Põnevat moeajaloost 1800-1914

Võtsin paar kuud tagasi kätte raamatu “Moe ajalugu – ampiirkleidist kaasaegse disainini” Nj Stevensonilt. Olen seda nüüd järjepidevalt vaikselt lugenud ning see on raamat, mida ei saagi ahmitseda, sest seal on väga palju põnevat. Esialgu võtsin raamatu raamatukogust, ent kui olin poole peale jõudnud otsustasin, et see raamat peab ka minu niigi pungil raamaturiiulisse ära mahtuma. Mõeldud, tehtud!

Kuna raamatus on väga palju lahedaid fakte, siis korjasin mõningad neist kokku ning mõtlesin nendest ühe postituse teha, sest seda oleks endalgi hiljem äge lugeda ning sellest inspiratsiooni ammutada. Nii suurest faktide ja infohulgast on inspiratsiooniks hiljem keerukas noppeid teha, seega koostasin enda jaoks väikese essentsvaliku. Küll aga soovitan soojalt kõigil riiete ja moehuvilistel see raamat kätte võtta ja ise veenduda, et tegu on tõesti hästi välja kukkunud kogumikuga.

Siit aga lahedaid fakte ja pilte 1800 – 1914.

1800-1837

Turbanid tulid moodi esimesekeisririigi ajal pärast Napoleoni Egiptuse-sõjakäiku ning jäidki abielunaistele sobivaks peakatteks. Romantismi ajal muutusid nii siseruumides kui ka väljas kantavad kübarad ja mütsid suuremaks ja rohkem kaunistatuks, mis aitas samuti luua muljet, et piht on peenike.

19. sajandil arenes keemiatööstus ja tekkisid riidevärvid, mis tõid kaasa revolutsiooni tekstiilide trükimustrites. Trükiprotsessi hakati paremini valdama ning esmakordselt muutusid mustriga kangad laialt kättesaadavaks. Ekstravagantsete kleidikaunistuste asemel hakati valmistama sissekootud või pealetrükitud mustritega kangastest, eriti kergemast villasest ja puuvillasest kangast lihtsamaid kleite. Kuid väga noorte daamide puhul peeti endiselt kõige sobivamaks pitsidega kaetud valget musliini.

1837-1858
Victoria ajastu algus

1848. aastal ostsid Victoria ja Albert Šoti mägismaal paikneva Balmorali lossi, olles innustunud mõttest hakata harrastama mägedes kuulsate Šoti parunite stiilis tervislikke meelelahutusi. Lossi sisekujunduse tegemisel, mille juures kasutati palju tartanit, juhatas prints isiklikult. Albert kujundas selle tarvis välja spetsiaalse Balmorali tartani ja kuninganna mustri nimega Victoria, neist valminud rõivaid kandis perekond Šotimaal viibides. Just kuningapaari maitse-eelistus tõi selle kanga esmakordselt moodi ning see sai populaarseks ka USA-s.

1850ndad. Naiste püksid ei läinud moodi, kuid Amelie Bloomer jätkas veel mitu aastat ringi sõitmist ja loengute pidamist lootuses, et sufražettide liikumisest huvitatud neised sellist mõistlikku riietust kandma hakkavad. Bloomer oli siiski nõus, et krinoliin oli palju mõistlikum alternatiiv kui koormavad ja liikumist takistavad seelikud. Naised hakkasid tema poolt propageeritud pükse kandma alles 1890. aastatel jalgrattaga sõites.

Oxfordi kingad, mida nimetati ka balmoralideks, on algselt Šotimaalt ja Iirimaalt ning algselt oli tegemist poolsaabastega. Lõpuks said neist madala lõikega kingad, mille kohta öeldi brogue. Briti kingatootmise keskuseks sai Northampton. Juba 1861. aastal tootis Turneri kingavabrik aurumasinate abil 100 000 paari kingi nädalas.

Kõvakübara leiutas 1849. aastal James Lock, tehes seda William Coke’i nimelise maaomaniku palvel, kes soovis saada kõva peakatet, mis tema metsavahtidel pead kaitseks. Lock mõtles välja vildiga kaetud kuppelkaabu, mille tugevdamiseks kasutati šellakit. Prototüübi valmistasid Southwarki kübarsepad Thomas ja William Bowler. Kui peakate William Coke’ile näha toodi, siis proovinud ta selle otsas trampida. Kübar läbinud katsetuse edukalt ja seda mudelit hakati nimetama coke’iks. Firma tootis varsti üle 60 000 kübara aastas, et Suurbritannia ja ka muu maailma nõudlust rahuldada, ning mõne aja pärast tunti sedasorti kübarat juba nime all bowler.

Singeri õmblusmasin ja kaubamajad tõid kaasa revolutsiooni naistemoes, kuid just Henry Creed noorem oli see, kes pakkus välja kleidile alternatiivi. Kui Alba hertsog lasi endale ülikonna õmmelda, siis tegi ta Creedile ülesandeks õmmelda sarnane komplekt ka oma naisele ja naiste rätsepakostüüm oligi sündinud.

1860-1870
Haute Couture

Aurujõu tulek tõi tööstusesse masina, mis kudusid sukki ja kindaid, muutes masstoodanguna valminud aksessuaarid palju taskukohasemaks. Õmblejate käest hakkas saama poolfabrikaadina valminud rõivaid, mis kohapeal kandja seljas istuma pandi ja viimistleti, ning riidekaupmeeste juures ja kaubamajades olid sisse seatud tellimusi täitvad osakonnad keskklassi naistele, kelle äsja leitud vaba aeg võimaldas neilgi ostlemise rõõme nautida.

Aniliiniga värvitud siid, u 1858 – Muaree ehk lainemustriga siid oli eriti armastatud vanemate naiste seas, sest see materjal rõhutas tolle aja naistekleitide luksuslikkust. Muaree kasutamine aitas ka vähendada volangide hulka seelikutel, sest see oli selleks liiga jäik. 1856. aastal tulid kasutusele esimesed aniliinvärvid, mis võimaldasid saavutada säravaid värvitoone ja kleite hakatigi õmblema jahmatavalt erksates toonides.

1960. aastateks oli Charles Lewis Tiffany 1837. aastal rajatud kirjatarvete ja luksuskaupade poest saanud juhtiv juveelifirma, mille hõbedaateljee kujunes Ameerika esimeseks kujunduskunstnike kooliks.

Enne 19. sajandi keskpaika oli üsna ebatavaline, et kuub, vest ja püksid olid õmmeldud ühest materjalist. Inglise keelne sõna ülikonna kohta, suit, tuleb prantsuse verbist suivre, mis tähendab järgnemist, järgimist, ning püksid sõna otseses mõttes järgisid materjali, millest oli õmmeldud pintsak. Ülikonna eelkäija oli 19. sajandi üleni samast materjalist valmistatud ditto suit.

Kuna tööstusrevolutsioon muutid kuue kuju, vajati selle juurde ka uut sorti kaelasidet. Sarnaselt kübarale tuli ka see töötavate meeste seast ja sai nimeks four-in-hand, sest meenutas tõlla ohje. Selline lips võeti kasutusele kui mugav ja lihtne alternatiiv kaelasidemele, mis lühikese ja vabama pintsakuga kuidagi kokku ei sobinud.

1870-1914
Belle Epoque

Alternatiiviks eraldi pihikust ja seelikust koosnevatele komplektidele oli nn printsessilõige – ilma vööõmbluseta kleit, mille vertikaalsed õmblused figuuri rõhutasid. Sellise lõike olevat Worth välja mõelnud just printsess Alexandra jaoks.

1880ndatel jõuti nii kaugele, et naiste pesu ei tohtinud kaaluda rohkem, kui 3kg.

St Johni kolledžis (Cambridge) tegutseva leedi Margareti sõudeklubi paadisõidupintsakut hakati nimetama bleiseriks (“leegitsevaks”) selle lõõmavpunase värvi tõttu.

Paul Poiret tekitas 1911 aastal oma pika kitsa hobble skirt’iga pahameeletormi. See seelik oli väga hästi kooskõlas Poiret’d paelunud ettekujutusega Idamaadest, kus naine on eksootiline ja glamuurne kurtisaan.

Moe ajalugu on kohati kummaline uurida, sest päris palju mulle uudsena tunduvad ideed on tegelikult siiski ajaloost võetud. Samuti on mitmed mõisted uue tähenduse ja vormi omandanud, nt bloomers. Samast raamatust ajendatuna vaatasin nädalavahetusel kudumise kõrvale ära filmi “Funny Face” Audrey Hepburniga peaosas kandmas kauneid Givenchy kostüüme Edith Headi stilistikaga. Üldiselt mulle muusikali stiilis filmid väga peale ei lähe, aga seda filmi oligi just rõivaste poolest väga lahe vaadata. Üks kunagisi lemmikuid oli “Some Like It Hot“. Peaks selle uuesti üle vaatama, et teada saada, kas see mulle endiselt meeldib. Samas, no kellele ei meeldiks Marilyn Monroe!
On ehk kellelgi häid vanade filmide soovitusi?

1 thought on “Põnevat moeajaloost 1800-1914

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga