Mõtelus suurtest uudistest

Jõudsin just läbi vihma koju ning tundsin sügist meenutavat jahedust. Bussist välja vaadates oli sügiseselt kottpime ning vihmapiisad rallisid samamoodi nagu buss. Pean tunnistama, et tegelikult meeldib mulle sügis väga. Selleni on tõsi küll veel aega, aga mõttes vaikselt juba valmistun saabaste ja soojade sallide ajaks. Mis sügises nii paeluvat on? Ühelt poolt see mõnus sisse pakkimise võimalus – mõnusad soojad sallid, kudumid, nostalgiline vihm ning soe tee ja jazzi standardid sinna kõrvale. Päris mõnus, mis? Teisalt on mulle sügis alati meeldinud ka mingis mõttes uute alguste poolest. Kooli ajal ootasin alati mitte kooli, aga just uute õpikute kätte saamist. Seal oli nii palju põnevat! Lappasin need üldjuhult päris kiirelt läbi ning pühendasin rohkem aega lemmikteemadele. Oodatuimad olid kirjanduseõpikud, ajalugu (lemmikuks oli mul keskaeg), muusikaõpikud ning ka matemaatika õpik. Matemaatikas olen ma koguaeg üsna kehv olnud, aga mul on siiamaani nõrkus geomeetria vastu. Ka lõiked on ju geomeertia, bingo! Igatahes geomeetria ülesandeid asusin ma huviga lahendama, kuid tõele au andes, ainus võibolla veidi matemaatiline tegevus, millega praegusel ajal oma aega sisustan on Sudoku. 

Selline mõtelus ja kerge nostalgitsemine ei ole teps mitte põhjuseta just kirja pandud. Nagu ehk mõned lugejad teavad omandasin 2013 kevadel terviseteaduste bakalaureuse muusikaterapeudina. Juba praktikate käigus selgus aga, et see ei ole mulle päris õige eriala. Ainus haru, mis mulle kogu selles maailmas hingelähedaseks sai on helimassaaž laulvate kaussidega. Seda küll otseselt koolis ei õpetatud, aga ühel praktikal olles puutusin sellega kokku ning see ajendas mind seda ka Saksamaale õppima minema. Leidsin endale õpetaja, kes elanud nii Nepaalis kui Põhja-Indias Dharamsalas. Mulle meeldis tema kombinatsioon kohalikest tarkustest ning sellest, mida nn teaduspõhiselt Peter Hessi Instituudis õpetatakse. Ma ei ole küll kaussidega aktiivselt tegelenud, aga tõed on mul selged ning olen ka erinevatele inimestele masaaži teinud. Fakt on see, et kõigile see ei sobi, aga sellega on võimalik saada ka päris fenomenaalseid kogemusi nagu näiteks mina isiklikult saanud olen. Peale kolmandat seanssi, mida õpetaja mulle tegi oli majast väljudes väga kummaline tunne. See oli selline hõljuv kerge tunne ning kõik tundus super ilus ja oli tunne nagu tahaks maailma kallistada. Tundub absurdne, eks? Nii see aga oli ning seetõttu on mul usk helimassaaži olemas. Peab muidugi mainima ka seda, et helimassaažiks nimetatakse väga erinevaid asju. Selgituseks, mina usun massaaži, kus kasutatakse käsitsi tahutud õige sagedusega kausse, mis asetatakse keha peale. 

Ühesõnaga ükskõik mida ma ka ei teinud, tõelist heaolu tunnet on ikka ja jälle pakkunud mulle just käsitöö. Esmalt rohkem kudumine ning vaikselt kasvavas joones õmblemine. Möödunud nädalal käisin ka emal külas ja otsisin kapist puidust vardaid (alati pole vajagi poodi joosta, sest vanaema ja vanatädi on mulle sinna paraja varanduse jätnud). Sealt leidsin ka hunniku igasugu käsitöökatsetusi, mis tuletas meelde, et ma olen tegelikult päris noorest east alates pidevalt midagi teha püüdnud. Niisiis otsustasin teoks teha oma unistuse – sain just teada, et olen vastu võetud rätsep-stilisti erialale ning sügisest alustan jälle kooliteed. Seekord aga erialal, mis on tõepoolest minu jaoks! Kindlasti ei saa see olema lihtne teekond, sest ka minul ütlevad vahel närvid üles ja ma ei ole joonistamises eriti tugev, aga joonistamine tuleb harjutamisega ning ka närvi tuleb lihtsalt kasvatada ning kärsitus asendada nutikusega. Seega juba paari nädala pärast algab uus ja põnev aeg! Kui tahan endale veel midagi õmmelda, siis tõenäoliselt pean seda tegema lähima paari nädala jooksul, sest ma ei panusta eriti sellele, et septembris midagi endale õmblen. Pealegi on jutud minu käsitöölisusest lahti läinud ning järjekorras on sõbrannale kleit ning veel ühele pisemale kleidu ja kaelussall. Samuti pean talveks mõned paarid sokke kuduma (ema tõi lõnga ja nüüd tuleb vardad tööle panna). Kududa saab õnneks ka teiste tegemiste kõrvalt ning kui ma juba hoo sisse saan olen päris kiire kuduja.

Igatahes juba kahe aasta pärast saan teha uue samalaadse pildi ning juba palju vingema enda õmmeldud kleidiga, kui siin pildil. Jep, ülikooli lõpukleidi õmblesin ka ise! Siis ma veel väga hästi ei osanud, aga jäin täitsa rahule, sest kangas on nii ilus. Tere uued teadmised!

18. juuni 2013 TLÜ Terviseteaduste Bakalaureuse lõpp

4 thoughts on “Mõtelus suurtest uudistest

  1. Oii! Ma olen kohe kade! Ma lubasin endale, et enne rätsep-stilisti erialale õppima ei asu, kui praeguse eriala magister käes. Kirjuta siis aga, kuidas sulle meeldib, mida teete ja mida täpsemalt teete. 🙂 Edu kooliteel!

    1. Ma püüan ikka siia ka kirjutada, sest see on mulle hästi palju juurde andnud. Teisalt olen huviga lugenud teiste samal erialal õppinute postitusi ning neid ei ole väga palju (vähemalt mina ei leidnud). Mul on natuke juba see "teen igast asjast igaks juhuks pilti" režiim ka sees, seega ehk ikka suudan end järje peal hoida 🙂

  2. Ohsaa! Nii põnev lugemine, sest ma ei tea helimassaažist ega muusikateraapiast midagi (see vist ei loe, kui muusika vahel teraapiliselt mõjub). Igatahes jõudu ja jaksu kooliteel! Jääb üle vaid loota, et jõuad ikka siia kirjutada ja et jääks aega ka enda algatusel õmblemiseks.

    1. Ma mõtlesin jah, et kirjutaks natuke sellist isiklikumat teemat ka. Kui see Liebsteri küsimustik liikus, siis oli nii põnev natuke teistel teemadel ka lugeda! Tahaks hirmsasti mingeid tarkusi siin ka jagada, aga näis kuidas välja kukub! Mulle tuletati aga meelde, et koolis on ka koolivaheaeg (tööl käies ununes selline pisiasi), seega hingetõmbe ja endale õmblemise pause tuleb ka mõningaid. Teisalt täna läheb jälle kikivabrik lahti ja minu vintage kleidi lõpetamine lükkub…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga