RuthSotnik.com

Kindaloosi võitja!

Nonii, nonii, nonii, täna on SEE päev, mil kindad valisid endale ise välja uue omaniku! Et asja põnevamaks teha ei kirjuta ma siia lihtsalt väljavalitu nime vaid tegin hoopis pisikese video, kus kindad hoogsalt omanikku valivad. Võitja peitub videos!

Võtan võitjaga ühendust ning siis lepime kokku, kuidas ta kindad kätte saab!

Veel mõtlesin jagada kiiret pilti tänasest päevast mil katsetasin esmakordselt enda konstrueeritud pükstelõiget. Siit sealt tuli kohendada, aga sain täitsa hea ning päeva lõpuks sai ka pükstele esimene proov tehtud. Homme asun siis taskute kallale. Esiküljele tulevad kaks kaldega küljetaskut ning taha paremale poole üks kahe kandiga tasku. Ette lukk ning haak. Päris lahe on ikka täitsa nullist (loe ilma Burda vms lõiketa) asju teha!

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, koolis pole head kaamerat varnast võtta. Täna oli seega erakordne õmbluspäev, mil õmblusmasina taha kordagi ei saanudki. Küll aga saab homme!

Nüüd aga soovin Palju Õnne võitjale ning loodan, et kindad saavad vapralt uue omaniku käsi soojendada!

Meisterdamine: Juustualus

Juba ammu aega tagasi nägin internetiavarustes neid lahedaid juustualuseid, kuhu ise kriidiga peale saab kirjutada. Poest ostes ju tead, mis juust on mis, aga kui lahti lõigata, siis välimuse järgi on tihti üsna keeruline aru saada – okei, mõnel on rohkem auke, mõni pehmem, mõni kõvemat sorti ning eks ka värvitoonis ole erinevusi, aga kas nüüd on tegu näiteks noore Goudaga või vanaga ma nüüd silma järgi küll vahet ei tee. Seepärast mõtlesingi lõpuks ometi endale ka sellise kriiditahvel-juustualuse teha. Esialgu küll väikese, et näha, kas ma tegelikult ka seda kasutama hakkan!

Igatahes leidsin endale vanast heast Uuskasutuskeskusest 0,50€ eest Stockmann Casa puidust aluse ning Vunderist sain tahvlivärvi ning laia pintsli. Otsisin just puidust alust, sest puidu struktuur lisab väikese lisanüansi. Ega siis muud, kui töölaud valmis ja pintseldama!
Pakendil soovitatakse peale kanda 3-4 kihti värvi. Mina piirdusin 3 kihiga, sest see tundus täiesti piisav. Iga kiht kuivad kuskil 2h, seega Õhtul alustasin ning hommikuks oli alus kuivanud ja valmis. Väikese eelarvamusega toimus selle esimene pesemine, sest miskipärast kartsin, et värv võib hakata maha tulema, aga kõik oli 5+ korras. 
Siiamaani olen alust alles ühe korra kasutanud, aga minu meelest on see täitsa praktiline ese. Must šikk alus sobis punase veiniga õhtu juurde imehästi!
Veini ja juustu kõrvale kuulasime veelkord kinoskäigust mõjutatuna Whiplash’i. Soovitan soojalt seda kinno vaatma minna. Draamat, pinget ja head jazzi küllaga. Selle filmi vaatamisest tuli jälle peale suur jazzi kuulamise himu ehk peaks isegi vinüülimängijale üle aasta hääled sisse lööma. Seniks head kuulamist ja meisterdamist!

Blogi 1. sünnipäev ehk Kindaloos!

Üpris märkamatult on möödunud blogi esimesest postitusest juba terve aasta! Minul on ainult suurim heameel, et blogi käekäik on muudkui tõusvas joones. Ma poleks eales arvanud, et blogile nii palju lugejaid leidub ning et seda ka mehed lugeda söandavad. Samuti ei kujutanud ma ette, et nii paljudele inimestele lähevad mu tegemised korda  – suur, suur aitäh teile kõigile! 

Lappasin meenutuseks arhiivi ning vaatasin mõningaid vanemaid postitusi. Arengut on näha nii postituste pealkirjades, sisus kui ka visuaalses pooles. Kõige paremini saab võrrelda ehk viimati esitletud punast seelikut aasta tagasi tehtud seelikuga. Need seelikud on peaaegu identsed, tehnoloogia on sutsu erinev, sest vahepeal olen hulganisti õmblustarkusi kogunud. Nende postitute vahel edasi tagasi klikkides hakkab täitsa naljakas kohe!

Õpetus: maailma lihtsaima seeliku õmblemine!
Mõnus laupäev

Tihti olen end tabanud mõttelt, mis mõte sel blogimisel üldse on? Vahel tundub mulle endalegi mõistetamatu, miks ma pidevalt mõtlen, nuputan, katsetan, pildistan, jooksen mööda poode, surfan internetis, et blogipostitused ikka aina paremad saaksid. Viimaks olen ma leidnud enda jaoks hetkel piisava põhjuse, mis kõik selle vaeva üle kaalub – isiklik areng. Blogi justkui sunnib mind koguaeg tegutsema ning käeliste tegevustega kord on juba nii, et mida rohkem praktiseerid, seda paremaks saad. Seega, mida rohkem ma erinevaid asju katsetan, seda suuremaks saab minu kogemustepagas. Ega minulgi kõik kohe välja ei tule. Näiteks valmistasin just neljapäevast postitust ette ning ütleme nii, et keerasin esimese kangakatsetuse täiesti pekki – nüüd ma vähemalt tean, et nii kangast värvida ei saa. Ma pole ammu midagi täiesti prügikasti visanud, aga õnneks olid need üsna väikesed kangatükid. Muidu ei oleks päris ära visata raatsinud.

Teine mõte, miks ma blogile muudkui hoogu juurde lükata püüan on otsingusõnad, millega siia blogisse jõutakse. Nimelt otsitakse palju eesti keelseid õmblemisalaseid õpetusi. Seepärast olengi võtnud nõuks õpetuste osakaalu suurendada ja loodan, et neist ka hobiõmblejatele kasu on. On ju isetegemine jälle moodi läinud, mis on ilmatuma tore. Lugedes Õmblusmamsel’i postitust Metsamaastikust ja blogimaastikust, siis ilmnes ka tõsiasi, et õmblusteemat kajastavaid blogisid eesti keeles just üleliia ei ole. Püüan siis omalt poolt maastikku arendada!

Blogi arhiivi lapates jäi silma ka üks kurb tõsiasi – ma pole ammu endale midagi ägedat õmmelnud. Ma loodan, et olen sel aastal sutsu tublim, kui möödunud aastal, sest hirmsasti tahaks end proovile panna ning ka teile miskit ägedat näidata. Sügisest alates on minu masina alt endale selga ilmunud vist vaid üks kleit, mida ma siin näidanud ei ole (ainult korra seljas käinud) ning üks seelik, mis läheb ümber tegemisele. Seeeest aga konstrueerisin eile õhtul endale ise pükste lõike, mida nüüd katsetada saan! Kuna konstrueerisin kitsa tegumoega püksid pean poes väikese tiiru tegema ja elastaaniga kangaid vaatama.

Viimasel ajal olen palju hoopis kudunud ning mul tekkis hirmus tahtmine blogi esimese sünnipäeva puhul enda lugejaid/kaasaelajaid/fänne premeerida. Enamasti tundub mulle, et kõiksugu loosid ja värgid ei ole hea tooniga, aga otsustasin siiski blogi sünnipäeva puhul ühe loosimise teha. Soov tuleb puhtast südamest ning auhind on samuti minu poolt käsitsi ja armastusega valmistatud. Niisiis kallid lugejad, kudusin just tänase sündmuse puhuks ühed veinipunased pärlitega kaunistatud kindad. Sees on neil soe fliisvooder, et külm talvetuul läbi ei puhuks. Suuruse poolest on kindad avarad, et eriliselt külma ilma puhul vajadusel ühe õhemad kindad veel alla mahuksid. Lips peale ja siin nad on!

Niisiis kallis lugeja, kui soovid nende armsate kinnaste loosimises osaleda, siis ole hea ja vajuta “like” minu Facebooki lehe Kindaloosi postituse juures. Kui Sul Facebooki kontot ei ole võid jätta enda kontakti siia kommentaaridesse. Nii lihtne see ongi! Kindad lähevad postituviga teele 21. jaanuaril.

Usun, et praeguse muutliku talvega, kus tihti lähevad kraadid päris krõbedaks, kuluvad ühed soojad kindad ära küll. Kõik head ja paremad mõtted on neisse käpikuisse kootud!

Palju õnne blogi!!!
Oled nüüd tervelt aastane!

Kudumine: Rebased vallutavad maailma!

Mõni nädal tagasi, külmemate ilmade saabudes, tekkis mul kinnisidee – mul on vaja sooje kollaseid rebastega sokke. Mõte polnud kohe päris selge, millised need olema peavad, aga kui lõng juba ostetud ei saanud ma enam oodata ning lõin kohe silmused vardale. Liannis ringi jalutades jäi tooni poolest silma just üks meriinovillane lõng, oi kui mõnus ja soe! Kudumist armastan just õhtuti mõnusa pingevaba tegevusena, seega otsustasin teha lihtsad parempidises koes sokid  – ainsana rebased troonimas.

 

Sobiva mustri leidsin lõpuks google’i otsingu kaudu. Minul tuli ainult 12 silmust vardale (3,5mm), seega mustrivalik väga suur ei olnud. Püüdsin ka ise välja nuputada, kuid ei õnnestunud. Lõpuks sain siis rebasemustri, mille laiuseks 7 silmust. Sobib hästi! Ma pole ammu midagi kirjanud ning esimesel sokil said mõned lõngajooksud sutsu pikad, aga ei sest hullu. Loodan, et varvast vahele ei pista. Teisel sokil läks juba ladusamalt ning neli eri värvi lõnga kõrghetkel tundus täiesti hoomatav.

 

Torn, millest ma ei suutnud eemale hoida!
Rebastel silmad juba peas.

Kui sellised külmad jätkuvad nagu täna, siis pean varrastele veel valu andma. Väga mõnus on saapa sisse ikka üks soe sokk pista, siis ei saa arugi, kui väljas korralikumad külmakraadid on. Pealegi on tõepoolest mõnus peale pikka õmbluspäeva vardad kätte võtta.

Postitus nr.100 ning 2015 aasta plaanid!

Väga lahe, et just uue aasta esimene postitus kannab järjekorranumbrit 100! Tõesti väga äge. Uue aasta esimesed päevad ongi päris palju ka blogi tähe all möödunud, sest võtsin nõuks blogi planeeritumaks muuta. Ehk siis joonistasin endale mõttemärkmiku tagumistele lehekülgedele blogimiskalendri ning ma olen juba jõudnud seda armastama hakata! Soovitan soojalt kõikidele blogijatele.

Juba eelmise aasta lõpus hakkasin märkmikusse üles kirjutama erinevaid ideid, mida katsetada, projekte, mida võiks jagada. Nüüd neid vaikselt kalendrisse kandes hakkab tekkima päris hea ülevaade ning mul on enda aega ja materjale lihtsam planeerida. Siis jääb ehk ka see piiksuv “mulonniipaljuteha” linnuke kuklas veidi rahulikumaks. Samas ma pean tõdema, et nüüd pikema puhkuse lõppedes olengi veidi rahutuks muutunud. Mulle meeldib tegutseda! Tegutsemishimust, kehv joonistaja nagu ma olen, suutsin isegi pintsli kätte võtta ning veidi tindiga mökerdada. Vähemalt sain teada, et kui mulle palju aega ja õpetust anda, siis saan joonistamisega hakkama küll, aga seda siis, kui on tuju ning keskkond pingevaba. Aga jah, tindiplekid peab kuidagi nüüd laualt maha saama.
Aga tagasi teema juurde. Niisiis olen suutnud pool jaanuari ära planeerida (eks näis, kui plaanipäraselt asjad siis sujuvad) ning selle abil sain eile õhtul koostada ilusa nimekirja asjadest, mida projektide tarvis hankima peaksin. Jube mõnus. Seega veetsingi täna mitu tundi mööda linna ringi tuisates ning nimekirjast asju maha kriipsutades. Alustasin kaltsukatest, teise ringi poodidest ning mida sealt ei saanud soetasin nö päris poodidest. Enamus tavaarist moodustasid kangad. Eriti õnnelik olen 100% siidikanga üle, mille sain Kangas ja Nööbi soodukalt natuke alla 10€ meeter. Nüüd peab vaid katsetama, kuidas see pesu ka pisukest kuumtöötlust kannatab. Ilusat siidi leiab ka Mustika Abakhanist, kuskil 15€ meeter soodukaga. Otsustasin investeerida ka bambusvarrastesse, sest need roosipuust vardad, mis soodukalt Liannist sain on lihtsalt kordades metallvarrastest etemad (soojad, kerged, silmused ei jookse maha, ilusad vaadata). 
Nüüd on mitu nädalat poodidest rahu (ehk kooli poest mõne luku peab soetama) ning ei pea väsitavat linnapeal ringi jooksmist ette võtma. Ma ei ole eriline poodlemise fänn, seega on mul hea meel, et nüüd mitme projekti jagu asju varnast võtta on. Jõudu mööda hakkan siis meisterdama nind püüan sel aastal jäädvustamises tublim olla, kui möödunud aastal. Samuti püüan vähemalt kaks korda nädalas postitada ning püüdelda ägedamate piltide poole. Loodan, et jaanuari jooksul saab minu blogi ka lõpuks uue ja korraliku väljanägemise, sest hetke variant on minu meelest parem kui päris alguses, kuid mitte veel päris nii kena ja funktsionaalne kui sooviksin. Töö käib mitmel rindel 🙂
Nüüd aga lippan kangaid läbi pesema, et need ilusti riiulile oma järge ootama saaks panna!

Vinge blogiaasta (üks Part eksis ka ära)!

Ilutulestiku helide saatel on minulgi aeg selle aasta viimane postitus kirjutada. Ei tule see väga kokkuvõttev, aga veidi siiski. Väga vinge aasta on olnud! Blogi esimest sünnipäeva saan tähistada alles mõne nädala pärast, aga tagasivaateid olen jõudnud juba ka jooksvalt teha. Igatahes avastasin mõned päevad tagasi, kui arvuti kõvaketas täis sai, et blogi jaoks on piltide toormaterjali kogunenud koguni 50GB! Hull värk. 

Ühe võla klaarin nüüd ja kohe ära. Nimelt minu kaua heietatud tepitud käekott! See on juba mitu kuud valmis, kuid kuna see valmis koolitöö raames ei saanud ma seda kohe kätte, kui ka see pole vabandus, sest minu käes on see vast kuu aega nüüd küll juba olnud. Igatahes, siin ta on minu tepitud lilleline – siinkohal tänan ka Kadrit, kes mulle mõningad näpunäited andis, sest teppimisega ei olnud ma varem tegelenud. Hea on ikka enne uurida, kui töö käigus teada saada.
Iseenesest ei olnud selle koti õmblemise juures midagi hirmkeerulist. Küll aga pean mainima, et kuna teppimine muudab oluliselt tükkide suurusi, siis oli juppe keerukas kokku panna. Ma küll lõikasin kõik jupid algselt suuremad ning täpsustasin neid peale teppimist, aga kuidagi klapitamiseks kiskus ikkagi. Sama oli ka voordiga, aga sain kõik lõpuks kokku klapitatud. Kui kott valmis sai, siis olin ausalt öeldes pettunud – selline a’la meigikott, imelik olevus tundus. Kui koti aga peale hindamist kätte sain, siis ei tundunud asi enam nii hull. Kui koti aga oma musta mantli kõrvale panin tundus sobivus olevat väga lahe ning nüüd ainult selle kotiga ringi tuulaksingi. Kuigi see on puuvillasest kangast (Keila Sõbralt Sõbrale, seelik 0.20€), siis sees olev vatiin tegi koti ka tänase tuisuga täiesti kantavaks ning asjad jäid sees kuivaks. Pole paha!
Kindad on eelmise talve looming
Siiditrükis tehtud kotialgetest õmblesin samuti ühe juba kokku – Pekingi Pardi. Testisin ka täna ja teenis ausalt. Mahutas sisse nii raamatukogust võetud raamatud, Uuskasutuskeskusest 1€ päevalt T-särgi ja kleidi ning Abakhani aastalõpu soodukalt kangahunniku. Mu Part on ristitud!
Vaikselt olen hakanud paberile kirja panema ka järgmise aasta plaane. Mitmed mõtted postituste sisu suhtes on mul endal pikemalt mõttes olnud ning mitmed mõtted on ka sõbrantsidelt tulnud. Palju on küsitud ja uuritud, kuidas pisiparandusi teha ning erinevate kodutekstiilide õmblemise kohta. Ise tahaksin kindlasti mõned sisukamad postitused kirjutada näiteks – nii jabur kui see ka ei ole – pesu ehk rõivaste pesemise ja hooldamise teemal. See tundub samuti paljude jaoks juba täitsa võõras teema olevat. No ja kindlasti tahaks ägedaid riideid õmmelda ja neid näidata!
Siinkohal aga uuringi – mida Sina siin blogis lugeda/vaadata tahaksid?
Või mis on Sulle rohkem silma jäänud või huvi pakkunud?
Väga lahe oleks proovida täita mõnd infoauku – kirjutada, rääkida millestki, mis inimesi huvitab, millest mul on teadmisi, kuid millest kuskil eriti infot ei ole. Olgu siis kasvõi lihtsalt eesti keelse info puudus. Tõenäoliselt ei tule ma paljude asjade pealegi ja seepärast meeldibki mulle alati sõbrantse pinnida ja küll neil juba tegelikult küsimusi jagub 🙂 Seega andke küsimuste, arvamustega tuld!
Paraku pean pea liiva alla peitma selles osas, et paar juba alustatud õmblusprojektid on jäänud lõpetamata (loe jõuluseelik, millel vaid voodri alaserv teha ja luku juurest kinnitada ning kollane tuulekas). Kardan, et mõned lubadused on veel täitmata jäänud. Seda aga paljuski mitte koolitükkide rohkuse vaid kikilipsu kasvava trendi tõttu. Selle üle on mul muidugi ainult rõõmus meel, et novembrist alates lipsu trall täies hoos oli. Tänagi panin posti selle aasta viimased kaks lipsu ning veel hommegi on üks pakk üle anda. Detsembris sai lipsustatud üle 100 inimese – see juba on midagi! See on olnud ka mitte ainult töökuse mõttes tuleproov vaid ka sedapidi mõeldes, et hoolimata pikkadest õmblussahmimistest koolis ja takka otsa poole ööni kodus ei ole mul veel õmblemisest koppa ette visanud. Hetkel ei ole lihtsalt nö hobiprojektide jaoks suurt aega jätkunud, aga kui keegi annaks mulle homnepäev täiesti kohustustevaba päeva, siis võtaksin küll ühe kleititeo ette. 
Viimasel ajal on palju aega võtnud ka minu uue ruthsotnik.com lehe arendamine. Mina ise seda isiklikult muidugi ei programmeeri, aga pilte ja sisu ja disainivärki tuli ikka juurde mõelda. Hetkel on see leht üleval, kuid sealt on olulises osas veel sisu puudu ning töö sellega järkub. Õnneks on minu osa selle lehe käima saamises suures osas läbi ning saan oma aega panustada rohkem praktilisematesse tegevustesse. Blogi väljanägemisega tuleb ka tuleval aastal veidi tööd teha, sest nagu üldsus ütles, punapäisust on puudu! Nõustun. Viimaks sain ka lausa ühe ilukirjandusliku teose kätte võtta, mida ma juba mitu aastat teinud ei olnud (siinkohal pean mainima, et mul vajus Esta 19ne raamatu fakti nähes suu lahti). Aga eks ta ole – kes teeb, see jõuab.

Nonii, aga šampa külma ja arvuti kinni! Nüüd on hetk veel veidi puhata (võibolla ma ei pea vastu ja vuran mõned tükid kokku, mis mitu kuud riiulil seisavad) ja sügavalt sisse välja hingata. Uus aasta tuleb ja peagi ka minu blogi uus aasta. Äge värk!
Igatahes jään teie tagasisidet ja mõtteid ootama!

Siiditrükiga käsi valge!

Sain täna hommikul siiditrükiga käe valgeks või tegelikult pigem mustaks, kui nüüd neid trükkivaid käsi vaadata. Olin seda tehnikat juba ammu proovida tahtnud ning seni on mul selle vastu teatav aukartus. Seetõttu said ka minu esimese katsetuse disainid pigem robustsed ja totakad, sest teadsin, et miskit võib üsna kergelt nässu minna – värvilärakas vales kohas, liiga palju värvi, liiga vähe värvi, pilt viltu, kangas kõrbenud jne. Seega tegin asja endale üsna riskivabaks ning trükkisin endale kaks Pekingi Parti, ühe Riia Balsami ja ühe Turisti Eine.

Pirtspreilnana võiksin öelda, et selle “mökerdamine” peidab endas suurt võlu. Meie lähenesime asjale muidugi kõige algelisemat teed pidi. Kujundasime endale pildi ning lõikasime selle kilest välja ning kandsime seeläbi kangale. Kujutan ette, et seda stencili värki siiditrükis ehk väga palju ei kasutada, sest see ei ole lihtsalt eriti otstarbekas. Küll aga saab selliseid väiksemaid asju sellega täitsa edukalt ja ütleks lausa, et mugavalt teha. 
Trükkimine ise ei võta üldse kaua aega, küll aga võtab aega raami eest hoolitsemine, mis on siiditrüki essents. Kuna meid oli trükkimas palju oli igaühel kasutada üks raam, mida siis pesema ja kuivatama pidi. See protsess tekitas mõnusa flow, kus vahepeal vaatad mis teised teevad, aitad neid, räägid niisama juttu või teed peegli abil endeleid:
Minul valmis esimese trükikatsetuse käigus siis nelja poekoti materjal. Kolm neist jõuavad ehk ka TTHK poodi müüki, aga võibolla leiavad need teisiti uued omanikud. Mina ise pretendeerin vaid ühele pardikotile. Siin on aga sündimas Riia Balsami kott, mille linnasiluetti oli paras katsumus välja lõigata.
Kotid valmis trükitud ja olengi valmis selleks aastaks koolikaaslastele häid pühi ja mõnusat aastavahetust soovima! Nüüd tarvis vaid kokku õmmelda ja ongi tehtud. Koolivaheaeg on alanud! 

Meisterda ise: Helkurloomad!

Detsember on alati olnud suur meisterdamise kuu. Ikka läheb tarvis midagi, mida kellelegi armsale kinkida ning õnneks on minu tutvusringkonnas tavaks kinkida pigem midagi pisikest ja praktilist. 

Viimases ajakirja Käsitöö numbris jäid mulle silma Anu Kaelussoo vildist loomad ning mõtlesin sellele ideele läheneda omamoodi ning teha loomadest helkurid ning lisada prossikinnis. Soovid ka endale helkurloomi? See on tõesti imelihtne ning vaja läheb:

  • Tükikest umbes 0,5cm paksust vilti (mina sain Abakhanist 1,25€)
  • Helkurpaela (Abakhanist, 7,5cm laiune, meetrihinnaks 3,05€)
  • Universaalliimi (mulle meeldib UHU kõikeliimiv liim)
  • Õmmeldavaid prossialuseid 
  • Teravaid kääre
  • Niiti
  • Nõela
  • *Soovi korral prinditud loomasiluette, andekamad võivad muidugi ise joonistada.
Mina tegin nii:
  • Otsisin internetist sobivad loomapildid, kus ei oleks liiga palju väikeseid detaile (raske välja lõigata) ning pikki väljaulatuvaid osasid, mis murduda võivad.
  • Printisin siluetid, lõikasin paberist välja.
  • Kandsin siluetid helkurpaela pahemale poolele.
  • Lõikasin loomad helkurpaelast välja.
  • Kleepisin loomad hoolikalt vildi külge. Siinkohal ongi väga oluline kasutada korralikku liimi. Teise võimalusena võib helkurpaela vildile kinnitada ka käsitsipistetega (näiteks sämppistes). 
  • Lasin liimil korralikult kuivada.
  • Lõikasin loomad vildist välja – eriti olulised on teravad käärid!
  • Viimasena õmblesin külge prossialuse ja voila – valmis.
Nii lihtne see ongi ning ei võta üldse kaua aega. Pisike, ise tehtud ning praktiline jõulukingitus! Minul sai kokku terve loomaaed ning mõned teen veel. Mõtlen, kellele tahaksin veel väikese kingituse teha ning mis loom talle meeldida võiks. Isegi Harrile meeldisid!

Anu Hint Hobusepea galeriis

Eile avati Hobusepea Galeriis Anu Hinti näitus “Puude taga on inimene”. Juba pressiteates oli kirjas: “Oma tööde kaudu rõhutab ta looduskeskse kulgemise ja tänapäeva materiaalsete prioriteetide vahelist konflikti.” ning galeriisse sisse astudes sai kohe lugeda ka mõtteid Indiaani tarkuste raamatust. Järgmisena köidavad mind fotod, mis on tehtud minu lapsepõlvekodu lähedal metsatukas, piltidel valged villased jakid, heegeldatud pitsid. Olen mõnesid nendest rõivastest ka varem piltidelt näinud, kuid seal seinal olevad pildid meeldisid mulle varasemast miskipärast enam. Ehk oli lugu sõnumis, mis piltide kõrval kirjas, ehk aga selles, et mul on selle metsatukaga pildil samuti oma lugu. 
Teatavasti on Hobusepea galeriis näitused ikka kahel korrusel ning ülemisel korruse saigi seekord vaadata ilusaid puhtaid fotosid ning allkorrusele suundudes sai kõike juba ehedalt ja oma silmaga näha. Ainult, et hoopis teistsuguses keskkonnas, kui oodata võiks. 

Mannekeenid olid asetatud kahte blokki, üks ühelpool ruumi, teine teisel pool. Mõlemat ruumi poolt ehtis valgusinstallatsioon, mis kangaste ja rõivastega mängis. Anu disainides on palju ruumilisust ning need tegid valgusmängu jälgimise oluliselt põnevamaks. Sinna tasub minna võttes aega, taburett tagumiku alla ja lihtsalt vaadata, mis toimuma hakkab. Kogu valguse, rõivaste ja heli tekitatav keskkond täidab oma eesmärki ning paneb mõtlema. Mõtlema jällegi viimasel ajal palju pinget pakkuvatele mõtetele ületarbimisest, jätkusuutlikkusest, loodusega harmoonias elamisest, tagasi juurte juurde ideest.

Näitusel olevad rõivad on valmistatud naturaalsetest kangastest, villast siidini, kaunistatud erinevas tehnikas ruumiliste aplikatsioonidega. See võiks väljendada ka osakest looduskeskse kulgemise ideest, mida kunstnik edasi soovis anda, samuti peegeldub see idee ka disainis eneses. Esemed on lõikelt lihtsad ning paljuski ajatu klassika. 

Autoportree

Ideaalne tuleviku riidekapp võikski sisaldada suures osas ajatut klassikat ning väiksemas osas nö emotsioonide väljendamise riideid – see oleks lihtsalt mõistlik, küll aga kahjulik suurtootjatele ning vaevalt, et inimesi on võimalik tekkinud tabimishullusest välja tuua. Mingid liikumised tekkisid peale Rana Plaza õnnetust, aga see on jäänud pigem nišikaks. Võime ju vaadata, näidata ka pilte Hiina reostusest, aga eks ka see jätab enamusi siiski külmaks. Igatahes on väga tublid need inimesed, kes ikka teemast räägivad ning püüavad sellele tähelepanu tõmmata, sest paraku on see oluline teema ja mitte nii väga enam tuleviku teema.

Õppides praegusel ajahetkel rätsepaks ei tea ma, mida tulevik toob, sest mulle tundub, et mitte väga kauges tulevikus võime näha suurt muudatust meie tarbimiskäitumises. Kuhu poole, pole mul õrna aimugi. Lohutav on fakt, et praktilised oskused ei jookse kunagi mööda külgi maha, kuid olen juba arvestanud mõttega, et puhtalt rätsepana ei pruugi ma kunagi oma leiba teenida. Aga eks igal elualal tuleb olla nutikas ning minna süvitsi. Teine fakt on ka see, et aina enam suudetakse ka sünteetilisi materjale parendada ning toota ka kvaliteetsemat polüestrit. Iseasi on selle keskkonna mõjudes, kuid ka puuvilla kasvatamise tõttu on tühjaks imetud nii mõnedki järved. Võta nüüd siis näpust, milline parim variant on – loomulikult vähesema ja teadlikuma tarbimise kõrval. Ma loodan, et mõtteviis muutub just sinnasuunas. Jalutasin eile Raekoja Platsil jõuluturul ning ei leidnud sel aastal enam ühtki käsitsi kootud kindapaari. Ma mõistan ka, mis kõik masinal kootud on – hinna tõttu. Kui ühes putkas on kindapaar 15€ ning kõrval sarnane paar küll hoole ja armastusega ning käsitsi kootud, kuid hind vähemalt sama palju otsa, siis eeldan kahjuks siiski, et klient valib soodsama variandi. Siiamaani käib klomp kurgus, kui kuulen vahel jälle, mis kudujate ja heegeldajate päeva teenistus on – ühesõnaga päevaga jääb oma elamiskulude tõttu siiski miinusesse. Tõepoolest hoian pöidlaid, et see muutuks, pidagu mind siis naiivitariks, aga eks ma olen ka. Loodan ikka head!

Varajased jõulud ehk Mina Muhv!

Võib tõepoolest öelda, et mul on juba varajased jõulud, sest tellisin endale ühepikalt tagaigatsetud raamatu ning sain selle täna kätte! Eks ma natuke pelgasin ka, et kas raamat on ikka see, mis lubatud ja nii asjalik, kui loodan. Veebist tellimisega juba on ju nii, et täpselt ei tea, mis paki sees ikkagi lõpuks on. Selle raamatuga läks aga küll imehästi!

Raamatu nimeks on “Fabric for Fashion – The Swatch Book”. Oleme ka koolis endale väikestviisi materjalinäidiste kogumikku kokku pannud, kuid mitmeid materjale ja kanganäidiseid ei ole meil võtta ning ka juttu kangaste juurde sooviks rohkem. Nii ma siis olingi Muhv ning tegin endale ise raamatu näol jõulukingi. Raamat on mõnusate paksude kaantega ning mõeldud kasutamiseks, ei mingit ludri köidet või õrnu lehekülgi. Ega see paks klantspaber looduse seisukohalt miskit head ole, aga hetke köite juures õigustab see end täielikult. Sisu küljest rääkides on materjalid ilusti puust ja punaseks tehtud ehk siis räägitud veidi nii kangaste kudumisest, lõimest, sidusest ning edasi juba kategoriseeritud vastavalt päritolule (taimsed, loomsed, sünteetilised). Iga materjalinäidise ehk swatch’i juures on ka pisike selgitav tekst – olgu see siis, kuidas see kootud on, milliseid konkreetse kanga variante on olemas või siis, kus seda kasutada või millised oleksid alternatiivsed kangad. 

Raamatus on ka mõnusalt palju illustratiivseid pilte, mida millest tehtud on. Mõnusalt inspireeriv! Mida raamatus näidiste näol ei ole on erinevad nö mustrid, küll aga on nende kohta mõningast pildimaterjali ning idee saab selgeks. Mustrite all mõtlen ma näiteks kalasaba, hundihammast, Walesi Printsi ruutu jms. 

Minu lemmiklehekülg raamatus on üsna alguses, kus on kõrvuti naturaalsed kangad ning nende sünteetilised alternatiivid. Kõrvuti katsudes tekib minus vähemalt lootusekiir, et suudan kunagi neid materjale lihtsalt näputundest ära määrata. Samuti on lahe, et selgitavas tekstis ei tehta sünteetilisi alternatiive üldse mitte maha vaid räägitakse nii plussidest kui miinustest. 

Raamatu lõpupoole on toodud ka veidi erilisemaid kangaid, mida ehk Eestis niisama ei kohtagi. Kanepit ja jutet ehk küll, aga banaanikangast ma varem veel katsunud küll ei olnud. Samuti pakkus mulle huvi, milline on ramjee, sest sellest on meil ka materjaliõpetuses juttu olnud. 

Igatahes Muhv on sellel aastal tubli ning tegi mulle väärt kingi!

Koolis on ka natuke jõulune aeg, sest alustasin täna endale seeliku õmblemist. Jep, lõpuks midagi ka endale selga! Täna oli minu produktiivsus üsna madal ning seega sain vaid lõike kangale, välja lõigatud natuke planeeritud ja kokku traageldatud. Homme siis esimene proov!

Hetkel on liikvel igasugu viirushaiguseid ning seetõttu oli hea täna seelikut välja lõigata – sain mõnuga laiutada. Alla serva tuleb ka see nö scallop lõikekohase kandiga, aga selle saab alles pärast proovi määrata. Põnev, põnev! Hoian hinge kinni, et see minu poolt konstrueeritud lõige on korrektne! Homme saan teada, ehk ongi ideaalne.

Pea pulki täis + jõulumäsu

Avastasin eile õhtul, et minu viimane blogi postitus oli pea kaks nädalat tagasi. Aeg lendab! Aeg lendab eriti kiirelt just seetõttu, et käimas on täielik jõulueelne möll ja mäsu, mis on saanud tegelikult minu, kui käsitöölise jaoks, iga aastaseks traditsiooniks. Ei, ei, ma kindlasti ei kurda, mulle meeldib see. Igatahes olen ma vahepeal valmis saanud 78 kikilipsu, paari tellimuse raames (mõned veel teha) oma esimese koolikohustusliku triibulise seeliku (jah, kõik triibud pidin nagu kord ja kohus kokku ajama) ning nüüd saan vahelduse mõttes kindaid kududa ja neid ikka kingipakkidesse. Kogu selle möllu kõrval on kudumine hiiglama mõnus tegevus. Kudusin endale esimese lume päeval ehk reedel kiirelt ka säärised, et lumi saapasse ei pääseks ja kindlasti jõuan veel paar kindatellimust vastu võtta. Vahelduseks tuli kindapaare ja kikilipse ka üles pildistada, aga kuna minu nö tootlikkus on üsna suur, siis pean oma kodustuudio varsti jälle püsti panema.

Õmblemist võtan hetkel rahulikumalt ja seetõttu mul ehk eriti õmblustöid ette näidata ei ole. Mitte, et ma oleksin tüdinud, aga vahelduse mõttes tegelen koolivälisel ajal teistsuguse ise tegemisega – olgu selleks siis kudumine, lipsudele karpide meisterdamine, vanutatud kinnaste nuputamine (kampsun praegu pesumasinas) või raamatu lugemine. Tunnen viimasel ajal puudust ilukirjandusest, aga pole teps mitte aega midagi kätte võtta. Eelmisel nädalavahetusel Nõmme Raamatukogus toimunud raamatulaadalt tõin paar head klassikaleidu kaasa ning ehk jõuan mõne neist jõulude ajal kätte võtta, aga võib ka juhtuda, et ma ei suuda varrastest loobuda ning ikka jääb lugemata. Hetkel on mul öökapil siiski üks raamat seismas ning see on kevadel välja tulnud McQueeni elulugu. Nii kui see välja tuli oli mul soov seda soetada, aga lükkasin seda soovi edasi nii kaua kui võimalik – ons mul jälle siis üht raamatut tarvis, aga pole midagi teha, koju see taritud sai. Kui läbi loen, kirjutan ühtteist ka siia. Hetkel olen alles veerandi peal.

Varrastest rääkides saan reklaami teha. Nimelt otsustasin järjekordset kindapaari kududes, et pean ikka endale kaua kiidetud roosipuust vardad ostma. Kallid küll, aga kasutan hetkel neid päris palju ja otsustasin, et ostan ära. Läksin siis Kadaka Liann Lõngadesse ja avastasin, et just nüüd on roosipuust sukavarrastel 50% allahindlus ehk siis sain oma vardad 3,62€ eest! Alles oli veel erinevaid suurusi, kuid pigem jämedamaid ja 20cm. Mõned sõrmikuvardad (so. 15cm) olid samuti. Mulle meeldivad roosipuust vardad just seetõttu, et need on kergemad, soojad (enamus minu vardad on metallist) ning töö ei lipsa nii kergelt varrastelt maha. Ja ilusad on samuti!

Koolihuvilistele pajatan natuke koolist ka. Vahepeal oleme õppinud seeliku põhilõike konstrueerimist ning ka modelleerimist ning just lõigete pool pakub mulle suurt huvi. Tahaks kohe igasugu asju konstrueerida ja siis kasvõi vanadest kardinatest kokku õmmelda ja vaadata kas ja kuidas toimib. Samuti on mulle veidi rohkem hakanud kohale jõudma õmbluste tehniliste läbilõigete pool, kuid täna alanud pükste mooduli juures saan end peagi jälle proovile panna. Täna alustasime pükste konstrueerimise õppimisega ning kuna tund oli pärastlõunasel ajal ning väike väsimus juba sees oli tunne, et pea on sõna otseses mõttes pulki täis. Küll aga saime lõike peaaegu valmis ning kui vajalikud arvutused enne konstrueerimist ära teha ning natuke loogikat kasutada peaks see varsti juba üsna hõlpsalt välja tulema. Loodame, loodame.
Ühe huvitava projektina saame kooli raames ka siiditrükki proovida. Minu trükikoja aeg on alles paari nädala pärast, aga kavandid on juba üle vaadatud ning pilt selge. Siiditrükk on kindlasti midagi, millest ma rohkem teada tahaksin, aga esialgu on väga lahe, et saame kooli raames käe valgeks!
Nüüd aga võtan jälle vardad kätte ja asun klõbistama!

Lilleline vintage maksiseelik

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage’ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!