Varraste uus pesa

Pean tõdema, et ka mina seisan probleemi ees, et mul ei mahu kõik see käsitöönodi enam ära. Kõige suurem probleem on kangastega, aga ka pudu jaoks igasugu karbikesi ja kohti kuhu neid karbikesi panna napib. Kaalun juba riiulite seinale paigaldamist, aga selle peaks siis hästi läbi mõtlema. Küll aga püüan anda endast parima ning pidevalt oma ruumi korras hoida ning ette jäi mulle selline pusa!

Kindlasti käsitöölistele päris tuttav pusa, no tublidele käsitöölistele muidugi mitte, aga no sellistele tavalistele. Kuna otsustasin selle pusa lahti harutada istusin siis maha ning vana hea Pinteresti kallale mõtteid ammutama. Saingi mõned mõtted ning täna hommikul visandasin miskit ka paberile. Loomulikult minu esmane mõte oli üks, visand teine ja lõpptulemus kolmas, aga õnneks muutus see krempel lihtsalt koguaeg loogilisemaks ja läbimõeldumaks. Ühesõnaga otsisin riiulist välja tüki linast kangast, Eesti Tekstiilist hiljuti saadud puuvillast ning Uuskasutuskeskusest pärit mingit paksemat kangast ja asusin tükke lõikama. Meelde tuli ka, et villase jaki tegemisest jäi 5 meetrit puuvillast kanti järgi ja ka see läks kasutusse. Sokkide ja kinnaste kudumise ajast on mul veel ka igasugu atlasspaelu alles, mille kogu peaks tegelikult täiendama. Imekombel läheb mul neid paelajuppe tihti tarvis.
Tegin kohe heaga koti üsna laia, et ma niipea ühti sarnast kotti tegema ei peaks! Kuna linast kangast nappis, pidin natuke poolitustööd tegema. 
Taskuid õmmeldes võtsin umbestäpsed varraste mõõdud, et need seal ilusti paigal püsiks. Pealmise kanga voltisin lihtsalt üle äärte ja tegin diagonaalsed nurgad. Kaalusin ka varianti, et õmbleks lihtsalt paremad pooled koos kokku, aga roosad servad tundusid lahedamad. Üldse kuidagi väga roosa sai see, aga mis siis. Just need materjalid olid mul käepärast!
Vardatasku oma uues pehmes pesas!
Tegelikult sain täna vist selle vintage kleidi ka valmis. Vist seetõttu, et seelik hoiab natuke imelikult, aga kuna kleit on praegu täiesti kortsus, siis võib see olla viimase triikimislihvi parandada. Enne aga kui saan triikima hakata, pean oma triikimislauda parendama. Mul on nimelt see raudvõrega triikimislaud ning kui ma praegu oma tumesinist viskoosi seal triikima hakkaksin, siis saaks mu kleit uue mustri osaliseks. Igatahes võtan homme triikimislaua ette ja loodan, et ei pea alläärt kleidil uuesti tegema. Kui ka pean, siis pole hullu, aga eks see harutamine on tüütu. Maha ka lõigata ei taha, sest praegu on kleit just täpselt õige pikkusega. Nojah, eks näis!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga