Vähem kilekotte, palun!

Olen juba pikalt enda peale pahane olnud, kui avan jälle selle kapi ukse, kustaga peidavad end kilekotid. Üldiselt ei taha ma seda kappi üldse lahti tehagi, sest kilekotte on kogunenud nii palju, et need tahavad sealt alati sülle kukkuda. Piinlik hakkab – miks ma neid nii palju olen üldse koju tarinud. Vahepeal viskan jälle hunniku ära.

Seepärast olengi juba pikalt otsinud motivatsiooni oma kilekoti kasutust vähendada. Eks me kõik oleme kusagilt kuulnud, kuidas kilekotid ja üldse hullumeelne plastiku tarbimine on keskkonnale ülikahjulik, aga no mis seal ikka. Kõik ju kasutavad. Nii oli ka minul väga raske motivatsiooni leida, aga otsustasin, et vaatan ikka ära ühe paari aasta taguse dokumentaalfilmi “Bag It”. Kes ei ole veel näinud, soovitan kindlasti. See annab motivatsiooni küllaga ning on prarajalt mõnusa huumoriga tehtud film. Kuna juba treileris tundsin end tugevalt ära, siis see 77min läks väga kiiresti.

Olen parajalt laisk ja seetõttu ma väga ekstreemsustesse ei suuda plastiku tarbimisega minna, aga kindlasti püüan paremini oma tegemistel silma peal hoida, et just seda nn disposable plasticu hulka vähendada. Samas pudelivett ostan praegugi harva ja ka siis kasutan pudelit korduvalt. Ka kangast poekotiga olen juba ammu poes käinud, aga et siiski oma panust suuredada tegin endale ka puuvillasest riidest puu- ja juurviljakotid. Jah, kartulite kott tuli vähe karmimast riidest.
Kuna ma eriti suur joonistaja ei ole kasutasin internetist leitud piltide ja hariliku pliiatsi abi. Sain täitsa äratuntavad pildid joonistatud – vähemalt enda meelest.
Karnaluksist sain soodukaga ka sellise kangavärvi. Eeldasin, et tegu on tavalise värviga, aga ennäe, triikides oligi pop-up ning värvil oleks nagu poorid avanenud ning läks selliseks nagu kergelt karvaseks ja kummiseks. Oleksin eelistanud tavalist värvi, aga ega sellelgi midagi viga pole. Pealegi oli see ligi 3x soodsam värv kui need, mida varasemalt soetanud olen.
Esimene kott valmis! Tegin sellist nn. prügikotilaadse kinnitusega. Mulle tundus see mugavaim variant. Samuti sain esimest korda öösidega mässamist proovida. Ütleks, et ei midagi keerulist, aga kui ma juba mõned öösid paigaldanud olin, siis ütleme kaheksanda öösi juures palusin juba Harri abi. Käed väsisid korralikult ära. Seepärast ootavadki paar kotti veel lõpetamist. 
Loodan siiralt, et lähitulevikus hakkavad ka Eesti inimesed veidi kriitilisema pilguga oma elustiili vaatama ja kasvõi püüdma end veidigi parandada ja ehk veidi oma prügitekitamist piirama hakata. Ka mina püüan endast parima anda ning vähemalt püüda vähem kiirelt ära visatavat plastikut tarbida. Tõsi, see on küll üsna keeruline, aga usun, et kui oma riidest kottidega poes puu- ja juurvilja osakonnas möllan tekib ehk mõnelgi mõte, et ahhaa, ka nii on võimalik poes käia. Muidugi on suur osa inimesi, kes peab seda kindlasti hipilikuks käitumiseks, aga let them be!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga