Maahõnguline köögirätik

Eelmisel nädalal käisime klassiõega kangavarusid täiendamas ning seda mitte klassikalistes kangapoodides vaid teiselt ringilt. Saak oli päris hea ning saime võrratult soodsalt igasugu kraami, mina peamiselt puuvillast kangast, nii lillelisi kui muid mahedaid toone. Ühe olen endale juba kohvikannu soojendaja jaoks kõrvale pannud ning ühe eseme olen juba ka valmis vuranud.

Nimelt kui Uuskasutuskeskuses seda punast kangast nägin läksid silmad põlema. Kohe selle kõrval oli ka üks tikitud motiividega laudlina, millel keskel küll mõned plekid, aga tikandikohad puhtad. Mul tekkis koheselt mõte, et peaksin nendest köögirätikud tegema, alla veel väike valge pits. Algselt mõtlesin küll, et paneksid valge tikandiga ruudu ühte alaserva, aga nii ei olnud üldse hea. Lõpuks tuli töö käigus välja midagi veidi teistsugust, kui algselt olin mõelnud.

Pean tõdema, et nendest näiliselt lõppematutest proovilappidest on kasu olnud ning juba seda lihtsat rätikut tehes tuli hoopis rohkem mõtteid, kuidas seda praktiliselt õmmelda. Ega midagi keerulist siin loomulikult pole, aga tunnen, et võimalused on justkui avardunud. Ei oleks ma enne selle peale tulnud, et valge osa nurgad diagonaalselt töödelda (ma ei kasutaks sellist sõnagi nagu töötlema) ning ei tuleks ka vana hea ristpiste peale. Muuseas, et ristpisted ikka enamvähem ühesugused tuleksid traageldasin endale kaks rida suunaks ette. Ristpiste valisin üldse seepärast, et valge kangas paistab veidi läbi ning see tagasi keeratud osa jäi inetult kumama. Ristpiste aga katab selle ilusti ära ja annab vunki juurde.

Pitsi kinnitasin käsitsi, sest ei tahtnud kindlasti pahemale poole lisaõmblust. Ristpiste oli ka pahema poole suhtes hea valik.

Tore on see, et saan neid seitse tükki veel teha! Praegu olengi peamiselt koolis proovilappe õmmelnud ning kodus hoopis kudunud ning sedagi teistele. Selles mõttes oli hea luua vahelduseks ka midagi ilusat. Jah, aga kas nüüd endale. Pean ikka ütlema, et selle konkreetse rätiku kinkisin siiski täna emale, aga õnneks saan endale ka veel sellise teha. Nagu ütlesin, seitse tükki on veel ootel, aga see on selline mõnus lihtne asi, mida õmmelda. Ahjaa, kohvikannusoojendi ka.

Tegelikult hakkabki koolis alusõppe moodul lõppema ning selle raames on tarvis õmmelda kodutekstiil. Õmblemise pool pole sel ülesandel keeruline ent esemete või eseme kohta on tarvis koostada ka nö õpimapp, kus siis erinevad joonised, õmbluste läbilõiked jms. Minu jaoks kõige keerukama osa sain tehtud, see on siis skeemid. Või noh päris tehtud ei ole, korrektselt on veel vormistamata aga vähemalt sain õpetaja abiga need välja nuputatud. Loodan, et varsti ilmub siia blogisse siis rohkem õmmeldud esemeid ka. Hetkel on tõepoolest nii, et kui kodus masina taha satun, siis üldjuhul on tegu kellegi teise riideeseme parandustööga. Tegelikult meeldib mulle ka parandustöid teha, sest need lähevad üldjuhul kiirelt ning jube mõnus tunne on valmis asja triigitult riidepuu peale asetada.

Reedel hakkas ka seelikumoodul ning seeliku põhilõike konstrueerimise põhimõtted said selgeks. Kuna Kullos konstrueerisime samuti ise seeliku lõike, siis ma ei lase end petta, et nüüd oskan vabalt tavalist seelikut konstrueerida. Lekaali tunnetus, ehk millised kaared teatud punktide vahel ikka tõmbama peab, tuleb aja ja kogemusega. Aga jah, põhimõtted selged ning seeliku põhilõike kontstrueerimine on tõepoolest üsna lihtne. Varsti hakkame ka modelleerima ning mul on juba üks utoopiline seelikuidee. Ma juba ootan seda aega, mil oskan ise igasugu asju konstrueerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga