RuthSotnik.com

TTHK Moeshow!

Kohe üldse ei saa kiitmata jätta TTHK õpilasi, sest peale tänast moeshow’d on emotsioone nüüd küll. Päris ausalt võin öelda oma kriitilisest suust, et 1/3 kollektsioonidest olid superägedad! Arvestama peab ka sellega, et TTHK’s õpitakse rohkem siiski rätsepakunsti ning kogu disainipool on pigem ekstra, seega ma olin ikka väga väga üllatunud mõnesid kollektsioone nähes.

Tegin oma seebikarbiga ka mõned pildid, mis küll superhead ei saanud, aga natuke tahaks ikka tänast show’d jagada. Ka homme 23.aprill kell 16.00 on THK’s moeshow, kuid seal on juba uued kollektsioonid, kuid kahte žürii lemmikut peaks ka homme uuesti nägema 🙂

Selle kollektsiooni/kleidi autorit ma hetkel kahjuks ei tea, aga väga kiftilt oli mängitud erinevate nahkdetailidega. See kollasega kleit oli eriri kift!

 

Väga mõnusad oli ka Haldjate kollektsioon linasest kangast kleitidega. Ühte sellist tahaks lausa ise suvel selga panna. Seda kollektsiooni õnnestus maja peal ka lähemalt vaadata ning tööd olid ikka üliilusti õmmeldud ja viimistletud. Plusspunktid ja punutud kanepivöödele!

 

Sirli Pohlaku “X” meeldis mulle juba MoeP.A.R.K.’il ning seal saavutas ta ka teise koha. Linnalikult šikk minu meelest. Kõige kiftimad minu jaoks on just need pintsakute ja pükstega komplektid.

 

Korralik üllatus oli Vootele Vaheri ja Jaan Škerini kollektsioon “44”, mida ka MPT’l peagi näha saab. Nende pükste kohta ja tagataskute kohta tahaks öelda lausa haigelt ägedad! Tegelikult ka! Nende kollektsiooni peaks saama ka homme uuesti laval näha ning tõsiselt, tulge kohale ja vaadake oma silmaga!

 

Suured üllataja minu jaoks olid ka vilditud kampsikutest kollektsioon, mille väikeseid detaile nägin juba mõnda aega tagasi, aga et sellest nii kift asi välja tuleb ning kogu see lava möll – seda ma pole küll osanud oodata. Nägin isegi, kuidas neid lumememmesid tehti, aga mul polnud õrna aimugi, miks või kuhu. Samuti tekkis eile küsimus, et miks ühe klassi nurgas suusad on. Vastused kõigile küsimustele piltidel 🙂 Ka seda lummememme show’d peaks homme uuesti nägema!

 

P.S. Kuna ka homme on TTHK’s avatud uste päevad, siis leiab ka mind näidisrätsepana kella 14.30 ja 16.00 vahel D11 klassist tööd tegemast. Tule juttu rääkima ning samas klassis asuvat näitust vaatama 😉

Pääsesin ERKI Moeshow’le!

Kes mind Facebookis jälgivad teavad juba, et minu kollektsioon “City Slap” on valitud ka ERKI Moeshow lavale. Absoluutselt uskumatu!

Sedakorda on asi juba lihtsam, sest ma ei alusta enam nullist ning õmblustööd ei ole vaja kuigi palju teha. Rohkem rõhku on edimisel, stiliseerimisel ja nipetnäpet asjadel. Nii hea 🙂

Aga enne veel, kui saan ERKI peale mõelda on mul tarvis ühe teise konkursi tarbeks valmis saada üks meestekomplekt, mille varrukatega ma täna möllasin ja tulemusega võib täitsa rahule jääda. Olin ammu mõelnud, kuidas neid meeste varrukaid ikka tehakse – nii varrukaalust õmblust kui ka seda hmm, ütleme siis manseti kinnise lõhiku liistu. Alguses tundus täielik ulme, aga eks juba on nii, et hakka otsast tegema ja vaikselt hakkab laabuma. Mõtlesin, et uhkeldan siin ka veidi, kuni mul asjalikematest valminud asjadest pilte pole. Päris ideaalsed ei saanud, aga esimese korra kohta võib igati rahule jääda.

Paremalt poolt
Pahemalt poolt

Ahjaa, kel veel huvi meeste särkide õmblemise vastu, siis soovitan soojalt “Õpime rätsepaks” raamatut. See pole minu teada trükimusta näinud ning seepärast tõin esmaspäeval trükikojast ära päris mitu eksemplari nii endale kui klassikaaslastele. Soovitan soojalt see samuti trükkida ja köita lasta.

Lumisel suvisel lainel

Tere jälle! Nüüd peaks vist juba nii kirjutama, sest blogimisse on tulnud väikene paus. Nimelt ei suuda ma pidevast töörattast maha saada ning nii palju asju on paralleelselt käsil, et ei oskagi kohe midagi nendest kajastada. Kindlasti peaksin aga vintage stiilis kleidi viimase posituse tegema, sest kleit on vahepeal valmis saanud. Tuli küll veidi teistsugune, kui esmalt arvasin, aga istub väga ilusti ja on ülimalt mugav. Loodan, et leian oma kingakogust mõned kingadki, mis sellega hästi klapivad.

Mis siis veel teoksil? Igasugu organiseerimist seoses kollektsiooniga, mis hetkel veel kodus stangel seisab. Samuti olen vahepeal endale kogu seda protsessi lahti mõtestanud ning leidnud oma õppetunnid ning kindlasti õppisin selle virvarri käigus, mida ja kuidas ma tulevikus teha sooviksin. Suurt moedisaineri ambitsiooni minus ei ole, küll aga meeldib mulle siiski ilusaid asju teha 🙂 Eks näis, kuhu rada viib.

Õmblusrindel? Oi, seal on palju toimunud. Eelmisel nädalavahetusel testisin ühte lõiget, mis pole veel müüki läinud ning millel seetõttu pikemalt peatuda ei ole paslik. Küll aga võin öelda, et see pluus on päris kift ning annan märku, kui see lõige avalikuks tuleb. Kindlasti võiks see olla üks selle suve hitt! Vintage kleit sai samuti vahepeal valmis ning paar õhtut tagasi voltisin endale Uuskasutuskeskusest leitud mööblikanga ribast valmis ühe nunnu seeliku. Sellel on tarvis veel värvel kinnitada ning otsustasin kasutada privileegi kooli tööstusmasinate näol, sest see õmblus on parajalt paks ning närvirakke kulub vähem, kui selle lihtsalt ükspäev kooli kaasa võtan ning ära õmblen.
Eelmisel nädalal tuli teisest proovist ka üks kuldkollane suvekleit, mis nüüd kokkuõmblemist ja viimast lihvi ootab. Ma juba tahaksin näha seda leekivpunaste juustega omaniku seljas – oi see tuleb efektne 🙂

Kuidagi nii muuseas võtsin vastu ka tõelise väljakutse – taaskasutust silmas pidades valmistada üks meestekomplekt. Loodan, et saan hakkama, sest taaskasutus pole olnud minu tugevaim külg ning meeste rõivaid olen teinud kordades vähem, kui naisterõivaid. Hoian pöidlaid, et tuleks välja!

Praegu aknast välja vaadates küll ei ütleks, et suvi on tulekul ning seepärast tuleb vaikselt juba kleiditellimusi, aga nii ta on. Kooliaasta hakkab vaikselt juba läbi saama ning kõik kergete rõivaste moodulid on praktiliselt läbitud. Jäänud on veel vaid jakk ning siis juba välipraktika. Aeg läheb uskumatult kiirelt.

Nüüd aga ka väike muusikaline vihje. Kes veel ei ole Kõpperi uut projekti kuulnud, siis nüüd on viimane aeg! Mõnusat, mõnusat!

 

Kollektsiooni “City Slap” backstage

Nonii, nonii, MoeP.A.R.K.il käidud ja aeg on hetkeks laupäevale tagasi vaadata ning siis juba kollektsiooni esitlemisega edasi minna! Mul on väga hea meel, et kõik sujus võrdlemisi rahulikult ning sain kogeda vaid nö klassikalist demmi paanikat ehk siis reede pärastlõunal sain teada, et üks modellidest on haigestunud. Siiski suutsin reede õhtul leida asenduse ning armas Helena, kel oli laupäeval sünnipäev aitas hädast välja. Suur, suur aitäh talle veelkord!

Ühtki nö. ametlikku tunnustust ma MoeP.A.R.K.ilt ei saanud, küll aga sain palju positiivset tagasisidet ning mitmed käisid uudistamas, kuidas need seelikud ikka nii kohevad on ning millest lipsud tehtud on. Samuti märgati õmblustöö kvaliteeti, mille taset püüdsin väärikalt kõrgel hoida. Mul on väga hea meel, et minu kollektsioon tekitas mitmetes naistes tunde, et neid kleite tahaks küll proovida ning kanda. See ongi minu eesmärk rätsepatöö armastajana! Fakt on see, et erilist moehulluse täideviijat minus ei ole ning armastan pigem praktilisi ning kantavaid rõivaid. Minu kollektsiooni puhul ongi asjad seatud nii, et kui komplektilt ära võtta alusseelik, krae, mansetid ning suur slehv saab sellest täiesti igapäevaselt kantav praktiline kleit. Soovi korral saab aga vürtsi lisada.

MoeP.A.R.K. oli minu jaoks suurepärane kogemus ning õppetund. Kuna minu jaoks oli see esmakordne kogemus, siis alustasin tegelikult täiesti nullist. Mul olid joonised, ideed, mis tuli valmis teha, leida modellid, juuksurid, meik, kingad, transport jne. Eile tekkis korraks lausa selline kõikvõimas tunne õmbluskiiruse suhtes, et 7 nädala jooksul õmmelda 6 kleiti pluss vidinad pluss korraldus ei olegi nii hull. Tegelikult õmblesin isegi 7 kleiti, sest see vintage kleit on ka praktiliselt valmis ja ühed püksid lõikasin ka välja 🙂 Koolitööna valmis selle perioodi jooksul vest ja kannaga kraega, mansettidega nööbitav pluus. Natuke on õigust end “almightyna” tunda.

Nüüd aga jagan üht väikest backstage videot ning tänan sellega kõiki abistajaid, kogu meeskonda!
Meik – Triin Lepp // Juuksed – Laura Jõers, Kadi Ojapalu // Modellid – Marit Aas, Helena Jõers, Mirell Mühlberg, Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid, Grete Veeleid. Te olite lihtsalt super armsad ja toredad. Teine kordki!

 

Backstage pilte võib leida minu FB lehelt! Nüüd aga tuleb hoolitseda selle eest, et kleidi lihtsalt stangele rippuma ei jääks! Kel mõtteid, ideid, soove, andke mulle julgelt märku!

 

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Kollektsioon numero uno!

Juba Ülehomme jõuab lavale minu esimene kollektsioon! Ütlen ausalt, ma ei ole hetkel närvis, sest see ei tundu üldse reaalne. Veel aasta tagasi ei oleks ma eales arvanud, et nüüd kollektsiooni õmblema asun ning sellega ka võistlema lähen. Uskumatu.

Veel uskumatum on aga need inimesed, kes mind on aidanud ja mulle appi tulnud – lähedased, klassikaaslased, õpejatad, modellid, meikar, juuksurid. Juba ette suured tänud! Ma olen hetkel üsna hämmeldunud, kui palju abivalmidust ma kogu selle protsessi juures olen kohanud. Super, super!
Kõigest lähemalt räägin aga juba tagasivaatavalt uuel nädalal. Seniks aga kutsun kõiki laupäeval, emakeelepäeval, Eestimaa südamesse Paidesse MoeP.A.R.K.’ile! Show algab kell 17.00!

Ühe kleidi lugu: arengud töölaual

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt – või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok – muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju “kõrvalist informatsiooni”, mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab…

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav – justkui ei olekski midagi seljas.

Ühe kleidi lugu: Esmane idee

Juba mõnda aega on minu riiulis mu südant kripeldama pannud üks kangas. Ainus, mida teadsin oli see, et sellest peab mingisugune kleit saama. Eile õhtul võtsin selle kanga lõpuks riiulist välja ning hakkasin nuputama, mis sellest saab. Niisiis mõtlesingi, et jagan selle kleidi valmimislugu veidi pikemalt. Vaatame, mis välja tuleb! 

Kangast – Tegu on puuvillase õhema kangaga, mille leidsin Uuskasutuskeskusest. Kangas on 1m laiune ning seda on mul tervelt 4m. Kuna aga lillemuster jookseb piki ultusäärt, siis peab juurdelõikusel ka mustrit silmas pidama. Seega polegi seda kangast teab mis üüratult. Kangas on piisavalt õhuke, et pean sellele seeliku osale kindlalt voodri alla panema ning võibolla panen ka ülaosasse. See selgub töö käigus.

Ideest – Kui mustriga arvestada tundus kõige mõistlikum teha volditud seelik. Kangast voltides tundus, et voldi sügavuseks võiks olla 3cm. Pidasin täna ka teiste tarkuritega koolis nõu ning nende nõuanne oli kleit jätta võimalikult lihtsaks, et muster mõjule pääseks. Ainus asi, mida ise kindlalt tahtsin olid varrukad! Lõpuks aga saigi siis ideeks lihtne kleit, millel sissevõtted vaid vööjoonele minevad ning tagumise kaelakaare süvendan. Lukk tuleb taha seljale. Kuna sahisevat voodrit ma sellele puuvillasest kangast kleidile ei soovi tuleb tõenäoliselt ka vooder puuvillane. 

Lõikest – Esialgu arvasin, et saan kasutada juba konstrueeritud lõiget, mille järgi koolikohustusliku pluusi tegin. See sai aga konstrueeritud lisaga +8, mis on praegu plaanitava kleidi jaoks liiga lai. Mõõtsin juba olemaslevat lõiget igaks juhuks igatpidi üle ja paraku pean väiksema lisaga uue konstrueerima, mis ei ole tegelikult ka suur vaev. Erilist modelleerimist peale sissevõtete muutmise ja kaelakaare muutmise ju samuti teha pole vaja. 

Mis järgmiseks plaanis?

  • Lõige konstrueerida, modelleerida
  • Kangas läbi pesta, sest puuvillase puhul on kahanemistõenäosus suur
  • Arvutada seeliku laius (sellele vastavalt siis voodrit hankida)
  • Otsida sobivat värvi ning piisavat õhuke puuvillakangas voodriks
  • Juurdelõikus ja I proov
Edasi ei oska ma praegu planeerida, sest proovi käigus tuleb kindlasti uusi mõtteid ning saab selgemaks ka tehnoloogia. Peamiselt sõltub tehnoloogia muidugi sellest, kas teen ülaosa samuti voodril või mitte. Kui ei tee, siis läheb mängu tõenäoliselt lõikekohane kant. Samuti saan siis teada, kui pikka peitlukku tarvis on. Põnev, põnev!

Õmblemine: pehmed pühapäevapüksid

Paar nädalat tagasi leidsin Uuskasutuskeskusest paraja tüki mündikarva flanelli ning seda katsudes teadsin kohe, et sellest tulevad mõnusad kodus kandmise püksid. Mõeldud tehtud. Kuna hetkel on kiiremad ajad otsustasin lõike võtta Burdast ning see veidi ümber teha. See oli aga jälle klassikaline Burdajuhtum, kus püksid olid alguses nii hiiglama suured, et ei kujuta ette ka. Võtsin 34 suuruses lõike, mõõtsid igaksjuhuks ka puusamõõdu kandis üle ja vaatasin, et ah läheb selga küll ning arvasin, et ega rohkem süvenema ei pea, aga no võta näpust. Igatahes võtsin mõlema sääre küljeõmblusest maha kokku kuskil 6cm ning alles jäid endiselt mõnusalt laiad püksid.

Kuigi tegu on kodupükstega olid lihtsalt mündikarva püksid sutsu igavad. Tuulasin siis veidi oma sahtlites ning leidsin riba pitsi, mille siis värvlile paigutasin. Samuti on mul hea meel, et kunagi öösitangid ning öösid soetasin, sest neid läheb ikka aegajalt tarvis. Püksid on jälle pesuõmblusega ning kuna lõpetamisega läks kiireks, siis allääred said tehtud ilma igasuguse mõõtmise, pressimise või traageldamiseta enne õmblemist. Imekombel tulid allääred ilusad võrdsed – win! Tundub, et rohke õmblemine hakkab vaikselt oma mõju avaldama!

Danger! High Voltage

Eelmisel nädalal veetsin liiga palju aega oma eksprompt õmblustoas, mistõttu selle nädala esimene positus tuleb alles nüüd ning samuti ekspromt, sest ühtki õpetust ette valmistatud ei ole ning ühegi õmblustööga hiilata ei saa. Mõtlesin, aga siiski, et kirjutaksin. 

Eelmist nädalat kirjeldab ehk kõige paremini see pilt:

Nimelt keesid mõtted, ideed ja kohustused, soovid üle pea ning ma olin üks närvilisuse hunnik. Eks peamine allikas oli ikka mure kollektsiooni pärast, sest paraku pean tõdema, et minust on saanud tõeline õmbluspedant. Samas annan endale aru, et mõtede ainult demmi jaoks tehtavate lisaaksessuaaride juures peaksingi silma kinni pigistama, aga see on raske. Mis ma olen aga juba positiivset leidnud kogu selle tralli juures on see, et ma olen viimasel paaril nädalal kohutavalt palju intensiivselt praktiseerinud ning ma näen, et minu töö on muutunud kiiremaks kvaliteeti kaotamata. Ehk siis ma olen saanud juurde kogemusi näiteks millal midagi on mõtet traageldada, kus on mingite detailide õmblemisel kitsaskohad. Samuti olen saanud nii mitmeidki varrukaid otsa panna, mis pidavat algajale õmblejale üks keerulisemaid asju olevat. Homme lähevad minu kooli harjutuspluusile samuti varrukad külge ning ma loodan, et ma ei saa sealt mingit säärast informatsiooni, mis paneb mind tõdema, et olen siiamaani kõik varrukad valesti kinnitanud. Samas öeldakse ju alati lause lõpus, et tehnoloogiaid on mitu. Võta siis näpust. 
Kui juba sujuvalt kooli peale läks, siis pajatan natuke sellest ka. Praegu õmbleme paralleelselt vesti ning pluusi. Vesti konstrueerisime loomulikult ise ja ka enda mõõtudele. Seega sai ja proove tehtud vestid seljas istuma pandud. Mul on väga hea meel, et otsustasin vesti kooli harjutusmaterjalist teha, sest päeval, mil pidin liistuga taskuid õmblema ei tulnud mul mitte midagi välja. Seega võin öelda, et liistuga taskud on hetkel minu nõrk koht ja kavatsen nui neljaks neid uuesti teha seni, kuni need ilusad tulevad. Kantidega taskutega pole probleemi, aga see liist. Teine asi, mis vesti juures ebaõnnestus oli eesääre rinnapealne (või kuidas seda seletadagi) kahandus. Üldmulje jäi siiski lõpuks kena ning tahaksin proovida millalgi ka ühe meeste vesti konstrueerida ja valmistada ja seda juba kaunite liistuga taskutega!
Pluusil sain täna kannaga krae tehtud, mis tuli täitsa okeilt välja, kui välja arvata see, et panin krae tegelikult tagurpidi peale. Samas ei paista see otseselt silma, sest moodustatud kant sai ilus ühtlane. Seepärast mõtlesingi, et las ta jääb. Kuna kollektsiooni juures sain päris ohtralt kaldutraageldusega kanti moodustada, siis tuleb see nüüd küll nagu tulejutt ja unepealt! Homme saab pluus juba nööbid ette ning manseti varrukasuusse. Varrukas külge ning saan ka pluusi valmis. Siis on mul mooduli lõpuni veel kaks nädalat, kus praktika tunde siis mõne vahva õmblustööga täita saan. Tõenäoliselt võtan aga oma kollektsiooni jaoks valmistatavad siidist aksessuaarid kaasa, millel on ohtralt käsitsi õmblemist. 
Mulle tegelikult hullult meeldib selline käsitsi õmblustöö kallal nokitsemine. Ükspäev õmblesin näiteks peale pandud taskut. Esialgu ikka masinaga nagu tavaliselt. Siis aga jäi see silma riivama, võtsin lahti ja panin käsitsipistetega. Palju kiftim jäi. Ruumilisem selline. Igasuguseid kaunistusi meeldib mulle ka rohkem käsitsi kinnitada, kui masinal. Muidugi kui sel üldse mingit mõtet ei ole, siis võib masinal ka lasta, aga mulle meeldib see mõte, et käsitsi õmmelduna on asjad kuidagi liikuvamad. Teisalt on vahva ka see, et tegelikult ei võta see käsitsi tegemine üldse eriti kaua aega. Ma siiamaani muigan kui keegi ohkab selle peale, et kuskilt midagi traageldama peab. Vahel säästab see korduvat harutamist ja seega korralikult aega. Aga tööstiilid on erinevad. Mina oma hoogsuses panen ikka ka vahel puusse ning iga kord korrutan siis endale, et ma pean saama nii osavaks, et ma võin sahmida küll, aga puusse enam ei pane. Ilus lootus 🙂
Igatahes ootan nüüd oma modellidega kohtumisi ning proove ning seejärel saan juba edasi õmblema hakata, kuid loodan, et enam DangerHighVoltage situatsiooni ei teki. 
Ahjaa, kui mõnel lugejatest on mõni tuttav, kes tegeleb juustega või meigiga ning sooviks mulle 14.märts MoeP.A.R.K.i’le appi tulla, siis oleksin kontaktide eest väga tänulik! Kohast töötasu ma kahjuks pakkuda ei suuda, küll aga organiseerin traspordi ning katan kuluvate toodete kulud. Ehk leiduvad mõned vahvad entusiastid! 
Nüüd aga tund aega puhkepausi ning tuleb jälle konstrueerima hakata!

Modelliotsing!

Aeg on nii kaugel, et otsin oma meeskonda modelle! Nimelt on mõned komplektid juba nii kaugel, et tuleks neile proov teha, seega:

Nüüd aga muud juttu ka.

Ma pole mitte kunagi nii palju päevas õmblemisega tegelenud kui nüüd. Päris ausalt kohe! Nüüd, kus koolis on neli päeva nädalas praktika ning õhtuti tegelen kollektsiooniga võin tõepoolest väita, et õmblen tihti lausa 12 tundi päevas. Mis on selle juures aga kõige lahedam on see, et mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et ma ei taha või ei viitsi. Jah, tõepoolest, mingil hetkel ei taha näiteks varrukat ühendada või mõnd alläärt palistada, aga õnneks on tegemist nii palju, et saan selle asemel siis mõne meelepärasema elemendiga tegeleda. Väga kift!

Kollektsiooni tegemine on olnud üllatusi täis. Ütleme siis nii, et asjad, mida ma leidsin lihtsad olevat on tihti tunduvalt trikikamad ning keerulisena tundunud asjad oluliselt lihtsamad. Võta siis näpust. Palju on nuputamist, uusi ideid, põnevust ja kahtlemist. Eks ka kahtlemine käib asja juurde. Vahel mõtlen, et miks üldse ning jagan seda mõtet ka teistega ja siis need teised muigavad kavalal näol. Ju nad siis usuvad minusse. Aga ega üle mõelda pole suurt mõtet, samas närv on sees. Ülemõtlemiseks napib ka aega, mis on ääretult hea. Kogu see protsess treenib hästi ka spontaansust ja kiirust otsuste vastu võtmisel, sest kui midagi ei lähe just täpselt plaanipäraselt, siis ega saa soiguma jääda. Tuleb sujuvalt lahendus leida ja eks ma leian ka. Täitsa hätta pole veel kuskil jäänud ning leidlikkus areneb.

Aga, ma ju lubasin pajatada veidi ka muudatustest õmblustoa osas. Niisiis, kuna olen iseloomult tööhoolik, siis otsustasin oma masinad ja muu vajaliku kraami kolida kollektsiooni valmimise ajaks vanemate juurde, et ma jumala eest ka natuke puhkaksin. See on osutunud ainuõigeks otsuseks, sest muidu jääksid minu unetunnid päris väheseks ning kahtluseuss oleks mind ammu juba ära söönud. Nüüd saan aga iga päev asja jälle värske pilguga vaadata ning kui jaks otsas, siis tõmban juhtme seinast ning sõidan koju ja mõtlen veidigi muudele asjadele. Lisaks on superlahe, et isa organiseeris mulle korralikult suure töölaua, milleta elu poleks üldse nii lill 🙂

Täna oli üsnagi lööktöö päeva tuju ning seega vuristasin kokku järjest muudkui ühesuguseid detaile. Hea muusika saatel töö lendab! Homme tuleb hakata uusi asju välja nuputama. Peas on idee, aga kuidas teostada ma täpselt veel ei tea. Põnev ongi see, et koguaeg saab nuputada ning igav ei hakka! Jõudu tööle!

Esimese kollektsiooni algus

Kes minu tegemisi Facebookis jälgivad on ehk silmanud, et on puhumas uued tuuled. Nimelt sain ma ootamatult edasi MoeP.A.R.K.i finaali, mis omakorda tähendab, et olen töötamas oma esimese kollektsiooni kallal. See oli minu jaoks tõepoolest suur, suur üllatus ning kuni enda nime finaali pääsejate nimekirjas nägemiseni ma sellest üldse ei mõelnudki. Panin lihtsalt kavandid posti ja nii ta jäi. Nüüd on aga aeg tegudeks.

Edasipääsust sain teada reedel ning nüüd on olnud aega paar päeva asjade üle mõelda ja planeerida. Kavandid sain kiirelt paika, kuid eks mitmed detailid muutuvad kindlasti ka töö käigus, tänagi tuli veel päris häid mõtteid, kuidas asju tehnoloogiliselt lahendada. Tunnen end veidi nagu kuskil välismaa tõsielusarjas, sest 7 nädalaga kooli kõrvalt kollektsioon valmis teha tundub üsna, khõmm, karm. Samas olen ma teada tuntud ülemõtleja. Täna õhtuks olen juba veidi rahunenud ja seadnud endale juba esimesed eesmärgid ning mõelnud ühtteist läbi. Plaanimajandus rahustab mind 🙂

Püüan ka siia veidi asjade arengust postitada ning samuti püüan blogi mitte unarusse jätta. Õnneks on mul mitmed asjad juba valmis, mis vajavad vaid üles pildistamist (see võib muidugi ka kummaliselt raskeks osutuda, eks blogijad teavad seda omast käest). Väga tahaksin näidata juba nädalavahetusel viimase lihvi saanud esimesi pükse, mille lõike ka ise konstrueerisin. Selle üle olen ma päris uhke, et olen suuteline juba nullist midagi valmistama. Pean siiski tõdema, et näitasin enne välja lõikamist lõike õpetajale ette ning natuke parandusi tuli teha, kuid õnneks mitte drastiliselt. Igatahes, soovin need peagi pilti saada.

Täna alustasin aga kollektsiooni tarbeks lõigete konstrueerimisega ning alustasin põhilõike paikapanekust. Sedagi on vaja veel sättida, aga siis saab juba modelleerimisega jätkata ning ehk varsti isegi käärid kangasse lüüa. Aeg tiksub!

 

Ahjaa, praegusel segasel ajal on ka üks lugu, mis mu tuju alati kergitab ja energiat annab. Lihtsalt pean seda jagama. Eriti mõnusad trummid ja refrääni alguses see brassssss….. Tühja see sõnum, aga loo vaib on nii mõnus. Aga sõnumi poolest Porter’i Musical Genocide of course!