RuthSotnik.com

Ühe kleidi lugu: valmis!

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

 

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Maailma lihtsaim seelik II

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka.

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!
Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!
Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi “Maailm vajab Sind” tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida – igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Pääsesin ERKI Moeshow’le!

Kes mind Facebookis jälgivad teavad juba, et minu kollektsioon “City Slap” on valitud ka ERKI Moeshow lavale. Absoluutselt uskumatu!

Sedakorda on asi juba lihtsam, sest ma ei alusta enam nullist ning õmblustööd ei ole vaja kuigi palju teha. Rohkem rõhku on edimisel, stiliseerimisel ja nipetnäpet asjadel. Nii hea 🙂

Aga enne veel, kui saan ERKI peale mõelda on mul tarvis ühe teise konkursi tarbeks valmis saada üks meestekomplekt, mille varrukatega ma täna möllasin ja tulemusega võib täitsa rahule jääda. Olin ammu mõelnud, kuidas neid meeste varrukaid ikka tehakse – nii varrukaalust õmblust kui ka seda hmm, ütleme siis manseti kinnise lõhiku liistu. Alguses tundus täielik ulme, aga eks juba on nii, et hakka otsast tegema ja vaikselt hakkab laabuma. Mõtlesin, et uhkeldan siin ka veidi, kuni mul asjalikematest valminud asjadest pilte pole. Päris ideaalsed ei saanud, aga esimese korra kohta võib igati rahule jääda.

Paremalt poolt
Pahemalt poolt

Ahjaa, kel veel huvi meeste särkide õmblemise vastu, siis soovitan soojalt “Õpime rätsepaks” raamatut. See pole minu teada trükimusta näinud ning seepärast tõin esmaspäeval trükikojast ära päris mitu eksemplari nii endale kui klassikaaslastele. Soovitan soojalt see samuti trükkida ja köita lasta.

Lumisel suvisel lainel

Tere jälle! Nüüd peaks vist juba nii kirjutama, sest blogimisse on tulnud väikene paus. Nimelt ei suuda ma pidevast töörattast maha saada ning nii palju asju on paralleelselt käsil, et ei oskagi kohe midagi nendest kajastada. Kindlasti peaksin aga vintage stiilis kleidi viimase posituse tegema, sest kleit on vahepeal valmis saanud. Tuli küll veidi teistsugune, kui esmalt arvasin, aga istub väga ilusti ja on ülimalt mugav. Loodan, et leian oma kingakogust mõned kingadki, mis sellega hästi klapivad.

Mis siis veel teoksil? Igasugu organiseerimist seoses kollektsiooniga, mis hetkel veel kodus stangel seisab. Samuti olen vahepeal endale kogu seda protsessi lahti mõtestanud ning leidnud oma õppetunnid ning kindlasti õppisin selle virvarri käigus, mida ja kuidas ma tulevikus teha sooviksin. Suurt moedisaineri ambitsiooni minus ei ole, küll aga meeldib mulle siiski ilusaid asju teha 🙂 Eks näis, kuhu rada viib.

Õmblusrindel? Oi, seal on palju toimunud. Eelmisel nädalavahetusel testisin ühte lõiget, mis pole veel müüki läinud ning millel seetõttu pikemalt peatuda ei ole paslik. Küll aga võin öelda, et see pluus on päris kift ning annan märku, kui see lõige avalikuks tuleb. Kindlasti võiks see olla üks selle suve hitt! Vintage kleit sai samuti vahepeal valmis ning paar õhtut tagasi voltisin endale Uuskasutuskeskusest leitud mööblikanga ribast valmis ühe nunnu seeliku. Sellel on tarvis veel värvel kinnitada ning otsustasin kasutada privileegi kooli tööstusmasinate näol, sest see õmblus on parajalt paks ning närvirakke kulub vähem, kui selle lihtsalt ükspäev kooli kaasa võtan ning ära õmblen.
Eelmisel nädalal tuli teisest proovist ka üks kuldkollane suvekleit, mis nüüd kokkuõmblemist ja viimast lihvi ootab. Ma juba tahaksin näha seda leekivpunaste juustega omaniku seljas – oi see tuleb efektne 🙂

Kuidagi nii muuseas võtsin vastu ka tõelise väljakutse – taaskasutust silmas pidades valmistada üks meestekomplekt. Loodan, et saan hakkama, sest taaskasutus pole olnud minu tugevaim külg ning meeste rõivaid olen teinud kordades vähem, kui naisterõivaid. Hoian pöidlaid, et tuleks välja!

Praegu aknast välja vaadates küll ei ütleks, et suvi on tulekul ning seepärast tuleb vaikselt juba kleiditellimusi, aga nii ta on. Kooliaasta hakkab vaikselt juba läbi saama ning kõik kergete rõivaste moodulid on praktiliselt läbitud. Jäänud on veel vaid jakk ning siis juba välipraktika. Aeg läheb uskumatult kiirelt.

Nüüd aga ka väike muusikaline vihje. Kes veel ei ole Kõpperi uut projekti kuulnud, siis nüüd on viimane aeg! Mõnusat, mõnusat!

 

Kollektsiooni “City Slap” backstage

Nonii, nonii, MoeP.A.R.K.il käidud ja aeg on hetkeks laupäevale tagasi vaadata ning siis juba kollektsiooni esitlemisega edasi minna! Mul on väga hea meel, et kõik sujus võrdlemisi rahulikult ning sain kogeda vaid nö klassikalist demmi paanikat ehk siis reede pärastlõunal sain teada, et üks modellidest on haigestunud. Siiski suutsin reede õhtul leida asenduse ning armas Helena, kel oli laupäeval sünnipäev aitas hädast välja. Suur, suur aitäh talle veelkord!

Ühtki nö. ametlikku tunnustust ma MoeP.A.R.K.ilt ei saanud, küll aga sain palju positiivset tagasisidet ning mitmed käisid uudistamas, kuidas need seelikud ikka nii kohevad on ning millest lipsud tehtud on. Samuti märgati õmblustöö kvaliteeti, mille taset püüdsin väärikalt kõrgel hoida. Mul on väga hea meel, et minu kollektsioon tekitas mitmetes naistes tunde, et neid kleite tahaks küll proovida ning kanda. See ongi minu eesmärk rätsepatöö armastajana! Fakt on see, et erilist moehulluse täideviijat minus ei ole ning armastan pigem praktilisi ning kantavaid rõivaid. Minu kollektsiooni puhul ongi asjad seatud nii, et kui komplektilt ära võtta alusseelik, krae, mansetid ning suur slehv saab sellest täiesti igapäevaselt kantav praktiline kleit. Soovi korral saab aga vürtsi lisada.

MoeP.A.R.K. oli minu jaoks suurepärane kogemus ning õppetund. Kuna minu jaoks oli see esmakordne kogemus, siis alustasin tegelikult täiesti nullist. Mul olid joonised, ideed, mis tuli valmis teha, leida modellid, juuksurid, meik, kingad, transport jne. Eile tekkis korraks lausa selline kõikvõimas tunne õmbluskiiruse suhtes, et 7 nädala jooksul õmmelda 6 kleiti pluss vidinad pluss korraldus ei olegi nii hull. Tegelikult õmblesin isegi 7 kleiti, sest see vintage kleit on ka praktiliselt valmis ja ühed püksid lõikasin ka välja 🙂 Koolitööna valmis selle perioodi jooksul vest ja kannaga kraega, mansettidega nööbitav pluus. Natuke on õigust end “almightyna” tunda.

Nüüd aga jagan üht väikest backstage videot ning tänan sellega kõiki abistajaid, kogu meeskonda!
Meik – Triin Lepp // Juuksed – Laura Jõers, Kadi Ojapalu // Modellid – Marit Aas, Helena Jõers, Mirell Mühlberg, Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid, Grete Veeleid. Te olite lihtsalt super armsad ja toredad. Teine kordki!

 

Backstage pilte võib leida minu FB lehelt! Nüüd aga tuleb hoolitseda selle eest, et kleidi lihtsalt stangele rippuma ei jääks! Kel mõtteid, ideid, soove, andke mulle julgelt märku!

 

Ühe kleidi lugu: kleit täis ootamatuseid

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda – mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas – vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde – tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda!

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet’, paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb 🙂

 

Kollektsioon numero uno!

Juba Ülehomme jõuab lavale minu esimene kollektsioon! Ütlen ausalt, ma ei ole hetkel närvis, sest see ei tundu üldse reaalne. Veel aasta tagasi ei oleks ma eales arvanud, et nüüd kollektsiooni õmblema asun ning sellega ka võistlema lähen. Uskumatu.

Veel uskumatum on aga need inimesed, kes mind on aidanud ja mulle appi tulnud – lähedased, klassikaaslased, õpejatad, modellid, meikar, juuksurid. Juba ette suured tänud! Ma olen hetkel üsna hämmeldunud, kui palju abivalmidust ma kogu selle protsessi juures olen kohanud. Super, super!
Kõigest lähemalt räägin aga juba tagasivaatavalt uuel nädalal. Seniks aga kutsun kõiki laupäeval, emakeelepäeval, Eestimaa südamesse Paidesse MoeP.A.R.K.’ile! Show algab kell 17.00!

Ühe kleidi lugu: arengud töölaual

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt – või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok – muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju “kõrvalist informatsiooni”, mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab…

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav – justkui ei olekski midagi seljas.

Ühe kleidi lugu: Esmane idee

Juba mõnda aega on minu riiulis mu südant kripeldama pannud üks kangas. Ainus, mida teadsin oli see, et sellest peab mingisugune kleit saama. Eile õhtul võtsin selle kanga lõpuks riiulist välja ning hakkasin nuputama, mis sellest saab. Niisiis mõtlesingi, et jagan selle kleidi valmimislugu veidi pikemalt. Vaatame, mis välja tuleb! 

Kangast – Tegu on puuvillase õhema kangaga, mille leidsin Uuskasutuskeskusest. Kangas on 1m laiune ning seda on mul tervelt 4m. Kuna aga lillemuster jookseb piki ultusäärt, siis peab juurdelõikusel ka mustrit silmas pidama. Seega polegi seda kangast teab mis üüratult. Kangas on piisavalt õhuke, et pean sellele seeliku osale kindlalt voodri alla panema ning võibolla panen ka ülaosasse. See selgub töö käigus.

Ideest – Kui mustriga arvestada tundus kõige mõistlikum teha volditud seelik. Kangast voltides tundus, et voldi sügavuseks võiks olla 3cm. Pidasin täna ka teiste tarkuritega koolis nõu ning nende nõuanne oli kleit jätta võimalikult lihtsaks, et muster mõjule pääseks. Ainus asi, mida ise kindlalt tahtsin olid varrukad! Lõpuks aga saigi siis ideeks lihtne kleit, millel sissevõtted vaid vööjoonele minevad ning tagumise kaelakaare süvendan. Lukk tuleb taha seljale. Kuna sahisevat voodrit ma sellele puuvillasest kangast kleidile ei soovi tuleb tõenäoliselt ka vooder puuvillane. 

Lõikest – Esialgu arvasin, et saan kasutada juba konstrueeritud lõiget, mille järgi koolikohustusliku pluusi tegin. See sai aga konstrueeritud lisaga +8, mis on praegu plaanitava kleidi jaoks liiga lai. Mõõtsin juba olemaslevat lõiget igaks juhuks igatpidi üle ja paraku pean väiksema lisaga uue konstrueerima, mis ei ole tegelikult ka suur vaev. Erilist modelleerimist peale sissevõtete muutmise ja kaelakaare muutmise ju samuti teha pole vaja. 

Mis järgmiseks plaanis?

  • Lõige konstrueerida, modelleerida
  • Kangas läbi pesta, sest puuvillase puhul on kahanemistõenäosus suur
  • Arvutada seeliku laius (sellele vastavalt siis voodrit hankida)
  • Otsida sobivat värvi ning piisavat õhuke puuvillakangas voodriks
  • Juurdelõikus ja I proov
Edasi ei oska ma praegu planeerida, sest proovi käigus tuleb kindlasti uusi mõtteid ning saab selgemaks ka tehnoloogia. Peamiselt sõltub tehnoloogia muidugi sellest, kas teen ülaosa samuti voodril või mitte. Kui ei tee, siis läheb mängu tõenäoliselt lõikekohane kant. Samuti saan siis teada, kui pikka peitlukku tarvis on. Põnev, põnev!

Õmblemine: pehmed pühapäevapüksid

Paar nädalat tagasi leidsin Uuskasutuskeskusest paraja tüki mündikarva flanelli ning seda katsudes teadsin kohe, et sellest tulevad mõnusad kodus kandmise püksid. Mõeldud tehtud. Kuna hetkel on kiiremad ajad otsustasin lõike võtta Burdast ning see veidi ümber teha. See oli aga jälle klassikaline Burdajuhtum, kus püksid olid alguses nii hiiglama suured, et ei kujuta ette ka. Võtsin 34 suuruses lõike, mõõtsid igaksjuhuks ka puusamõõdu kandis üle ja vaatasin, et ah läheb selga küll ning arvasin, et ega rohkem süvenema ei pea, aga no võta näpust. Igatahes võtsin mõlema sääre küljeõmblusest maha kokku kuskil 6cm ning alles jäid endiselt mõnusalt laiad püksid.

Kuigi tegu on kodupükstega olid lihtsalt mündikarva püksid sutsu igavad. Tuulasin siis veidi oma sahtlites ning leidsin riba pitsi, mille siis värvlile paigutasin. Samuti on mul hea meel, et kunagi öösitangid ning öösid soetasin, sest neid läheb ikka aegajalt tarvis. Püksid on jälle pesuõmblusega ning kuna lõpetamisega läks kiireks, siis allääred said tehtud ilma igasuguse mõõtmise, pressimise või traageldamiseta enne õmblemist. Imekombel tulid allääred ilusad võrdsed – win! Tundub, et rohke õmblemine hakkab vaikselt oma mõju avaldama!

Danger! High Voltage

Eelmisel nädalal veetsin liiga palju aega oma eksprompt õmblustoas, mistõttu selle nädala esimene positus tuleb alles nüüd ning samuti ekspromt, sest ühtki õpetust ette valmistatud ei ole ning ühegi õmblustööga hiilata ei saa. Mõtlesin, aga siiski, et kirjutaksin. 

Eelmist nädalat kirjeldab ehk kõige paremini see pilt:

Nimelt keesid mõtted, ideed ja kohustused, soovid üle pea ning ma olin üks närvilisuse hunnik. Eks peamine allikas oli ikka mure kollektsiooni pärast, sest paraku pean tõdema, et minust on saanud tõeline õmbluspedant. Samas annan endale aru, et mõtede ainult demmi jaoks tehtavate lisaaksessuaaride juures peaksingi silma kinni pigistama, aga see on raske. Mis ma olen aga juba positiivset leidnud kogu selle tralli juures on see, et ma olen viimasel paaril nädalal kohutavalt palju intensiivselt praktiseerinud ning ma näen, et minu töö on muutunud kiiremaks kvaliteeti kaotamata. Ehk siis ma olen saanud juurde kogemusi näiteks millal midagi on mõtet traageldada, kus on mingite detailide õmblemisel kitsaskohad. Samuti olen saanud nii mitmeidki varrukaid otsa panna, mis pidavat algajale õmblejale üks keerulisemaid asju olevat. Homme lähevad minu kooli harjutuspluusile samuti varrukad külge ning ma loodan, et ma ei saa sealt mingit säärast informatsiooni, mis paneb mind tõdema, et olen siiamaani kõik varrukad valesti kinnitanud. Samas öeldakse ju alati lause lõpus, et tehnoloogiaid on mitu. Võta siis näpust. 
Kui juba sujuvalt kooli peale läks, siis pajatan natuke sellest ka. Praegu õmbleme paralleelselt vesti ning pluusi. Vesti konstrueerisime loomulikult ise ja ka enda mõõtudele. Seega sai ja proove tehtud vestid seljas istuma pandud. Mul on väga hea meel, et otsustasin vesti kooli harjutusmaterjalist teha, sest päeval, mil pidin liistuga taskuid õmblema ei tulnud mul mitte midagi välja. Seega võin öelda, et liistuga taskud on hetkel minu nõrk koht ja kavatsen nui neljaks neid uuesti teha seni, kuni need ilusad tulevad. Kantidega taskutega pole probleemi, aga see liist. Teine asi, mis vesti juures ebaõnnestus oli eesääre rinnapealne (või kuidas seda seletadagi) kahandus. Üldmulje jäi siiski lõpuks kena ning tahaksin proovida millalgi ka ühe meeste vesti konstrueerida ja valmistada ja seda juba kaunite liistuga taskutega!
Pluusil sain täna kannaga krae tehtud, mis tuli täitsa okeilt välja, kui välja arvata see, et panin krae tegelikult tagurpidi peale. Samas ei paista see otseselt silma, sest moodustatud kant sai ilus ühtlane. Seepärast mõtlesingi, et las ta jääb. Kuna kollektsiooni juures sain päris ohtralt kaldutraageldusega kanti moodustada, siis tuleb see nüüd küll nagu tulejutt ja unepealt! Homme saab pluus juba nööbid ette ning manseti varrukasuusse. Varrukas külge ning saan ka pluusi valmis. Siis on mul mooduli lõpuni veel kaks nädalat, kus praktika tunde siis mõne vahva õmblustööga täita saan. Tõenäoliselt võtan aga oma kollektsiooni jaoks valmistatavad siidist aksessuaarid kaasa, millel on ohtralt käsitsi õmblemist. 
Mulle tegelikult hullult meeldib selline käsitsi õmblustöö kallal nokitsemine. Ükspäev õmblesin näiteks peale pandud taskut. Esialgu ikka masinaga nagu tavaliselt. Siis aga jäi see silma riivama, võtsin lahti ja panin käsitsipistetega. Palju kiftim jäi. Ruumilisem selline. Igasuguseid kaunistusi meeldib mulle ka rohkem käsitsi kinnitada, kui masinal. Muidugi kui sel üldse mingit mõtet ei ole, siis võib masinal ka lasta, aga mulle meeldib see mõte, et käsitsi õmmelduna on asjad kuidagi liikuvamad. Teisalt on vahva ka see, et tegelikult ei võta see käsitsi tegemine üldse eriti kaua aega. Ma siiamaani muigan kui keegi ohkab selle peale, et kuskilt midagi traageldama peab. Vahel säästab see korduvat harutamist ja seega korralikult aega. Aga tööstiilid on erinevad. Mina oma hoogsuses panen ikka ka vahel puusse ning iga kord korrutan siis endale, et ma pean saama nii osavaks, et ma võin sahmida küll, aga puusse enam ei pane. Ilus lootus 🙂
Igatahes ootan nüüd oma modellidega kohtumisi ning proove ning seejärel saan juba edasi õmblema hakata, kuid loodan, et enam DangerHighVoltage situatsiooni ei teki. 
Ahjaa, kui mõnel lugejatest on mõni tuttav, kes tegeleb juustega või meigiga ning sooviks mulle 14.märts MoeP.A.R.K.i’le appi tulla, siis oleksin kontaktide eest väga tänulik! Kohast töötasu ma kahjuks pakkuda ei suuda, küll aga organiseerin traspordi ning katan kuluvate toodete kulud. Ehk leiduvad mõned vahvad entusiastid! 
Nüüd aga tund aega puhkepausi ning tuleb jälle konstrueerima hakata!

Õmblemine: Šikid püksid

Just nii, sain lõpuks oma mustad uued ja päris šikid püksid pilti. Musti pükse on küll pimedal ajal ja noh üldse keerukas pildistada, aga saime enam-vähem hakkama. Nende pükste üle on mul eriti hea meel ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks, need on esimesed kitsalõikelised püksid, mis endale konstrueerinud olen ning see tuli päris hästi välja. Varem olen endale vaid ühed retuusid konstrueerinud. Igaks juhuks soovitas õpetaja mul varusid juurde anda, kuid enamus neist sai hiljem proovis siiski sisse võetud.

Konstrueeritud

 

 

Ja modelleeritud!

Teiseks jäi ära õuduste proovirada, mis mul tavaliselt pükste õmblemisega kaasas käib ehk siis esiosa “istmikuõmbluses” otse luku all ei elanud ükski ämblik ega olnud üldse mingit kiskumist või liigset lõtvust – jess, ma ütlen!

Kolmandaks õppisin ära, et voodrita toodetel (sh. püksid) õmmeldakse taskuid läbi taskukoti ehk siis minu tagatasku näeb ka seest ilus välja.

Ning neljandaks meeldib mulle hirmsasti see, et püksid on vöökohas! Pidage mind siis vanamoodsaks, aga minu meelest on jube tüütu pidevalt pükse kergitada, nautida soonivat püksirihma või siis kolmas, kõige hullem variant, muretseda, et aluspesu teatud asendites ebasündsalt välja paistab. Igatahes, püksid vöökohas või siis veidi madaldatud on minu meelest ülimõnus ja mugav.

Kangavalikust – kuna olin üsna veendunud, et nendest pükstest ei tule midagi välja, siis valisin Abakhanist soodsa, kerge elastaaniga polüestri. Särtsu täis isegi eriti ei lähe, aga suurim miinus on see, et seda ei saanud eriti töödelda ning venitada ja seetõttu hoiab istmikuõmblus veidi tagumiku vahele (aga mitte väga silmatorkavalt või ebamugavalt). Siiski, kui peaksin endale kunagi veel pükse õmblema, siis peaksin kangast valides ka töödeldavust rohkem silmas.

Pükste juures sain veel kord kahe kandiga taskuga end proovile panna ning ees siis lihtsad diagonaalsed taskud. Nüüd olen tuttavaks saanud ka lihtsa ja loogilise viisiga, kuidas kaetud lukku ette õmmelda. See on alati nii maagiline tundunud ning viimastel pükstel, mis enda tarkusest kaetud luku said oli lukk tegelikult hoopiski käsitsi õmmeldud. Mäletan, kuidas õmblesin Harrile lühkareid ja nuputasin, kuidas seda lukku sinna õmmelda ja see tundus keerulisim asi üldse. No aga eks asjad, milles midagi ei tea ole ikka keerulised. Värvel tuli lõikekohane ning jäin jällegi natuke kangaga jänni, sest seda ei andnud nii hästi maha pressida, kui oleksin soovinud. No mis sa polükaga ikka teed.
Igatahes võin öelda, et motivatsioon pükse õmmelda on oluliselt kasvanud ning kaks püksipaari on juba ka mõttes. Iseasi kas ja millal need teostatud saan. Samas tuleb tõdeda, et kui nüüd töövõtted vaikselt rohkem käppa saama hakkavad läheb ka töö oluliselt kiiremini ning eks need kaks paari pükse ole rohkem kätte võtmise asi. Ja teisalt on mul liiga palju mõtteid, mida õmmelda sooviksin. Entusiast, ma ütlen!