.
Tepingu õmblemine.
Töö voodri poolt. Vooder on juba maha pressitud.
Töö põhimaterjali poolt, tepinguga. Tepingu võib teha ka näiteks kontrastse niidiga – sel juhul võiks kindlasti pikema pistepikkuse valida.
Kui Sul põhi veel kahelt poolt kinnitatud ei ole, tee seda. Seejärel pressi õmblused kindlasti lahku. Soovi korral võid ka seal õmblusi ühelt või kahelt poolt teppida – näiteks mõne kontrastse niidiga. Kui soovid kotile näiteks pitsiriba lisada, siis nüüd on viimane aeg! Pitsiriba võiks esmalt kas masinaga või käsitsipistegega koti külge õmmelda ning otsad jäävad küjeõmblustesse.
3. Randmerihma õmblemine
Selleks võta rihmatükk ning pressi see täpselt pooleks. Seejärel pressi mõlemad õmblusvarud keskele kokku ning nüüd võid julgelt traageldamata rihma üsna serva lähedalt kokku õmmelda.
Seejärel ava lukk poole peale ning aseta töö lauale nii, et vooder on ühelpool lukku ning põhimaterjal teisel pool. Aseta randmerihm soovitud kohale õmblusvaru vahele. Kuna rihm jääb töö paremale poole, siis seda siin pildil näha ei ole, sest see on kihtide vahel!
Veendu, et kõik õmblusjooned läheksid ilusti kokku.
4. Kokku õmblemine
Õmble kogu krempel kahe õmblusega kokku nii nagu pildil näidatud (õmblusvaru jätsime 1cm). Voodri põhja jäta piisavalt suur ava, et selle kaudu koti ringi keerata saaks. Seepärast tegid ka luku pooleldi lahti. Kui Su lukk on metallist või metallist stopperitega, siis ole luku juures õmblemisel eriliselt ettevaatlik, et mitte nõela murda.
5. Põhja õmblemine
Nüüd tekitame kotile põhja. Mina soovisin põhja laiuseks 6cm. Seepärast voltisin koti külgepidi kokku ning märkisin kriidiga nii põhimaterjali kui voodri nurkadesse 6cm õmblused, mille keskpunkt jääb küljeõmbluse kohale. Nii kõigi nelja nurgaga!
6. Maagiline hetk, ehk koti ümber pööramine!
Nüüd pole muud, kui kott ümber pöörata ning kotipõhjas olev ava käsitsipistetega kinni õmmelda. Natuke pressimist, triikimist ning kott ongi valmis! Mina kasutasin puuvillast ja linast kangast ning need suutsid kogu töö käigus parajalt kortsu minna.
Palju õnne, meigikott ongi valmis! Kui see nüüd päris ideaalne välja ei tulnud, siis pole hullu, proovi veel. Enda tehtud asi on ikka väärtuslikumja hingega! Kui aga kõik sujus ludinal, siis saad sõbrantsidele näiteks valentinipäevaks vahvaid meigikotikesi meisterdada. Ma usun, et nad oleksid sillas! Minu kott tuli aga selline.
Õmblus läks natuke nihkesse, aga õnneks mitte väga palju.
Selline sai siis kõige lihtsama meigikoti õmblemise õpetus. Kahtlustan, et kõige keerukam selle koti tegemise juures on sirgete õmbluste õmblemine. Õnneks pole siin need ka väga pikad ning usun, et igaüks, kel soov, saab sellega hakkama! Jõudu õmblemisel!

Õpetus: maailma kõige lihtsama seeliku õmblemine!

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

 

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

 

  • Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
  • Toonilt kangaga sobiv niit
  • Kontrastne niit krookimiseks
  • Liimiriiet 10cm
  • Peitlukk u.20cm
  • Käärid
  • Nööpnõelad, käsinõel
  • Triikraud
  • Mõõdulint
  • Rätsepakriit
  • Õmblusmasin
  • Lukutald või peitlukutald
  • Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70
*Kangakulust – Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel).
Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:
Seeliku pikkus – minul 56cm
Vööümbermõõt – minul 64cm (1/4 vü = 16cm)
Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm
 
Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi.
Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!
1. Juurdelõikus
Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata.
Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba.
Valmis lõigatud tükid.
2. Krookimine
Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt.
Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks.
Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu.
Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.
3. Küljeõmblus
Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks.
Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad.
Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega.
Traagelda need jooned.
Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.
4. Peitluku õmblemine
Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame.
Peitluku tallal olev “nokk” lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.
Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised “stopperid” jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn 🙂
5. Värvli juurde!
Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta!
Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!
Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad.
Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!
Üks pressitud, teine pressimata.
6. Värvli ühendamine seelikuga
Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni.
Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida.
Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.
Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust.
Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad.
Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*
*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.
7. Allääre palistus
Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.
Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni.
Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!
8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!
Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta.
Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda – oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

 

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!
Palju ilusaid seelikuid kõigile!P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!