Koolikell, koolikell!

Nonii, esimene koolinädal on otsa saanud ja juba endale hilisemaks lugemiseks tahaks miskit kirja panna. Kindlasti on seda postitust mul kahe aasta pärast, mil rätsep-stilisti paberid käes, huvitav lugeda!

Esimene nädal on olnud paras kohanemise nädal. Koolikeskkond on mulle juba kuidagi võõraks jäänud, sest tööl käimise harjumus juba sees ning ka ülikoolis oli hoopis teisiti. Sellises klassikalises koolitunnis polnud ma teab mis ajast käinud, aga eks neid klassikalisi koolitunde on meie õppekavas vähe ning ainult alguses. Ega õmblemist ju kuivalt ei õpi, ikka praktika käigus! 

Enne kooli minekut, tegin põhjalikku eeltööd ning suhtlesin mitmete lõpetanutega ning teiste selle koolis käinutega, sest otsus päevasesse õppesse minna ei tulnud kergelt. Küll aga andis mulle jõudu juurde õpilaste ja vilistlaste tagasiside ning kõik kiitsid siiralt. Hoolimata kiidusõnadest olin ma igaks juhuks veidi skeptiline, aga pean tõdema, et tõepoolest on seal väga lahe! Sellel aastal on ka muidugi palju uusi õppejõude või õpetajaid, ma ei teagi kuidas neid nimetama peaks, kes on kindlasti uue hingamisega. Üllatav oli ka see, et minu kaasõpilastest umbes pooled on kõrgharidusega. See on minu meelest väga lahe, sest  inimesi on igast valdkonnast. Väga veel tutvuda ei ole jõudnud ning kõik näodki pole veel meeles, aga küll jõuab. Õnneks on meil juba alguses nädalas kaks tervenisti praktikapäeva, kus mõnus õhkkond ja saab natuke juttu ka ajada. 

Koolis olles on tihti kummaline tunne ja küsin endalt, et kas tõesti räägitaksegi nii suure kirega kangastest ja pistetest ja kogu sellest maailmast. Tundub nii uskumatu, sest üldiselt, kui kellelegi õmblemisjuttu rääkida tahan, siis huviga kuulajaid leidub vähe. Tahaks end lausa näpistada! Lahe oli ka Dormeuil’i kangaid oma käega katsuda, sest need on ehk maailma ühed kvaliteetseimad üldse. See oleks äge, kui ma ükskord neid kangaid kasutades mõne ülikonna teeks. On kuhu poole püüelda.

Praktikas on alguses alusõpe, kus teeme erinevaid käsitsipisteid ning natuke masinpisteid. Ma polnud varem ka uuema aja tööstusliku masinaga õmmelnud ning ka see oli kogemus omaette, sest korra läks ikka koordinatsioon täitsa sassi. Nõuka tööstusmasinatel õmblemine on üsna sarnane kodumasinatega, suurim vahe on stabiilsuses ning kiiruses. Koolis on aga modernsem masinapark ning kahe jalaga kiirust reguleerima pole ma harjunud ning põlvetõstuk vajab ka veel harjutamist. Kolmandaks niitide lõikamine kerge kannavajutusega. Kolm lihtsalt liigutust, aga vajavad harjutamist. Siiski tulid mul esimesed harjutused ehk joonte järgi erinevate kujundite õmblemised täitsa hästi välja, aeglaselt, aga hästi. Triikimiskeskused on ka täielik õnnistus, sest kui kodus kikilipse teen, siis teen ikka mitu korraga ning seetõttu võin vahel tund aega järjest triikida. Selle aja jooksul jõuab triikimislaud juba parasjagu kuumaks minna ning lõpuks hakkab alt juba ka kondentsi tilkuma ning näpud peavad samuti rauast olema. Triikimiskeskustel on aga jahutus/auruimur. Vat mis oleks siis lipse õmmelda!

Esimese praktikapäeva lõpuks olin ma hakkama saanud sellise õppe lapikesega.

Mul on siiralt hea meel, et ma tegin valiku kooli minna ning ootan juba neid uusi adrenaliinilakse, kus käed kliendi kangasse löön ning sellest midagi ilusat tuleb!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga